Podcasts about postimehes

"Ameerika Ühendriikide teadlased tegid kindlaks, et kui panna inimene tuukriülikonnas õunapuu alla istuma, hakkab tal poole tunni pärast igav," nii kõlas paar aastakümmet tagasi kuuldud Rohke Debelaki libauudis. See vahepealsete aastatega järjest kõnekamaks muutunud nali meenus mulle vestluses Jonas Nahkori [1] ja Martin Pendiga. Põhjuse kokkutulekuks andis Martini poolteist aastat tagasi Postimehes ilmunud artikkel "Eesti kool akadeemilise uhuu-teaduse tõmbetuultes" [2]. "Hoolimata tõrksusest seda tunnistada on haridusteadusest saanud põhimõtteliselt uhhuu-teadus, millele käib reaalsuse seletamine ja veel enam ennustamine kõrgelt ja kaugelt üle jõu," kirjutas Martin kõnealuses kirjatükis. See tuletas mulle meelde Tähenduse teejuhtide 12. numbris ilmunud intervjuu Aivar Halleriga ("Kool on kogukonna süda", 9.21 [3]). "Näete, siin on 104 üllitist. Nad on klassifitseeritud teadustöödena ja nende alusel on tehtud Eestis aastaid haridussüsteemi puudutavaid otsuseid. Kui teil pole olnud aega või tahtmist kõigi nendega tutvuda, aga kui te mind usaldate, siis ma võin teile kinnitada – mitte ükski nendest 104 tööst ei vasta eelnimetatud teaduslikkuse kriteeriumitele. Seetõttu on mul raske vältida järeldust, et kõige suurem pseudoteaduse kants on haridus- ja teadusministeerium," meenutas Aivar seal üht Reaalkoolis toimunud teaduskonverentsi.Jutuajamise lõpupoole rääkisime õunapuu all kujunenud olukorra laiematest ühiskondlikest tagajärgedest. Ma leidsin kinnitust oma äratundmisele, et kui igasugune ideoloogiline umbluu üritab end rõivastada graafikute, regressioonivõrrandite ja muu teaduslikkusele pretendeeriva pudi-padiga, murendab see pikas perspektiivis paratamatult nüüdisaegse tehnokraatliku ühiskonnakorralduse vundamenti. Hiljutine pandeemia oli selles kontekstis murranguline, põhjapanevate tagajärgedega ilmutuslik sündmus. Sama meelt on oma suurepärases UnHerdis [4] ilmunud artiklis "The tyranny of a Covid amnesty" [5] inglise kirjanik Mary Harrington [6], kes näeb pandeemiat "virtuaalide" (the Virtuals) ja "füsikaalide" (the Physcials) klassivõitluse kontekstis. "Avalikkuse usk jagatud objektiivsesse poliitilisse pinnasesse murenes veel enne mu tütre sündi [2013, H.]. Virtuaalide põhiprobleem on selles, et nende vastulöök Trumpile [2016, H.] ja Brexitile hävitas ühise poliitilise pinnase viimase piilari: meie usu teadusesse. Sellise ühise pinnase olemasolu on aga virtuaalide poliitilise legitiimsuse ja sellel rajaneva tehnokraatliku elukorralduse sine qua non," kirjutas Harrington oma artiklis. Seetõttu seisavad läänemaailmas ees sellise intensiivsusega klassikonfliktid, mida me pole näinud alates ametiühinguliikumise algusaastatest, prognoosib Harrington teises silmiavavas leheloos "Will Sunak end the new class war?" [7]. Kuivõrd sama autor on teisal (vt "Vaccine purity has infected the West" [8]) osutanud tuure üles võtva klassivõitluse religoossele mõõtmele, võib võrdlus ametiühingute alguspäevadega tüli ägedust tublisti alahinnata. "Meie ümber toimuv meenutab tõesti üha enam Inglise kodusõda, usupuhastust ja Kolmekümneaastast sõda. Valitseb hoiak, et me peame möödaniku plekid oma kultuurilt maha pesema. Selles kõiges on tunda ususõja energiat. Mina tunnen seda küll nii. Mingis mõttes jõuame siin Illichi argumendi juurde tagasi – me ei ole sugugi postkristlikud, vaid käitume nagu Inglise kodusõja ümarpead ja kavalerid," ütles Tähenduse teejuhtide 22. numbrile antud intervjuus teine inglise kirjanik Paul Kingsnorth ("Stsientism ja seks", 8.22 [9]), kellega Harrington vestles Rebel Wisdomi [10] platvormil 2022. aasta aprillis ("The War on Reality" [11]).Head uudistamist!H. Hosted on Acast. See acast.com/privacy for more information.

