Mõttekoht

„Tasub mõelda, kas õnnelikkus tuleb enda seest või baseerub see välisest tingitud õnnehetkedel,“ soovitab tänases Naistelehe podcastis Mõttekoht õnne- ja heaolukoolitaja Dali Karat lisades, et kõike siin maailmas on võimalik õppida. Ka õnnelik olemist. Õnnelik olemisele paneb alguse aga iseenda tundmine. „Elu on palju mitmekesisem ja rohkem armastust täis, kui me oleme iseendaga kontaktis,“ rõhutab Dali, kes erilist rõhku pöörab naiste õnnelikkusele. „Kui naised on õnnelikud, on palju rohkem ka õnnelikke mehi, õnnelikke perekondi, õnnelikke lapsi ja seeläbi muutub ka ühiskond õnnelikumaks,“ rõhutab ta. Kuidas siis aga ikkagi saada õnnelikuks? Üks võimalus on teha selleks erinevaid harjutusi, näiteks tänulikkuse harjutust. „Meil on ka kõige suurema tormi keskel alati vähemalt kolm kuni viis asja, mille eest iga päev tänulikud olla. Kui me neile tähelepanu pöörame, siis kastame iga päev mulda pistetud õnnelikkuse seemet, kuniks see ühel hetkel hakkab tärkama ja õide puhkeb,“ näitlikustab ta. Õnnelikuks saamisest, iseenda tundmaõppimisest ning naiseks olemisest värskes Naistelehe podcastis Mõttekoht uue aasta lävel räägimegi. Vestlust juhib Naistelehe toimetaja Silja Paavle.

„Üksindustunne jõulude ajal ei ole kohustuslik, peab lihtsalt endale olukorda teadvustama ja vaatama, et ehk saab ka kuidagi teistmoodi,“ räägib tänases Naistelehe podcastis Mõttekoht kogemusnõustaja Kristiina Pomm, kes on põdenud pikaajalist depressiooni ning kellele pole võõrad ka pühade ja aastaaegadega seonduvad depressiooniepisoodid. „See, kuidas jõuludele mõeldes kipub üksindus ja kurvameelsus peale tulema, on mulle väga tuttav tunne,“ tunnistab Kristiina, kellel pole ei vanemaid ega peret. „Ikka tuli pähe mõte, et kus ja kuidas ma siis neid pühi veedan ning tõdemus, et kellegagi pole kuus olla, tekitas suurt kurbust,“ kirjeldab ta. Kuid eelmisel aastal otsustas naine, et üksindustunne jõulude ajal ei ole kohustuslik – end on võimalik tunda ka kuidagi teisiti. Kristiina otsustas, et ees ootavad tema senise elu parimad jõulud, käis jalutamas, tegi endale head süüa ja nautis kogu pühadeaega. „Lihtsalt tuleb püüda kogu olukord enda kasuks pöörata,“ julgustab naine, et oma mõtetega saame me oma meeleolu kasvõi natukenegi suunata. Mida tähendab pikaajaline depressioon, millega Kristiina on elu jooksul rinda pistnud, mida teha hooajalise depressiooniga, mis on depressiooniravis oluline, kuidas aidata end ja oma lähedasi ning kuidas oma vaimset tervist hoida, sellest kõigest värskest saates räägimegi. Vestlust juhib Naistelehe toimetaja Silja Paavle.

„Metsas kaovad inimestelt maskid kiirelt ning nad suudavad väljendada ka oma kõige sügavamal peidus olnud mõtteid,“ on kogenud tänase Naistelehe podcasti Mõttekoht külaline, coach Siim Mihailov, kes julgustab inimesi rohkem metsakeskkonnas viibima – see mõjub hästi nii kehale kui vaimule. Kuidas mets inimestele mõjub, teab Siim oma kogemustest, sest viibis töö tõttu hulk aastaid peamiselt metsas. „Läks hulk aega, kuniks ma hakkasin nägema, mis minu ümber on. Kui alguses olid kõik puud ühesugused, siis järsku oli igaüks neist erinev,“ kirjeldab ta. Tuleb siinkohal lisada, et maal kasvanud Siimule ei olnud mets sugugi võõras keskkond. Siim teab, et nii metsa kui inimese paremaks tundmaõppimiseks tuleb esmalt õppida märkama. Ometi on metsal võime panna inimest ka üsna lühikese ajaperioodi jooksul sügavuti endasse vaatama ning maski langetama. Mis vägi see ometi on? Ja miks üldse peaks tegelema enesearenguga, olgu siis koos arengutreeneriga või ilma, just looduskeskkonnas ning millist kasu on coachist, sellest värskes saates räägimegi. Vestlust juhib Naistelehe toimetaja Silja Paavle.

„See pani mu enesehinnangule päris suure hoobi. Tundsin end põrandalapina, kelle peal jalad puhtaks pühkida ning seejärel edasi minna,“ meenutab kogemusnõustaja Reili Kang tänases Naistelehe podcastis Mõttekoht päeva, mil selgus, et tema ema ei soovi temaga enam suhelda. Reili meenutab, et kõik sai alguse tema venna surmast. Järgnenud leinaga tuli iga pereliige toime omal moel, kuid see oli põhjus, miks tema ja ema suhted läksid viimaks nii halvaks, et nad pole omavahel kolm aastat suhelnud. Mõistagi oli tekkinud olukord naisele korralik šokk, sest pere oli tema jaoks kogu elu olnud ülioluline. Naine langes musta auku, sest tundis, et ta pole millekski piisav ükskõik, kuidas ta ka ei pingutaks. „Ma pole mitte keegi, olen täiesti nähtamatu,“ meenutab Reili. Ta ei tulnud omadega ise toime ning läks abi otsima nõustaja juurde. Teraapiaseanssidel mõistis naine, et asi pole temas, vaid selles, et ema toimetulekus leinaga. Reili püüdis emaga kõnelda nii ja teistviisi. Ebaõnnestunult. Kuigi emaga suhted pole taastunud, et tema süda vähemalt rahul: tema tegi suhete parandamiseks enda poolt kõik võimaliku. Nüüd ulatab ta abikäe omakorda neile, kellel peredes suhted sassis. Ja neid pole meie ümber sugugi vähe. Mis võib olla peresuhete katkemise põhjuseks, kas seda saab ennetada, kui paljusid inimesi see mõjutab ning kas sassis suhteid on võimalik taastada, sellest tänases Naistelehe podcastis Mõttekoht räägimegi. Vestlust juhib Naistelehe toimetaja Silja Paavle.

„Alati on lootust, ära anna kunagi alla! Ela võib-olla alguses üks päev korraga ja võta enda heaolu nimel ette väikeseid samme,“ julgustab kogemusnõustaja Madis Laos tänases Naistelehe podcastis Mõttekoht enda eest hoolitsema ka kõige mustemas augus asudes. Väikeste sammude all mõtleb Madis enda kehaga tegelemist, sest see, et keha eest hoolitsemine aitab ka vaimu tugevdada, on sulatõsi. Madis teab, millest räägib. Ta elas koolikiusamist üle nii, et langes sügavasse depressiooni ning oli pikalt kimpus vaimse tervise probleemidega. Kõige mustemast august väljatuleku esimene samm oli ema kutse lihtsale jalutuskäigule. Et tunne oli pärast seda nii hea, hakkasid vahemaad tasapisi pikenema, Madis hakkas treenima jõusaalis ning tegeles kulturismiga. „Alguses oli raske, aga lõpuks muutus enda liigutamine sama automaatseks kui hammaste pesu,“ naeratab mees. Ja mis kõige parem: kõik see aitas tublisti enesehinnangut parandada ning oma unistuste poole püüdlema hakata. Nüüdseks tegutseb Madis kogemusnõustaja ja personaaltreenerina ning süstib elamise indu teistelegi. Mida võib ühe noore inimesega teha koolikiusamine, kuidas välja tulla tõsisest depressioonist ja millest alustada, kui on soov end liigutama asuda, sellest kõigest värskes saates räägime. Vestlust juhib Naistelehe toimetaja Silja Paavle.

„Töö ja armastus võiksid elus käia rohkem käsikäes. Töö ei ole mingi eluväline asi, mis tuleb hambad ristis kuidagi suure vaevaga ära teha. See on inimest toetav ja oluline külg tema elus,“ rõhutab tänases Naistelehe podcastis Mõttekoht karjäärinõustaja ja karjääricoach Monika Larini, et tööga rahulolemise nimel tasub astuda teadlikke samme. Teadlikud sammud tähendavad muuhulgas ka seda, et kui tööga ei olda rahul, tuleb mõelda mida saaks teha olukorra parandamiseks. „Kui me ühel hetkel saame aru, et olemasolev töö ei anna seda, mida ootame, siis on tarvis tööelus midagi muuta. Kui hommikul ei taha tööle minna, on aeg muutuseks,“ toonitab ta ja soovitab sellistel hetkedel mõelda, mis on see, miks tööleminek on vastumeelne. „On need igapäevased tegevused? On see töökoha asukoht ning logistika sinna? On need inimesed, kellega igapäevaselt on tarvis koostööd teha?“ loetleb karjäärinõustaja ja soovitab analüüsida, kas ning kuivõrd olemasoleval töökohal on võimalik muret valmistavaid punkte muuta. Ta on kogenud, et sageli võib probleemi põhjus peituda mõnes väga väikeses praktilises asjas. Üleüldse on tema sõnul kasulik aeg-ajalt oma töise elu peale süvitsi mõelda. On küll inimesi, kes on võimelised elu lõpuni töötama ühes ja samas kohas või kelle isiklik muutuste kaar langeb kokku tööl toimuvate muutustega ning vajalikud võimalused enesearenguks kaasnevad kõige sellega. Enamasti on aga nii, et inimene muutub elu jooksul ja sellega seoses muutub ka see, mida ta erinevas elu etapis töölt ootab. „Muutub ka see, mil moel me oleme nõus töösse panustama ja mida me oleme oma muust elust töö nimel ära andma,“ möönab ta, et muutused on ka töises elus möödapääsmatud. Kuidas aga suhtuda tööalastesse muutustesse, millised on märgid, et need tuleb kindlasti ette võtta, kuidas tulla muutustega kaasnevate hirmudega ning millist abi selle kõige juures pakub karjäärinõustaja, sellest värskes podcastis Mõttekoht räägimegi. Vestlust juhib Naistelehe toimetaja Silja Paavle.

