Tugitoolis sportlane

Õhtulehe taskuringhäälingus „Tugitoolis sportlane“ käis seekord külas mullu Eesti parimaks naisvõrkpalluriks valitud Kertu Laak, kes rääkis lisaks vollele ka oma ajakirjanduslembusest. 23aastane Laak meenutas, kuidas ta kolis juba 7. klassis Kohilast Tallinnasse ja asus õppima Audentese spordikoolis, mille ta lõpetas kuldmedaliga. Seni piiri taga Soomes ja Itaalias pallinud diagonaalründaja selgitas ka seda, miks ta noorteklassi sidemängija positsiooni ümber vahetas ja millised on olnud esimestest mängudest kuni siiani kõige eredamad mälestused koondisega. Samuti jutustas Laak sellest, kuidas noorena tõmbas teda ajakirjandusõpingute poole ja miks ning kuidas lööb ta praegu kaasa portaali võrkpall24.ee tegemistes. Oma karjäärivaliku kohta sõnas Laak, et kuigi oleks olnud ka lihtsamaid valikud, siis senist asjade käiku ta ei kahtse: „Eks ikka on perioode, kui võite ei tule või need kukuvad käest, ja siis tekib tunne, miks ma üldse proovin. Palju lihtsam oleks käia ülikoolis ja elada normaalse inimese elu, aga tegelikult kaaluvad ägedad hetked kõik raskused üles.“ Sellest kõigest pikemalt ja paljustki veel saad kuulata juba taskuringhäälingust! Head kuulamist!

Sellel nädalal istus Õhtulehe tugitooli läbi ja lõhki korvpalliinimene Siim Raudla. Raudla on 3×3 koondise treener, esiliigas saalikorvpalli satsi juhendaja, korvpallikommentaator, veab kossuteemalist podcasti ja teeb videosisu ning on personaaltreener. Vestluses Eigo Kaljurannaga selgitab mees, kuidas ta kõike seda jõuab. Jutuajamisest saab teada, milline on Eesti 3×3 korvpalli seis, kuidas saadakse koondisesse mängijad ning milline on ala tulevikuperspektiiv. Samuti käiakse läbi kõik mehe muud ametid, Raudla kirjeldab Eesti kossu kitsaskohti ning räägib oma ambitsioonidest. Head kuulamist!

Juulis korraldatakse Tallinnas kaks kergejõustiku tiitlivõistlust: noorsooklassi EMi alguseni on jäänud vähem kui kolm nädalat ja juunioride EM toimub nädal hiljem. Õhtulehe podcastis "Tugitoolis sportlane" käis juttu ajamas mõlema jõuproovi peakorraldaja Taavi Esperk. Praegu on kogu korraldustiimil kiired ajad, Esperkil on ööpäevas vaid neli-viis unetundi. Koroonaajal tuleb lähtuda eritingimustest ja teha koostööd ka terviseametiga. Tallinna saabuvad peaaegu 50 riigi sportlased, treenerid ja ametnikud. Praegu püsib lootus, et U23 EMil osaleb ka maailma parim teivashüppaja Armand Duplantis. Millised on aga eestlaste võimalused? Esperk usub, et medalita Eesti ei jää. Juunioride EMil tahab suurde mängu sekkuda käija Jekaterina Mirotvortseva, noorsooklassi EMil on suurimad medalivõimalused teivashüppajal Eerik Haameril. Rääkisime sellestki, kuidas edenevad Kadrioru staadioni renoveerimistööd ja maskoti nime otsingud. Praegu on huvilistel võimalik liituda suure vabatahtlike tiimiga. Saates on palju juttu ka võistluste telgitagustest. Selgub, et hotellid teenivad 800 000 eurot. Küsimusi esitas Deivil Tserp. Head kuulamist!

Jalgpallisõprade pidupäevad ehk Euroopa meistrivõistluste finaalturniir on aastase nihkega lõpuks kätte jõudnud. Nagu suurturniiride puhul tavaks saanud, toob kõik matšid kodumaise televaatajani meie üks ja ainus Eesti Rahvusringhääling. Õhtulehe spordipodcast „Tugitoolis sportlane“ võttis sel puhul ühendust ERRis mänge kommenteeriva Tarmo Tiisleriga, kes pajatas kommenteerimistöö telgitagustest, avaldas lahkesti isiklikke sümpaatiaid ning ütles sedagi, mida arvab tööga paratamatult kaasas käivast kriitikast – aga ka kiitusest. „Tunne on täitsa nagu tunne – selline tunne nagu võiks olla EMi hakul,“ kinnitas Tiisler kolmapäeva hommikul Skype'i vahendusel oma koduses miljöös intervjuud andes. „Võbin on sees – juba sellest ajast saadik, kui sai selgeks, et EM siiski tänavu toimub. Kui laskesuusahooaeg läbi sai, algas EMi süvaettevalmistus. Nii me sõidame.“ Tiisleril täitub sel suvel 11 aastat jalgpalli suurturniiride kommenteerimist. Ta tõdes, et kindlasti pole see olnud üks sile tõus mäkke ning oma õige tee otsimine käib mõnes mõttes siiamaani. Küll on tal selge seisukoht, et kuu aega vältav suurturniir pole nagu 400 meetri jooks, kus stardist minnes tuleks võtta pisut rahulikumalt, et oma padruneid kohe alguses mitte ära kulutada. „Mida sa siin hoiad?! Kui inimene vaatab telekat, siis ta ei taha kuulata kommentaatorit, kes ilmselgelt hoiab enda tagasi, et säilitada end poolfinaaliks – see on ju ka jabur olukord,“ ütles Tiisler. „Ma panen ikka pedaali kohe põhja, kui mäng on seda väärt.“ Kogenud kommentaatori sõnul on jalgpalli suurturniiride, aga ka laskesuusahooaja puhul tavaline, et inimesed astuvad näiteks poesabas ligi ja kiidavad hea töö eest. Silmast silma keegi negatiivsust pritsima ei kipu, see jääb pigem anonüümsete netikommentaatorite pärusmaaks. Tiisler on nende olemasolust teadlik, kuid ei lase end neist väga palju segada. „Minna [turniiri ajal] kõrge pulsiga kuskile kommentaariumisse vaatama, mis minust arvatakse, ei anna mitte midagi. Kui turniirist on mingi aega möödas, siis lähen vaatan, et mis vastu kajas. Tean muidugi, et see on olemas ja seal paugutatakse vahel, kuid see käibki mängu juurde,“ lausus Tiisler. „Meil kõigil on õigus olla vahel pahane ja vihastuda. Kui keegi kuskil foorumis minust halvasti kirjutab, ma küll tema peale viha ei kanna, vaid arvan, et ta on tegelikult väga tore inimene ja kui saame kokku, siis räägime normaalset juttu.“ Head kuulamist!

Nii Eestis kui piiri taga käsipalliga leiba teeninud ja pärast mängijakarjääri lõppu treeneritööle keskendunud Martin Noodla (41) rääkis Õhtulehe taskuringhäälingus „Tugitoolis sportlane“ oma sportlaskarjäärist ja erinevatest kogemustest juhendajana. Varasemalt on Noodla vedanud naiste rahvusesindust ja praegu on juba mitmendat korda ametis meeste A-koondise abitreenerina. Ta tunnistab, et võiks kanda ka peatreeneri kingi, kuid annab enda praegusest rollist hästi aru. „Mul on oma visioonid ja kui saaksin ise otsustada, teeksin kindlasti mõned asjad teisiti. Aga sport ei ole demokraatia, et iga mees lärmab ja kisab keset Vabaduse platsi. Alaliidu juhatus määrab peatreeneri, tema valib oma tiimi, paneb paika tegevuskava, jagab ülesanded ära ja siis tuleb need ülesanded ära teha,“ rääkis Noodla. Head käsipalliteemalist kuulamist!

