Vestlussaates "Käbi ei kuku..." vaatavad üksteisele sügavalt silma laps ja lapsevanem. Ühe perekonna kaks põlvkonda. Kuhu on käbi kukkunud? Miks just sinna? Ning milline on ema või isa roll lapse jäljeraja kujunemises? Need on mõned küsimused, mida saate "Käbi ei kuku..." juht Sten Teppan külalistel…

"Peod juba käisid Vasalemma mõisas. Vene sõdurid tulid tüdrukuid tantsima võtma ja üks tuli minu ette. Mina ei läinud, ei teinud välja ka. Viskas mulle kopikaid, aga eks meie poisid nägid seda kõrvalt ja andsid talle tuupi," viib Ilma Adamson meid oma neiupõlveaastatesse, kui suur sõda oli lõppenud. Ehkki nähtud oli palju õudusi, ajasid noored ikka oma asja. "Isal oli hirm ja ütles emale: sa lased tüdrukul käia, tuleb ükskord põllealune täis…".

"Liiklust oli vähe ja juba eemalt oli kuulda, kui isa autoga töölt tuli," viib Hannes Hanso meid tagasi oma lapsepõlve, mille üks märksõnu oli hirm isa ees. "Ma pidin harja kätte võtma ja köögipõrandat pühkima, kui ta tuppa tuli, muidu oleks halvasti läinud. Seal läbirääkimiste ruumi ei olnud."

"Nagu minu ema kunagi ütles: lapsi tuleb saada nii palju, kui ise suudad kanda. Kuldsed sõnad, aga see on midagi, mida ma ei järginud," tõdeb Liina Raud emaks saamist meenutades. "Tegelikult ma ei olnud valmis kandma kahte väikest last üksinda."

"Kuna ma kodus üldse ei nuta, siis see oli nende jaoks šokk, et ema nutab," meenutab Piret Laikre emana läbikukkumise tunnet, kui kaks poega ei saanud omavahel üldse läbi, nii et kooligi käidi eraldi bussidega.

"Ma olen silmad lahti hoidnud ja õppinud teistelt. Mul on olnud väga häid eeskujusid," ütleb Rene Varek, suurte kogemustega ettevõtja, kes viimased 10+ aastat juhib automüügifirmat Amserv.

"Mulle meeldib mõelda, et me oleme nagu kolm musketäri," ütleb Emma Lotta Kiviberg saates "Käbi ei kuku…", mis astub sammu eemale oma tavapärasest vormist. Nimelt jagavad sel pühapäeval emotsionaalseid ja olulisi lugusid elust ja koos kasvamisest ühe pere kolm põlvkonda – Emmaga on saates ema Elina Reinold ja vanaema Mall Reinold.

(Pärimus)muusik ja arengutreener Sandra Sillamaa tõdeb saates "Käbi ei kuku…", et on end piisavalt hästi tundma õppinud ja üllatusi või varem märkamata momente ta minevikust ei leia. Aga tuleb ette erandeid, viimati sellest kevadest.

"Kultuuri- ja kunstihuvi hoidis mind vee peal. Muidu ma oleksin ennast täiesti ära joonud," analüüsib näitleja Kristjan Sarv saates "Käbi ei kuku…" oma elu võimalik et kõige olulisemat murdehetke, mil temast sai lavakunstikateedri tudeng.

"Kõik lapsevanemad rikuvad oma lapsed natukene ära," ütleb Mick Pedaja, kelle kodus kasvab kaks last – tüdruk, kes lõpetab põhikooli ja poiss, kes pole veel kooli läinud. Ja vaatab enesekriitiliselt peeglisse, sest mõnigi nähvamine võinuks olemata olla.

Sepo Seemani pole lihtne meelelahutaja rollist välja tuua. Aga me proovime seda saates "Käbi ei kuku…", et teada saada sündmustest ja seikadest, inimestest ja valikutest, mis või kes on aidanud tal valida sihti ja suunda.

Emadepäeva jutte räägime kahe emaga. Lugusid senise elu märgilistest hetkedest ja neid mõjutanud inimestest jagavad Lili ja Haldi Välimäe.

Aita ja Tõnu Pääsuke on treeneritena ladunud olulise osa meie laskesuusatamise vundamendist. Kui reeglina toimetab esiplaanil Tõnu, siis saates "Käbi ei kuku…" toome valgusvihku Aita, kes koos filmimehest poja Priit Pääsukesega jagab erakordseid lugusid katkisest lapsepõlvest, ravimatust spordipisikust ja treeneritöö tundlikest momentidest.