„Ma ei saanud aru, kas see on uni, või toimub see päriselt. Ma ei olnud mitte kunagi mõelnud, et see võiks üldse juhtuda,“ meenutab tänases Naistelehe podcastis Mõttekoht kogemusnõustaja ja perekonstelöör Merle Meitus päeva, mil lõppes tema 31 aastat kestnud abielu. „Ma ei tundnud enam oma maailma ära. Ma ei osanud selles enam olla ega käituda, kõik oli äkki ebaturvaline,“ kirjeldab Merle šokki, kui tema abikaasa otsustas tema juurest ühtäkki päeva pealt lahkuda. Seejärel tabas teda hirm. Hirm üksijäämise ees. Pikka aega panid kõik tavapärased tegevused teda nutma. Näiteks käik toidupoodi, mille ajal äkki meenus, et enam ei olegi vaja kahele süüa osta. „See tõi esile nii suure kurbuse, et pisarad lihtsalt voolasid,“ räägib naine. Ta ei maganud mitu kuud ja söögiisu kadus ka täiesti. Tagantjärele asja hinnates on Merle mõistnud, kui suure kogemuspagasi see kriis talle andis. „Pärast seda hakkasin ma nägema päris elu,“ sõnab ta. Päris elu hulka kuulub ka teadmine, et selliseid lugusid, kus pikas ja päikeselisena näivas suhtes otsustab üks pool päeva pealt lahkuda, on palju rohkem, kui me eales arvata oskame. Just seepärast otsustas ta õppida ka kogemusnõustajaks ning ulatada abikäe saatusekaaslastele. Sest teab, et kõige paremini saab teist inimest aidata see, kes on midagi sarnast oma elus läbi elanud. Mida tähendab ühe naise jaoks pikaajalise kooselu lõppemine, kuidas oleks kõige parem selliseid olukordi lahendada ning kust leida elujõudu edasiminekuks, sellest tänases Naistelehe podcastis Mõttekoht räägimegi. Vestlust juhib Naistelehe toimetaja Silja Paavle.

Emakaväline rasedus, neliteist kunstliku viljastamise katset, ühe sügavalt enneaegse lapse sünd ja surm ning raseduse katkemine teisel trimestril – kõik selle on üle elanud Triinu Tints, kellest tänaseks on saanud raseduskriisi-, viljatuse- ja leinanõustaja. Värskes Naistelehe podcastis Mõttekoht sellest teekonnast räägimegi. „See kõik on mind kõvasti muutnud,“ tunnistab Triinu, kes oma kogemuse on kirja pannud ka äsjailmunud raamatusse „Vaikuse valgus“. Naistele, kes peaksid olema samade probleemide ees, soovitab ta usaldada elu. Kuigi see probleemidega maadeldes ei pruugi olla lihtne. Triinu usaldas ning on nüüdseks toreda nelja-aastase põnni ema. Kuidas mõjutab viljatusravi ning lapse kaotus naist ja peret, mida see kaasa toob ning millest sellisel raskel perioodil jõudu leida, sellest selles taskuhäälingu saates räägime. Vestlust juhib Naistelehe toimetaja Silja Paavle.

„Järelikult ei ole nii halb, et hingehoidja saadeti. Kuni inimene elab saab hingehoidja temaga tegeleda,“ on Raili Hollo vastanud kohkuinuile, kellega teda kui hingehoidjat vestlema on saadetud. „Hingehoid on elavale inimesele toeks olemine,“ kinnitab ta tänases Naistelehe podcastis Mõttekoht. Hingedest, hingede hoidmisest ja hingehoiust räägitakse enamasti rohkem hingedepäeva paiku. „Sellel on oma põhjus,“ teab hingehoidja Raili Hollo. Kuid hingedeajal, ja mitte ainult, ei peaks mõtlema vaid lahkunuile. Ka elavate hinged vajavad hoolt ja hoidmist. „Võtta aega endale ja mõelda oma väärtuste üle – need tegevused on inimese elus väga olulised, miks mitte lausa igapäevaselt,“ räägib Raili. Ja hingehoidjast on sellel teel kõvasti kasu, sest tema oskab oma õpitud teadmisi kasutades aidata inimesel näha suurt pilti ning aitab inimesel elada. Kes on hingehoidja ja kust teda leida, millal võiks mõelda tema vastuvõtule pöördumisele, miks ja kuidas iseenda ja oma lähedaste hinge eest hoolt kanda ning mis valmistab praegu inimestele muret, sellest tänases podcastis räägimegi. Vestlust juhib Naistelehe toimetaja Silja Paavle.

„See oli minu õnn, et alkoholi tarbimine oli minu jaoks pigem harjumus kui füsioloogiline vajadus,“ lausub rahulolevalt kirjanik ja luuletaja Piret Põldver, kes ühel hetkel otsustas alkoholiga teha lõpparve. Lihtsalt niisama, heast peast. Piret lihtsalt nentis, et kogu tema täiskasvanuelu erinevaid üritusi on saatnud alkoholi tarbimine, sest see on meie kultuuris normaalne osa. „Samas on mulle alati tundunud, et alkoholi joomine pole kõige tervislikum tegevus,“ nendib ta. Seepärast otsustas ta ühel päeval katsetada, kuidas on siduda lahti sõpradega väljaskäimine klaasikesest veinist ja õllest. Ühena esimestest asjadest avastas ta, et klaasike tema käes aitab sotsiaalärevust maandada. "Alkohol asendab inimese elus midagi elementaarset vajalikku, aidates seda kogeda või tuimestades selle puudumisest tingitud ebamugavaid tundeid," teab ta nüüd, esimestest asjadest avastas ta, et klaasike tema käes aitab sotsiaalärevust maandada. „Alkohol asendab inimese elus midagi elementaarset vajalikku, aidates seda kogeda või tuimestades selle puudumisest tingitud ebamugavaid tundeid,“ teab ta nüüd, et põhjus, miks inimene joob, tuleb välja kohe pärast alkoholist loobumist. Et alkoholist loobumine ilma alkoholismita oli üsna keeruline, pani ta nii iseenda kui ka suure hulga inimeste kogemused samas vallas kirja raamatusse „Hoog“. Mida täpsemalt tähendas Pireti jaoks alkoholist loobumine ja mis juhtub inimese elus siis, kui ta ühel päeval otsustab, et enam ei joo? Ning kuidas üldse alkoholi tarbimine inimese elu võib mõjutada? Sellel teemal Naistelehe podcastis Mõttekoht mõtisklemegi. Vestlust juhib Naistelehe toimetaja Silja Paavle.

„Nii meie vaimse kui füüsilise tervise huvides on see, et me aeg-ajalt õnnetunnet kogeksime,“ kinnitab tänases Naistelehe podcastis Mõttekoht õnneuurija Mari Tammar, et õnnelik olemine on inimese jaoks mõneti justkui ellujäämise küsimus. Aga kindel on tema sõnul ka see, et igaüks saab õnnelik olla, kui ta seda vaid tahab ja selle nimel vaeva näeb. Tema sõnul saame elu muuta teadlikult õnnelikumaks, kui teame, millised on klotsid selle ülesehitamiseks. Ning just seepärast on kasulik aeg-ajalt mõtiskleda selle üle, mis on õnn ja mis on need väikesed asjad, mis meid õnnelikuks saavad muuta. „Me ei saa pidevalt olla õnnejoovastuses. Kuid meid saavad teha õnnelikuks väikesed killukesed päevas, mil tunneme elus olemise ilu. Me peame oskama neid hetki lihtsalt ära tunda,“ rõhutab ta. Tänases Naistelehe podcastis Mõttekoht räägimegi, mis on komponendid, mille olemasolu inimese elus paneb aluse sellele, et ta saaks õnnelik olla. Kuidas nendeni jõuda ja milliseid harjutusi teha iseenda õnnelik olemise nimel, sellest Mari räägibki. Samuti sellest, kuidas tema õnne uurimiseni jõudis ja mis teda õnnelikuks teeb. Vestlust juhib Naistelehe toimetaja Silja Paavle.

„Naer on terviseks!“ kinnitab tuntud vanasõna, kuid ometi kipuvad täiskasvanud inimesed unustama kõva häälega naermise. Naeruterapeut Helje Kasearu soovitab tänases Naistelehe podcastis Mõttekoht selle oskuse endale taas meelde tuletada. „Naermiseks ei pea olema põhjust,“ kinnitab ta, et kui õppida lihtsalt niisama kõva häälega naerma, on sellest tervisele tublisti tuge. Õppima peab, sest ta on elus kohanud inimesi, kes ei oska enam naerda ning pole seda mitu aastat teinud. „Neil on see üsna keeruline,“ nendib terapeut. Naerma õppida on aga tarvis, sest selleks, et see tegevust suudaks mõjutada tervist, on vaja naerda veerand tundi järjest. Millist kasu naermine tervisele täpsemalt annab, mida tähendab naerujooga ning kuidas õppida kodus endamisi naerma, saab teada tänasest podcastist Mõttekoht. Vestlust juhib Naistelehe toimetaja Silja Paavle.

”Armumisel pole armastusega midagi pistmist,” lohutab tänases Naistelehe podcastis ”Mõttekoht” pereterapeut ja psühholoog Karmen Maikalu, et ei maksa ehmuda, kui tekib tunne, et armumistunne on üle läinud. „Armumistunne on ajutine, kestes mõnest kuust paari aastani. See on asjade normaalne käik, kuigi vahel inimesed ehmatavad, et tunne läks üle ja armastus sai otsas“ lausub Karmen. Armumine peabki tema sõnul vaibuma, sest see on organismile väga suur koorem. ”Selle ajal on pulss laes ja vererõhk kõrge – nii pole ju võimalik pikalt elada, süda ei pea vastu,“ selgitab ta, et pärast armumist tekib nii-öelda normaalne elu tagasi. Alles pärast armumise üleminekut tekib inimestel võimalus hakata oma armastust ehitama. Või üksteisest distantseeruda – kõik oleneb sellest, kuidas omavahel sobitakse ning kui palju suhtesse panustatakse. „Paarisuhteks on vaja teadlikult aega võtta, kuigi see pole lihtne,“ rõhutab psühholoog lisades, et paarisuhte hoidmist ning hea partner olemist on võimalik õppida. Näiteks osaleda PREP koolitustel või lugeda eesti keeles ilmunud raamatut „Kuidas jääda abielus õnnelikuks? Toimiva paarisuhte käsiraamat“. Podcast'is räägime aga veel, kuidas paarisuhe ajas muutub, paarisuhte komistuskividest, millised on märgid, et viimane aeg on midagi ette võtta ning kuidas paarisuhet parandada. Vestlust juhib Naistelehe toimetaja Silja Paavle.

