Podcasts about sellise

Barokiajastu vastandlikud põhimõtted carpe diem ja memento mori – mõtle surmast, aga võta tänasest päevast viimast – on eriti aktuaalsed praegu, kui inimesed kiirustavad, et haarata kõike, mida maailm pakub, sest homne päev võib jääda viimaseks. Sellise paralleeli tõmbab Kadrioru kunstimuuseumi direktriss Aleksandra Murre.

"Ameerika Ühendriikide teadlased tegid kindlaks, et kui panna inimene tuukriülikonnas õunapuu alla istuma, hakkab tal poole tunni pärast igav," nii kõlas paar aastakümmet tagasi kuuldud Rohke Debelaki libauudis. See vahepealsete aastatega järjest kõnekamaks muutunud nali meenus mulle vestluses Jonas Nahkori [1] ja Martin Pendiga. Põhjuse kokkutulekuks andis Martini poolteist aastat tagasi Postimehes ilmunud artikkel "Eesti kool akadeemilise uhuu-teaduse tõmbetuultes" [2]. "Hoolimata tõrksusest seda tunnistada on haridusteadusest saanud põhimõtteliselt uhhuu-teadus, millele käib reaalsuse seletamine ja veel enam ennustamine kõrgelt ja kaugelt üle jõu," kirjutas Martin kõnealuses kirjatükis. See tuletas mulle meelde Tähenduse teejuhtide 12. numbris ilmunud intervjuu Aivar Halleriga ("Kool on kogukonna süda", 9.21 [3]). "Näete, siin on 104 üllitist. Nad on klassifitseeritud teadustöödena ja nende alusel on tehtud Eestis aastaid haridussüsteemi puudutavaid otsuseid. Kui teil pole olnud aega või tahtmist kõigi nendega tutvuda, aga kui te mind usaldate, siis ma võin teile kinnitada – mitte ükski nendest 104 tööst ei vasta eelnimetatud teaduslikkuse kriteeriumitele. Seetõttu on mul raske vältida järeldust, et kõige suurem pseudoteaduse kants on haridus- ja teadusministeerium," meenutas Aivar seal üht Reaalkoolis toimunud teaduskonverentsi.Jutuajamise lõpupoole rääkisime õunapuu all kujunenud olukorra laiematest ühiskondlikest tagajärgedest. Ma leidsin kinnitust oma äratundmisele, et kui igasugune ideoloogiline umbluu üritab end rõivastada graafikute, regressioonivõrrandite ja muu teaduslikkusele pretendeeriva pudi-padiga, murendab see pikas perspektiivis paratamatult nüüdisaegse tehnokraatliku ühiskonnakorralduse vundamenti. Hiljutine pandeemia oli selles kontekstis murranguline, põhjapanevate tagajärgedega ilmutuslik sündmus. Sama meelt on oma suurepärases UnHerdis [4] ilmunud artiklis "The tyranny of a Covid amnesty" [5] inglise kirjanik Mary Harrington [6], kes näeb pandeemiat "virtuaalide" (the Virtuals) ja "füsikaalide" (the Physcials) klassivõitluse kontekstis. "Avalikkuse usk jagatud objektiivsesse poliitilisse pinnasesse murenes veel enne mu tütre sündi [2013, H.]. Virtuaalide põhiprobleem on selles, et nende vastulöök Trumpile [2016, H.] ja Brexitile hävitas ühise poliitilise pinnase viimase piilari: meie usu teadusesse. Sellise ühise pinnase olemasolu on aga virtuaalide poliitilise legitiimsuse ja sellel rajaneva tehnokraatliku elukorralduse sine qua non," kirjutas Harrington oma artiklis. Seetõttu seisavad läänemaailmas ees sellise intensiivsusega klassikonfliktid, mida me pole näinud alates ametiühinguliikumise algusaastatest, prognoosib Harrington teises silmiavavas leheloos "Will Sunak end the new class war?" [7]. Kuivõrd sama autor on teisal (vt "Vaccine purity has infected the West" [8]) osutanud tuure üles võtva klassivõitluse religoossele mõõtmele, võib võrdlus ametiühingute alguspäevadega tüli ägedust tublisti alahinnata. "Meie ümber toimuv meenutab tõesti üha enam Inglise kodusõda, usupuhastust ja Kolmekümneaastast sõda. Valitseb hoiak, et me peame möödaniku plekid oma kultuurilt maha pesema. Selles kõiges on tunda ususõja energiat. Mina tunnen seda küll nii. Mingis mõttes jõuame siin Illichi argumendi juurde tagasi – me ei ole sugugi postkristlikud, vaid käitume nagu Inglise kodusõja ümarpead ja kavalerid," ütles Tähenduse teejuhtide 22. numbrile antud intervjuus teine inglise kirjanik Paul Kingsnorth ("Stsientism ja seks", 8.22 [9]), kellega Harrington vestles Rebel Wisdomi [10] platvormil 2022. aasta aprillis ("The War on Reality" [11]).Head uudistamist!H. Hosted on Acast. See acast.com/privacy for more information.