"Vaid näiliselt lõpmatu elastsusega avaliku sektori võlavöö abil on lääneriikides seni õnnestunud luua illusioon, et kõigi eneseimetlejate kasvavad pretensioonid on põhimõtteliselt rahuldatavad. Kui see vöö kord katkeb, jäävad lilled kuivale. Erinevalt meie kaugetest taimsetest sugulastest on inimnartsisside närtsimine kärarikas ja tõenäoliselt üsna vägivaldne. Kuidas see saakski olla teisiti, kui kõik asjaosalised on kõigist teistest palju paremad?" kirjutasin ma seitse aastat tagasi Postimehes ilmunud artklis "Närtsivad nartsissid". Eelmise aasta augustis pöördusime Tähenduse teejuhtide 33. numbris nartsisside juurde jälle tagasi. Tänases saates jätkame samal teemal psühhoogide Meelis Sütti ja Endel Talvikuga. Peatse kohtumiseni!

"Vaid näiliselt lõpmatu elastsusega avaliku sektori võlavöö abil on lääneriikides seni õnnestunud luua illusioon, et kõigi eneseimetlejate kasvavad pretensioonid on põhimõtteliselt rahuldatavad. Kui see vöö kord katkeb, jäävad lilled kuivale. Erinevalt meie kaugetest taimsetest sugulastest on inimnartsisside närtsimine kärarikas ja tõenäoliselt üsna vägivaldne. Kuidas see saakski olla teisiti, kui kõik asjaosalised on kõigist teistest palju paremad?" kirjutasin ma seitse aastat tagasi Postimehes ilmunud artklis "Närtsivad nartsissid" [1].Eelmise aasta augustis pöördusime Tähenduse teejuhtide 33. numbris [2] nartsisside juurde jälle tagasi. Tänases saates jätkame samal teemal psühhoogide Meelis Sütti [3] ja Endel Talvikuga.Peatse kohtumiseni!H.——————————————————[1] https://arvamus.postimees.ee/4059841/...[2] https://teejuhid.postimees.ee/7837119...[3] https://www.youtube.com/live/y0p80f75...[4] https://teejuhid.postimees.ee/7367455... Hosted on Acast. See acast.com/privacy for more information.

Postimehes ilmus 13. veebruaril artikkel pealkirjaga “Kas oled reservist?! Kui jah, siis võib kaitseväel valmiv plaan ka sind puudutada“, kus toodi välja Eesti kaitseväe strateegia uus suund, mis viitab reservväelaste aktiivsele kaasamisele Ukraina konfliktis. Telegram.ee võttis artiklist välja vaid mõned Ukraina kohta käivad laused paljudest ning avaldasime Postimehe artikli lühitutvustuse 16. veebruaril pealkirjaga “Eesti tööealised mehed ja naised päriselt sõtta? Kaitseväes kaalutakse reservväelaste Ukrainasse rindele saatmist“. Kuna Postimehe artikkel oli tasuline, siis Telegrami minikokkuvõtte tasuta versioon läks sotsiaalmeedias hästi levima. Et mitte rikkuda autoriõiguseid, ei kopeerinud Telegram tervet pikka artiklit, vaid tõepooles võtsime välja vaid mõned kõnekamad laused. Kahjuks selgub, et terve artikli mitte kopeerimine oli seekord suur viga. Nimelt avaldas 19. veebruaril Delfi/Päevaleht omakorda “faktikontrolli” artikli “Kaitsevägi ei plaani eestlasi Ukrainasse rindele saata“, kus kirjutatakse, et “artiklis viidatud Postimehe loos ei ole kordagi mainitud Ukrainat – räägitakse hoopis teistest välisoperatsioonidest.” ning ““Telegrami artiklis esitatu on pahatahtlik valeinfo,” kommenteeris artiklis väidetut kaitseväe pressijaoskonna juht kapten Taavi Laasik.” LOE PIKEMALT: https://www.telegram.ee/eesti/faktikontroll-faktikontrollile-postimees-kustutab-delfi-ja-kaitsevagi-valetavad-ning-telegram-ee-paljastab-toe  