Tänases spordisaates olid külas eelmisel nädalal piljardi paarismängus maailmameistrivõistluste pronksi võitnud Denis Grabe ja Mark Mägi. Võtsime pulkadeks lahti eduka turniiri ning kõnelesime selle kõige olulisematest õnnestumistest aga ka eksimustest. Rääkisime ka sellest, mida toob tulevik ning milliste ootustega minnakse vastu näiteks juuni kuus peetavale individuaalsele MMile. Lisaks vestlesime piljardi populaarsusest, Eestis mängimise võimalustest, püüdlustest pääseda olümpiaalaks ja paljust muust põnevast.

Õhtulehe raadiosaate „Tugitoolis sportlane“ seekordne külaline on discgolfiliidu president Timo Juursalu, kellega saatejuht Mart Treial lahkas populaarse ala muresid ja rõõme. Juursalu võttis alaliidu juhtimise üle möödunud aasta oktoobris Rein Rotmeistrilt. Kuidas ja miks asjad sellise pöörde võtsid? Mis on tema roll ja millised on tööplaanid? Veel tulevad tunni aja jooksul jutuks probleemid keskkonnakaitsjatega, petised, Eesti tippude tase maailma kontekstis ja palju muud põnevat. Hüva kuulamist!

Saates „Tugitoolis sportlane“ oli külas maadluse Euroopa meister Epp Mäe, kellega vestles spordiajakirjanik Eigo Kaljurand. „Peale Audentese lõpetamist treenisin meeste koondise juures ja oli keeruline, kus jagasin elu Tallinna ja Kohtla-Järve vahel. Tundsin, et edasiminekut pole ja vajan muutust. Istusin ühe eelneva treeneriga maha, meiega oli ka Venemaa koondise treener, kes ütles, et kodakondsus on vaja ära vahetada, sest Eesti sind ei aita ja raha pole,“ meenutas Epp Mäe noorsportlastest täiskasvanute sekka liikumist tagamaid. „Ütlesin kohe ei, minu medalid on Eesti medalid ja teist juttu pole.“ Edasi liikus Mäe Soome, kuhu ta jäi kuueks ja pooleks aastaks. Eestlanna räägib elus põhjanaabrite juures ja sealt naasmisest, meie ajakirjanduse survest ja medalitega kaasnevast tähelepanust, ebaõnnestumistest ja paljust muust. Head kuulamist!

Saates "Tugitoolis sportlane" oli külas bikiinifitnessi maailmameister Arida Muru, kellega vestles spordiajakirjanik Deivil Tserp. Arida on sporditeel olnud väga edukas. MM-kulla võitis ta juba 21aastaselt. "Ma pole kunagi arvanud, et lähen järgmisele võistlusele ja võidan jälle. Olen tahtnud endaga võistelda ja saavutada parema vormi kui eelmisel etteastel. Ma ei ole iial läinud medaleid jahtima, olen soovinud teekonda lihtsalt nautida, kuid tulin ikka medaliga tagasi," räägib tallinlanna. Saates on palju juttu ka Arida sporditee algusest. Ta hakkas juba nelja-aastaselt iluvõimlemise ja balletiga tegelema. "Kurikuulsad Urumarja laagrid kestsid kümme päeva," meenutab ta. "Seal tekkis meeletu koduigatsus, aga kogu aeg hoidsin nuttu tagasi ja tegin täpselt seda, mida treener palus. Ei saanudki aru, milleks neid harjutusi vaja on. Ema ja isa ütlesid, et see on treeninglaager ja ma pean olema kõige parem. Ühesõnaga, mulle sooviti juba maast madalast edu." Pärast kümmet iluvõimleja-aastat jõudis Arida teelahkmele. "Trennid olid pikad," mõtiskleb ta. "Koju jõudsin alles õhtul hilja, seetõttu muutus õppimine raskemaks. Tundsin, et kuskilt peab midagi vähemaks võtma. Algul kaalusin iluvõimlemise koormuse langetamist, hiljem sain aga aru, et ei soovi sel alal jätkata." Piiga hakkas koos isaga jõusaalis treenima ja leidis uue väljakutse. "Alguses ei osanud seal midagi teha," ütleb ta ning lisab, et paps oli igati toeks. "Isa tegi harjutamise nii meeldivaks, et nautisin seda alati ja ootasin jõusaali minekut. Mul tekkis huvi, kuidas paremaks saada. Jälgisin veel rohkem toitumist ja varsti tulid ka head tulemused." Saates on palju juttu tervislikust toitumisest, dieedi pidamisest ja treenimisest. Ühtlasi saab kuulaja vastuse küsimusele, miks pole Arida juba kaks aastat võistlustel osalenud.

Vestlussaates „Tugitoolis sportlane“ käis külas eelmisel nädalal taaskord Eesti kergejõustikuliidu presidendiks valitud Erich Teigamägi. Tähtsal ametikohal on ta olnud juba aastast 2006. Intervjueeris Kaarel Täll. Teemade ring oli lai. Saaremaa mees Teigamägi meenutas põhjalikult, kuidas ta 1993. aastal rahavahetuspunkti pidas ning hiljem edukalt soojaärisse sukeldus. Uurisime, milline kriis on olnud vabas Eestis kõige rängem. Kinnisvaraga sina peal Teigamägi jagab ka investeerimissoovitusi. Mida tasuks praegu teha näiteks 20 000 euroga? Millisesse aktsiasse võiks uskuda? Sajandi vahetuse paiku kutsus toonane kergejõustikuliidu juht Neinar Seli ta oma punti. Enne seda oli Teigamägi tavaline spordifänn, keda nähti tihti kergejõustikuvõistlustel „Alguses võttis see [kutse] sõnatuks,“ meenutas ta. Pärast Seli tõusis presidendiks Sven Mikser, kuid 2006 kerkis pukki juba Teigamägi. Meenutame võimuvahetuse perioodi, mida saatsid ka toonases ajakirjanduses põhjalikult lahatud arusaamatused. „See oli aeg, kus tülitseti natukene palju,“ ütles president nüüd. Lisaks selgitas Teigamägi, miks on läinud nii, et juhiks kandideerides pole tal kunagi olnud ühtegi vastaskandidaati. Tuleb märkida, et alaliidu liikmete toetus temale on hääletustulemusi vaadates vankumatu. Kui suur võiks olla ideaalne kergejõustikuliidu eelarve? Mida saab sponsor spordilt tagasi? Kas Teigamägi mõistis Toomas Annuse otsust spordi toetamisest loobuda? Kuidas saaks alaliit panustada treenerite koolitamisse? Kas sportlastele tehakse piisavalt dopinguproove, et Teigamägi saab seetõttu öösel rahulikult magada? Kui tahad teada, kust tuleb ja mis mees on Erich Teigamägi, siis kindlasti saab saatest hulga vastuseid! Hüva kuulamist.