419. Juku Raadio saade keskendub Vainode dünastiale. Köögilauas on Jaan Tõnissoni instituudi juht Andrus Villem, kellega võtame kätte ja tutvustame eestlaste kurje koduvaime. Kes need Vainod siis on? Eestis sündinud Anton Vaino toimetab Putini ühe peamise abina Moskvas ning peab Putini personaliülema ametit. See on Mutinile eriti lähedal seisev isik, justkui nähtamatu, aga välja pole vahetatud juba õige pikka aega, mis Venemaal väga erandlik. Tema isa, samuti Eestis sündinud Eduard Vaino oli üks Putini pinnaleupitajatest, oligarh ja paljude riigifirmade nõukogus istuv tegelane. Eduardi isa oli ENSV esikommunist Karl Vaino, kes sündis Tomskis ja on meie jaoks kui venestamise võrdkuju. Karli isa Genrih Vaino (sündinud Eestis) tegeles siin aastal 1917. Eesti töörahva kommuuni loomisega ning tegi kõik, et Eesti Vabariiki ei sünniks. Hilisem Nõukogude nomenklatuuritöötaja. Niisiis – sajandi jagu Eesti Vainosid Vene riigi eesotsas. Sellise dünastiaga täna rinda pistamegi.

Mis teeb spordi ilusaks? Sellise küsimuse juurde juhatas Spordireporteri saate FCI Levadia ääreründaja Ernest Agyiri imevärav mängus FC Floraga. Meelde tulid kohe ka Armans Škele, Tanoka Beardi ja Konstantin Vassiljevi sooritused. Lisaks teemadeks Soome jäähoki MM-tiitel, Anett Kontaveidi tõus WTA teiseks numbriks, Djokovic – Nadal, krahh Götzises, Meistrite liiga finaal ja Eesti jalgpallikoondise vastakas nädal, kui kohtutakse nii San Marino kui ka Argentinaga. Saatejuhid on Joosep Susi ja Ott Järvela (Soccernet.ee).

Priit Hõbemägi, Ainar Ruussaar ja Marek Strandberg. Saatega samal ajal algab Tallinnas Vabaduse väljakul rahvakogunemine, mille teemaks on koroona ja sõnavabadus. Arutame meiegi neil teemadel. Esmaspäevast hakkavad toimima uued piirangud - ilma maskita ei tohi kaupluses viibida, üritustel tuleb esitada koroonatõend või läbipõdemise tõend. Tõhustusdoosidega on jama majas - inimesed soovivad tõhustusdoose, kuid nende saamine on muutunud keeruliseks. Sisuliselt takistatakse vaktsineerimist, kui seda soovitakse. Sellise käitumise tulemusi nägime juba epideemia alguses. Vaktsineerimata kultuuriminister Anneli Ott on nagu rätik punasele härjale. Miks peaminister seda olukorda ei lahenda? Minister Kiik peaks lahkuma oma kohalt, vastavalt tema enda poolt paar nädalat välja öeldule. Kohalikud valimised on möödas. Keskerakond võttis Tallinnas endale puudliks sotsiaaldemokraadid. Keskerakond Tartus jälle varises toolilt. Mailis Repsilt võetakse saadikupuutumatus ära.

Priit Hõbemägi, Ainar Ruussaar ja Marek Strandberg. Saatega samal ajal algab Tallinnas Vabaduse väljakul rahvakogunemine, mille teemaks on koroona ja sõnavabadus. Arutame meiegi neil teemadel. Esmaspäevast hakkavad toimima uued piirangud - ilma maskita ei tohi kaupluses viibida, üritustel tuleb esitada koroonatõend või läbipõdemise tõend. Tõhustusdoosidega on jama majas - inimesed soovivad tõhustusdoose, kuid nende saamine on muutunud keeruliseks. Sisuliselt takistatakse vaktsineerimist, kui seda soovitakse. Sellise käitumise tulemusi nägime juba epideemia alguses. Vaktsineerimata kultuuriminister Anneli Ott on nagu rätik punasele härjale. Miks peaminister seda olukorda ei lahenda? Minister Kiik peaks lahkuma oma kohalt, vastavalt tema enda poolt paar nädalat välja öeldule. Kohalikud valimised on möödas. Keskerakond võttis Tallinnas endale puudliks sotsiaaldemokraadid. Keskerakond Tartus jälle varises toolilt. Mailis Repsilt võetakse saadikupuutumatus ära.