"Erinnüste missa" on mu 2013. aasta kevadel Postimehes ilmunud [laastuke](https://leht.postimees.ee/1250054/hardo-pajula-erinnuste-missa), mis sai ka "[Kassi nurinate](https://www.apollo.ee/kassi-nurinad.html)" kaante vahele. "Kreeka mütoloogias jälitasid oma ema tapnud Orestest kättemaksujumalannad erinnüsed ('vihased'). Nende raev lahtus alles pärast õigeks mõistvat kohtuotsust, misjärel neid hakati kutsuma eumeniidideks ('heatahtlikeks'). Lääne progressiivse ajastu kõige olulisemaks saavutuseks on kahtlemata monstrumlik riigiaparaat. Viimastel aastakümnetel on see olnud üsna heatahtlik. Segastel aegades sirutuvad selle malaka järele aga taas ajaloo sihti teadvate prohvetite käed. Just siis võivad eumeniididest jälle erinnüsed saada. Nagu näitab Grary missa: prouadel on ühine DNA," kirjutasin ma seal. Sel suvel ilmus eesti keeles prantsuse-ameerika kirjaniku Jonathan Littelli 2006. aastal trükivalgust näinud Prantsuse kõrgete auhindadega pärjatud romaan "[Eumeniidid](https://varrak.ee/raamat/eumeniidid/)". ""Eumeniidid” on kui meie aja „Odüsseia”, mis rullub lahti läbi Teise maailmasõja. Raamatu lõputuna näivatel lehekülgedel vilksatab rohkem kui kaks tuhat reaalset ja veidi vähem reaalset isikut Hitlerist Eichmannini, Goebbelsist Göringini. Peategelase ebatavaline saatus viib ta Babi Jari massihukkamiste tunnistajaks, mägijuutide küladesse Kaukaasias, Stalingradi alla, Pariisi tolle aja juhtivate intellektuaalide seltskonda ning otse põrgusse Poola ja Saksamaa koonduslaagrites," kirjutatakse Varraku kodulehel. Olen palunud tänasesse saatesse teose tõlkija Heli Alliku ja selle raamatu värskelt läbi lugenud Sven Tammingu . Nii Heli kui ka Sven on saates esimest korda. Sven kirjutas aga loo "Tähenduse teejuhtide" [13. numbrisse](https://teejuhid.postimees.ee/7367199/sven-tamming-kuus-aastat-tantsu-deemonitega). Head kuulamist! H.