Õhtulehe sporditoimetuse taskuhääling „Tugitoolis sportlane“ võttis seekord Skype'i vahendusel ühendust Tartu pokkerimängija Mart Rinkeniga, et rääkida pisut sellest alast, mida paljud mängivad, kuid kus vähesed võidavad. Kolm aastat tagasi online-pokkeri Eesti meistriks kroonitud ja aasta hiljem hõbeda võitnud Rinken on Eesti pokkeritippude seas suhteliselt erakordne tegija, sest erinevalt paljudest teistest kõvadest mängijatest ei tegele ta alaga elukutselisena, vaid hobikorras põhitöö kõrvalt. „Proffidega saan hästi läbi, sulandumine on kerge olnud,“ kinnitas Rinken samas. Ta lisas, et võrreldes välismaaga ongi Eesti pokkerikogukond väga ühtne, omade võitude üle tuntakse uhkust ja kadedust pole. Rinken tõdes, et mulluse ülemaailmase lockdown'iga alanud uus online-pokkeri buum pole näitamas raugemise märke: igal kuul toimuvad virtuaalsetes pokkeritubades suured festivalid, millest magusamate garanteeritud võidufondid küünivad suisa 150 miljoni dollarini. Samas nentis ta, et kuna festivale on niivõrd palju, siis lihtsalt puhtfüüsiliselt pole võimalik kõiki mängida. Rinkeni sõnul viib pokkeris tippu üksnes ränk töö ja kannatlikkus ning suur edu ei tule kergelt. Samas nõustus ta väitega, et ülemaailmsetes mängutubades toimetavate proffide sissetulek sõltub ikkagi sellest, kui palju on tal laudades mitteproffidest pühapäevamängijaid, kes loodavad üksnes heale õnnele. „Mida rohkem on madala mängutasemega mängijaid, seda suurem on lootus heale palgapäevale,“ nentis Rinken. Kui eestlaste senine suurim võit online-pokkeris on 1 miljon dollarit ehk praeguses vääringus üle 870 000 euro, siis mündi teiseks küljeks on ka paratamatult alaga kaasas käivad kaotused. Rinken ei soovinud spekuleerida, kui suuri summasid eestlased maha on mänginud, ent ta rõhutas: pokkerit mängides tuleb võimaliku kaotusega alati arvestada – ning mängida tulekski põhimõttel, et kui palju sa oled nõus kaotama. Näiteks oled paika pannud, et see summa on kuus kuni 100 eurot – siis on oma tegemisi pokkeritoas märksa lihtsam hallata ning ka kaotused ei tundu nii hulluna kui näiteks siis, kui maha mängida 800–1000 eurot. „Siis oleks väga masendav,“ möönis Rinken.

Õhtulehe taskuringhäälingus „Tugitoolis sportlane“ käis külas TalTechi võrkpallinaiskonna ja Eesti koondise libero Kristi Nõlvak, kellega tuli juttu nii vollest, audiitoritööst, rahapesust, reisimisest kui punktmassaažist. 31aastane Nõlvak on võrkpallisõpradele tuttav kui Eesti koondise libero, kuid võrkpalli kõrvalt töötab ta igapäevaselt hoopis ettevõttes Salv, kus tema ametinimeks on kuritegevusega võitlemise ametnik. Mida see täpsemalt tähendab – seda kuula juba saatest! Lisaks meenutas läbi ja lõhki volleperekonnast pärit Nõlvak oma karjääri kõige uhkemaid hetki, rääkis mööda maailma reisimise kogemustest ja paljastas, et lisaks päevatööle ja võrkpallile mahuvad tema ellu veel ka kool ning laulmine. Head kuulamist!

Õhtulehe taskuringhäälingu saates „Tugitoolis sportlane“ oli seekord külas ultrajooksja, rogaini maailmameister ja Guinessi rekordi omanik Rain Seepõld. Rääkisime Rainiga, kust tuleb inimese seest tung läbida ühe võistluse sees sadu kilomeetreid loendamatu hulga tundide jooksul ning kust ta selliste katsumusteni üldse jõudis. Meenutasime EV100 raames püstitatud Guinnessi rekordit ning tutvustasime rogaini ehk spordiala, kus Rain üle-eelmisel aastal maailmameistriks krooniti. Küsisime igapäevaselt Rademari koolitusjuhina töötava Raini käest, kuidas tasuks treenimisega alustada nii, et endale mitte liiga teha. Lisaks uurisime vaimse tervisega seotud kampaania #stressistdressi tagamaadest. Uurisime ettevaatavalt, millised on Raini suuremad projektid lähitulevikus ning millest ta ultrasportlasena unistab. Lisaks meenutasime üht Raini väga kuulsat sugulast. Keda täpsemalt, saate teada juba saates. Head kuulamist!

Õhtulehe raadiosaate „Tugitoolis sportlane“ seekordne külaline on spordiklubi CFC suusaosakonna peatreener Riho Roosipõld, kellega saatejuht Mart Treial peatus meie kui ka maailma suusatamise tähtsatel teemadel. Eesti koondise peatreener Jaanus Teppan andis 8. märtsi Eesti Päevalehes meie suusatamise kohta kõvasti tuld. Lühidalt öeldes olla kõik valesti ja vaja on põhimõttelisi muudatusi. Uurisime Roosipõllult, kes käis samuti Oberstdorfi MMil koondisel abiks, kas asjad on tõesti nii kehvasti. Veel tuleb jutuks, kas Eesti koondise dressiga saab kaks aastat pärast Seefeldi dopinguskandaali rahulikult ringi käia. Kas see okei, et koondise peatreener lahkus MMilt enne võistluste lõppu? Kuidas hinnata eestlaste tulemusi? Miks on rahvusvaheline suusageograafia nii ahtake? Kas Norra ülevõim on probleem? Miks norralased on nii head? Hiljuti tõlgiti Roosipõllu eestvedamisel eesti keelde niinimetatud Norra suusapiibel – kui palju saame üldse neilt üle võtta? Mis on Eesti suusatamises hästi? Mida arvab suusarahvas sellest, et ajutise tegutsemiskeelu all olev ja kohtuistungit ootav Andrus Veerpalu käib raja ääres lastele kaasa elamas (see pole keelatud)? Mõistagi jõudsime tunni aja jooksul kõneleda veel mitmest teemast, nii et hüva kuulamist!

Saates „Tugitoolis sportlane“ oli Eigo Kaljurannal külas Pärnu Sadama korvpalliklubi mänedžer Johan Kärp, kellega olid fookuses Eesti kossu rõõmud ja valud. Alates 2017. aastast Pärnu Sadama satsi vedanud Kärbiga räägiti korvpalliklubi vedamise köögipoolest. Kuidas leitakse endale sponsoreid ja kui keeruline on raha kogumine? Mis on kohaliku meistriliiga suurimad mured? Kuidas korvpalliklubi elas üle koroonaajastu? Mida klubi vedamine emotsionaalselt annab? Viisaastaku esimene plaan ehk medal on Pärnul olemas, nüüd loodetakse minna mängima Euroopasse. Miks selline samm ette võetakse ja millised on suure sammu tegemisel hirmud? „Eks minusugused debiilikud selle juures on ja miski sinna tõmbab, mida ei saa rahasse panna,“ nentis Kärp. „Seni kuni pump vastu peab, üritan asja juures olla.“ Head kuulamist!

Saates "Tugitoolis sportlane" olid külas Eesti noorim olümpianormi täitja Eneli Jefimova ja tema treener Henry Hein. Sillamäelt pärit 14aastane ujuja püstitas möödunud nädalal Riias kolm Eesti täiskasvanute rekordit ja 12 vanuseklasside tippmarki. Kahel alal alistas ta olümpia B-normi ja MMi A-normi. Kirsiks tordil oli 100 meetri rinnuliujumise tulemus 1.07,53. Sel distantsil jäi tal olümpia A-normist puudu 46 sajandikku, mis ongi järgmine suur eesmärk. Saates keskendusime pikalt imelapse tõusuteele ja vägeva arengu tagamaadele. Juba 10aastaselt Eesti täiskasvanute meistrivõistlustel medali võitnud piiga tunnistab, et on hommikul trenni sisse maganud ja vahel ka tunnis tukkuma jäänud. Kaks korda nädalas ärkab ta kell viis. Hommikul kell kuus ta suure rõõmuga basseini ei hüppa, aga pideva arengu huvides tuleb seda teha. Eneli ja Henry räägivad siiralt, miks nad vahel trennis kurjaks muutuvad. Tõusev täht pajatab ka oma toitumisharjumustest, vaba aja veetmisest ja suurtest eesmärkidest. Vestlust juhtis Deivil Tserp.

