Naine ajas

Staarile kohaselt lahkub "Naine ajas" poliitikast oma karjääri kõrgpunktis, kus valida tuleb mitte enam reaalsuste, vaid visioonide vahel. Igal võimul on oma pehme kõhualune, mis annab vihjeid soohierarhiate õgvendamiseks ja lubab visandada unistuse tulevikust, kus "naiselik" ja "suurepärane" on sünonüümid.

Idee naisest kui riigikodanikust, kes omab ja kasutab poliitilisi õigusi, tundus isegi Prantsuse revolutsionääride jaoks liiga radikaalne. Veel aastal 1984 jagasid sama arvamust peaaegu pooled Liechtensteini vürstiriigi meessoost alamad. Nende kahe sündmuse vahele jääb Euroopa naiste pikk teekond täisväärtuslikuks kodanikuks saamisel.

Pidupäevakõnede raudvarasse kuuluvad pühalikud väited stiilis "Eesti naine on alati seisnud eesti mehe kõrval". See kõrgelennuline mõttetera ei pruugi olla nii ilmsüütu kui esmapilgul paistab.

Sõda kui poliitilise võimu vägivaldseim väljund puudutab naisi väga mitmekesisel moel. Mitte alati pole nad ainult ohvrid ja kannatajad.

Küsimus, kuidas ühildada professionaalset karjääri, perekondlikke nõudmisi ja isiklikku elu, vaevas valitsevaid kuningannasid samamoodi nagu tänapäeva töötavaid naisi.

Ajaloos on kulunud palju tinti põhjendamaks, miks naine ei saa mingil juhul tõusta riigi etteotsa.

Keskaja kirjameeste jaoks eksisteeris ainult üks naine, kelle autoriteeti ei vaidlustatud – neitsi Maarja, taevakuninganna. Kuid maiste valitsejannade võimu ja trooniõiguse suhtes leiti alati vastuväiteid ja otsiti viise, kuidas "vältida seda looduse värda ja hälvet inimeste seas, milleks on naise käsuõigus ja valitsus".

Enamik poliitilisi ideoloogiaid on sooküsimuse suhtes lootusetult balansist väljas. Mõnikord tehakse sellest suur number täiesti tühja koha pealt. Siis jälle eiratakse seal, kus see vajaks tõsist tähelepanu. Just võimu ja poliitika kontekstis käivad soopimedus ja soopaanika lahutamatult koos nagu siiami kaksikud.

"Naine ajas" siirdub poliitikasse. Uue hooaja esimene saade seab kõva kahtluse alla arusaama, nagu läheks sugu korda vaid magamistoas või manitsuskõnesid pidavatele komblusvalvuritele. Tegelikult läbib soolisus punase niidina kõiki ühiskondlikke suhteid. Eriti silmatorkavalt on see kohal seal, kus aetakse avalikku asja, võideldakse võimu pärast ning tehakse ajalugu ja poliitikat.

Muinasjutu lõppedes saab igaüks õiglase tasu ja asub oma väljateenitud kohale. Tõeliselt õnneliku lõpu huvides on viimane saade tegelaste päralt, kelleta ei saa läbi ei muinasjutu- ega päriselu kangelannad.

Muinasjututegelane lahkub kodukülast, et minna vastu oma saatusele. Ees seisab pikk teekond: ta peab läbima seitse maad ning ületama seitse mäge ja merd. Kui juba minna laia maailma õnne otsima, siis tuleb kasuks geograafia tundmine.

Seekordne "Naine ajas" satub halba seltskonda, sõlmib kahtlaseid tutvusi ja on tunnistajaks hämaratele tegudele.

Populaarsete muinasjuttude kesksed tegelased on printsessid ja haldjad. Need ennenägematult ilusad, õilsad ja vooruslikud kangelannad on ühtlasi "hea naise" etaloniks.

Muinasjuttude keskne intriig on alati seotud inimsuhetega - ühiseluga, kogukonnaliikmetega, perekonnas toimuvate oluliste sündmustega.

Noor kena krahvipreili Margarethe kasvab üles Hesseni mägedes, maagiotsijate ja kaevurite keskel. Võõrasema survel saadetakse neiu kodulossist kaugesse õukonda, kus ta kohtub printsiga.

Muinasjutt kui kirjandusžanr sünnib 17. sajandi lõpul prantsuse salongikultuuri rüpes. Haritud aristokraatlikud daamid kogunevad, et vestelda kirjandusest, tunnetest ning meeste ja naiste vahelistest suhetest.

Lisaks sellele, et naised seiklevad muinasjuttudes tegelastena, nad ka analüüsivad ja koguni kritiseerivad neid. Muu hulgas toovad päevavalgele naisi tasalülitava mütoloogia muinasjuttudes ja korraldavad Punamütsikesele põhjaliku stiilimuutuse.