"Erinnüste missa" on mu 2013. aasta kevadel Postimehes ilmunud laastuke [1], mis sai ka "Kassi nurinate" [2] kaante vahele. "Kreeka mütoloogias jälitasid oma ema tapnud Orestest kättemaksujumalannad erinnüsed ('vihased'). Nende raev lahtus alles pärast õigeks mõistvat kohtuotsust, misjärel neid hakati kutsuma eumeniidideks ('heatahtlikeks'). Lääne progressiivse ajastu kõige olulisemaks saavutuseks on kahtlemata monstrumlik riigiaparaat. Viimastel aastakümnetel on see olnud üsna heatahtlik. Segastel aegades sirutuvad selle malaka järele aga taas ajaloo sihti teadvate prohvetite käed. Just siis võivad eumeniididest jälle erinnüsed saada. Nagu näitab Grary missa: prouadel on ühine DNA," kirjutasin ma seal.Sel suvel ilmus eesti keeles prantsuse-ameerika kirjaniku Jonathan Littelli 2006. aastal trükivalgust näinud Prantsuse kõrgete auhindadega pärjatud romaan "Eumeniidid" [3]. ""Eumeniidid” on kui meie aja „Odüsseia”, mis rullub lahti läbi Teise maailmasõja. Raamatu lõputuna näivatel lehekülgedel vilksatab rohkem kui kaks tuhat reaalset ja veidi vähem reaalset isikut Hitlerist Eichmannini, Goebbelsist Göringini. Peategelase ebatavaline saatus viib ta Babi Jari massihukkamiste tunnistajaks, mägijuutide küladesse Kaukaasias, Stalingradi alla, Pariisi tolle aja juhtivate intellektuaalide seltskonda ning otse põrgusse Poola ja Saksamaa koonduslaagrites," kirjutatakse Varraku kodulehel.Olen palunud tänasesse saatesse teose tõlkija Heli Alliku ja selle raamatu värskelt läbi lugenud Sven Tammingu . Nii Heli kui ka Sven on saates esimest korda. Sven kirjutas aga loo "Tähenduse teejuhtide" 13. numbrisse [4].Head kuulamist!H.————————————[1] https://leht.postimees.ee/1250054/har...[2] https://www.apollo.ee/kassi-nurinad.html[3] https://varrak.ee/raamat/eumeniidid/[4] https://teejuhid.postimees.ee/7367199... Hosted on Acast. See acast.com/privacy for more information.

Saatekülalised Vano Allsalu ja Kaie Metsla. Saatejuht Hardo Pajula. Selle vestluse idee tekkis Vano Allsalu näitusel ["Maailm peas"](https://www.eaa.ee/vano-allsalu-maailm-peas), mis avati Tartu Kunstimuuseumis 15. oktoobril ja mida võib vaadata jaanuari lõpuni. "Vano Allsalu loominguga kohtusin paari aasta eest tema ateljees. Oli palav suvepäev, vihmaootusest veidi mahenenud valgusega, mis võimaldab olulist tähele panna. Osad teosed olid seintel, ülejäänud seinte najal, Allsalu tõi neid üksteise järel nähtavale, näis nagu tõmbaks ta ühest maalist välja järjest uusi maale. Ma vaatasin ja panin mõttes pealkirju. Autori enda pealkirjadega ei langenud neist kokku ükski, kokkupuutepunkt oli milleski muus, mu enda meeleseisundites," kirjutab näituse kataloogis Tiit Aleksejev. Minu pilgu haaras näitusel kohe maal "Laste ristisõda" osalt ilmselt seetõttu et mul ilmus kunagi Postimehes laastuke ["Rüblikute ristiretk"](https://arvamus.postimees.ee/962082/hardo-pajula-rublikute-ristiretk). Hiljem leidsin palju teisi kokkupuutepunkte: "Europe röövimine" "Sisyphos" "Müürideta aed" "Olovernes" "Tõde ja õigus" "Gaia" "Öö maa peal" ja muidugi ["Pimeduse süda"](https://leht.postimees.ee/1038460/hardo-pajula-pimeduse-suda). Tänane vestlus algaski "Laste ristisõjast" ja kandus lõpuks Edvard Munchini. Temalt pärineb ka saate pealkiri. "Ja ma tundsin, kuidas suur lõputu karje läbi looduse käis," luges Vano saate lõpuminutitel ette Munchi kommentaari oma kuulsaima teose kohta. Teiseks saatekülaliseks oli Edmund Burke'i Seltsi teine liige Kaie Metsla, kes hoidis vestluses üleval Salvador Dali liini. Head uudistamist! H.