Priit Hõbemägi, Ainar Ruussaar ja Marek Strandberg. Saatega samal ajal algab Tallinnas Vabaduse väljakul rahvakogunemine, mille teemaks on koroona ja sõnavabadus. Arutame meiegi neil teemadel. Esmaspäevast hakkavad toimima uued piirangud - ilma maskita ei tohi kaupluses viibida, üritustel tuleb esitada koroonatõend või läbipõdemise tõend. Tõhustusdoosidega on jama majas - inimesed soovivad tõhustusdoose, kuid nende saamine on muutunud keeruliseks. Sisuliselt takistatakse vaktsineerimist, kui seda soovitakse. Sellise käitumise tulemusi nägime juba epideemia alguses. Vaktsineerimata kultuuriminister Anneli Ott on nagu rätik punasele härjale. Miks peaminister seda olukorda ei lahenda? Minister Kiik peaks lahkuma oma kohalt, vastavalt tema enda poolt paar nädalat välja öeldule. Kohalikud valimised on möödas. Keskerakond võttis Tallinnas endale puudliks sotsiaaldemokraadid. Keskerakond Tartus jälle varises toolilt. Mailis Repsilt võetakse saadikupuutumatus ära.

Priit Hõbemägi, Ainar Ruussaar ja Marek Strandberg. Saatega samal ajal algab Tallinnas Vabaduse väljakul rahvakogunemine, mille teemaks on koroona ja sõnavabadus. Arutame meiegi neil teemadel. Esmaspäevast hakkavad toimima uued piirangud - ilma maskita ei tohi kaupluses viibida, üritustel tuleb esitada koroonatõend või läbipõdemise tõend. Tõhustusdoosidega on jama majas - inimesed soovivad tõhustusdoose, kuid nende saamine on muutunud keeruliseks. Sisuliselt takistatakse vaktsineerimist, kui seda soovitakse. Sellise käitumise tulemusi nägime juba epideemia alguses. Vaktsineerimata kultuuriminister Anneli Ott on nagu rätik punasele härjale. Miks peaminister seda olukorda ei lahenda? Minister Kiik peaks lahkuma oma kohalt, vastavalt tema enda poolt paar nädalat välja öeldule. Kohalikud valimised on möödas. Keskerakond võttis Tallinnas endale puudliks sotsiaaldemokraadid. Keskerakond Tartus jälle varises toolilt. Mailis Repsilt võetakse saadikupuutumatus ära.

