Podcasts about antarktikasse

Septembri alguse Facebooki otsesaates rääkisime Jürgen Ligist ja maksudest, homöopaatiast, Lihula samba koopia konfiskeerimisest ja sellega seonduvatest küsimustest, korrakaitseseaduse muutmisest ja politseile suuremate õiguste andmisest. Lisaks ka edetabelist “Milliste koolide õpilased käivad koolis kõige parema meelega” ning sellest, et Eesti koolinoored vigastavad end tahtlikult järjest rohkem.   Küsisime ka vandenõulise küsimuse, et kuna sõdima lähevad pigem vaimselt katkised inimesed, siis kas riik toodab selliseid noori meelega? Hando rääkis ka eksperimendist, kus soovitakse Antarktikasse viia üht lamemaalast ja üht palliusklikku. Lisaks loosime kõikide live´i FB-video jagajate vahel välja kasti Lumiorava magneesiumivett. Meeleolukat järelvaatamist: https://www.telegram.ee/ajaviide/fb-live-3-09-24-hiiliv-politseiriik-laste-kooliroomu-edetabel-ja-antarktika-eksperiment  

"Ma mõtlesin seda, et siis te oleksite tuttav minu argumentatsiooniga, mis osaliselt tugineb Ühendriikide ajaloole," räägib Columbia ülikooli külalislektor Govinda Lal Saul Bellow' igihalja romaani "Mr. Sammleri planeet" peategelasele. "Pärast 1776. aastat oli ekspansiooniks avatud terve kontinent, ja see maa imes kõik vead endasse. Ma ei ole muidugi ajaloolane. Aga kui inimene ei söanda julgeid oletusi teha, peab ta kõik spetsialistide hoolde jätma. Euroopal puudus pärast 1789. aastat ruum oma vigade jaoks. Tagajärg: sõda ja revolutsioon, kusjuures revolutsioonid lõppesid hullumeelsete käes."Tsiteeritud lõik Bellow' raamatust on mul aastaid meeles mõlkunud, eriti aktuaalseks muutus see pärast seda, kui ma tutvusin põhjalikult Martin Malia revolutsioonide ajaloost kirjutatud teosega "Ajaloo vedurid"*. Ma kasutasin sama tsitaati kaheksa aastat tagasi Postimehele kirjutatud arvamusloos "Kõnnumaa õnnistus" ning 2019. aasta eelviimasel päeval lugesin ma selle ette ka oma kahele saatekülalisele, kelleks olid sedapuhku Kivisildnik ja Andreas Veispak**.Hakatuseks arutasimegi selle üle, mida sellest mõttest arvata. "Kui on ressursse, saab teha vigu," selgitas Kivisildnik oma tõlgendust (33. minut), "kui ei ole, siis enam ei saa, vead lõppevad ära nii või teisiti koos ressursi lõppemisega. Kas kogu inimkond sureb välja?... Võib-olla."Pärast mõnevõrra sellist morbiidset algust tõin ma mängu sama võrdpildi (43. minut), mida ma kasutasin meie hiljutises Hooandja videos***: Mulle tõesti tundub, et inimsugu meenutab järjest rohkem kinnisesse puuri suletud rotikarja, mille liikmed vee- ja toidupuuduse kartusel ning mustuse kuhjumise tõttu üksteisele kõrri on valmis kargama. Kui see peaks tõesti nii olema, siis on äärmiselt oluline horisont uuesti lahti saada, olgu see siis füüsiline, hingeline või vaimne (nii palju, kui me neid üksteisest eristada suudame).Ühe romaanikangelase arvates on väljapääsuks kodanike komandeerimine kosmosesse, s.o plaan, mille taga paistavad Noa laeva kõrvad. Uurisingi seejärel Brüsselis kosmoseasju korraldavalt Andreaselt, mida tema sellest füüsilise horisondi avamise katsest arvab. Andreas viitas 1990-ndatel aastatel Arizona osariigis korraldatud eksperimendile (69. minut), kus keset kõrbe ehitatud tehiskeskkonda pandi elama kaheksa teadlast. Esialgne mõte oli hoida neid kaks aastat maailmast täiesti ära lõigatud autonoomse üksusena. See katse kukkus ettearvatult läbi. Kõigepealt läks see seltskond seal õige pea omavahel tülli ja ühest kolooniast sai kaks. Ent ilmnes ka tehniline probleem: selgus, et tolles õnnetus tehiskeskkonnas hingitsev taimestik ei suutnud toota piisavalt palju hapnikku. Seda on aga Arizonas tunduvalt lihtsam juurde hankida kui Kuu peal. "Ükskõik, kuhu me täna ka ei lähe: lõunapoolusele, Antarktikasse, Everesti tippu – kõik need kohad on inimesele elamiseks oluliselt sõbralikumad kui Kuu, Marss või mõni teine taevakeha. Mistõttu mõte sellest, et meil hakkab lähiaastatel toimuma mingi massemigratsioon Maalt kuhugi mujale on minu isikliku arvamuse järgi ikkagi utoopiline," võttis Andreas kokku selle teema (70. minut).Järelikult tuleb jääda ja otsida horisondi avamiseks teisi variante. Sõltumata sellest, kas need võimalused on oma laadilt hingelised või vaimsed, peavad nad kuidagi muutma meie käitumist. Siinkohal jäi mulle kõrva üks teine uuring, mida tutvustas Kivisildnik (65. minut). Kõnealuses uurmistöös olevat vaadeldud pärast rasket haigust elule tagasi võidetud inimesi, kes seisid järsku vastamisi vajadusega muuta põhjalikult oma elukombeid. Seda suutvad tolle teadustöö autorite sõnul üksnes 15 protsenti vaadeldud patsientidest. "Ülejäänud 85 protsenti sureb ära lihtsalt sellepärast, et nad ei hakka inimese moodi elama. Nad teavad, mis neid ootab, ja nad surevad ikkagi. Põhjus on selles, et see pahe ongi nende elu. Nad ei suuda seda millegagi asendada, ega isegi ette kujutada, et nad võiksid näiteks ilma väga ohtra alkoholita edasi elada.""Elustiili ja -harjumuste muutmine on ülimalt keeruline asi," jätkas Kivisildnik, "tavaliselt võtab inimene vastu mingi usu. See on jälle see vaimne komponent, mingi spirituaalsus, mingi vuuduu, huhhuu, aga see on ainus võimalus ellu jääda. Kuigi keegi ütleb, et planeeti saabki päästa mingi vaimsus, siis võib-olla see ongi nii. Mida me selle all mõtleme on juba omaette jutt" (67. minut).Selle jutuajamise põhjal jäi mulle seega mulje, et meie põhilised valikud on: 1) utoopia; 2) vuuduu; 3) huhhuu.Palugem, et meil oleks tarkust õigesti valida.H.--------------------------------* https://www.amazon.com/Historys-Locomotives-Revolutions-Making-Modern-ebook/dp/B0015B7ITO/ref=sr_1_1?crid=34F8AT40OZ09E&keywords=martin+malia%2C+history%27s+locomotives&qid=1582383358&sprefix=Martin+Malia%2Caps%2C247&sr=8-1** https://www.youtube.com/watch?v=-QrXSUVGNvI&list=PLhpEK-_b7mfEI9S7xzq5iP4AkAs9XPLeN&index=19*** https://www.hooandja.ee/projekt/rupert-sheldrake-eestis-teadus-ja-vaimne-praktika See acast.com/privacy for privacy and opt-out information.