Õhtuleht podcast'i „Tugitoolis sportlase“ 81. episoodis oli külaliseks teivashüppaja Eerik Haamer, kes vallutab iga hooajaga järjest suuremaid kõrgusi. 20aastane atleet on püstitanud arvukalt Eesti noorteklasside rekordeid ning võitnud ka U18 EMilt medali, ees ootab usutavasti läbilöök meeste seas. Saates tuleb juttu ka Ameerikas õppimise ja sportimise võludest ja mõningatest valudest. Kuidas on Eerikul õnnestunud sealse eluga kohaneda ning mis on võimaldanud tal edasi areneda? Miks otsustas ta just Lõuna-Dakota ülikooli kasuks? Kas USAsse minnakse ainult sporti tegema või jääb seal ka õpinguteks aega? Kuidas tulla toime pika NCAA hooajaga ning hoida jaksu suvisteks tiitlivõistlusteks? Eerik annab väärt nõu ka neile, kel veel sinna mineku või Eestisse jäämise küsimus ees seisab. Ning mõistagi räägime teivashüppest. Eerik jutustab, kuidas ta spordi juurde jõudis ning kes on aidanud tal nõnda heaks atleediks kujuneda. Vastuse saavad ka mitmed alaspetsiifilisemad küsimused. Miks kiputakse sisehallis tegema paremaid tulemusi kui välistingimustes? Miks on teivashüppe tase viimaste aastatega pööraselt tõusnud? Kus näeb Eerik endal kõige rohkem arenguruumi? Sellest ja paljust muust juba podcast'is. Saadet juhtis Mihkel Talivee. Hüva kuulamist!

Vestlusaates „Tugitoolis sportlane“ käis külas mitmevõistleja Risto Lillemets, kes liigub samm-sammult maailma tipu suunas. Saadet juhtis Kaarel Täll. Teemade ring oli lai!

Õhtulehe sporditoimetuse taskuringhäälingu „Tugitoolis sportlane“ seekordseks külaliseks oli jalgpalliajakirjanik ja spordiloolane Indrek Schwede, kellega rääkisime spordiajakirjanduse rollist nii tänapäeval kui ka eelmise sajandi 20. ja 30. aastatel. Schwede, kes töötas ise spordiajakirjanikuna aastatel 1980 – 2006 (seejärel keskendus ta jalgpalliajakirjandusele, mida peab spordiajakirjandusest eraldi seisvaks valdkonnaks), tõdes, et meie spordiajakirjanduses on pigem tooni andnud n-ö sportlase sõbra tüüpi kirjatsurad, kellel on seetõttu aga märksa raskem käsitleda teravamat sulge nõudvaid teemasid. „Kuidas sa ikka oma sõpra kritiseerid avalikult?“ küsib Schwede retooriliselt. Ta ise esindas teist tüüpi ehk vajadusel ka teravaid küsimusi esitavat ajakirjanikku, mistõttu ümbritses teda konfliktse kirjutaja kuulsus. Praegu tunnistab Schwede, et ilmselt on sporditoimetuse jaoks kõige parem, kui seal on esindatud nii sportlaste sõbrad kui ka kirjutajad, kes ei hooli sellest, kui sportlased neile sünnipäeval SMSi ei saada või oma sünnipäevale ei kutsu. Siiski toob Schwede välja tendentsi, mis on selgelt märgatav juba viimased paarkümmend aastat: kui mõni spordiga seotud teema läheb väga plahvatusohtlikuks (nagu meie suured dopinguskandaalid), võtab teema üle uudisteosakond ning sporditoimetus puhkab jalga ja vaatab asja kõrvalt. „Spordiajakirjanikud tuuakse tule alt ära, sest võib juhtuda, et kui spordiajakirjanikud sellest kirjutaks, panevad sportlased seljad kokku ega suhtle enam nende toimetuste või kirjutajatega,“ põhjendab Schwede seda omamoodi paradoksi.

Tele-eetrist paljudele Kuldvillaku saatejuhina tuntud Eeva Esse rääkis Õhtulehe taskuringhäälingus „Tugitoolis sportlane“ oma teekonnast televisiooni. 30aastane Esse meenutas, et soovis magistriõpingud teha Balti Filmi- ja Meediakoolis, kuid ta ei pääsenud soovitud tasuta kohale. „See, et ma BFMi sisse ei saanud, oli üks mu elu esimesi tõsiseid mentaalseid tagasilööke. Olin rivist väga välja löödud,“ nentis ta, et valas seetõttu ka pisaraid. Kuidas ta suurest pettumusest üle sai ning mil viisil teleekraanile jõudis – ka sellest tuleb taskuringhäälingus juttu. Ent loomulikult räägitakse ka spordist ja nüüdseks on nooruses kergejõustikuga tegelenud Esse pannud silma peale triatloni läbimisele. Mullu oli ta sellele lähedal, kuid sai enne Tallinnas toimunud Ironmani võistlust kuumarabanduse ja nii jäi võistlusele minemata. „Ka üle-eelmisel aastal oli mul poolkõva variant ühel üritusel osaleda, aga ei jõudnud. Ehk mul on kogu aeg justkui püss nurgas laskevalmis ja tunne, et hakkame laskma, aga pole selleni veel jõudnud.“ Lisaks triatlonidele ja jooksuvõistlustele räägib Õhtulehte külastanud telenägu veel kuulsa Vasaloppeti suusamaratoni läbimisest, ujumise kaifimisest ja veel mitmest põnevast teemast. Head kuulamist!

Tänases saates „Tugitoolis sportlane“ oli külas murdmaasuusatamise kahekordne olümpiavõitja Kristiina Šmigun-Vähi. Kerges jõulumeeleolus kulgenud saates vaatasime tagasi Šmigun-Vähi lapsepõlvele, kus sobiva tantsupartneri olemasolul võinuks temast hoopis saada rahvatantsija. Saatus tahtis teisiti ja nii on tänane riigikogulane läbi aegade üks edukamais Eesti sportlasi. Rääkisime tema suusatajakarjääri algusest, rasketest katsumustest ja säravatest võitudest. Meenutasime ka tema rivaalitsemist õe Katriniga, mis ilmselt tegi mõlemast paremad sportlased. Vaatasime ka tagasi väga kummalisele 2020. aastale ning heitsime lootusrikka pilgu uuele aastale. Lisaks saime teada, millise meelestatusega päkapikud Šmigun-Vähide sussidesse kingitusi toovad.

Õhtulehe podcastis "Tugitoolis sportlane" käis juttu ajamas rahvusvahelise haardega mänedžer Hans Üürike, keda küsitles Deivil Tserp. 34aastane Üürike on heas mõttes müstiline mees. Ta murdis väga noorelt mänedžeride maailma, kus olid ees vanad hundid. Praegu kuulub tema tiimi maailma kümnest parimast kettaheitjast koguni viis. Briljandid on mullu maailmameistriks kroonitud rootslane Daniel Stahl ja sama võistluse hõbedamees, jamaikalane Fedrick Dacres. Üürike räägib siiralt, kuidas algul sageli ebaõnnestunud paksust poisist Stahlist sai maailma esinumber. Üürike pajatab ka oma rollist Gerd Kanteri tiimis ning koostööst legendaarse islandlase Vesteinn Hafsteinssoniga ja Raul Rebasega. Ühtlasi selgub, et Üürike õppis teedeehituse inseneriks. Loomulikult peatusime pikalt mänedžeride maailma telgitagustel. Head kuulamist!

Eesti käsipallikoondislane Kristo Voika (29) rääkis Õhtulehele oma välismaa klubidest: kuidas ta Saksamaal mängimise kõrvalt päevas kümme tundi tööd rügas, Türgis kohati ilma vee ja elektrita elama pidi ning Soomes end peaaegu kodumaise mängijana tunneb. Tänavu novembri lõpus esimest korda isaks saav Voika meenutas ka Viljandis veedetud nooruspõlve, mille jooksul käis ta muuhulgas isegi breik-tantsu trennis. „Aga seal tuli välja minu suurem kehakaal ja see läks suhteliselt robustseks. Ja ega tegelikult ikkagi karu tantsima ei õpeta!“ nentis ta nüüd naerdes.