Muinasjutu klassikalised avasõnad "Elas kord ..." osutavad vägevatele kuningatele, kurjadele nõidadele, ilusatele printsessidele, kes elavad ja tegutsevad "ammusel ajal" ja "kaugel maal". Me ei tunne nende pereliikmeid, iseloomu, püüdlusi ja andeid, välimust ega nime.

Emadepäeva puhul uurib "Naine ajas" emaduse lähiajalugu.

"Naine ajas" tähistab naistepäeva omal moel, sidudes kokku kaugemat minevikku, lähiajalugu, pisut moodsa aja pulseerimisi ja pisut meeliturgutavat idealismi.

Kas tõesti viimane "Naine ajas" kustutab tule? Hoopis vastupidi – paljuski ta just süütab selle. Simone de Beauvoir (1908 – 1986) on prantsuse feministlik kirjanik ja eksistentsialistlik filosoof. Iseäranis tuntud on tema teos "Teine sugupool", üks mõjukamaid tekste 20. sajandi mõtteloos.

Igaüks, kes on iganes koolipinki nühkinud, peab ennast hariduse alal suureks asjatundjaks. Õnneks ei arvanud niimoodi Itaalia arst, psühholoog ja haridusfilosoof Maria Montessori (1870-1952).

Õpetatud tohtrihärrad, kel pole kombeks enne operatsiooni käsi pesta, muigavad naise üle, kes püüab arstiteaduses kaasa rääkida seebi ja nuustiku abil.

Jeanne de Valois de Saint Remy (1756-1791) on kuninglikku verd seikleja, avantürist ja pettur.

Leedi Mary Wortley Montagu kirjutab Ottomani impeeriumi eluolust ja kommetest Inglismaale pikki kirju, mis vallandavad 18. sajandi kõrgklassi seas tõelise idamaade buumi.

Hollandlanna Rachel Ruysch (1664-1750) on natüürmordimeister ja lillemaalija, kelle elukäik kõlab nagu moodsa aja edulugu.

Vannozza di Catanei on aadlidaam renessansiaegses Roomas. Traditsioonilistes ajalugudes figureerib ta heal juhul kõmulise kõrvaltegelasena: kardinal Borgia armuke, hilisema kurikuulsa paavsti laste ema.

Saja-aastase sõja ajal tegutseb Prantsuse õukonnakirjanikuna itaallanna Christine de Pizan. Arvukates töödes arutleb ta asjatundlikult poliitika, hariduse, moraaliküsimuste jm üle. Oma tuntuimas teoses "Naiste linn" seisab Christine iseäranis naiste väärikuse eest. Kogu oma eluga tõendab ta, et kirjatöö on naisterahvale igati sobiv elukutse.

11. sajandi Prantsuse naistrubaduuride armastusluule on nii kirglik ja avameelne, et jätab tänapäeva popstaarid sügavalt häbisse. Õilis krahvinna Beatriz de Dia armastab kena rüütlit, kes paraku on pimedusega löödud.

Sel suvel kuulajate südamed võitnud sari "Naine ajas" alustab taas! On 9. sajand, tegevuspaigaks Bütsantsi keisririigi pealinn Konstantinoopol. Üks noor neiu, nimega Kassia, räägib keisriga õige nipsakal toonil. Muidugi jääb ta seepeale ilma troonist ja hiilgavast abielust.

Kasvada orvust vallavaesena Dickensi-aegsel Inglismaal – see ei kõla just paljutõotava ja eduka elualgusena.

Kaupmehetütar Ida Pfeiffer (1797-1858) elab tavapärast, isegi igavat perekonna- ja abielu. Kuni küpses keskeas, oma neljakümnendates aastates, saab ta neist sidemetest vabaks ning asub teoks tegema ammust lapsepõlveunistust - reisida ja näha kaugeid maid.

Anne Clifford (1590 - 1676) - eneseteadlik inglise paruness on iseseisva ja hästikorraldatud elu musternäidis. Ta haldab eeskujulikult oma valdusi, hoolitseb oma suguvõsa naisliikmete eest ega lase end kõigutada oma abikaasade nördimusest.

On 15. sajandi keskpaik, vandenõude ja poliitiliste intriigide aeg. Ungari õuedaam Helene Kottanner varastab Püha Stefani krooni ja toimetab selle pärijat ilmale toovale kuningannale. Kuid vaenlased on valvel ja peagi on Helene sunnitud põgenema, vastsündinud prints süles, sest kaalul on Ungari kuningriigi saatus.

Võib vaid kujutleda, mida sisaldasid keskaegse "Haiguste ravi" köited. Mitme sajandi vältel ravib pool Euroopat end põhjaliku traktaadi "Trotula" järgi. Alles 1985. aastal tehakse kindlaks selle tegelik autor, kelleks on itaallannast ämmaemand, naistearst ja ravitseja Trota.

Ajaloolane Milvi Martina Piir (pildil) toob uues sarjas "Naine ajas" kuulajateni lood inspireerivatest naistest Euroopa ajaloos.