Kirjanik Epp Petrone jutustab oma 7-aastasele Mariale loo oma lapsepõlvekoerast Karlosest. Karlos oli kelgukoera tõugu... ja nii läheb jutt kelgukoertele ja ka sellele, kuidas kord sada aastat tagasi kaks meeskonda võidu püüdsid Antarktikasse jõuda... ja kuidas võitsid need, kes koertega kelgutasid... Loe ka: https://petroneprint.ee/raamatud/hiir-puksis/ https://petroneprint.ee/raamatud/minu-koer/ https://petroneprint.ee/raamatud/kasvuhoonekoerad/ https://petroneprint.ee/raamatud/inimene-puudlinahas/ *** Saate alguses ja lõpus kõlab "Unelaul": sõnad Epp Petrone, viis Justin Petrone, seade Toomas Lunge, laulab Laura Rosenthal. *** Hommikul ärka koos meiega! Kuula www.hommikujutt.ee!

Tänase saate külaliseks on 102 riiki külastanud ja hiljuti ka raamatu "Mina ja maailm. Valitud lugusid 102 riigist." välja andnud maailmarändur Kerli Nõu. Kerli räägib saates tõeliselt põnevaid lugusid nii Paapua Uus-Guineast, Antarktikast, Põhja-Koreast kui ka Aafrikast. Sealjuures toob ta välja, kuidas Aafrikas sai piiriametnikku ninapidi veetud, millised reeglid kehtestatakse Antarktikasse minnes, kust tasub tükeldamise hirmus üksinda reisimisest eemale hoida ja palju muud.

2016.-2017. aasta hooaja rännakud viivad nabamaadesse. Nabamaad on need alad maakeral, mis paiknevad põhja- ja lõuna polaarjoone ümbruses. Rännumees Hendrik Relve alustab teekonda põhjapoolkeralt Alaskast, jõuab siis Gröönimaale ja viimaks Antarktikasse, mis asub juba lõunapoolkeral.Kord kuus on lisaks saatejuht Hendrik Relvele stuudios veel üks teine maailmarändur, et koos arutada maailma avastamise elamusi ja kogemusi.Hooaja avasaates kõneldakse, mil viisil on nüüdsel ajal võimalik Alaskal rännata.

2016.-2017. aasta hooaja rännakud viivad nabamaadesse. Nabamaad on need alad maakeral, mis paiknevad põhja- ja lõuna polaarjoone ümbruses. Rännumees Hendrik Relve alustab teekonda põhjapoolkeralt Alaskast, jõuab siis Gröönimaale ja viimaks Antarktikasse, mis asub juba lõunapoolkeral.Kord kuus on lisaks saatejuht Hendrik Relvele stuudios veel üks teine maailmarändur, et koos arutada maailma avastamise elamusi ja kogemusi.Hooaja avasaates kõneldakse, mil viisil on nüüdsel ajal võimalik Alaskal rännata.