Kui tekib arusaam, et töö pole see, mida eluaeg teha tahaksid, mida siis ette võtta? Kuidas seljatada uue ameti õppimise ning uuele töökohale mineku hirme? Psühholoogiline nõustaja Evi Štukert annab neile küsimustele vastuseid tänases Naistelehe podcastis „Mõttekoht“. Kui aastate eest oli kombeks, et inimene töötab kogu eluea ühe tööandja juures, siis tänapäeval on selline asi kadunud pigem minevikku. Ometi tundub nii uue ameti õppimine kui uuele töökohale minek hirmutav ning päris paljud jäävad seetõttu kindlaks juba tuttavale. Olemata seejuures rahul sellega, mida tehakse. Kuid mõnikord on ka selge, et ilma kannapöördeta elus ei saa. Üks selline olukord näiteks on see, kui tööle ei minda rõõmuga. Mis kannapööret tegema ajendab, millega uutele radadele suundudes arvestada ning kuidas üleüldse leida õige teeots, sellest värskes saates räägimegi psühholoogilise nõustaja Evi Štukertiga, kes on elus mitmeid kannapöördeid ette võtnud. Vestlust juhib Naistelehe toimetaja Silja Paavle.

Kas panna selga kleit või püksid? Võtta vihmavari näppu või mitte? Need on paar näidet sadadest otsustest, mida inimene iga päev peab vastu võtma. Miks see teinekord nii keeruline on, räägib Naistelehe podcastis Mõttekoht psühholoog Rainer Mere. Et need sajad, kui mitte tuhanded väiksed otsused on üsna triviaalsed, me nende langetamise peale reeglina ei mõtle. Aga igas päevas on ka hetki, kus tulebki korraks aeg maha võtta ja mõelda, milline toimimisviis on õigem. Miks otsustamine on teinekord väga keeruline, mis seda mõjutab ning kuidas otsustusprotsessi veidigi lihtsamaks teha, selles saates räägimegi. Vestlust juhib Naistelehe toimetaja Silja Paavle.

„Üks suhete varjukülg on emotsionaalne väärkohtlemine – meie ümber igapäevaselt levinud nähtus, millega me oleme kahjuks väga harjunud,” nendib tänases Naistelehe podcastis Mõttekoht psühhoterapeut ja enesearengunõustaja Eeva-Liisa Vahtra, et suhetes on ka külgi, mis ei pruugi inimeste ellu rõõmu tuua. Emotsionaalne väärkohtlemine jääb sageli varju ka seetõttu, et erinevalt füüsilisest väärkohtlemisest pole see silmaga nähtav. Ning kuigi hea vaimse tervise olulisusest räägitakse viimasel ajal palju, siis emotsionaalsest väärkohtlemisest väga mitte. Ometi on just sellel Eeva-Liisa sõnul inimese elule väga suur mõju, ka tema füüsilisele ja vaimsele tervisele. Mida tähendab täpsemalt emotsionaalne väärkohtlemine, kuidas seda argipäevas ära tunda, kes suurema tõenäosusega selle ohvriks satuvad, kuidas seda ennetada ning mida teha seda märgates, sellest värskes saates räägimegi. Vestlust juhib Naistelehe toimetaja Silja Paavle.

„Kui kallistame kellegagi veidi pikemalt, hakkab keha tootma heaoluhormooni. Mida rohkem seda on, seda paremini me end tunneme,“ rõhutab tänases Naistelehe podcastis Mõttekoht arengutreener ning energeetilise ja teadliku puudutuse teraapia praktik Tiina Kraus. Tiina sõnul on inimene on sotsiaalne olend, kes vajab puudutusi. Nende olulisust meile on raske alahinnata. Seda kinnitavad ka arvukad teadlaste uuringud, mis räägivad üht keelt – puudutus võib teha keha ja vaimuga imesid. Kuidas? Ja kuidas puudutada oma kaaslast või ka iseend nii, et sellest oleks maksimaalselt kasu, sellest tänases saates räägimegi. Neile, kes on puudutuse keele ära unustanud, annab Tiina mõned kasulikud soovitused ka. Vestlust juhib Naistelehe toimetaja Silja Paavle.

„Et me ei teeks elus asju vaid ärategemise pärast, vaid tegemistes oleks rõõm ka iseenda jaoks, on tarvis inspiratsiooni – sisemist käivitajat, mis suunab meid tegutsema,“ räägib Naistelehe podcastis Mõttekoht arengutreener ja motivatsioonikõneleja Kersti Rauts. „Kui me teeme elus neid asju, mida me naudime ja armastame, mis on meie jaoks väärtuslikud ja olulised, leiame ka võimaluse ja viisi, kuidas neid teha. See paneb silma särama ja hinge helisema,“ põhjendab Kersti, miks inspiratsiooni leidmine on oluline. Ning seejuures on selle leidmine lihtne, sest seda võib leida kõikjalt: nii jalutuskäikudelt loodusest, väikestest igapäevastest asjadest kui ka meditatsioonidest. Oluline on seejuures, et inimene oleks lõõgastunud ja puhanud. Miks inimene vajab oma ellu inspiratsiooni, kuidas selle leidmiseks aega võtta, kuidas inspiratsioon üles leida ja kuidas järgida seda, mis päriselt meeldib, sellest selles saates räägimegi. Vestlust juhib Naistelehe toimetaja Silja Paavle.

„Kui me pole iseendaga sõbrad, kuidas meil üldse saab olla teisi sõpru?“ küsib arengutreener, superviisor ja praktiseeriv perekonstellöör Anne Õuemaa Naistelehe podcastis „Mõttekoht“. Tema sõnul on nii, et sõprus iseendaga on kõigi suhete alus. Anne nendib, et meie seas on päris palju inimesi, kes on õppinud naeratama ja olema viisakad, kuid kui on käes tõsisemad olukorrad, tuleb naeratava maski tagant välja tühjus, suur sisemine valu, üksindustunne või hoopis midagi hullemat. Kui aga õppida end aktsepteerima ning olla enesega rahul täpselt sellisena, nagu oled, on võimalik elust õnnelikumana läbi sammuda. Miks aga inimene kipub maailma kõigi inimeste seast enim piitsutama iseend? Kuidas alustada iseenda tundmaõppimist ja iseendaga sõbraks saamist? Sellest kõigest selles saates räägime. Vestlust juhib Naistelehe toimetaja Silja Paavle.

Kui naerdes või aevastades tulevad tilgad püksi, on ehmatus ja piinlikkustunne suur. Kuid asjata. Tänases Naistelehe podcastis Mõttekoht räägib naiste tervise terapeut Katri Ristal, mida selliste seisunditega teha ning kust saab abi. Põhiline, mille Katri südamele paneb on see, et ei alustataks operatsioonist ega ravimitest, vaid korrigeeritaks elustiili – näiteks kuidas istuda ja astuda, püsti tõusta ja raskuseid tõsta ning ka toitumist. Ja teha vajalikke harjutusi – mõnel puhul tuleb teha vaagnapõhjalihastega jõu- ehk pingitusharjutusi, mõnel teisel puhul aga hoopis lõdvestusharjutusi. Oma vaagnapõhjalihaste seisukorda soovitab Katri hinnata selle väikese testi abil, mis asub siin: https://www.minaolenginaine.ee/vaagnapohjaft/, et saada esmased soovitused, millele treenimisel tähelepanu pöörata. Millal teha aga pingutus- ja millal lõdvestusharjutusi, kas inkontinetsusprobleemi on võimalik ennetada ning mida üldse sel puhul silmas pidada, sellest värskes Naistelehe podcastis räägimegi. Vestlust juhib Naistelehe toimetaja Silja Paavle.

„Esimene tõsine märk oli see, et Raul ei arvestanud enam minu arvamusega,“ meenutab tänases Naistelehe podcastis Mõttekoht rõivadisainer Ilona Abdullaeva hetke, mil mõistis, et tema pikaajaline paarisuhe enam ei toimi. Kuidas seda päästeti ja praegu hoitakse, arutleb ta koos suhtekorraldajast abikaasa Raul Kaleviga. Päästmisest saavad Ilona ja Raul rääkida läbi isikliku kogemuse – nad on omavahelise tugeva suhte üles ehitanud pärast selle lagunemist ning pannud selle kirja ka raamatuks „Ilona tagasivõitmise lugu“. Isiklikule kogemusele tuginedes nõustavad ka teisi paare, kes soovivad oma suhte nimel tööd teha. Kuid ikkagi – mis siis on need olulised märgid, mis peaksid häirekellad helisema panema, et paarisuhe ei tööta enam nii nagu enne? Raul on asja uurinud süvitsi ning oskab välja tuua kaks olulist asja. Üks on see, et kui partnerid ei suuda enam tantsimas käia, ei tööta ka nendevaheline suhe. „Paarisuhe ja koos tantsimine modelleerivad üksteist. Kui sa suudad partneri kord-kaks tantsuplatsile viia, temaga seal nii mängida, et te mõlemad naudite seda, võite olla kindel, et samad asjad liiguvad ka koju ning te võite oma suhtega rahul olla,“ kõneleb ta. Rauli sõnul ei kehti see reegel sajaprotsendiliselt, kuid üsna sageli siiski. Teine asi on vaadata, kui palju veedetakse koos aega. „Armunutena ei taha inimesed üksteisest kuidagi lahku minna. Kui aga aastate pärast räägitakse omavahel keskmiselt pool tundi või tund nädalas või päevas viis minutit, võib olla kindel, et paarisuhe ei tööta,“ räägib Raul. Kui palju siis aga peaks omavahel kõnelema? Kuula värsket Naistelehe podcasti ja saad selle teada. Samuti kasulikku mõtteainet, miks üldse paarisuhted lagunema kipuvad, kuidas oma paarisuhet parandada või hoida ning mida teha, et kooselu õitseks. Vestlust juhib Naistelehe toimetaja Silja Paavle.