Aprillikuu viimases saates paneme Marti Hääle tavatusse olukorda. Alexela juhina räägib ta igapäevaselt energiast ja elektrihindadest, aga saates "Käbi ei kuku…" oma vanematest, vend Heitist, isiksuse kujunemisest, perekonnast ja muidugi lastest.

"Võrdlesin toksilise tasemeni ennast teatrikoolis," räägib näitleja Kristjan Lüüs erialaga seotud suurematest heitlustest. "Ma olin väga sõnakuulelik poiss. See juba läks tubli poisi sündroomi poole. Teatrikoolis öeldi, et ära ürita korralikult teha, vaid et tee – ole rohkem sina. Olen üritanud sellest hilisemas elus lahti saada."

Hiljuti muusikalis "Romeo ja Julia" senise lavatee märkimisväärsema tähiseni jõudnud Jaagup Tuisk räägib saates "Käbi ei kuku…", et traagilise armastusloo meespeategelast kehastades oli tal kaasas isiklik "kohver" õppetundide ja järeldustega esimesest armastusest.

Tänu seriaalile "Õnne 13" on Luule Komissarov väga paljudes kodudes nagu oma sugulane. Aga saates "Käbi ei kuku…" jätame Laine tegemised kõrvale ja süveneme Luule enda elu põnevamatele ja pöördelisematele seikadele: isata lapsepõlv Lihulas, esimene abielu füüsikaõpetajaga, "pettusega" lavakunstikooli sattumine, kauaoodatud emaks saamine, ning reetmisega lõppenud pikk abielu teatri- ja filmimaastiku korüfee Kalju Komissaroviga.

"On saakloomad ja on kiskjad," tutvustab Oliver Mazurtšak saates "Käbi ei kuku…" oma elufilosoofiat. "Mina olen näinud ennast kogu elu saakloomana, kes on pidanud õppima iseennast kaitsma kurja eest."

"Väga oluline on, missugusesse koolikeskkonda sa satud lapsena," ütleb saate "Käbi ei kuku..." külaline Paavo Nõgene, kes peab lugu mõistlikust suhtumisest õpetamisse.

Laulja ja näitleja Gerli Padar-Parmas nendib saates "Käbi ei kuku...", et tema mälestused lapsepõlvest on üsna piiratud. Selles on oma roll isa ja hiljem võõrasisa kaudu koju jõudnud alkoholil ja vägivallal, mis on mõjutanud inimesena nii teda kui ka vend Tanelit.

"Ma olen elus suhteliselt lihtsalt läbi saanud ja see ongi hoidnud seda naerusuisust," ütleb Arlet Palmiste, 30 aastat eestlaste meelt lahutanud naerupall, kes rusikat taskus ei tassi.

Eesti muusikas on tooniandvaks jõuks sirgunud uus põlvkond autoreid ja produtsente, kelle sünniaasta jääb sajandivahetuse kanti. Noore kahurväe eesliinil toimetab ka tänase saate käbi Karl Killing, kes kuulus teismelisena poistebändi Beyond Beyond, ja on pälvinud aastal 2025 sooloartistina tunnustuse aasta debüütalbumi eest.

Sel pühapäeval jagavad meeldejäävaid lugusid lapsepõlvest ja koos kasvamisest näitleja Triinu Meriste ja tema poeg Tobias Tammearu, jazzi taustaga saksofonist, keda teravam silm on märganud ka mustade ja valgete klahvide taga Nublu saateansamblis.

"Siis kui Erika Salumäe võitis Barcelonas olümpiakulla (1992), seisin mina rohelise žiguliga Stockmanni ristis ja mõtlesin, et nüüd ma lähen oma Sille juurde ja ongi tehtud," meenutab Tarmo Tiisler kokkukolimist tulevase abikaasaga.

"Meie pere on alati vedanud ja veab siiamaani ema. Tema oskab märgata asju, mida teised ei oska," ütleb ooperilaulja Oliver Kuusik, kelle isa suri, kui poiss oli veel päris nooruke.

"Ma olen ikka oma laste peale niimoodi karjunud, et mulle tundub, et ma ei suuda lõpetada," nendib näitleja Margus Tabor saates "Käbi ei kuku..." ning toob välja peamise põhjuse, mis teda "kettasse ajab".

Varsti juba 30 aastat Dagöt teinud kitarrist ja laululooja Peeter Rebane nendib saates "Käbi ei kuku...", et muusika eelistamine n-ö tõsisele elukutsele kruttis tema kodus omal ajal pinged nii üles, et teismeline poiss võttis jalad selga ja kolis nädalateks sõprade juurde. Juba enne "üle-elusuurust tüli" tekkisid Peetril ebakõlad koolisüsteemiga, hinded olid kehvad ja vanemad keelasid ringides käimise

Norman Salumäe tegi esimese teatrirolli 12-aastaselt "Oliver Twistis". Sellest sai sümboolne algus lavakarjäärile, millest oluline osa kuulub muusikalidele. Samas pole enda koha leidmine olnud Normani jaoks päris iseenesest mõistetav.