Õhtulehe raadiosaate „Tugitoolis sportlane“ seekordne külaline on mees, kes on tuntud nii spordi- kui ka muusikaringkonnas – ETV spordiajakirjanik ja bariton Alvar Tiisler. Tiisleri graafik on tihe. Ta käib täiskohaga tööl, nimetab end vabakutseliseks professionaalseks lauljaks ning õpib sügisest alates Tallinna Ülikoolis prantsuse keelt ja kultuuri. Elu esimeseks soolokontserdiks valmistuv Tiisler rääkis saatejuht Mart Treialile, kuidas ta seda kõike jõuab. Kas ta on kunagi mõelnud minna saatesse „Eesti otsib superstaari“? Millised spordisündmused pakuvad talle rohkem pinget kui olümpiamängud ja miks? Miks tal Norra ja Taani rahvusringhäälingutes stažeerimas käies ila jooksis? Miks pole mõtet televisioonis teha analüüsivamat spordipublitsistikat? Miks välismaa ajakirjanikud eestlasi kadestavad? Miks ta ei taha enam väga palju eetritööd teha? Milline oleks Tiisleri ideaalne töörežiim? Kui palju ta isiklikku kriitikat saab? Mis talle Eesti spordis muret valmistab? Vastuse saavad need ja paljud muud põnevad küsimused. Lisaks meenutab Tiisler 2014. aasta 6. veebruarit, mil ta pidi verinoore teleajakirjanikuna intervjueerima otse-eetris Kristina Šmigun-Vähit dopinguteemal. „Jalg värises, kõhus oli õõnes, halb oli olla ja väga palju ei mäleta sellest. Aga tehtud see sai,“ lausus Tiisler. Hüva kuulamist!

Õhtulehe sporditoimetuse raadiosaade „Tugitoolis sportlane“ võttis seekord Skype'i vahendusel ühendust kuuma Katariga, kuhu on end vähemalt üheks hooajaks sisse seadnud Eesti võrkpallikoondise üks võtmemängijaid Oliver Venno. Mais oma 30. sünnipäeva tähistanud võrkpallur tunnistab, et Katari liigas mängiva Doha Police SC-ga liitudes oli tal endalgi eelarvamus, et ega sealne liiga midagi väga tõsist ei ole, kuid esimesed mängud on tõestanud, et vähemalt Katari tippklubid on oma tasemelt üllatavalt tugevad. Esimene karikaski on Vennol juba käes, kui Police'iga võideti eelmise hooaja edasi lükatud otsustav mäng ning triumfeeriti eelmise hooaja Katari meistritena. Saate teises pooles heidame pilgu lõppenud suvele ja Eesti koondise tegemistele. Venno sõnul nautis ta uue peatreeneri Cédric Énardi käe all harjutamist ning nagu tõestasid ka Lätiga peetud kontrollmängud, sai meeskond Énardi käekirjale ja nõudmistele päris hästi pihta. Samas ei nõustunud ta väitega, nagu olnuks seekordne koondiselaager tema jaoks pärast mullusuvist Gheorghe Cretu silmis ebasoosingusse langemist kuidagi ekstra tõestamise koht. „Mul ei ole vaja ennast kellelegi tõestada. Võtsin seda suve nagu naudingut – et saan võrkpalli mängida, saan teha seda, mis mulle meeldib. Oli väga meeldiv ja mõnus koondisesuvi,“ ütles Venno.

Endine rattaproff ja nüüdne kontinentaaltiimi Tartu2024–BalticChainCycling.com juht Rene Mandri avas rattamaailma telgitaguseid. Baltiriikide tugevaima rattatiimi mänedžer Rene Mandri meenutas, kuidas tema profikarjäärile tõmbasid vigastused kriipsu peale ja mis tunne oli sõita, kui olid kahtlused, et konkurendid kasutavad dopingut. Peale sportlaskarjääri lõppu otsutas ta siirduda rattaspordi telgitagustesse. "2015 tegin aasta aega tasuta tööd. Nalja võib visata, et hingele sai palju, aga aasta lõpus mõtlesin, et kuidas ma oma arved ja toidu eest tasutud saan," meenutas Mandri oma tegevuse algust. Sellel aastal tõusis Mandri juhitud rattatiimid kontinentaalmeeskonnaks. "Mul on kahju, et Eestis pole spordisüsteem välja ehitatud. Noortespordiga lõpeb Eesti sport ära, edasi on pere- või eraprojektid. Riigil pole seal mingit pistmist. Toetatakse olümpiavõitjaid ja medaliste," kirjeldas Mandri. Temagi tiimis ei saa andekad noored palka ja kõik toimib tänu lapsevanemate entusiasmile. Lisaks saab saatest teada, kuidas käib raha otsimine, milline on Eesti rattaspordi hetkeseis ja millal jõuavad praegused andekad noored suurtuuridele. Head kuulamist!

Saates „Tugitoolis sportlane“ käis külas Red Bulli spordi- ja üritusturundusjuht Andres Vaab, kes rääkis sellest, kuidas maailmakuulus energiajoogibränd Eestis sportlasi toetab. Vaab tutvustas neid kolme eestlast, kes hetkel Eestis ametlikult Red Bulli sportlasteks on, ja selgitas, miks just nemad on toetuse ära teeninud. Red Bulli sponsorlusest rääkides ütles Vaab sedagi, et sportlaste väljavalimisel ei vaadata ainult sportlikke tulemusi, vaid loeb kogu pakett ehk ka see, milline on inimene vabal ajal. Vaab tunnistas, et sportlaste tausta uurides tutvub ta nende sotsiaalmeedia kontodega ning sealt on talle välja joonistunud paljusid Eesti sportlasi ühendav murekoht: Eesti sportlane ei oska ennast turundada. Vaab lisas, et see võib kõlada kalgilt, aga tänapäeva maailmas peab toetust otsiv sportlane suutma näha ennast kui brändi. Millest veel juttu tuli, saab kuulata juba podcastist. Head kuulamist!

Saates Tugitoolis sportlane käis juttu rääkimas endine kümnevõistleja ja mainekas spordiarst Kaidu Meitern, keda usutles Deivil Tserp. Peatselt 75. sünnipäeva tähistaval Meiternil on seljataha jäänud pikk ja põnev elu. Eestis esimesena artroskoopilisi lõikusi tegema hakanud kirurg sooritas karjääri vältel peaaegu 6000 operatsiooni. Temalt on abi saanud paljud eri valdkondade tipud. Siinkohal märgime ära vaid kõrgushüppe olümpiavõitja Sergei Kljugini, helilooja Arvo Pärdi ja laulja Ivo Linna. Meitern on rahvusvahelise haardega mees. Ta avaldas saates ka põhjuse, miks Soome jooksjad teda Portugali laagrisse kutsusid. Mõistagi on üsna palju juttu dopingust. Ühtlasi saab kuulaja vastuse küsimusele, miks vältasid Meiterni õpingud Tartu ülikoolis koguni 15 aastat. Selgub, et koolis oli Võrumaalt pärit tulevane arst paras trikimees ja vene keele õpetaja kutsus ta ema kooli. Huvitavaid lugusid on palju. Mõistagi rääkisime ka tema mitmevõistleja teekonnast ja sportlikust arengust. Head kuulamist!

Õhtulehe raadiosaate „Tugitoolis sportlane“ seekordne külaline on Eesti parim discgolfi mängija Albert Tamm, kes tuli augusti lõpus kolmandat aastat järjest vabariigi meistriks. Saatejuht Mart Treial uuris, mis elu elab üks professionaalne discgolfi mängija. Kui palju ja kuidas ta treenib? Mis rahad discgolfis liiguvad? Kuidas ta vaimu tugevdab? Mida ta võistluste ajal märkmikust piilub? Kas pohmakaga kannatab hästi mängida? Kui kaugele ta suudab visata? Milline on Tamme kaugeim hole-in-one? Kuidas ta kavatseb täita unistuse maailmameistritiitlist? Mis on Eesti discgolfis hästi, mis halvasti? Kas profitasemel discgolf on üldse lõbus? Kas esimest korda maailma ässadega konkureerimine oli hirmus? Kuidas ta Eesti-Itaalia korvpallimängul maskotiks sattus? Vastuse saavad need ja paljud muud põnevad küsimused. Jah, loomulikult tuli juttu ka tema kuulsatest tähistustest. Hüva kuulamist!