„Nagu on olemas alkoholi, seksi, suitsetamise või mõne narkootilise aine sõltuvus, on olemas ka suhkrusõltuvus,“ nendib tänases Naistelehe podcastis Mõttekoht toitumisnõustaja Vivika Virve ning avab selle tervistkahjustava seisundi tagamaid. Sõltuvuseks muutub magusa söömine, nagu ka iga teise sõltuvust tekitava aine tarvitamine siis, kui see pakub lohutust ja tekitab head tunnet, leevendab stressi ja pingeid. „Põhimõtteliselt ei suuda oma isu mõistusega ohjeldada ja annad murdudes oma isule järele,“ nendib Vivika. Tema sõnul võib mõnel inimesel olla aga hoopis nii, et tühja kõhtu tundes ei mõtle ta mitte korraliku tasakaalustatud toidukorra peale, vaid mõne magusa lemmiku peale. Ja enne ei saa rahu, kui see on söödud. Hea uudis on see, et suvi on parim aeg sõltuvustest vabanemiseks. „Päikene ja selle soojus annavad meile rohkem elujõudu, energiat ja positiivsust ning kõikidest sõltuvustest on lihtsam vabaneda, kui meil on selleks soosiv ja positiivne keskkond,“ kinnitab toitumisnõustaja ning räägib värskes podcastis, mida liigne magusalembus kehaga teeb, kuidas alustada teekonda suhkrusõltuvusest vabanemisel ning milline võiks üldse näha oma tervisest hooliva inimese toidulaud suvel. Vestlust juhib Naistelehe toimetaja Silja Paavle.

„Ma olin harjunud elus kõik oma toimetused ise tegema, kuid järsku ei saanud enam millegagi hakkama. Sellega oli väga raske harjuda,“ tunnistab tänases Naistelehe podcastis Mõttekoht kogemusnõustaja Külli Raudsepp-Vihuri nentides, et selline suur elumuutus mõjutab paratamatult ka inimese vaimset tervist. Seejuures võib füüsiline pöördumatu tõbi tabada inimest ootamatult. Ka Külli käis 27-nda eluaastani tööl, tegeles tervisespordiga, armastas õmblemist, töötas kardinadisainerina ning elas igati aktiivset ja rõõmsat elu. Kuniks paarikümne aasta eest ilmnesid probleemid randmeliigestega. Esimesest operatsioonist oli kasu, ent siis libises Külli õnnetult lume all olnud jää peal nii, et käsi jäi kukkudes keha alla. Ning alates sellest ajast läks kõik allamäge, abi polnud ka korduvatest operatsioonidest. Kuni selleni, et naine pidi jätma oma armastatud töö, sest ta ei saanud käsi enam kasutada. Külli tunnistab, et abitusega oli väga raske harjuda ning seetõttu pidi ta tarvitama ka antidepressante. Ja abi ei olnud kuskilt saada. Takkajärgi ta mõistab iseend, sest olukord, kui tavalisi harjumuspäraseid asju enam teha ei saa, tekitabki palju emotsioone ning nende kõikumist seinast seina. „Haavumine iga pisiasja peale, tunnete kõikumised, viha, unehäired, halvad mõtted – kõik see on haiguse alguses täiesti tavalised. Aga kõige sellega tuleb enda säästmiseks tegeleda,“ sõnab ta. Tema helistas ühel mustal masendushetkel viimases hädas Sotsiaalkindlustusameti abitelefonile. „Minu suureks üllatuseks sain sealt vajalikku nõu, just sellest telefonikõnest sai alguse minu kriisist taastumisperiood,“ kinnitab naine, kes kasutab tegevus- ja füsioterapeudi teenust enda vormishoidmiseks tänaseni. Kuid selle kõrvalt on õppinud ka kogemusnõustajaks, et saatusekaaslasi aidata. Tänases Naistelehe podcastis Mõttekoht räägibki ta lähemalt, kuidas jääda seni turvaliselt kulgenud maailmas pinnale, kui füüsiline pöördumatu haigus paljud asjad tugevalt kõikuma lööb. „Uue eluga harjumine ei ole lihtne, kuid see on võimalik,“ kinnitab ta enda kogemusele toetudes. Vestlust juhib Naistelehe toimetaja Silja Paavle.

„Keskendusin laste aitamisele, kuid iseennast jätsin tagaplaanile. Ühel hetkel tekkis läbipõlemine,“ rõhutab tänases Naistelehe podcastis Mõttekoht lasteterapeut ja kogemusnõustaja Rita Kaup-Kaljuvee elust erivajadustega laste emana, et hästi oluline on leida ka iseenda jaoks aega. Rita ei ole kunagi kurtnud, et tal on raske ning on võtnud magamata öid ja kõiki oma kolme erivajadusega lapse eest hoolitsemisega seonduvaid probleeme kui mööduvat nähtust. Ta on isegi naljaga pooleks öelnud, kuidas igatses lapsena arstiks saada ja nüüd andis elu talle võimaluse. „Palju kergem on oma last mõista, kui oled käinud tema erivajadusega seonduval kursusel,“ lausub Rita, kes on oma kolme erivajadusega lapse kõrvalt leidnud jõudu õppida ka lasteterapeudiks ja kogemusnõustajaks. Ometi on tema elus olnud ka nii raskeid päevi, mil ta mõtles tõsiselt, et tema perel oleks ilma temata lihtsam. Ühtäkki tajus ta, et see ei ole õige, sest emana on tal laste kasvatamiseks kohustus ning Rita sai spetsialistide toel raskest hetkest aru. „Me kõik väsime. Me kõik oleme ju ainult inimesed,“ ütleb ta, et see on igati loomulik ning abi otsimist ei tohi karta. Milline on olnud Rita teekond erivajadustega laste kõrval, mida tema soovitab silmas pidada, et tundmatul teekonnal karide vahel triivides ellu jääda, kuidas leida üles varjatud ressursid ning kust üldse erivajadustega laste vanemad abi võiksid leida, sellest tänases podcastis Mõttekoht räägimegi. Vestlust juhib Naistelehe toimetaja Silja Paavle.

„Ma ei olnud enam tavaline. Pelgalt mõttest vajadusele poodi minna hakkas mul külm higi jooksma,“ meenutab kogemusnõustaja Kristina Nurmetalu tänases Naistelehe podcastis Mõttekoht ärevushäirega kaasnenud esimesi märke, mida ta endale teadvustas. Enne teadvustamist oli Kristina elus kestnud viis aastat aeg, mis nii ärevus- kui paanikahäiret toitsid. Tal oli keeruline kooselu, milles ta koges pidevat vaimset vägivalda. Sellest põgenemiseks andis ta endast kõik kohaliku küla elu edendades. „Mässisin ennast töösse, sest sain kodustest muredest eemale,“ sõnab ta. Kuniks hakkas kogema asju, mis teda hirmutasid ja segadusse ajasid. Näiteks, esimest korda ärevushoogu tundes ei saanud ta enam lihtsalt hingata. Kristina kannatas poolteist kuud nii ärevust kui hirmu. Hullemates olukordades isegi nii, et ta ei saanud hingata, kõnelda ega liigutada. Siis mõistis ta ühtäkki, et nii enam edasi minna ei saa ning hakkas tegelema väikeste asjadega, mis teda aitasid. Abi otsimise kõrval pööras Kristina palju tähelepanu teadlikule hingamisele, käis talisuplemas ja koertega jalutamas. „See, kui ärevushoo korral on inimesel olemas keegi, kellega rääkida, on väga-väga vajalik ja oluline,“ lausub ta. Kristina nendib aga ka, et viimase mõne aasta keerulised sündmused – nii koroonakriis kui sõda – on suurendanud nii vaimse tervise probleemide ja kui ka ärevushäire esinemist. Seepärast värskes Naistelehe podcastis Mõttekoht temaga sel teemal kõnelemegi ja arutleme selle üle, mis eristab ärevust paanikast ning kuidas need häired tekivad, kuidas neid häireid ära tunda, millal abi otsida ja kuidas lähedasi aidata. Vestlust juhib Naistelehe toimetaja Silja Paavle.

„Kui eluga on keeruline rahul olla, sest kogu aeg on tunne, et midagi on justkui puudu, peaks veidi mõtlema – mis on õnn minu jaoks ning millest see koosneb,“ räägib tänases Naistelehe Podcastis Mõttekoht kogemusnõustaja Liina Virolainen, et absoluutselt iga inimene võib oma elus kogeda paigalseisu. Seda tunnet ei ole tema sõnul mõtet eirata, sest iseenda eest ei põgene kuhugi. Selle asemel tasubki mõelda, mis on see koht, kuhu ollakse oma eluga praegu jõudnud ning mida oma ellu soovitakse. Liina soovitab endalt küsida: mis on see, mida ma oma elus päriselt vajan, et end hästi tunda. Tema küsis ja teeb nüüd tänu sellele tööd, mis säästab ta tervist ning päriselt meeldib. „Kahjuks on liigagi palju neid inimesi, kelle elus on töö põhiline – kui see ära võtta, ei jäägi justki suurt enam järgi,“ nendib Liina. Ühel hetkel tööst aga enam ei piisa ning midagi on kogu aeg justkui puudu. See tähendabki, et on omadega jõutud paigalseisu. Kust välja rabelemiseks tuleb näha vaeva, esitada endale ebameeldivaid küsimusi. Aga see kõik on seda väärt. „Parim rohi paigalseisu vastu on uudishimu iseenda, oma elu ja maailma vastu,“ annab Liina selleks olukorraks ühe kavala retsepti ning räägib tänases saates lähemalt, kuidas paigalseisu ära tunda ning sellest välja rabelemisega enda ellu uut hingamist leida. Ning mida see kõik tema ellu kaasa tõi. Vestlust juhib Naistelehe toimetaja Silja Paavle.

„Kevadeti inimesed ärkavad, hakkavad end taas liigutama ja pingutavad natuke üle. Tulemuseks on näiteks alaselja- või kaelavalud, mis on enamasti tingitud hoopis igapäevasest tööst ja elustiilist,“ nendib Naistelehe podcastis Mõttekoht füsioteraapiakeskuse Reakt füsioterapeut Rainar Vahtrik, et järjest levinum kodukontoris töötamine on pannud inimeste tervisele juba korraliku põntsu. Kui nende valudega ei tegele, kerkib inimese pea kohale murepilv ning viimaks võib juhtuda, et nende tõttu ei saa minna tööle, mängida lastele või teha trenni nii nagu sooviks. „Keha on inimese töövahend ning kui see alt veab, võib see üsna kiirelt ja tugevalt meie tegevust pärssida ning mõjutada ka meeleolu,“ selgitab Rainar lisades, et keha eest hoolitsemine on olulisim. Ka nutiseadmete võidukäiguga kaasnevatest sundasenditest on tema sõnul enim mõjutatud oma keha hooletusse jätnud inimesed. Sundasendid on aga inimeste tervistele juba paraja põntsu pannud. Et neist tulenevaid kõikvõimalikke valusid leevendada ja tulevasi valusid ennetada, tasub sammud seada füsioterapeudi juurde. „Me püüame koostöös inimesega leida viise, kuidas ta saaks kõiki endale meelepäraseid asju teha ja ise samal ajal ka paraneda,“ saab Rainari sõnul füsioterapeudilt murede korral abi. Muide, ka peavalud võivad pärast füsioterapeudilt saadud näpunäidete järgimist kaduda. Kuidas järjest istuvam elustiil inimesi mõjutab, millises vanuses mis hädad võivad kimbutada, kuidas neist jagu saada ning kuidas oma päevadesse rohkem liikumist tuua, saab teada siinsest podcastist Mõttekoht. Vestlust juhib Naistelehe toimetaja Silja Paavle.