"Ma armastan praegu teatrit rohkem kui viimase kümne aasta jooksul kokku," ütleb pühapäevane sünnipäevalaps Mikk Jürjens saates "Käbi ei kuku...". Ning see tunne on seotud tema tähelepanu liikumisega näitlemiselt lavastamisele. Teatritööde kõrval tasub meenutada Miku nägemuse järgi seatud suvist üldlaulupidu.

Uue aasta esimeses saates saame lähemalt tuttavaks TÜ lastekliiniku juhataja professor Vallo Tillmanni ja tema perega. Taaselustame mälupilte lapsepõlve eredamatest hetkedest ja räägime lähedastest inimestest.

"Ma olin hästi kindel, et ta saab hakkama. Et ta on proff ja tal on vaist," meenutab Helen Künnap lapsepõlveaastaid, kui isa Jaan kadus kuudeks mägedesse. "Ma olin harjunud sellega, see oli tavaline elu osa."

Jõulueelses "Käbi ei kuku..." saates on jumalast juttu rohkem kui tavaliselt.

"Sündmuse valulikkus seisneb selles, et mis siis juhtus. Mõnes mõttes ongi see igavene lõpetamata juhtum," viib Meelis Oidsalu meid 1990. aastate keskele, kui ühe Lasnamäe maja trepikojast leiti surnuna tema vanem vend Magnus. Oli kuulihaav, aga politseiuurimine tulemust ei toonud.

"Kui ma olin ka Lõuna-Ameerika tipus, siis ma pruukisin olla palju lähemal kui mõni teine isa, kes on naabertänavas garaažis tööl. Ei aeg, ei kilometraaž määra su lähedust. Ja vähemalt minu vaates on lapsed mulle kõik väga lähedased olnud," räägib "Käbi ei kuku..." värskes osas Raido Rüütel.

Erik Richard Salumäe on noorema põlve lavastaja, kes tegi näitlejana kaasa suvises menutükis "Tapty1985". Teatritöö kõrvalt loob ta muusikat ning valmistub nime Erik Er all avaldama debüütalbumit.

"Korraks tekkis elul mõte jälle," lõõbib Ken Saan, kui jutuks tuleb esimese tütre Lumi sünd 14 aastat tagasi. Ning jätkab tõsisemalt: "Kindlasti ta andis mulle uue hingamise ja energia."

"Päris armastus, see tõsine armastus on see, mida sa saad näidata läbi tegude. Mina oma naistele... Ma ei ole lihtsalt suutnud ennast võtta kokku, et näidata oma armastust ka tegudes," tõdeb näitleja Jan Uuspõld, kes jagab saates "Käbi ei kuku..." lugusid lapsepõlvest, samuti tema isiksust ja minapilti kujundanud inimestest ja sündmustest.

"Lapsevanem on ka inimene" on üks väheseid raamatutarkusi, mis aitas 30 aastat tagasi last kasvatada, meenutab koorijuht ja muusikaõpetaja Silja Otsar. Sama tsitaat on Siljalt ka ainus eestikeelne lause saates "Käbi ei kuku...", mis võru keele nädala puhul on osaliselt võrukeelne.

Professor Mart Kalm on arhitektuuriajaloolane. Kevadel lõppes tema teine ametiaeg rektorina Eesti Kunstiakadeemias, mida ta juhtis kümme aastat.

"Kui ema on peaminister, kes ajab igapäevaselt asju ja kellega sul on kogu aeg kokkupuude, siis isa on kuningas, kes avab parlamendi istungi korra aastas. Tema on see, kes on rahatähe peal," kirjeldab Matis Leima muigega pooleks nägemust emast ja isast enda kodus.

Terje Pennie on varsti pool sajandit rõõmustanud teatripublikut. Saates "Käbi ei kuku..." räägib ta olulistest hetkedest ja persoonidest, mis või kes aitasid tal lavale jõuda.

Alati naerusuine ja särtsakas Birgit Sarrap tõdeb saates "Käbi ei kuku...", et sündmustele ja suhetele tagasi vaadates leiab ta oma elust hetki, mis on pannud mõtlema ning isiklikke valikuid põhjalikumalt kaaluma. Näiteks alkohol, mis isa inetult käituma pani ja pere koospüsimise kahtluse alla seadis.