Saatekülalised Vano Allsalu ja Kaie Metsla. Saatejuht Hardo Pajula. Selle vestluse idee tekkis Vano Allsalu näitusel ["Maailm peas"](https://www.eaa.ee/vano-allsalu-maailm-peas), mis avati Tartu Kunstimuuseumis 15. oktoobril ja mida võib vaadata jaanuari lõpuni. "Vano Allsalu loominguga kohtusin paari aasta eest tema ateljees. Oli palav suvepäev, vihmaootusest veidi mahenenud valgusega, mis võimaldab olulist tähele panna. Osad teosed olid seintel, ülejäänud seinte najal, Allsalu tõi neid üksteise järel nähtavale, näis nagu tõmbaks ta ühest maalist välja järjest uusi maale. Ma vaatasin ja panin mõttes pealkirju. Autori enda pealkirjadega ei langenud neist kokku ükski, kokkupuutepunkt oli milleski muus, mu enda meeleseisundites," kirjutab näituse kataloogis Tiit Aleksejev. Minu pilgu haaras näitusel kohe maal "Laste ristisõda" osalt ilmselt seetõttu et mul ilmus kunagi Postimehes laastuke ["Rüblikute ristiretk"](https://arvamus.postimees.ee/962082/hardo-pajula-rublikute-ristiretk). Hiljem leidsin palju teisi kokkupuutepunkte: "Europe röövimine" "Sisyphos" "Müürideta aed" "Olovernes" "Tõde ja õigus" "Gaia" "Öö maa peal" ja muidugi ["Pimeduse süda"](https://leht.postimees.ee/1038460/hardo-pajula-pimeduse-suda). Tänane vestlus algaski "Laste ristisõjast" ja kandus lõpuks Edvard Munchini. Temalt pärineb ka saate pealkiri. "Ja ma tundsin, kuidas suur lõputu karje läbi looduse käis," luges Vano saate lõpuminutitel ette Munchi kommentaari oma kuulsaima teose kohta. Teiseks saatekülaliseks oli Edmund Burke'i Seltsi teine liige Kaie Metsla, kes hoidis vestluses üleval Salvador Dali liini. Head uudistamist! H.

Selle vestluse idee tekkis Vano Allsalu näitusel "Maailm peas" [1], mis avati Tartu Kunstimuuseumis 15. oktoobril ja mida võib vaadata jaanuari lõpuni. "Vano Allsalu loominguga kohtusin paari aasta eest tema ateljees. Oli palav suvepäev, vihmaootusest veidi mahenenud valgusega, mis võimaldab olulist tähele panna. Osad teosed olid seintel, ülejäänud seinte najal, Allsalu tõi neid üksteise järel nähtavale, näis nagu tõmbaks ta ühest maalist välja järjest uusi maale. Ma vaatasin ja panin mõttes pealkirju. Autori enda pealkirjadega ei langenud neist kokku ükski, kokkupuutepunkt oli milleski muus, mu enda meeleseisundites," kirjutab näituse kataloogis Tiit Aleksejev. Minu pilgu haaras näitusel kohe maal "Laste ristisõda", osalt ilmselt seetõttu, et mul ilmus kunagi Postimehes laastuke "Rüblikute ristiretk" [2]. Hiljem leidsin palju teisi kokkupuutepunkte: "Europe röövimine", "Sisyphos", "Müürideta aed", "Olovernes", "Tõde ja õigus", "Gaia", "Öö maa peal" ja muidugi "Pimeduse süda" [3].Tänane vestlus algaski "Laste ristisõjast" ja kandus lõpuks Edvard Munchini. Temalt pärineb ka saate pealkiri. "Ja ma tundsin, kuidas suur lõputu karje läbi looduse käis," luges Vano saate lõpuminutitel ette Munchi kommentaari oma kuulsaima teose kohta.Teiseks saatekülaliseks oli Edmund Burke'i Seltsi teine liige Kaie Metsla, kes hoidis vestluses üleval Salvador Dali liini.Head uudistamist!H.——————————————[1] https://www.eaa.ee/vano-allsalu-maailm-peas[2] https://arvamus.postimees.ee/962082/hardo-pajula-rublikute-ristiretk[3] https://leht.postimees.ee/1038460/hardo-pajula-pimeduse-suda See acast.com/privacy for privacy and opt-out information.