„Konflikt on tavaline ja normaalne nähtus meie elus, kus põrkuvad kaks vastaspoolt – olgu need siis üksikisikud või grupid,“ räägib tänases Naistelehe podcastis Mõttekoht vaimse tervise nõustaja ja superviseeritud perelepitaja Kairit Lindmäe. Tema sõnul peame me olema iga päeva igal hetkel olema valmis konfliktiks, kui me ei mõista, et kõik inimesed ning nende vaated maailmale on erilised. Samas ei ole asi Kairiti sõnul hull – pärast äikest lööb alati päike särama. „Konfliktid võimaldavad saada meil suhte järgmisele tasandile või siis ka organisatsiooni mõistes edasi liikuda,“ selgitab ta. Ning olgu asi, milles tahes: alati on konflikti lahendamise võtmesõnaks suhtlemine. „Olukorrad, kus meile tundub, et keegi on vihane, võivad olla hoopis tingitud sellest, et ta on mures või haige,“ selgitab ta. Suhtlemine aitab paljusid konflikte ka ennetada. Kas konfliktid nõuavad alati lahendamist ning mil viisil seda teha, mida teha seejuures tunnetega, mis võib juhtuda, kui konflikt jääb lahendamata ning kuidas konflikte ennetada, sellest kõigest värskes podcastis kõneleme. Vestlust juhib Naistelehe toimetaja Silja Paavle.

„Minagi tundsin alguses, nagu kärgpere oleks midagi erilist ja imelikku. Aga tegelikult on see täiesti tavaline pere oma probleemidega, millele on näpuotsaga vürtsi lisatud,“ kinnitab tänases Naistelehe podcastis Mõttekoht kärgpere ema ja kogemusnõustaja Helina Haavik, et kärgpere liikmete väljakutsed on peamiselt psühholoogilist laadi. See tuleneb ka asjaolust, et kui tavaliselt saab pere pereks kasvada väikeste sammude haaval, siis kärgpere puhul on tegu perekonnaga, mis kokku saades on juba valmis. „Aga ärge mõelge üle kärgpere keerulisuse osas, see on tegelikult täiesti tavaline pere, kuigi kõlab suurelt. Liiatigi ei loe päeva lõpuks veri, vaid see, kellega ja kuidas sa suhestuda oskad,“ soovitab Helina. Tema sõnul mängib kärgpere toimimise juures suurt rolli see, kui terved on pereliikmed vaimselt ning kui hästi nad saavad läbi iseendaga ning ekskaaslastega. Helina möönab, et muidugi on tal kärgpere emana olnud palju õppetunde. „Nagu elus tervikuna, nii häid kui halbu,“ kinnitab ta, et selles pole midagi erilist. Olulisim aga, mida ta enda jaoks on õppinud, on see, et ebamugavaid olukordi ja tundeid tekitavad mõtted tema peas. „Kui õppida jälgima oma mõtteid, võib teinekord leida, et hull olukord oma olemuselt nii väga hull polegi,“ naeratab ta. Aga kuulake ise lähemalt – värskes Naistelehe podcastis Mõttekoht räägime Helinaga, mis on kärgpere ning mis on need väikesed asjad, mis panevad selle paremini toimima. Ta jagab nõu, kuidas ületada kõikvõimalikke ettetulevaid karisid, kuidas tulla toime võimuvõitluse ja piiride seadmisega. Palju muu kõrval räägib Helina ka oma isiklikest kogemustest – neistki võib kuulajail tuge olla. Vestlust juhib Naistelehe toimetaja Silja Paavle.

„Sel hetkel, kui ta hakkas mu käes raha küsima, tundus asi natuke kahtlane. Enne oli ta ju ikkagi väitnud, et mina olen tema kuninganna ja nii ta mind ka kohtleb,“ meenutab kogemusnõustaja Vivika Vool tänases Naistelehe podcastis Mõttekoht oma seiklust Egiptuses, kui kaotas südame tumedasilmsele hurmavale lõunamaa mehele. Vivika pole sugugi ainus naine, kes Egiptuses reisides on kuumaverelise lõunamaalase lummusesse langenud. Küll on aga ta üks väheseid, kes on otsustanud oma loost avalikult rääkida ja pani selle kirja raamatuks. „Ma armusin Alfonsosse“ on teos, aitas Vivikal endal toimunut analüüsida ja sellest lahti lasta. Kuid samamoodi võib olla see ka teos, mis tulevasi reisiselle vigu tegemast hoiab. Vivika tunnistab, et ta ei kahetse takkajärgi sekunditki juhtunut. „Ma ju õnneks suurt kahju ei kannatanud ning sain vägeva kogemuse. Kahetseda tuleb tegemata jäänud asju, mitte tehtuid,“ peab ta endaga juhtunut õpetlikuks ja väärtuslikuks kogemuseks. Ta soovitab elus kõik teele juhtuvad võimalused põhjalikult läbi kaaluda, ning siis tegutseda südame juhatusel mõistusega kooskõlas. Mis täpselt Vivikaga juhtus, mida teevad Egiptuse mehed, et naiste tähelepanu võita, kas reisiseiklusest võib välja kasvada ka püsisuhe ning millised võiksid olla selliste seikade õppetunnid, kuula lähemalt podcastist Mõttekoht. Vestlust juhib Naistelehe toimetaja Silja Paavle.

„Ühe inimese elu lõppemine ei pea lõpetama nende elu, kes on tema ümber olnud,“ julgustab tänases Naistelehe podcastis Mõttekoht suitsiidi tõttu isa kaotanud Eva Koženevski kõiki saatusekaaslasi abi otsima. Eva oli 11-aastane, kui ta isa tegi enesetapu. Naine ütleb, et see muutis ta elu alatiseks. Toona teismelisena tundis ta, et oli oma murega täiesti üksi, segaduses ja kaotas usalduse maailma vastu, inimeste vastu ja ka iseenda vastu. Ta lihtsalt ei suutnud toimunut mõista ning ka peres sel teemal ei kõneldud. „Kõige hullem oli vaikimine, see põhjustas sügavat üksindust. Ma sain lapsena aru, et ma ei tohi sel teemal rääkida, kuid ma ei tohi ka teada, mis juhtus. Kuigi ma olin näinud ja kuulnud juba asju, mis tekitasid küsimusi,“ meenutab naine. Tal läks aastakümneid, kuni ta leidis abi, kuid trauma tagajärgedega tegelemine kestab tänini. „Ehk oleks läinud lihtsamalt, kui abi oleks olnud kohe olemas,“ usub ta. Et ühe inimese elu lõppemine ei pea lõpetama nende elu, kes on tema ümber olnud, otsustas Eva saatusekaaslastele abikäe ulatamiseks õppida kogemusnõustajaks ning veab Tallinnas ka enesetapu läbi lähedase kaotanuile suunatud tugigruppe. Nõudlus nende järgi on olemas, sest nagu räägivad numbrid – Eestis lahkub igal aastal vabasurma paarsada inimest, nende otsus mõjutab aga lisaks lähemale perele ka nende kooli- või töökaaslasi ja kõiki, kellega nad elu jooksul kokku puutusid. Miks ei taheta ikka veel enesetappudest rääkida, kuidas need mahajääjaid mõjutavad, millal on õige aeg abi otsida ning mis võib juhtuda siis, kui abi ei otsi, sellest värskes Naistelehe podcastis Mõttekoht räägime. Vestlust juhib Naiselehe toimetaja Silja Paavle. Kui oled murega üksi, uuri lisainfot tugigruppide kohta telefonil: 5299490 või meilitsi: efky@yahoo.com . Samuti on äsja loodud FB grupp suitsiidilähedastele: Puudutame südameid – toetus pärast lähedase enesetappu

„Ma olen nii üksi jäetud, hing oli katki ja pimedad mõtted peas. Päevik aitas mind ja võiks isegi öelda, et päästis minu elu,“ meenutab Kätlyn Jürisaar oma lapsepõlve. Just see kogemus innustas teda koos Merili Ginteriga looma eneseanalüüsipäevikut. Läbi aegade erinevaid tähendusi omava päeviku kirjutamisest tänases Naistelehe podcastis Mõttekoht räägimegi. Tegusad noored on veendunud, et päevikusse oma mõtteid kirja pannes on võimalik oma emotsioonid maha laadida ja sedaviisi ka stressi leevendada. „Iga päev peaks olema miskit erilist, millele oleme tänulikud. Päevikus oma päeva kokkuvõtmine aitab need kohad üles leida ning sedaviisi positiivsele keskendudes edasi minna,“ usuvad Kätlyn ja Merili, kes on nüüdseks turule toonud eneseanalüüsipäevikud Huggy nii noortele kui täiskasvanuile. Kui nende väljatöötatud eneseanalüüsipäevikus on olemas küsimused, millele vastamine toetab vaimset tervist, siis päevikut võib tüdrukute sõnul pidada ka ilma Huggy olemasoluta – tuleb lihtsalt kätte võtta pastakas ja panna kirja, mis möödunud päevas oli head. Kindel on see, et pärast esimesi sissekandeid päevikusse läheb lihtsamaks ning esimesed sammud iseenese mõistmise teel tehtud. Mida eneseanalüüsipäevik täpsemalt tähendab, kuidas mõjub päevikupidamine inimese tervisele, kuidas päevikupidamist alustada ning millega oma argipäevas patareisid laadida, sellest kõigest kuuleb värskest Mõttekoha saatest. Vestlust juhib Naistelehe toimetaja Silja Paavle.