Tänases saates vestles Oliver Lomp Eesti jäähokikoondislase Kevin Parrasega, kellel saab algaval jäähokihooajal koduse liigaga taasliitunud HC Pantrite ridades olema kandev roll. Parras rääkis HC Pantrite eesmärkidest, enda senisest sportlaskarjäärist ning ka sellest, et hoolimata sel aastal ära jäänud MMist oli jäähokikoondisel väga sisukas suvi. Lisaks avas Parras tagamaid enda põnevast ametist, millega jäähoki kõrvalt leiba teenib. Millist ametit Parras peab, kuulake juba podcastist.

Saates "Tugitoolis sportlane" käis külas Rally Estonia korraldaja Tarmo Hõbe, kellega vaadati otsa Rally Estonia kümneaastasele ajaloole ja tänavusele MM-etapi korraldamisele. Alates 2010. aastast Rally Estoniat korraldav Tarmo Hõbe meenutas, kuidas ta sattus ralliringkondadesse. kuidas Urmo Aava teda inspireeris ning kuidas tuli idee Lõuna-Eestis võistlust korraldada. Hõne tunnistas, et kuigi esimesel aastal lõpetati suures rahalises miinuses, siis see motivatsiooni ei vähendanud. Koos saatejuhi Eigo Kaljurannaga käidi läbi ralli kümneaastane ajalugu. Saame teada, miks jäeti 2017. aastal võistlus ära, kuidas käidi WRC peakontoris enda MM-etapi nägemust tutvustamas ja millised on aastate jooksul olnud suurimad mured ning rõõmud. Loomulikult räägitakse ka selle aasta MM-etapist. "Oleme endaga rahu sõlminud. Saame aru, et koroona andis neile võimaluse võistlust korraldada, aga võib ka selle ära võtta," tunnistas Hõbe, keda nakatunute kasv teeb murelikuks. Head kuulamist!

Veel mõne aasta eest oli Raivo E. Tamm ülekaaluline härra, kes poleks eluski osanud unistada Hawaii Ironmani triatloni läbimisest. Nüüd on ta aga ametlikult täielik raudmees. „Tugitoolis sportlane“ kutsus multitalendi külla ja püüdis selgust saada imelise metamorfoosi tagamaadest. Kes teeb, see jõuab! Kui Raivo midagi pähe võtab, siis ikka hingega. Suurepärase ja väga mitmekülgse näitlejakarjääri kõrvalt on ta olnud aktiivne Kaitseliidu liige, austatud autoajakrijanik, Riigikogu liige ja palju muudki. Kuid nüüd on Raivo ka triatleet. Sel nädalal 55aastaseks saanud Raivot saadab juba aastaid Gunnar Aarma mõte sellest, et inimene on kõikvõimas. Nüüd on ta need sõnad enda jaoks täielikult ära tõestanud. Muuhulgas otsitakse saates spordi ja lavakunsti ühisosa, kus abiks on Voldemar Panso õpetussõnad. Hüva kuulamist!

Saates "Tugitoolis sportlane" käis külas nii 2017. kui ka 2019. aasta MMil kümnevõistluses kuue parema hulka jõudnud Janek Õiglane, kes rääkis senisel sporditeel kogetud rõõmudest ja tagasilöökidest väga siiralt. Vändrast pärit Õiglane meenutas, kuidas isa viis ta kord nädalas autoga Tallinna Sven Andresoo juurde harjutama. "Ütlen ausalt, et vihkasin neid käike, sest lahkusin peaaegu igast trennist töinates! Sven oli karmi sõnaga. Ta peedistas mind kõvasti, aga see tuli kasuks," jutustas 26aastane sportlane. Tunnipikkuses põhjalikus intervjuus räägib Õiglane põnevalt, kuidas temast mitmevõistleja kujunes. Algul oli tulevikulootus edukas hoopis odaviskes. Ta pääses kahel noorte tiitlivõistlustel lõppvõistlusele. Muu hulgas pajatab Õiglane oma fantastilise spordiperekonna toetusest, aga juttu on ka sellest, kuidas teda tiivustas lauljatar Gertu Pabbo ja mismoodi aitab ameeriklannast kallim Kendra. Kolm nädalat tagasi käis Õiglane elu esimesel operatsioonil ja ta tahab Tokyo olümpiamängudeks valmistuda USAs. Samas olnuks võimalik alustada koostööd sakslasest maailmameistri Niklas Kauliga. Vestlust juhtis Deivil Tserp. Head kuulamist!

Õhtulehe raadiosaade „Tugitoolis sportlane“ naasis nädalaselt pühadepausilt lülitusega Võru valda, kus Skype'i vahendusel vestles meiega endine murdmaa- ja nüüdne laskesuusataja Raido Ränkel. Saatejuht Mart Treial uuris Ränkelilt, mis mõtteid tekitas esimene talv laskesuusatajana. Kui vaimselt rusuv oli peaaegu igal võistlusel olla 90+ kohtadel? Kas ta on alavahetusest kahetsenud? Või hoopis seda, et varem püssi selga ei võtnud? Mille poolest erineb laskesuusamaailma murdmaa omast? Miks ei täitunud Mati Alaveri sõnad, et Ränkelist saab suusamaailmas esikümnemees? Milliseid ohverdusi ta on tippspordi nimel pidanud tegema? Kuidas (laske)suusatajatel napsutamisega lood on? Mis teda jätkuvalt tippspordi juures hoiab? Kas abikaasa pole ütelnud, et „aitab, Raido!“? Saate lõpuosas peatusime põgusalt ka Seefeldi dopinguskandaalil, mis andis Ränkelile alavahetuseks otsese tõuke. Kui tihti tema mõtted sellele teemale uitavad? Kas ta on Andrease, Algo ja Kareliga asjad omavahel sirgeks rääkinud? Kas ta teab enamat kui avalikkus? Kas temagi ootab uurimismaterjalide avalikustamist? Kuidas ja kui palju koondisekaaslaste skandaal mõjutas tema elu? Vastuse saavad need ja paljud muud küsimused. Hüva kuulamist!

Sel nädalal oli podcastis "Tugitoolis sportlane" külas Marko Kaljuveer, kellega vaadati tagasi tema ligi 30aastasele karjäärile spordiajakirjanduses. Kaljuveer meenutab töötamist Eesti rahvusringhäälingus, kus ta oli palgal ligi veerand sajandit. Ta kirjeldab, kuidas oli töötada noore mehena legendide nagu Toomas Uba, Tiit Rääk, Lembitu Kuuse kõrval ja kuidas ta tõusis endalegi ootamatult osakonna juhiks. Vaatame otsa ka sellele kümnendile, kus ta jõudis töötada spordialaliidu presidendina ja erameedias. Samuti saame teada, kuidas käib ülekannete õiguste ostmine, millised on tema värvikimad mälestused otse-eetrist, milline on tema suurim spordielamus, palju ta tänasel päeval sporti vaatab, kui palju on teletöö aastatega muutunud ja palju muud. Head kuulamist!

Selle nädala podcastis “Tugitoolis sportlane” oli külas spordipsühholoog Aave Hannus, kellega koos analüüsisime koroonapandeemia tagajärgede mõju sportlastele. Hannuse sõnul saab eriolukorra piirangute järel kindlasti eraldada kahte tüüpi sportlased: need, kes üritasid ajast võtta maksimumi ning need, kes muutusid laisaks. Ka näeme vähemalt võistkonnaalade puhul, kuidas suudavad tiimid uues olukorras ehk tühjade tribüünide ees end mobiliseerida. Vestlesime ka spordipsühholoogia teemadel laiemalt. Hannuse kogemuse põhjal vajavad spordipsühholoogi abi võrdselt mehed ja naised ning noored ja täiskasvanud, ent seda väga erinevatel põhjustel. Mõned vajava tuge võistlusärevusest ülesaamiseks, teised jällegi otsivad motivatsiooni, et üldse jätkata. Igal juhul jõudsime olulise järelduseni: mõõdukas liikumine aitab stressi vastu ning aktiivsed inimesed on rõõmsamad. Head kuulamist!

