Keelesaade

Keeleteadlane Jüri Valge: "Võib-olla veel olulisem kui see, et ta uuris erinevaid eesti keele valdkondi, oli see, et ta tegi väga palju eesti keele staatuse tõstmiseks!"

Orientalist Martti Kalda: "Kagu-Aasiasse minnes võiks mõned tähestiku numbritest ikkagi ära õppida, sest on suur vahe, kas maksate kümme või 90 raha mingisuguse asja eest!"

Orientalist Martti Kalda: "On inimesi, kes proovivad rääkida sanskriti keeles, õpetavad seda; on olemas raadiosaated ja ajaleht; on inimesed, kes kirjutavad sanskritikeelset kirjandust ja jagatakse isegi kirjandusauhindu; on olemas mitu organisatsiooni, millel on keskused mitte ainult Indias, ja nende üritustel osaleb miljoneid inimesi ja sanskriti keelt õpetatakse ka 15 India ülikoolis."

Keeletoimetaja Helika Mäekivi: "Tasakaalu leidmine püsiva ja muutuva osa vahel ongi üks kõige tähtsamaid ülesandeid, millega ka keelekorraldus peaks tegelema."

Keeletoimetaja Helika Mäekivi: "Kindlasti on see tulemus rõõmustav! Siiski mitu asja pole veel päris selge. Näiteks ei ole teada, kuidas see ÕS koostatakse. Küsimus on, kas jätkatakse sõnaveebis oleva materjali koondamisega ÕSi või võetakse tagasi vana platvorm ja kõik näebki välja nii nagu seni." Haridus- ja teadusministeerium (HTM) ning Eesti Keele Instituut (EKI) on leppinud kokku õigekeelsussõnaraamatu ja EKI teatmiku väljaandmise tegevuskava muutmises vastavalt õiguskantsleri soovitustele. HTMi keelepoliitika osakonna juhataja Andero Adamson: "Koostatav ÕS esitab kirjakeele norminguid ja soovitusi koos selgituste ja põhjendustega. Seega on ka järgmine ÕS suunav ja soovitav sõnaraamat, mis mitte ainult ei kirjelda keelekasutust, vaid annab vajaduse korral soovitusi, milliseid keelendeid pigem mitte kasutada ning mida nende asemel eelistad."

Keeleteadlane Raimo Raag: "See suur 39-köiteline sõnaraamat keskendub sõnade tähendustele, eristab tähendusi väga täpselt nüanssideni välja, toob välja sõna esmakasutuse trükis aastast 1521 ja kõik kirjaviisi variatsioonid, mis ühel sõnal olnud aastast 1521 kuni tänapäevani välja!"

Piret Kriivan

Silva Tomingas: "Et tulla niimoodi välja sellest (Nõukogude poliitilistest oludest- toim.), et sa oled tegelikult staar, et sa oled ikkagi särav täht selles selles teadusmaailmas – see on imetlusväärne."

Helle Metslang: "Laenamise kohta oli Henn Saaril ka oma seisukoht: laenamise puhul tuleb vastu piir, kui keel ei suuda enam laene läbi seedida ja laenud hakkavad häirima keele oma süsteemi, see tähendab, et keelel on mingisugune piir, milleni ta laenamise välja kannatab."

Henn Saari kaasteeline Helle Metslang: "Saaril oli kaks poolt: ühelt poolt oskas ta hea esinejana väga hästi, väga selgelt ja hästi lihtsalt seletada keerulisi asju, aga kui ta kirjutas erialast tekst, siis see oli päris keeruline!"

Dotsent Helin Puksand: "Lapsed on võimelised väga sisukalt arutlema, kui neile antakse võimalus!"

Akadeemik Karl Pajusalu: "Ajal, kui eesti kirjakultuur saab teadaolevalt 500 aastaseks ongi aeg mõelda selle peale, mida see vana ja väärikas eesti keel tänapäeval endast kujutab ja kuidas ta eesti rahvast ühendab!"

Katja Novak: "Kui rääkida kaasaegsest luulest, siis enamus on ikkagi sõjatekstid, aga klassikud on ajatud."

Liisi Uder: "Lihtne keel mõiste mõttes on selline keel, mis on arusaadav keskmise intellektipuudega inimesele." Eestis kasutatakse Liisi Uderi sõnul lihtsat keelt veel üsna vähe ja juhuslikult, üha rohkem küll, aga vaja oleks süstemaatilist tõlkimist.