„Kust me võtame arusaama, et armid ei ole ilusad? See on ühiskonna poolt seatud kirjutamata reegel, et nägu peab sile olema. Miks ei võiks armid ägedad olla? Või muud erisused inimesel?“ küsib tänases Naistelehe podcastis Mõttekoht kogemusnõustaja Maare Uus, kes sai seitsme aasta eest tuleõnnetuses tõsiselt viga. „Ma ei taha elada, ma oleksin pidanud ära surema,“ suutis Maare seitsme aasta eest karjudes vaid nutta, kui kogu tema keha oli leekides. Hiljem selgus, et tema kehapinnast oli 40% põlenud. Arstid hindasid naise seisundi eluohtlikuks ning see, et ta sellest välja tuli, oli puhas õnn. Maare esialgu nii ei arvanud, kuni kohtas kolm kuud hiljem taastusravil olles teistes õnnetustes kannatada saanuid. Naine oli ise üleni sidemetes ja liikus vaevaliselt samm haaval. „See kõlab kummaliselt, kuid oma mustas augus olles mõistsin teisi ravil olnuid nähes, et paljudel ei ole enam selliseid võimalusi nagu minul. Minul oli alles rääkimisvõime, ma olin uuesti õppinud kõndima ja sööma. Ma sain kõike teha, kuigi ma nägin välja teisiti kui varem,“ kirjeldab ta. Nii see, kui ka mitmed teised seigad juhatasid naise arusaamani, et tegelikult ei olegi inimese välimus oluline. Maare ise teab ka, et ta ei suuda kunagi oma näol ja kehal olevaid arme lõpuni varjata. Aga see polegi oluline. Oluline on hoopis see, milline on inimene ise ja kuidas ta suudab pärast nii tõsist traumat edasi minna. Nüüd julgustab ta ka teisi välimuseprobleemidega naisi oma puuduseid tugevusteks keerama ja täiel rinnal elama: „Elus on nii palju muud, mille üle rõõmustada.“ Mis Maarega täpselt juhtus, mis oli tema murdepunkt pärast rasket ja ootamatut õnnetust elus hakkamasaamiseks ning mida ta soovitab teistele, kes ühel või teisel põhjusel pole endaga rahul, saad teada tänasest Naistelehe podcastist Mõttekoht. Vestlust juhib Naistelehe toimetaja Silja Paavle.

„Kõige rohkem on mul kahju sellest, et raiskasin mitu aastat oma elust. Selle asemel, et aega veeta oma lähedastega, mõtlesin ma vaid sellele, kuidas kaalust alla saada. Aga vanaduses olen ma tänulik endale kõigi ilusate hetkede, mitte söömata jäänud koogitükkide eest,“ räägib tänases Naistelehe podcastis Mõttekoht Signe Kerge, kes on pikki aastaid olnud kimpus anoreksiaga. Signe jaoks sai kõik alguse reisipiltidest, millelt end nähes tundus talle, et on paksuke. Esimese asjana otsustas ta loobuda ta kohvi sisse suhkru panemisest. Kaal kukkus kolinal. Siis aga hakkas ta endale seadma järgmisi piiranguid. Kuniks ei jaksanud enam mitte midagi teha. Ta ei jõudnud trepist üles minna, ei suutnud mõelda. Või kui, siis mõtles ainult söögile. Ja sellele, kuidas teistele öelda, et ta on piisavalt söönud. Vahel, kui Signe oli lõunaks joonud vaid pudeli suhkruvaba karastusjooki, saatis ta õele suvalise internetist leitud lõuna pildi. Ja ütles, et tema sõi selle ära. Ta hakkas vältima oma sõpru. Viimaseks piisaks karikasse sai pilk peeglisse. „Ma ei olnud enam üldse ilus. Aga nüüd juba seepärast, et olin liiga kõhn,“ meenutab naine hetkel, mil ta hakkas abi otsima ning läks psühhiaatri vastuvõtule. Viimane ütles karmilt, et kui naine end kätte ei võta, ootab teda ees tahtest olenemata ravi. Nüüd teab Signe, et kui inimene on söömishäire küüsis, ei ole ta kunagi endaga rahul ükskõik, kui palju ta end muudab või kaalust alla võtab. Ta lihtsalt ei suuda loogiliselt mõelda. Kuidas läks tema võitlus anoreksiaga, millest oli paranemisteel enim abi, millal saab lihtsast soovist dieeti pidada söömishäire ning millal on õige hetk abi otsida, sellest värskes Naistelehe podcastis Mõttekoht räägimegi. Vestlust juhib Naistelehe toimetaja Silja Paavle.

„Sageli arvatakse, et inimese tervisehäda taga on tähelepanu otsimine või vajadus ennast haletseda. Aga see ei pruugi sugugi nii olla,“ nendib värskes Naistelehe podcastis Mõttekoht kogemusnõustaja Sirje Kuldmägi-Pajula, kes ise on oma elus kogenud kaaskodanike mõistmatust teda kimbutavate väga hullude peavalude pärast. „See ei saa ju olla ometi takistuseks, et sa ei saa enda last lasteaeda viia?“ on olnud lause, mis on Sirjele palju haiget teinud ja pannud teda mõtlema, kas asi on tõesti tema saamatuses või siis hoopis ütlejas, kes ei tahagi tema haigust mõista. Aga Sirje tõesti ei suuda. Ta on juba 31 aastat kogenud olukordi, kus saabuva migreeniga kaasneb poole keha halvatus. See omakorda on põhjustanud ärevus- ja paanikahäireid. Ning üsna sageli järgneb tõsisele migreenile depressioon. Sirje teab enda kogemustest, et selline levinud mittemõistmine mõjub haigele inimesele häbimärgistamisena, mis võib takistada probleemidega inimesi abi otsimast, täisväärtuslikku elu elamast ning süvendada haigustki. Kuidas mõjutab tõsine haigus ning sellega kaasnev häbimärgistamine inimese tervist ja igapäevaelu, miks inimesed kipuvad kergekäeliselt sildistama ning mida teha, et sellist suhtumist vähem oleks, sellest sellenädalases saates räägime. Vestlust juhib Naistelehe toimetaja Silja Paavle.

„Minuga hakkasid imelikud asjad juhtuma. Näiteks leidsin end autoga koju sõites metsa vahelt parkimast, kuid ei mäletanud, kuidas sinna jõudsin,“ meenutab kogemusnõustaja Annely Järvsalu tänases Naistelehe podcastis Mõttekoht hetki, mis panid teda enda pärast muret tundma ja abi otsima. Annely räägib, et depressioon on salakaval ja hiiliv haigus, mis võib välja lüüa üle öö. Seni rõõmsameelse ja aktiivse naine pöördus üle öö pea peale. „Ma ei tahtnud kedagi näha, ma ei tahtnud midagi teha, ma ei tahtnud tööle minna. Ma püsisin püsti vaid seetõttu, et teadsin, et lapsed vajavad süüa,“ meenutab naine aega, mil ta enam ei elanud, vaid lihtsalt eksisteeris. Ta ütleb, et sel ajal kadusid ta elust kõik värvid. Ning umbes nädalaga lisandusid ka paanikahood ja ärevushäire. Näiteks istus naine enne poodiminekut autos, käed värisedes roolilt tuge otsimas ja hambad plagisemas, sest ta ei suutnud autost väljuda. Viimaks unustas ta ka söömise. Õnneks oli naisel hooliv perearst, kes diagnoosis depressiooni kiirelt ning määras asjakohase ravi. Depressioonist ja sellest, kuidas see võib inimest ning tema lähedasi mõjutada, kuidas sellest üle saada ning milliseid samme teha paranemise teele astumiseks, sellest tänases podcastis Mõttekoht räägimegi. Vestlust juhib Naistelehe toimetaja Silja Paavle.

„Seksuaalenergia on elu allikas ja kui see voolab, on ka kõik muu elus toidetud. See tähendab suuremat enesekindlust, head paarisuhet ja ka korras tervist,“ räägib värskes Naistelehe podcastis Mõttekoht teadliku seksuaalsuse koolitaja ja nõustaja Karolin Tsarski, et naiste seksuaalsele naudingule on oluline senisest rohkem tähelepanu pöörata. Naiste seksuaalsus ja nauding on Karolini sõnul ajaloos üsna uued teemad ning seepärast kipub ikka püsima mentaliteet, et naist on vaja vaid selleks, et mehele seksi anda ja lapsi sünnitada. Ent kui seksida aastaid ilma naudinguta, sageli ka läbi valu, lõhub see naist nii vaimselt kui füüsiliselt. „Minul oli seetõttu palju probleeme suhetes,“ on Karolin isegi kõike kogenud. Nii isiklikele kogemustele kui paljudelt naistelt kuuldud lugudele tuginedes kirjutas Karolin raamatu „Mida naised (voodis) tahavad“, mis on kasulik käsiraamat meestele, ent põnev teekond iseenda tundmaõppimisel ka naistele. Selle raamatu ilmumisest ajendatuna rääkiski Karlon Naistelehe podcastis Mõttekoht, kas ja kuidas on võimalik õppida saada „parimaks, kes tal kunagi on olnud“, kuidas hea seks meie elu muudab, mida naised siis ikkagi tahavad, mida ette võtta, kui pikaajalises suhtes kipub kirg kaduma ning mida tema vanaema kogu sellest asjast on arvanud. Vestlust juhib Naistelehe toimetaja Silja Paavle.

„Olen elus olnud mitmeid kordi surmaga silmitsi ning üllatunud, kui olen ikkagi ellu jäänud. Alles siis, kui ütlesin järsult endale, et ma ei taha surra ja ma ei suregi, mõistsin, et ma ei ole oma elu senini päriselt ja mõnuga elanud,“ räägib tänases Naistelehe podcastis leinanõustaja Meeli Laane. Isiklikud kogemused on ka need, mis panid Meelit looma MTÜ Kuula leinajat ning alustama leinajate toetamist. Tema sõnul ei tähenda lein ilmtingimata vaid kalli inimese kaotust, see võib tekkida ka lemmiklooma või endise elu kaotuse puhul, samuti pärast suhte purunemist. Kuid olgu põhjus, milline tahes – inimese toetamine sel ajal on oluline. „Ka praeguses sõjakontekstis räägitakse, et tugi, mida inimene saab kriisi ajal, on kõige olulisem – see määrab, kuidas ta järgmisel aastal toime tuleb,“ lausub Meeli. Leina kõrval on võtnud ta oma südameasjaks ka surmast rääkimise, sest naine on veendunud – surm võib olla inimese elu liitlane. „Surm on loomulik osa meie elust ning seda aktsepteerides on võimalik elada õnnelikumalt,“ kinnitab ta. Surma liitlasena võtma õpetab ka seminar, mille kohta leiab lähemat infot MTÜ Kuula leinajat kodulehelt. Värskes saates räägibki Meeli leinast ning sellest, kuidas kaotustega ja muutustega toime tulla ning luua uut ajastul, mil uue loomine ei tundu võimalik. Praktilisi näpunäiteid rasketel hetkedel toimetulekuks saab siit ka. Vestlust juhib Naistelehe toimetaja Silja Paavle.