Saates „Tugitoolis sportlane“ käis Skype'i teel külas Eesti esipurjetaja Ingrid Puusta, keda küsitles Eigo Kaljurand. Rio de Janeiro olümpiaregatil 11. koha saanud sportlasega räägime tema hilisest purjetamise juurde jõudmisest, rohkest reisimisest ja sellega seonduvatest probleemidest, treeninglaagritest ja paljust muust. Puusta meenutab ka oma sportlaskarjääri ajutist lõppu ja selgitab, mis oli tavaelu juures kõige keerulisem. Ühtlasi vaatame otsa ka tänasele ja homsele päevale. Räägime läbi, kuidas mõjutas koroonapandeemia Puusta tänavust hooaega ja vaatame ka tulevikku. Head kuulamist!

Õhtulehe raadiosaade „Tugitoolis sportlane“ jätkas eriolukorrale vastavalt virtuaalstuudios, kuhu kogunesid sel korral Skype'i vahendusel Mart Treial ja kurlingumängija Marie Turmann (25). Mõned teemad, millest saates juttu tuli: - eriolukord ja selle mõju Turmanni elule ja sportimisele. - suhtlemine võistkonnakaaslastega: vaidlused, usaldus ja koostöö. - unistus olümpiast ja koostöö tipptreeneri(te)ga. - kas kurling sarnaneb malele? - kurlingu pahupool: vastaste psühholoogiline mõjutamine mängu ajal, pisikesed sulitembud jääl, doping ja kihlveopettused. - Turmanni töö lennundussektoris, hirmud ja muusikaeelistused. Hüva kuulamist!

Õhtulehe raadiosaade „Tugitoolis sportlane“ jätkas eriolukorrale vastavalt virtuaalstuudios, kuhu kogunesid sel korral Skype'i vahendusel Mart Treial ja nüüdseks endine suusahüppaja Martti Nõmme (26). Aprilli keskel tippspordist taandumisest teatanud Nõmme avas huvitavalt nii enda mõttemaailma kui ka suusahüpete telgitaguseid koos nende võlu ja valuga. Olümpiamängudel ja neljadel maailmameistrivõistlustel Eestit esindanud Nõmme rääkis muuhulgas, kui keeruline oli vaimselt toime tulla olukorraga, kui pead 25aastaselt emalt söögiraha küsima. Psühholoogiast oli üldse võrdlemisi palju juttu. Kui karm on MK-nädalavahetus, kui ei saa kvalifikatsioonistki edasi? Kas hirm on osa suusahüppajate argipäevast? Mis tunne on lennata? Kas suusahüppajad võtavad koos napsu ka? Millised on Nõmme karmimad kukkumised? Mida ta igatsema jääb? Kui mõnus on viimaks valimatult süüa? Miks jäi kõrgeim tipp vallutamata? Miks ta 7-8aastasena judovõistlustel nutma hakkas? Vastuse saavad need ja paljud muud põnevad küsimused. Hüva kuulamist!

Tänases saates vestles Oliver Lomp end kunagi kommentaatorina kuulsaks karjunud Ott Järvelaga, kes jagas lõbusaid seiku oma jalgpalliajakirjaniku elust ja põrutas, et jüriratasliku jutu veeretamine ei huvita kedagi. Paljud kuulajad ehk ei tea, et Järvela on seitsmes mängus esindanud Eesti A-koondist. Küll mitte jalgpallis, ent ühel teisel võistkonnaalal. Lisaks rääkis praegu Soccernet.ee-s töötav Järvela, kuidas ta spordiajakirjanikuks sirgus. Miks ei suuda ta seda tööd ega ka elu üldiselt kuidagi rahulikuna võtta? Muuhulgas selgub, et hoolimata EMi ja OMi edasi lükkamisest ootab ta väga põnevat suve. Järvela jutustas ka palju lõbusat, näiteks sellest, kuidas loomuliku ande ja kõva treeningu koostöö tulemusena suudab ta pooleliitrise õlle hävitada 3,2 sekundiga. Head kuulamist!

Saates "Tugitoolis sportlane" käis külas tippujuja Kregor Zirk, keda küsitles Deivil Tserp. 20aastane tartlane rääkis pikalt ja põhjalikult sportlaste elust Türgis baseeruvas profiklubis, mille tingimusi peavad paljud maailma parimateks. Samas pajatas Kregor, kuidas ta on avastanud Türgi vaatamisväärsusi ja nautinud sealseid loodusvaateid. Suure rallifännina võttis ta ette 500kilomeetrise teekonna Türgi rallile ning kohtus seal Ott Tänaku ja Martin Järveojaga. Saates on luubi alla ka Kregori sirgumine imelapsest tippujujaks. Noorte ja juunioride klassis pütitas ta rohkem kui 200 Eesti omaealiste rekordit ja astus tiitlivõistlustelgi poodiumile. Kregor peab eriti oluliseks, et läks 2015. aastal Inglismaale õppima ja treenima. "Olen rahul, et 15aastaselt endale jalaga tagumikku lõin!" meenutab ta murrangulist otsust, tänu millele jätkub tema areng siiani. Saates on veel mitu põnevat teemat. Head kuulamist!

Õhtulehe raadiosaadet „Tugitoolis sportlane“ külastas legendaarne judotreener Aavo Põhjala, kellegi vaadati otsa spordiala viimasele poolele sajandile. Kuidas jõudis Aavo Põhjala judo juurde? Miks valiti ta vaid 27aastaselt koondise peatreeneriks? Milline medal on treeneri enim hinges? Kuidas tekkis judo kuldne põlvkond, millega korjati kolm olümpiamedalit? Kuidas Põhjala läks päästma rahalises kriisis judoliitu ja sattus ootamatult liidu presidendiks? Milline on spordiala tänane päev? Kuidas mõjutab koroonaviirus Eesti judokate olümpiavõimalusi? Need ja paljud teised küsimused saavad saatest vastuse. Head kuulamist!

Selle nädala saates oli külas legendaarne ja ühtlasi kurikuulus kulturist Marek Kalmus. Mees, kellele on kolmel korral doping tarvitamise eest karistus määratud, ent kes omaks võtab ainult ühe juhtumi. Kalmus rääkis avameelselt oma dopingusaagast ning avaldas sügavat kahtlust mitme seni puhtaks jäänud sportlase üle. Lisaks kutsus Kalmus oma vana rivaali, Eesti tuntuima kulturisti Ott Kiivikase avalikule debatile. Kalmus rääkis ka kulturismist kui spordialast, õigest toitumisest ning oma iidolist Arnold Schwarzeneggerist, kelle tõukel ta kulturismiga üldse tegelema hakkas.

Seekord oli saates "Tugitoolis sportlane" külas Kaarel Zilmer, kelle kohta võib öelda, et mees nagu orkester. Tema karjäär, mille lõppu pole veel näha, on olnud heas mõttes pöörane. Valgamaalt tuule tiibadesse saanud Zilmer on ülikoolides õpetanud sada semestrit ehk 50 aastat, ta on kirjutanud raamatuid, tegutsenud Eesti suusaliidu peasekretärina ja utsitanud inimesi elama tervislikult. 72aastane Zilmer peab oma blogi, mis on populaarne, sest sealt saab asjalikku teavet. Zilmer on näinud Eesti suusatamise kehvemaid ja kõige paremaid aegu. Tema õpilaste hulka kuuluvad ka Mati Alaver ja Kristjan Port. "Mati oleks pidanud ühel hetkel peatuma," ütleb Zilmer. Saates on juttu paljudest huvitavatest inimestest, kellega ta on kokku puutunud. Küsimusi esitas Deivil Tserp.