JUKU Raadio 379. köögilaud kolis külla ekspeaminister Mart Laarile. Mart avaldas just raamatu ühest vägevast ja värvikirevast Eesti kirjamehest ning ühiskondlikust vedurist – Karl August Hindreyst. Saates on oluline osa Tarzani raamatutel, mis hakkasid ilmuma 1914 ja maailma vallutasid ning mille najal Hindrey 1920ndatel vindi üle keeras, avaldades Postimehes samuti “Päris-tarzani raamatuid” joonealustes, vähe sellest, üks neist oli koguni Tarzani pojapojast, siis Tarzani seiklustest Tallinnas ja Pühajärvel. Takkajärgi on päris kummaline tõdeda, et neid ajuvabasid arendusi võeti puhta kullana. Veel sukelduvad Mart ja Juku-Kalle 20. sajandi alguse Eesti miljöösse, kus Hindrey eredalt silma paistis: olles läbi käinud suure osa Euroopast ning olnud üks enimreisinud eestlasi, ei olnud tal kunagi kahju irooniast kaasmaalaste kohta, kes parasjagu “akent Euroopasse” raiusid. Hindrey vedas ninapidi ka nõukogude julgeolekut. Sel ajal, kui võimud pärast sõda kahtlustasid, et ta on mahalaskmisest pääsenud ja redutab Rootsis, elas ta tegelikult kuni elu lõpuni valenime all siinsamas käe-jala juures, Iru hooldekodus. See on köögilaud ühest erandlikust inimesest, kelle jälg meie kultuuris ja riigipildis on samuti täiesti erandlik.

JUKU Raadio 379. köögilaud kolis külla ekspeaminister Mart Laarile. Mart avaldas just raamatu ühest vägevast ja värvikirevast Eesti kirjamehest ning ühiskondlikust vedurist – Karl August Hindreyst. Saates on oluline osa Tarzani raamatutel, mis hakkasid ilmuma 1914 ja maailma vallutasid ning mille najal Hindrey 1920ndatel vindi üle keeras, avaldades Postimehes samuti “Päris-tarzani raamatuid” joonealustes, vähe sellest, üks neist oli koguni Tarzani pojapojast, siis Tarzani seiklustest Tallinnas ja Pühajärvel. Takkajärgi on päris kummaline tõdeda, et neid ajuvabasid arendusi võeti puhta kullana. Veel sukelduvad Mart ja Juku-Kalle 20. sajandi alguse Eesti miljöösse, kus Hindrey eredalt silma paistis: olles läbi käinud suure osa Euroopast ning olnud üks enimreisinud eestlasi, ei olnud tal kunagi kahju irooniast kaasmaalaste kohta, kes parasjagu “akent Euroopasse” raiusid. Hindrey vedas ninapidi ka nõukogude julgeolekut. Sel ajal, kui võimud pärast sõda kahtlustasid, et ta on mahalaskmisest pääsenud ja redutab Rootsis, elas ta tegelikult kuni elu lõpuni valenime all siinsamas käe-jala juures, Iru hooldekodus. See on köögilaud ühest erandlikust inimesest, kelle jälg meie kultuuris ja riigipildis on samuti täiesti erandlik.

Postimehe uue peatoimetajana alustas neljapäevast tööd senine peatoimetaja asetäitja Marti Aavik. Senine Postimehe peatoimetaja Mart Raudsaar asub juhtima Sihtasutust Jaan Tõnissoni Postimehe Fond. Marti Aavik annab aru, mis on Postimehes hästi tehtud ja kuhu suunas peaks leht liikuma.

Postimehe uue peatoimetajana alustas neljapäevast tööd senine peatoimetaja asetäitja Marti Aavik. Senine Postimehe peatoimetaja Mart Raudsaar asub juhtima Sihtasutust Jaan Tõnissoni Postimehe Fond. Marti Aavik annab aru, mis on Postimehes hästi tehtud ja kuhu suunas peaks leht liikuma.

Võltsitud valimiste järel Valgevenes lahvatanud protestituul ei ole ka kuus nädalat hiljem vaibunud. Mida kavatseb Lukašenka ja mida haub Putin? «Maailm taskus» kutsus olukorda süüvima ajakirjaniku Igor Taro, kes avaldab Postimehes põhjalikku kroonikat Valgevene sündmustest.

Võltsitud valimiste järel Valgevenes lahvatanud protestituul ei ole ka kuus nädalat hiljem vaibunud. Mida kavatseb Lukašenka ja mida haub Putin? «Maailm taskus» kutsus olukorda süüvima ajakirjaniku Igor Taro, kes avaldab Postimehes põhjalikku kroonikat Valgevene sündmustest.