„Kui ümberringi vaadata, võib näha, kui palju on meie ümber viha ja kuidas viha meid juhib. Läbi viha tahetakse inimesi muuta ja usutakse, et see aitab teisi panna käituma nii, nagu meie tahame,“ räägib tänases Naistelehe podcastis Mõttekoht vaimse tervise nõustaja Kairit Lindmäe. Viha torkab Kairiti sõnul viimasel ajal rohkem silma, sest inimesed on hakanud rohkem rääkima oma vaimsest tervisest ning oma vajadustest. Nõustaja lausub, et see on üks juhivamaid emotsioone meie elus, mida me sageli ei märka, kuid mis annab märku, et meie tundeid ja väärtuseid on riivatud. „Ometi ei saa mitte keegi teine viia meid endast välja, vaid me ise valime, kas oleme vihased või õnnelikud. Meil on võimalik valida, kas vihastada või võtta mõttepaus ja reageerida mingis olukorras teistmoodi,“ räägib nõustaja. Ka praegune olukord maailmas tekitab abitut viha, ent seegi on Kairiti sõnul iseenda tekitatud emotsioon. „Abitu viha ongi abitu, see meid ei aita. Me ei saa tänase päeva olukorraga midagi teha. Küll aga saame igaüks mõelda, mida mina saan teha,“ soovitab ta iseenda sees olukorra üle kontroll haarata, sest viha mõjub halvasti nii füüsilisele kui vaimsele tervisele. Nimelt on viha tekkimist ning sellega toimetulekut võimalik läbi iseenda tundma õppimise ja läbi iseenda väärtustamise reguleerida. Kuidas seda täpsemalt teha, seda räägib Kairit värskes Mõttekoha saates. Lisaks selgitab ta laiemalt viha olemust, miks armastatud inimesest võib ühtäkki saada vihavaenlane, mis vahe on laste ja täiskasvanute vihal ning millest alustada, et hakata olukordi paremini haldama ja oma emotsioone vaos hoidma. Vestlust juhib Naistelehe toimetaja Silja Paavle.

„Armumistunne on ajutine, kestes mõnest kuust paari aastani. See on asjade normaalne käik, kuigi vahel inimesed ehmatavad, et tunne läks üle ja armastus sai otsa,“ räägib tänases Naistelehe podcastis Mõttekoht pereterapeut ja psühholoog Karmen Maikalu. Tema sõnul ei ole armumisel armastusega mingit pistmist. „Armumine peabki vaibuma, sest armumine on organismile väga suur koorem. Selle ajal on pulss laes ja vererõhk kõrge – nii pole ju võimalik pikalt elada, süda ei pea vastu,“ selgitab ta, et pärast armumist tekib niiöelda normaalne elu tagasi. Aga hea uudis on see, et pikaajalises suhtes on võimalik armumist taas tekitada, luues selleks sobilikke tingimusi, võttes selleks ekstra aega. Pärast seda tekib inimestel võimalus ka hakata oma armastust ehitama või üksteisest distantseeruda – kõik oleneb sellest, kuidas omavahel sobitakse ning kui palju suhtesse panustatakse. „Paarisuhteks on vaja teadlikult aega võtta, kuigi see pole lihtne,“ rõhutab psühholoog lisades, et paarisuhte hoidmist ning hea partner olemist on võimalik õppida. Näiteks osaleda PREP koolitustel või lugeda äsja eesti keeles ilmunud raamatut „Kuidas jääda abielus õnnelikuks? Toimiva paarisuhte käsiraamat“. Värskes podcastis räägime aga veel, kuidas paarisuhe ajas muutub, paarisuhte komistuskividest, millised on märgid, et viimane aeg on midagi paarisuhtes ette võtta ning kuidas paarisuhet parandada. Vestlust juhib Naistelehe toimetaja Silja Paavle.

„Olen valmis hullu tiitlit uhkusega kandma, kui see kasvõi mõne saatusekaaslase elu veidi lihtsamaks teeb,“ räägib tänases Naistelehe podcastis Mõttekoht kogemusnõustaja Karmen Kozma oma elust skisoafektiivse häirega. Karmen oli nagu iga teine noor – õppis ülikoolis, käis trennis ning nautis igapäevast elu. Ühel hetkel avastas ta, et tema energiatasemes väga suur muutus. „Tundus veider, et ma jaksan palju, ei vaja und ja sööki. Tundus, et ma olen kõikvõimas, jaksan õppida ja treenida kogu selle vähese toidu juures,“ meenutab Karmen. Kõige selle peale kadus tal aga enese teadmata reaalsustaju, tekkisid luulud ja hallutsinatsioonid, tekkis psühhoos. „Ma elasin justkui paralleelmaailmas,“ nendib ta. Noor naine hosptitaliseeriti pooleteiseks kuuks psühhiaatriakliinikusse. Nii jätkus see mitu aastat ning mõjus Karmenile kurnavalt. Teadmine, et tal on psüühikahäire, aheldas noore naise voodisse, pani üle sööma ning kartma tuttavatega kohtumist. Ikka seepärast, et meie ühiskonnas kiputakse psüühikahäirega inimesi väga kergekäeliselt sildistama. Kui Karmen sai diagnoosi, mõjus see talle mõneti kergendavalt, sest viimaks sai naine teada, mis on tal viga, sai teada mida ravida ning tekitas huvi psühholoogia vastu. Tänaseks päevaks on Karmenist saanud kogemusnõustaja. „Minu kõige suurem õppetund elus oligi see, et kui tuleb ka ette takistusi ja tagasilööke ning mõnikord ei paista tupikus mingit tulevikku, tasub teha vaid üks samm, mis viib su kõrgemale ning näitab avaramat pilti. Mina ka ei uskunud, et ma võiks kunagi oma nõustamiskabineti avada,“ lausub naine, kes nüüd on võtnud oma üheks missiooniks teha teavitustööd psüühikahäirega inimeste elust. Mullu kevadel ilmus tal sel teemal ka raamat „Hull. Otse ja ausalt“. Mida täpsemalt toob kaasa elu skisoafektiivse häirega ning kuidas selle diagnoosiga inimesi toetada, saabki kuulda värskest taskuhäälingu saatest. Vestlust juhib Naistelehe toimetaja Silja Paavle.

„Ma võisin olla ühel hetkel täiesti hüperaktiivne ja tegeleda erinevate projektidega ühekorraga, teisel hetkel tõmbusin endasse ja ei suhelnud kuni paari nädala jooksul oma sõpradegagi, ei huvitunud millestki. See kõik oli kurnav nii füüsiliselt kui vaimselt,“ meenutab tänases Naistelehe podcastis Mõttekoht muusikaettevõtja ja muusikaõpetaja Kermo Kukk aega, mil ilmnesid esimesed märgid tema diagnoosist, mis on nii levinud, et tõenäoliselt teab igaüks meist sellega kimpus olevat inimest. Kõige hullem enne bipolaarse meeleoluhäire diagnoosi saamist oli Kermo jaoks see, et ta sai aru, et midagi on lahti, ent mis, sellest polnud aimugi. „Ma olin lõpuks väsinud ja söömata, kaalusin alla 70 kilo, nägin välja nagu liikuv surm,“ meenutab ta. Diagnoosi ning adekvaatse abi saamine aitas tal elu aga taas rööbastesse saada. Millal võib kahtlustada, et inimesele nii loomulik meeleolude vaheldumine on haiguslik? Mida tähendab täpsemalt bipolaarne häire ning mida tähendab selle häirega koos elamine selle põdejale? Kuidas kõik saaksid psüühikahäirega inimesi toetada ning ka iseenda vaimset tervist hoida? Sellest kõigest värskes saates räägimegi. Vestlust juhib Naistelehe toimetaja Silja Paavle.

„Mul on vaja, et keegi veel peale minu ütleks mulle, et ma pole hull,“ tunnistab näitleja ja psühholoogiatudeng Marilyn Jurman värskes Naistelehe podcastis Mõttekoht, et ATH diagnoosi saamine – olgugi et täiskasvanuna – tõi ta ellu viimaks rahu ja teadmise, et tal pole midagi viga. Lihtsalt tema aju on veidi teistsugune. Aktiivsus- ja tähelepanuhäire (ATH) on üks sagedasemaid psüühikahäireid lapse- ja noorukieas. Spetsialistid vaidlesid tükk aega, kas see võiks avalduda ka täiskasvanueas, kuniks jõudsid seisukohale – võib küll. Veelgi enam, arvatakse, et selle häirega kimpus olijail on vaid 2% saanud diagnoosi ehk tegu on vägagi aladiagnoositud psüühikahäirega. Üks diagnoosi saanuist on Marilyn. „Seda, et minuga on midagi viltu, olen teadnud nii kaua, kui ma end mäletan,“ nendib ta. Näiteks on õppimishimuline naine olnud kogu kooliaja viieline, ent kiituskirja ei saanud ta kunagi, sest hoolsus ja käitumine ei olnud õpetajate meelest eeskujulikud. Samas ei saanud Marilyn aru, et ta oleks midagi valesti teinud – seda, mida õpetajad tõlgendasid tunni segamiseks, oli tüdruku jaoks lihtsalt soov oma uudishimu rahuldada ning tundides uusi teadmisi omandada. Hulluks läks naise jaoks asi koroona ajal, kui ta keskendumisraskuste ning tähelepanuhäire ajal koges ka depressiooni ja ärevust. Depressiooni tõttu ta psühhiaatrile sattus ning tulemuseks oli ATH diagnoos. Nüüd, asjast teadlik olles, ravimeid võttes ja teraapias käies, on Marilyni elu tunduvalt paranenud. Nüüdseks on naine kõik diagnoosi eripärad endale süvitsi selgeks teinud ning annab värskes podcastis ülevaate ATH olemusest ja avaldumisest, elust koos selle häirega ning ka sellest, kuidas teised saaksid ATH diagnoosiga inimesi toetada ning paremini mõista. Vestlust juhib Naistelehe toimetaja Silja Paavle.