Õhtulehe raadiosaadet „Tugitoolis sportlane“ külastas sel nädalal legendaarne laskesuusatreener Tõnu Pääsuke (70), kellelt Mart Treial uuris nii päevakajaliste kui ka ajatumate teemad kohta. Milliste emotsioonidega ootab Pääsuke järgmisel nädalal Anterselvas algavat täiskasvanute MMi? Milliste tulemustega jääks tema süda rahule? Kuidas ta suhtub Meril Beilmanni ootamatusse karjääri lõppu ja Raido Ränkeli alavahetusse? Mis MK-sarja tulemus on väärt rõõmustamist? Mis seisus on meie laskesuusatamise järelkasv? Millises suunas Eesti laskesuusatamine liigub? Kuidas mõjutab lumepuudus Pääsukese tööd? Kuidas on võimalik lasketiiruta linnast ehk Tallinnast nii palju tublisid laskesuusatajaid kasvatada? Millised on treeneritöö rõõmuhetked peale heade tulemuste? Kuidas ta käitub, kui keegi tema trennis viilib? Juttu tuleb nendest ja veel mitmest põnevast teemast. Saate lõpetuseks räägib Pääsuke kaks kurioosset lugu Nõukogude ajast. Hüva kuulamist!

"Tugitoolis sportlane" on seekord viiekordne Eesti rallitšempion Margus Murakas, kellega koos kihutame läbi kolme erinäolise aastakümne. Küsimusi esitab Kaarel Täll. Selgub, kuidas Koeru poisina polnudki Murakal muud valikut, kui terveks eluks automaailma sukelduda. Millistel kummalistel asjaoludel jäi Balti Keti päeval Muraka auto ette lehm? Lisaks selgitab rallitšempion, kuidas riigikorra vahetumine võidusõitjate elu muutis. Muraka karjäär on värvikas: Volga ja Lada asendusid lõpuks tõelise WRC autoga, millega mees sajandi alguses siinseid rallifänne hullutas. Aga miks jäi tegemata suurem läbilöök piiri taga? Hüva kuulamist!

Õhtulehe spordisaatest „Tugitoolis sportlane“ on möödunud 50 episoodi jooksul läbi käinud terve hulk inimesi, kelle kokkupuude spordiga on keskmisest eriskummalisem. Sel korral minnakse aga totaalselt uuele tasemele! Saatejuht Sten Kohlmann on külla kutsunud lihast ja luust sõumaadleja, kelle soontes voolab eestlase veri. Mikk Vainula räägib, kas wrestling on päris sport, kuivõrd kurnava alaga on tegemist ning kuidas üks maarjamaalane üleüldse sellise asja juurde tee leidis. Jutu käigus pajatab Mikk, kuidas ta ühel noorteüritusel kogemata ühe ropu sõna kuuldavale laskis, mil moel kohtus ta oma maadluspartneriga, kes osutus samuti eestlaseks, ning millised on tema tulevikuplaanid maadlusmaailmas. Head kuulamist!

Tänase podcastis "Tugitoolis sportlane" oli külas filmikriitik Kaarel Kuurmaa, kellega koos võtsime luubi alla parimad Eesti ja välismaa spordifilmid läbi aegade. Mõistagi ei saanud mööda vaadata fenomenaalseid vaatajanumbreid toonud kassahitist “Ott Tänak: The Movie”. Mõtisklesime, kellele see film loodi, milline on selle kunstilne väärtus ja kas valitsev maailmameister vääriks veel üht linateost. Rääkisime ka teistest Eesti spordidokumentaalidest ning nentisime, et ühtegi väga head sporditeemalist mängufilmi pole Eestis veel tehtud. Küll aga on lähiajal oodata midagi suurt… Tegime väikse ülevaate ka maailma spordifilmidest, ent kõike seda võite juba oma kõrvaga kuulata. Mõnusat elamust!

Seekord oli podcasti "Tugitoolis sportlane" külaline laulja Erich Krieger, kes on luuüdini spordimees. Hiljuti tunnustas Eesti kulturismi- ja fitnessiliit teda teeneteplaadiga ala populariseerimise eest. Almatõs sündinud 58aastane muusik käib iga päev jõusaalis rassimas ja jälgib aktiivselt kaasmaalaste pingutusi nii kodumaistel kui ka piiritagustel areenidel. Saates selgus, et ta oli hea kergejõustiklane ja õpetajad kaalusid tema saatmist TSIKi. Krieger on käinud nii korv- kui ka käsipallitrennis. Samas rääkis ta värvikalt, kuidas kärts kõhutuult aitas maadluses koolinoorte meistriks tulla. Olgu märgitud, et korvpallitrennis käis Krieger koos Margus Metstakiga ja neid juhendas Jaanus Levkoi. Põnevaid lugusid ja kilde puistas Krieger nagu küllusesarvest. Saatejuht oli Deivil Tserp.

Õhtulehe raadiosaade „Tugitoolis sportlane“ alustas uut aastat Tartust, sisuliselt sõna otseses mõttes Emajõe kaldalt, kus Eesti parim pikamaasuusataja Mart Kevin Põlluste (25) võttis oma kodus lahkelt vastu saatejuht Mart Treiali koos lindistamisaparaadiga. Veel paar aastat tagasi sprindile pühendunud Põlluste rääkis, kuidas ta endalegi ootamatult fookuse maratonidele suunas ning tutvustas oma tegemisi maailma mainekaimas maratonisarjas Visma Ski Classics, kus tal on käsil teine hooaeg. Kui keeruline oli sinna jalga ukse vahele saada? Kuhu suunas see sari liigub? Millised rahad seal ringlevad? Mille poolest on sealne õhkkond mõnusam kui Eesti suusatamises? Arvestades, et tal on Tartu Ülikooli magistrikraad ning kogu Eesti suusaspordi olukorda, miks ta üldse veel tippspordiga tegeleb? Millised on tema ambitsioonid? Miks klassikamaratone ainult paaristõugetega läbitakse? Kas see ikka on õige klassikatehnika? Kas maraton on pigem võitlus enda või vastastega? Rohkem vaimne või füüsiline pingutus? Mõistagi ei saanud suusateemalises saates üle ega ümber ka Seefeldi dopinguskandaalist, mis puudutas teda kõige lähemalt vana klubikaaslase Karel Tammjärve kaudu. Mida Põlluste kogu sellest jamast arvab? Mida Tammjärv talle telefonitsi ütles? Kas tal endal pole tekkinud ahvatlust end kuidagi turgutada? Kas temagi jaoks oli nooruspõlves treener Mati Alaver justkui jumalastaatuses? Lisaks uuris saatejuht Põlluste arvamust Eesti ja maailma suusatamise oleviku ning lähituleviku kohta. Ühesõnaga, juttu jätkus. Hüva kuulamist!

Õhtulehe spordisaates "Tugitoolis sportlane" oli kalendriaasta viimases saates ajakirjanikul Jarmo Jagomäel külas Juhan Kilumets. Luubi all olid mitmed põnevad teemad. Kuidas sattus spordiajakirjanik "Terevisiooni"? Millised uudised sobivad hommikusse aga mitte õhtusesse AKsse? Miks ja kuidas sai Kilumetsast (spordi)ajakirjanik? Mitu punkti kogus ta ise kümnevõistlejana? Kus olnuks tänaseks 30aastase mehe piir? Kas legendaarne Helar Osila ongi nii tõsine nagu teleekraanilt paistab? Miks on kergejõustikuülekandeid raske kommenteerida? Kuidas näeb spordikommentaatori "võistluspäev" välja? Kuidas suhtuda kriitikasse? Kui palju muutis lapse sünd elu? Nendele ja paljudele teistele küsimustele saab vastuse saatest! Head kuulamist!