Ilze Talberga: "Inimestele tundub, et inimene peab keele kindlasti C1 tasemeni ära õppima, aga tegelikult piisab sellest, et sa natukene õpid tundma keelt."

Keeleteadlane Kristiina Ross: "Kui lugeja tunneb, et ta on küllalt indoeuroopapärastunud ja tahab analüütilist ja mõistusega lähenemist luulele, siis tasub kindlasti sõnaraamatud kõrvale võtta. Aga kes arvab, et ta on ikkagi soomeugriline ja terviklik, ja see terviklikkus on temas veel säilinud, siis kindlasti on teine võimalus see kõik ära unustada ja lihtsalt võtta need tekstid ja lugeda. Kui alguses ei jää nö konks taha mõnele tekstile, siis mitte lasta ennast sellest heidutada, sest kui palju lugeda, siis need konstruktsioonid, kujundid ja sõnad hakkavad korduma, kuni mingi pilt tekib ja nii saab ka täiesti lugeda."

Ilze Talberga: "Meie keeled on nii ilusad, et neid ei saa ära rikkuda sellega, et räägitakse grammatiliselt valesti. See kõik on motivatsioon, järjepidevus; peab õppima ja ma arvan, et tuupimine õigustab ennast: pärast seda on endal lihtsam ja teistel ka lihtsam!"

Õiguskantsler Ülle Madise: "Põhiseadus nõuab seda, et me hoiame alles meie rahvuskultuurilist identiteeti hoidvat ühist keelt, mida ei saa lasta isevooluteed minna - kui ta taandub köögikeeleks, siis eesti keel enam teaduse ja hariduse keeleks ei sobi. See lihtsalt on nii. Ja sellest oleks väga kahju. Ja mitte lihtsalt kahju: kui sellele teele asutakse, siis tuleb kindlasti põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus algatada ja riigikohtul tuleb siis see küsimus otsustada."

Õpetaja Agnes Kolga: "Katses osalenud õpilastel on laadivaheldus taandumas, sest keskmiselt säilis laadivaheldus ainult pooltel kordadel. Kõige rohkem on see taandunud hääliku kadumisega sõnades (pügama, susi, nõbu jt), neis sõnades säilis laadivaheldus alla 20 % õpilastel."

Teoloogiadoktor Kaido Soom: "Piibli mõju kirjandusele ja kunstile jätkub tänaselgi päeval ja kui me oleme piibliga kursis, siis me mõistame paremini tervet ümbritsevat kultuuri."

Tartu Ülikooli kaasprofessor Kristiina Praakli: "Masing ikkagi oli üks kõige aktiivsemaid eesti keelega tegelejaid, kes lõi väga soodsa pinnase edasiseks arenemiseks."

Folklorist Mare Kõiva: "Kõik need õnnesoovid, igasugused head soovid tähendavad seda, et sa annad ühe tükikese sellest õnnest, mis maailmas on olemas, teisele inimesele, perele, edasi!"

Keeleteadlane Raimo Raag: "Rootsis on siiamaani kaks keelehoolde joont: üks on see alalhoidlikum joon, mida esindab Rootsi Akadeemia, ja teine on avatum joon, mida esindab Keelenõukogu."

Vikipedist Ivo Kruusamägi: "Meid on ainult miljon ja me peame olema selletõttu efektiivsemad ja Vikipeedia võimaldab seda efektiivsust. Ta võimaldab natuke üle oma varju hüpata ja teha Eesti palju suuremaks."

Keeleteadlane Martin Ehala: "Tuleb ennast nügida, et räägiksime eesti keeles ja tuleb poliitikuid nügida muutma seadust, et meil oleks kindlam vundament, mille pealt me nügime iseennast teistega eesti keeles rääkima."

Sõnaus kutsub eesti keelt rikastama uute rohesõnadega ja rohesõnad on ka keelesaate huvikeskmes.

Keeletoimetaja Hille Saluäär: "Kirjakeele otstarbeks saab sõnatähendusi sõnaraamatus väga hästi kokku leppida. Aga muidugi on ka neil õigus, kes ütlevad, et sõna tähendus sõltub igakordselt kontekstist – peaaegu kõiki sõnu saame me kasutada vastandtähenduses."

