Päevatee

Seekordne saade on pühendatud Pilvi Einastole, kes just nüüd, vahetult enne pööripäeva, saanuks 87-aastaseks. Proua Pilvi on üks neist kaheksast naisest, kellest sai hooldekodus sarivägistaja ohver.

Juuni on "Päevatee" sünnipäevakuu ja kui me küünlaid tordile loeks, saaks neid seekord kokku 36. Ja just neist kahest numbrist sai alguse tänase kohtumise mõte – on ju "36" üks neist lauludest, mida Tom ja Jansa koos esitavad. Sestap nii me seda pidupäeva tähistamegi, justament!

Millest me täpselt räägime, kui kasutame väljendit "menopaus"? Kes sel puhul ravi vajavad? Ja mida peaksid mehed teadma?

"Tahan elada ausat elu, mitte valetada," – nii olla tänane külaline kord öelnud.

Maikuu on juba mõnda aega roosa lindiga märgistatud kuu – nii juhitakse tähelepanu rinnavähile ja tuletatakse meelde, et varakult avastatud haigus on ravitav.

"Ärme kiru lapsi, nad on kodu peegel," tõdeb mees, kelle nime ja nägu teab meie suvepealinnas Pärnus vaat et iga kohalik.

"Inimene on ise enda tervise projektijuht ning meedikud, tugipersonal ja lähedased on sama projekti tiimi liikmed," ütleb Tuuli Seinberg.

"Me oleme looduse osa, aga me elame loodusega vastuolus," tõdeb toitumisnõustaja Teele Teder vaat et esimese asjana, kui võtame teemaks kevadväsimuse.

"Päevatee" külaline on äsja elutööpreemia pälvinud ajakirjanik Tõnis Erilaid, kuid me ei räägi üksnes tööst.

Kas olete mõelnud, miks on meil tarvis vanaemasid? Milline on vanaemade roll me elus ja inimeseks saamise loos?

Öeldakse, et üks pilt räägib rohkem kui tuhat sõna. Aga isegi pilti peab oskama lugeda, õige silmaga vaadata ja ennekõike tuleb muidugi huvi tunda.

Naistepäeval räägime naistega graatsiast ja liikumise rõõmust, sest täpselt 60 aastat tagasi andis legendaarne balletiansambel "Pähklipureja" oma esimese täispika balletietenduse.

"Tänane saade sai alguse ajalehest Sakala, mida lugedes sain teada, et Ugala teatris jõuab taas lavale legendaarne lavastus "Džinnimäng". Eesti teatriloos on see juba neljas taoline, kuid mulle meenus kohe see esimene – 41 aastat tagasi etendunud lavastus, mis tõi teatrilavale Kaljo Kiisa ja tema kõrvale Lisl Lindau," tutvustas saate autor Piret Kooli seekordse "Päevatee" saamislugu.

Seekord saavad saates sõna psühholoog Anneli Salk ja proviisor Martin Kiik. Me kõneleme eaka mõttemaailmast ja uurime, kuidas paistab ärevus silma apteegiriiulite vahelt vaadates. Sest alanud saade sai just sõnast ärevus tõuke.

"Igaüks on oma saatuse sepp," ütleb legendaarne laulurida, ja meie kõrvus heliseb see alati vaid ühe kindla, bassbaritoni häälega lauldult. Seesama hääl tõi mehele enam kui 55 aastat tagasi rahvusvahelisel protestilaulude võistlusel kuldmedali. Kuid mitte ainult!

"Igaüks on oma saatuse sepp," ütleb legendaarne laulurida, ja meie kõrvus heliseb see alati vaid ühe kindla, bassbaritoni häälega lauldult. Seesama hääl tõi mehele enam kui 55 aastat tagasi rahvusvahelisel protestilaulude võistlusel kuldmedali. Kuid mitte ainult!

Alanud tund on pühendatud kõigile neile, kel on meeles Kukupai ja Jutupliiatsi lood, ka neile, kes on teavad Kass Arturit ja Leopoldi ja neilegi, kes ootasid lapsena telerist saadet, mil nimeks "Laupäeval koos isaga".

"Olen alati võrrelnud oma sissetulekut õpetaja palgaga ja kui mu teenistus on suurem, siis leian, et mulle makstakse väga hästi," nii mõtiskleb alanud saate külaline.

"Kõige jubedam on säärase inimese saatus, kes ei noorest peast ega vananedes tunne huvi ühegi vaimse tegevuse ja liikumise, mängimise, ka edeva enda eksponeerimise vastu. Ainult kiindumustega koos ja kõrvu on elu huvitav," nii sõnas(tas) täna 83-aastane Meie Matsiks kroonitud huumorikuningas kord oma tütretütre heaks üht soovituskirja vormides.

Hingedepäeval pühendatud saates kõneleme omanäolisest ilmingust, mis toob üle maailma juba kakskümmend aastat inimesi kokku.

Seekord on "Päevateel" Aarne Talvik, kes on kutselise koorilaulja leiba söönud pea poolsada aastat.

Haapsalus saab juba teist sügist järjest õppida eriala, mida seni Eestis veel olemas ei olnud, kuid mille järele on meie kiiresti vananev ühiskond ammu vajadust tundnud. Enamgi veel, sest kui loodavast õppekavast Rootsis kuuldi, tunnistanud rootslased oma kadu – neilgi polevat veel taolisi spetsialiste.

Sügis ja jahenemise aeg on pöördumatult käes, kuid see pole põhjus, et meie tuju soojapügalana langeda võiks.

"Ma tahaks uskuda, et minus on alati olnud soovi inimestele rõõmu valmistada ja läbi selle rõõmu nendega mingi osadus-tundeni jõuda. Ma ei taha üksi olla maailmas."

"Käin aegajalt doktor Everausi vastuvõtul ja ta tõuseb iga kord püsti, kui ma kabinetti lähen. Mäletan, kuidas ma esimest korda seda märgates mõtlesin, et huvitav, miks ta püsti tõusis. Kas ta peab kuskilt midagi võtma või? Aga kui ma kolmas kord vastuvõtule läksin, siis sain ma aru, et appi, ta teeb seda minu pärast," imetleb Heino Seljamaa oma raviarsti pühendumust.

"Panso ütles meile ikka, et sa võid laval mängides kas või kapsasupist mõelda, aga kui sa saavutad selle, et publik on sul peos või vaataja vaikselt pisaraid pühib, siis on see professionaali töö," nii meenutab teatrimehe õpetust tema õpilane Katrin Karisma, kes on 55 aastat laval säranud.

Üks asi on ajalugu raamatust lugeda, teine asi aga kuulata, kuidas täpselt neist aegadest, põgenike teekonnast läbi sõjatandri ja uutes oludes kohanemisest räägitakse. Millised on need sõnad ja hääletoon ja mida see meis kuulajatena esile toob?