Sel korral võtab Poliitikaguru ette esimesed väljakutsed, mis tabavad Eestit ÜRO Julgeolekunõukogus, sirvime Postimehes toimuvat, loeme aastavahetuse kõnesid ja anname nõu võitluseks süvariigiga! Stuudios Tõnu Runnel, Rauno Vinni ja Tõnis Leht.

Mis toimub Postimehes just praegu? Aga mis toimus kogu ajakirjanduses 2019.a. ja mida võib ennustada järgmisele aastale? Rein lang ja Väino Koorberg vaatavad ka, kuidas nende ennustused selleks aastaks täide läksid.

Taskuhäälingusaates “Edu Valem” oli Manta Maja stuudios seekordseks külaliseks pikaaegse kogemusega tippjuht, kes varsti juba kolm aastat on tüürinud Eesti Rahvusringhäälingut. Aastal 1996 Eesti Ekspressi peadirektorina meediavaldkonda sisenenud Roose töötas peaaegu kaks kümnendit Postimehes ehk hilisema nimega Eesti Meedias, täites ärijuhi, müügidirektori ja peadirektori ametit. Väga suurte kogemustega Roose abil jõudsime seekordses osas taas edu valemile sammukese lähemale, kui saime teada, millised omadused ja oskused on heal juhil vajalikud, kuidas stressiga toime tulla ja mitte tööd koju kaasa viia ning miks pole temal üheski senises ametis igav hakanud. Pikalt lahkasime ka Eesti Rahvusringhäälingu juhi ameti eripärasid, kus tihti tuleb vastutust kanda kogu Eesti rahva ees, kuna maksumaksjatena tunnevad kõik teatavat õigust ERR-i teemadel sõna võtta. Saadet juhivad Maxim Tuul ja Siim Semiskar. “Edu Valem” sünnib koostöös Manta Maja ja Rahajutud.ee portaaliga. Kõik ettepanekud ja tagasiside on oodatud meiliaadressil info@rahajutud.ee. Head kuulamist!

Sõnad nagu “sallivus”, “ksenofoobia”, “homofoobia”, “tolerantsus” ja “demokraatia” ei olegi mõeldud selgete piiride ja määratletud sisuga mõistetena, vaid ebamääraste ja poolreligioossete tootemitena, mille otstarve on tekitada modernses metslases masside teadvust suunavate üksmeele meisterdajate poolt kontrollitud tunnete laviin ning kutsuda seeläbi üles soovitud käitumine, kommenteerib Markus Järvi Lauri Vahtre suurepärast artiklit Postimehes.

Minu käest on ikka ja jälle küsitud arvamust pensionite kohta. Ega ma ei oska sellistel juhtudel midagi paremat teha kui viidata oma viis ja pool aastat tagasi Postimehes ilmunud artiklile "Legend sambast", mis lõppes sõnadega: "Kui keegi üritab tõestada, et kuskil on olemas sammas, mis võimaldab keskmisel eestlasel viimased 25 eluaastat sambat tantsida, siis on see ühemõtteliselt halb. Kui me aga vaatame pensioni kui eufemistlikku koondnimetust vaesusele, haigustele ja surmale, siis on pensionidebatil väga oluline, isegi ainulaadne roll. Mulle tundub, et pension on pea ainus aines, mille kaudu lõbuühiskond ääri-veeri üldse surmast rääkida suudab. Seetõttu lubatagugi mul lõpetada omapoolse panusega sellesse arutellu: kindlaim pension on hea tervis ja parim sammas on vähestele antud anne õigel ajal surra."Viimasel ajal on sambaviisid jälle õhus, eriti palju tantsitakse teise samba ümber. 15. veebruaril kogunesid EBS-i stuudiosse pensionidebatti pidama kolme põlvkonna esindajad. Vanuse järjekorras olid nendeks presidendi majandusnõunik Heido Vitsur (sünniaasta 1944), saatejuht ise (sünniaasta 1966) ja viimasel ajal teise samba terava kriitikaga tuntust kogunud Kristjan Järvan (sünniaasta 1990).Minu jaoks sai vestlus õige hoo sisse kusagil saate viimases kolmandikus, kui Heido tõdes, et me seisame selles probleemistikus vastamisi Pareto endaga (saate ühe võimaliku pealkirjana mõlkuski mul päris pikalt meeles "Vilfredo varjus"). Olgu siinkohal mainitud, et Pareto jaotusest oli pikemalt juttu "Tähenduse teejuhtide" kaheksandas saates ("Juhuslikud suurused")**, kus mu saatekülalisteks olid professorid Ene-Margit Tiit ja Marju Lauristin.Kui siin juba enesetsiteerimiseks läks – eks seniilsus hiili mullegi vaikselt ligi – siis toon ära veel ühe asjassepuutuva artikli lõpusõnad***: "Seetõttu ei ole sugugi üllatav, et Brüsselist ja selle kohalikest harukontoritest kostub murelikke toone populismi võidukäigu pärast. See mure on õigustatud. Populism on ohtlik, demokraatia on ohtlik, elu ise on ohtlik. Meie tõelised probleemid algavad sellest, et valgustatud tänavad, õigeaegselt saabuvad bussid ja usaldusväärselt voolav joogivesi on meil lubanud selle vääramatu tõsiasja hetkeks unustada. Sagenevad pensionipaanikad on eelkõige märk sellest, et see teadmine tuleb tagasi."Head kuulamist!H. See acast.com/privacy for privacy and opt-out information.