Hille Saluäär: "Ma isiklikult ei usu, et iha ideaalkeele järele oleks suurem probleem kui ükskõiksus või mittehoolimine olukorras, kui suur osa meie igapäevasest suhtlusest, meie kultuuritarbimisest, meie asjaajamisest on ingliskeelne!"

Martin Aher: "Kümne tegutsemisaasta jooksul on vaenu- või vihakõne juhtumeid olnud täpselt üks ja sedagi ainult päringu vormis."

Õpetaja Maire Kebbinau: "Iga eesti keelt valdav inimene saab olla keelekümblusõpetaja - tänaval, kaupluses, poes, turul - ja aidata venekeelsetel ja ka meie mõne muu kodukeelega inimestel eesti keelt praktiseerida ja kasutada ning igaüks saab anda hoogu juurde meie eestikeelse keskkonna laienemisele."

Øyvind Rangøy: "Norra keeles on hästi palju rööpvorme, hästi palju vabadust, mis on keeruline, kui viis varianti võivad olla õiged. Aga tegelikult nad ei ole ju võrdväärsed, sest nad on kõik seotud mingisuguste traditsioonide ja stiili-ideaalidega."

Luuletaja ja tõlkija Øyvind Rangøy: "Meil on kirjakeeli kaks: bokmål ehk raamatukeel ehk taani kirjatraditsioon ja nynorsk ehk maakeel ehk uusnorra keel.""

Margit Langemets: "Keeleasjades tuleb uurimisteemasid uksest ja aknast, magistri- ja doktoritöö teemasid on varnast võtta!"

Uus ÕS ilmub 2025. aastal nii veebis kui ka paberil. Sel nädalal andsid Eesti keele Instituudi teadlased ülevaate valmiva sõnaraamatu ja EKI teatmiku hetkeseisust ja Emakeele Seltsi keeletoimkonna viimastest otsustest.

Emakeeleõpetuse lektor Merilin Aruvee: "Emakeele tundide arv on viidud miinimumini, veelgi vähendamisel lahustuks aineteadmine ära. Emakeeleõpetuse eriosa on sõnastus ja lausestus, isikupärase stiili lihvimine ja oma kirjutaja hääle leidmine, mis juturobotitele mõeldes on üha tähtsam."

Andres Karjus: "Ilmselt oleks nii õpilastel kui ka õpetajatel lihtsam, et kool kui organisatsioon teeb mingid valikud ja lepib kokku tehisaru kasutamise reeglites."

Piret Voolaid: "Päris kindlasti saame lastepärimuse puhul rääkida nii laste pärimusest kui ka suhtes täiskasvanute maailmaga. See on nii laste loodud pärimus, mis levib laste keskel, kui ka pärimus, millega laps puutub kokku siia maailma sündides ja väga sageli on see täiskasvanutelt lastele suunatud pärimus."

Emeriitdotsent Reet Kasik: " Mida heterogeensem ja muutuvam on ühiskond, seda tähtsamaks on saanud korrastatud kirjakeele olemasolu teiste võimalike keelevariantide kõrval."

Emeriitdotsent Reet Kasik: "1927 on meie keelekorralduses tähtis aasta - siis hakati Eesti rahvakoolides haridusministeeriumi otsusel õpetama normitud kirjakeelt, mis toetus Veski ja Elmar Muugi õigekeelsussõnaraamatutele ja nende põhjal koostatud grammatikaõpikutele."

Botaanik Toomas Kukk: "Ma olen kindel, et see, kelle järgi on taim, loom või seen nimetatud, on üldiselt õnnelik. On kai neid juhtumeid, kus on tahetud inimest alandada või vihjata mingile ebameeldivale omadusele või suhtele, aga isegi siis on inimene õnnelik omanimelise isendi üle, sest see on selline asi, mida ei ole kõigil ette näidata."

Keelehnoloog Tanel Alumäe: "Praegu räägitakse tehisarust rohkem, sest meieni on jõudnud väga-väga suured keelemudelid, mis on hoopis teistsugused tehisarud, inimesesarnasemad. Nende mudelitega saab vestelda, nad oskavad teksti lugeda, nad oskavad teksti genereeerida, nad ilmutavad inimlikke omadusi."

"Kui inimesed tahavad ennast arusaadavaks muuta, siis nad ikkagi jälgivad teatud konventsioone, aga see on nende enda otsus," ütleb keelekorraldaja Peeter Päll, kommenteerides küsimust, kui vaba saab olla keelekasutus.