„Mu tervis ütles tasapisi üles. Töölt koju sõites pidin ma aeg-ajalt peatuma ja värsket õhku hingama, sageli ka oksendasin. Ma tundsin meeletut pinget ja survet ajus, kõhus kõik keeras,“ meenutab kogemusnõustaja Liina Kaljuvee värskes podcastis Mõttekoht oma tööalast läbipõlemist. Liina sattus läbipõlemise küüsi seitsme aasta eest, kui soovis oma töises elus teha kannapööret. Valitud uus valdkond tõi uued probleemid ning nii hakkaski kõik tasapisi kerima. Ühel hetkel tundus neist läbi närimine väga keeruline ning stress põhjustas probleeme nii tööl kui kodus, samuti ütles tasapisi üles tervis. Takkajärgi meenutades nendib naine, et läbipõlemisega kaasneb ka isiksuse muutumine - temast sai kiuslik ja kuri inimene. Kuigi naine hakkas iseendaga viimaks tegelema, jättis läbipõlemine organismile oma jälje ning sellest taastumiseks kulus poolteist aastat. Mida täpsemalt toob kaasa läbipõlemine, mis vaikselt, kuid kindlalt inimese elu üle võimust võtab, kuidas end ja oma ümbritsevaid selles olukorras aidata, sellest värskes Naistelehe podcastis Mõttekoht räägimegi. Vestlust juhib Naistelehe toimetaja Silja Paavle.

Üldiselt toovad suhted inimeste palju rõõmu, kuid mitte alati. „Üks varjukülg võib olla emotsionaalne väärkohtlemine – meie ümber igapäevasel levinud nähtus, millega me oleme kahjuks väga harjunud,” nendib tänases Naistelehe podcastis Mõttekoht psühhoterapeut ja enesearengunõustaja Eeva-Liisa Vahtra. Emotsionaalne väärkohtlemine jääb sageli varju ka seetõttu, et erinevalt füüsilisest väärkohtlemisest pole see silmaga nähtav. Ning kuigi hea vaimse tervise olulisusest räägitakse viimasel ajal palju, siis emotsionaalsest väärkohtlemisest väga mitte. Ometi on just sellel Eeva-Liisa sõnul inimese elule väga suur mõju, ka tema füüsilisele ja vaimsele tervisele. Mida tähendab täpsemalt emotsionaalne väärkohtlemine, kuidas seda argipäevas ära tunda, kes suurema tõenäosusega selle ohvriks satuvad, kuidas seda ennetada ning mida teha seda märgates, sellest värskes saates räägimegi. Vestlust juhib Naistelehe toimetaja Silja Paavle.

„Kui me ei oska lahti lasta, ei ole meie elus ruumi ka uueks,” rõhutab tänases Naistelehe podcastis Mõttekoht enesearengu nõustaja Annika Lehesadu, julgustades uue aasta viimastel päevadel tegema möödunud aastas inventuuri ning võtma sealt kaasa ainult väärtuslikud kogemused ja õppetunnid.„Mis on igaühe jaoks väärtuslik, peab ta iseenda käest ise küsima,” mainib ta seejuures. Annika sõnul peaks meie tegemiste siht ja fookus olla olevikus. Minevikku võiks vaadata andestamiseks, ennekõike iseendale andestamiseks, ning ruumi tegemiseks uuele. Annika ütleb, et mida tugevamad ja oskuslikumad on inimese nii-öelda lahtilaskmislihased, seda lihtsam on tal elus kulgeda nii igapäevaselt, kuid ka suhetes nii iseenda ja teistega. Oskus möödanikust lahti lasta puudutab tema sõnul rahulolu ka igapäevatasandil. Miks aga ikkagi on nii, et teinekord kipuvad vaatamata kõigele nii rõõmsad mälestused kui ka möödanikus toimunud südamepõhjani haavanud sündmused meiega kaasas käima, tuhmistades sedasi teinekord ka säravaid käesolevaid hetki? Kuidas treenida end tarbetust lahti laskma ning kuidas panna minevikus toimunut tulevikku teenima? Kas lahtilaskmine on hoolimatus ning kuidas rahustada mõtteid, mis ikkagi minevikuteele suunduvad – sellest kõigest värskes taskuhäälingu saates räägimegi. Vestlust juhib Naistelehe toimetaja Silja Paavle.

„Kohalolek ongi nagu elu ise,” sõnab tänases Naistelehe podcastis Mõttekoht terapeut ja enesearengu õpetaja Kadi Nool, kes selgitab lahti ka kohaloleku olusisuse ning kõneleb, kuidas see mõjutab erinevaid suhteid ja elus toimetulekut. „Kohalolek on inimese elu üks vundamente,” põhjendab Kadi, miks sellest teemast peab rääkima. Sest nii iseenda tajumine, enda mõistmine kui ka ümbritseva märkamine aitavad meil seljatada erinevaid eluprobleeme ning teevad meid päriselt õnnelikuks. Kuidas täpsemalt ning kuidas end kohal olema treenida, sellest värskes saates kuulebki. Vestlust juhib Naistelehe toimetaja Silja Paavle.

„Alles siis, kui õpid, mida haigus on tulnud sulle õpetama ja lased lõpuks minna emotsionaalsetel teemadel, mis on salvestunud sinu rakkudesse, saab alata päris tervenemine kõikidel tasanditel - emotsionaalsel, vaimsel ja füüsilisel,“ on öelnud Brandon Bays, rännakumeetodi looja. Tänases Naistelehe podcastis Mõttekoht räägib sellest lähemalt rännakuterapeut ja enesearengu mentor Gerly Sepp. Rännakuteraapia sai alguse Brandon Baysi enda erakordsest tervenemisloost. Ent sellest võib lisaks vaimsetele ja füüsilistele haigustele abi leida ka kõikvõimalike argipäevamurede korral. Mida rännakuteraapia täpsemalt tähendab ja mis eristab seda teistest teraapiaviisidest, saab teada värskest saatest. Samuti annab Gerly häid soovitusi, kuidas selle meetodiga kodus algust teha. Vestlust juhib Naistelehe toimetaja Silja Paavle.

„Ma ei tulnud selle pealegi, et lapsel võiks olla midagi viltu, arvasin, et ta paljude jaoks lihtsalt paha laps,“ meenutab tänases Naistelehe podcastis Mõttekoht kogemusnõustaja Helena Kõressaar aega, mil tema laps sai aktiivsus-tähelepanuhäire (ATH) diagnoosi. T a ei osanud nimelt aimatagi, et lapse impulsiivsus ja probleemid võivad tuleneda diagnoosist. Pärast seda, kui see lapsele pandi, varises Helena lihtsalt kokku. „Mul polnud infot, millega täpselt on tegu ja ka arst ei seletanud seda lahti,“ sõnab ta. Nüüd, aastaid hiljem on teistele ATH-diagnoosiga laste vanematele tuge osutava naise sõnul infot küll rohkem, kuid üsna sageli tuleb ikkagi ette olukordi, mil lapsevanemad on oma murega üksi. Mida kujutab endast ATH, kuidas see mõjutab peret ja suhteid, mida see toob kaasa lapsevanemale, kust leida abi ning mida selle häire puhul üldse silmas pidada, sellest Helenaga värskes saates räägimegi. Vestlust juhib Naistelehe toimetaja Silja Paavle.

"Ah, ma ei hakka sellest üldse rääkima, see, mis minuga juhtus, ei ole üldse nii hull,“ on tüüpiline lause, millega Marilyn Jurmani sõnul väga paljud noored end lohutavad, kui neid on ära kasutatud. Aga see on tänase Naistelehe podcasti Mõttekoht külaliseks oleva näitlejanna sõnul vale - iga juhtunud lugu mõjutab inimest kogu elu ja seepärast tuleb igasse ärakasutamisloosse suhtuda tõsiselt. Näitleja ning magistriõppes psühholoogiat õppiva Marilyni sõnul ei maksa luua illusiooni, et selliseid lugusid on vähe. Ühe seiga tõttu hakkasid talle kirjutama tüdrukud. Talle saadeti üle viiesaja kirja, kus räägiti lugudest, kuidas kedagi on purjus peaga ära kasutatud, kuidas klassivennad on sundinud pornot vaatama või poolalasti pilte sotsiaalmeediasse üles pannud või kuidas kellegi vanaisa on teinud tast alasti pilte. Kõik see, ja ka iseenda tormiline teismeelu pani teda kirjutama raamatut „Mul hakkasid päevad“ ning rohkem tähelepanu pöörama noorte vaimsele tervisele. Raamat on tema sõnul kohustuslik kõigile lapsevanemaile, sest see lahkab noorte jaoks olulisi teemasid, nagu koolielu, sõprus, esimene armastus, alkohol, narkootikumid ja seks. Kogu teost läbib sügav üksindustunne. „Need on noorte päris teemad, midagi ei ole teha,“ nendib ta. Värskes podcastis kõnelebki Marilyn, sellest, kuidas mitmeid ebameeldivaid seiku täis teismeiga on teda läbi elu mõjutanud, millised mured noori enim painavad ning miks ei taheta neist väga rääkida, kuidas lapsevanemana oma järeltulijaid keerulistes teemades toetada ja paljust muust mõtlemapanevast veel. Vestlust juhib Naistelehe toimetaja Silja Paavle.

Toiduteemadel vestlusse laskudes võib juhtuda, et nii palju, kui on erinevaid inimesi, on erinevaid lähenemisi sellele ning ka arusaamu tervislikust toitumisest ning toiduga tervise toetamisest. Kuidas on asjad tegelikult, sellest räägib tänases Naistelehe podcastis Mõttekoht perearst Marta Velgan. „Eestlased söövad liiga palju loomset ja liiga vähe puu- ja juurvilju ning täisteratooteid,“ nendib perearst Marta Velgan. Marta on vegan ning üks väheseid Eesti arste, kes räägib oma valikutest avameelselt. Veganluse kasuks räägib tema sõnul palju, lisaks paljule muule ka taimetoidu mõju tervisele – uuringud on leidnud, et veganitel vähem probleeme ülekaaluga, keskmisest madalam vererõhk, kolesterooli, eriti halva kolesterooli ja ka veresuhkru tase. See aga tähendab omakorda, et väiksem on risk haigestuda teise tüübi diabeeti ja ka südame-veresoonkonna haigustesse, mis eestlaste seas konkurentsitult kõige sagedasem enneaegse surma põhjustaja. Samuti on väiksem vähirisk. Kuidas aga tervist toiduga toetada siis, kui veganiks hakata soovi pole? Milliste vitamiinide-mineraalainete saamisele peaksid erilist tähelepanu pöörama veganid? Millised toidud tuleks üldse toidulaualt eemal hoida? Sellest ja veel paljust muust toitumisega seonduvast värske saade räägibki. Vestlust juhib Naistelehe toimetaja Silja Paavle.