Seekordne "Vahetund Postimehega" meenutab kõige paremaid lugusid, mis 2017. aastal Postimehes ilmusid. Kuna saate teemad ulatuvad Henrik Kalmetist ja Linnateatrist unistuste täideviimise ning rahvusvahelise rahapesuni, on stuudios ajakirjanikud Tiina Kaukvere, Heili Sibrits ja Risto Berendson. Saatejuht on Madis Vaikmaa.

Mida uut on üleeile 160 aastaseks saavas Postimehes? Sellel teemal räägivad tänases Vahetunnis Postimehega värske Tartu Postimehe peatoimetaja Rannar Raba ja Postimehe peatoimetaja asetäitja Aivar Reinap. Saatejuht on Lauri Hussar.

Tallinn planeerib uusi tänavaid ning igal pool puhkevad vaidlused. Kus on tõde? Kohtunike rolli asuvad Postimehes pealinna teemadele pühendunud ajakirjanikud Uwe Gnadenteich ja Madis Vaikmaa ning saatejuhina arvamustoimetuse juhataja Neeme Korv. (Neeme Korv.)

Neljapäeval esitles Mart Kadastik oma järjekorras neljandat romaani, pealkirjaga „Eluaegne“. Teemaks häbi, noorpõlve traumad ja nende mõju peategelase hilisemale elukäigule. Laupäeval kell 12.05 on Mart Kadastik Vikerraadio kuulaja ees, rääkimas nii uuest romaanist kui ka Postimehes ligi 40 aastat kestnud tööst – seegi nagu eluaegne.Saatejuht on Kaja Kärner. Kuula 31. oktoobril kell 12.05.

Neljapäeval esitles Mart Kadastik oma järjekorras neljandat romaani, pealkirjaga „Eluaegne“. Teemaks häbi, noorpõlve traumad ja nende mõju peategelase hilisemale elukäigule. Laupäeval kell 12.05 on Mart Kadastik Vikerraadio kuulaja ees, rääkimas nii uuest romaanist kui ka Postimehes ligi 40 aastat kestnud tööst – seegi nagu eluaegne.Saatejuht on Kaja Kärner. Kuula 31. oktoobril kell 12.05.

Tallinnas sündinud, kasvanud, hariduse saanud ja töötanud autor heidab tagasipilgu olnule, meenutab põnevamaid seiku oma elust. 42 aastat ajakirjanikuna Eesti Raadios, Kukus, Spordilehes ja lühikest aega ka Postimehes – palju ootamatuid olukordi ja huvitavaid kokkusaamisi. (Tiit Karuks. Elu nagu kümnevõistlus. Toimetab Küllo Arjakas.)