Nimetus Orange wine justkui viitaks millelegi muule, kui valgele veinile, mille valmistamiseks on kasutatud punase veini valmistusmeetodit. Tegemist ei ole apelsinidest valmistatud veiniga, tegemist ei ole ka Austraalias paikneva Orange'i veinipiirkonnaga või Andaluusias tuntud apelsiinikoorel hoitud Vino de naranja'ga. Orange wine on midagi täiesti erilist. Kümmekond aastat tagasi hakkas veinimaailmas suurema lainena liikuma roheline mõtlemine, mis lükkas püünele ökoloogilised, biodünaamilised ja veganveinid. Nende tuultes hakkasime kuulma aina rohkem ka terminit Orange või Amber wine. Üheti on tegemist veinistiiliga, mis eeldab võimalikult vähest inimkäe sekkumist ja mis lahutab võrrandist nii väetamise, kastmise kui igasuguse muu loodusvälise. Teiselt poolt nõuab aga nii joogi tootjalt kui hiljem selle joojalt tõsist veinihuvi, maitsetundmist ja avatud maailmavaadet. Paljud tunnevad seda veini ka kestakontakt veinina (skin-contact wine). Veinimaailmaga vähe seotud inimestele võib tulla üllatusena, et nii heleda kui tumeda viinamarja mahl – vedelik, millest fermenteeritakse veini – on hele. Pinot noir on tume viinamari, kuid sellest valmistatakse heledat, kõrgetasemelist šampanjat. Punane värv saadakse veinile pressitud mahla viinamarja kestadel, seemnetel ja vartel hoides. Sellise masteratsiooni käigus “imeb” viinamarjamahl kestadest ja seemnetest tanniinid, pigmendid, maitsed, aroomid ja muutub selliseks, mida hiljem pudelist klaasi voolamas näeme. Muuseas, samal viisil valmistatakse ka tumedatest marjadest roosat veini, vedelikku hoitakse kestadel lihtsalt lühikest aega (mõni päev kuni mõni nädal). Orange wine saab oma merevaigukarva värvi, meekärge ja pähkleid meenutava aroomi ja käredama maitse justnimelt sellest, et pärast marjade purustamist, mahla pressimist segatakse mahla ja marjakestad uuesti kokku ja jäetakse päevadeks, nädalateks, mõnel juhul isegi aastaks koos fermenteeruma. Enamasti ei lisata vaati ka lisapärmi vaid oodatakse, et käärimine algab iseenesest ehk metsiku pärmi mõjul. Siit ka siis loogika, et Orange wine on vein, mis kasutab võimalikult vähe inimkätt. Eestil nüüd oma kestakontaktiga valge vein Olge aga hoiatatud, sest esimese Orange wine'i mekkimisel soovitatakse igaks juhuks eelnevalt istet võtta. Põhjuseks on asjaolu, et oma eelnevad teadmised veinide kohta tuleb korraks unustada, astuda mekkima tabula rasa. Meie istume aga maha selleks, et proovida kodumaist Orange wine'i meile juba ammu tuttavalt veinitootjalt Veinivilla. Orange wine'i peetakse ka täna veel pigem veinifriikide pärusmaaks, sest ühes kestade, varte ja muuga matseratsiooni läbinud valge vein on oma värvilt, aroomilt ja maitselt esimese hooga enamasti üllatav ja harjumatu. Kuid igaüks, kellele vein huvi pakub, peaks selle joogiga vähemasti tutvuma. Jõuga ei ole vaja end seda jooma harjutada, kuid huvitav ekskursioon on Orange wine'i maitsmine kindlasti. Muide, räägime sellest sageli kui uuest trendist, ent tegelikult on see pigem iidamast-aadamast tuntud meetodi uus tulemine. Kui olete joonud Gruusiast pärit qvevris ehk suurtes maasse peidetud savivaatide valmistatud valget veini, siis saate juba natukene paremini aru, millest räägime. Ning Kaukasuses on sedasi veini toodetud aastatuhandeid, sama pikalt ka seda veini joodud ja maailmale müüdud. Eestis on nüüd olemas ka oma ametlik Orange wine, mille pani pudelisse Veinivilla perenaine Tiina Kuuler, kes on meie seekordne saatekülaline. Eestis kasvanud Solarise viinamarjast valmistatud vein seisis kolm-neli päeva kestadel, fermenteerus ja sai siis pudelisse. Kokku sai eksperimendi tulemusena korgi alla veerandtuhat pudelit. Esmamekkimisel on tulemus paljulubav. Lähemalt uuri Eesti esimese orindžveini kohta: www.veinivilla.ee. Saadet juhtisid sellel korral Martin Hanson ja Keiu Virro. Saates oi külas veinimeister Tiina Kuuler. Küsimuste ja ettepanekutega kirjutage meile aadressile vala@delfi.ee. Jälgige meie tegevusi ka sotsiaalmeedias: Facebookis ja Instagramis!

Täna möödub aasta eriolukorra kehtestamisest Eestis. Erinevad uuringud näitavad, et demokraatia tegi mh Baltimaades kriisiaastaga läbi korraliku kukkumise. Vandeadvokaat, endine õiguskantsler Allar Jõks hoiatab, et aasta pärast eriolukorra kehtestamist ei näe ta suurimat ohtu demokraatiale mitte niivõrd valitsustes kui inimestes, kes tahaksidki riigile erakorralistes oludes piiramatu voli anda. „Minu jaoks ei ole praegu demokraatiale suurimaks ohuks mitte valitsus – või ka eelmine valitsus – vaid valija, kelle arvates eriolukorras polegi riik eriolukorras või hädaolukorras või viiruse tõrjel polegi seotud põhiseadusega,“ sõnas ta. „Võib-olla on see häälekas vähemus, kuid kui lugeda sotsiaalmeedia kommentaare, siis mind hirmutab küll, kui öeldakse, et valitsus võib teha viirusega toimetulekuks ükskõik mida.“ Komandanditund, tänan ei Seega suhtuks ta väga ettevaatlikult ka üleskutsetesse kehtestada eriolukord. „Paljud leiavad, et see annaks võimaluse kehtestada komandanditundi, tuua kaitseväe ja kaitseliidu tänavatele,“ kirjeldas Jõks. „Kuid inimesed ei arvesta sellega, et siis võib kaitseliit või kaitsevägi tulla ka iga inimese valdusesse. Hakata iga inimest kinni pidama ja läbi otsima.“ Jõks rõhutas, et praegune olukord Eestis seaduslikku alust eriolukorra väljakuulutamiseks ilmselt ei annagi. Kõige vähem on selleks tihti esile toodud vajadus „saata välja sõnum“. „Paaniline manitsus, ma nimetaksin seda valitsusmanitsuseks – ärge jumala eest minge välismaale, ärge pange lapsi lasteaeda, kuigi nad on avatud – see tekitab inimestes soovi tegutseda vastupidi,“ tõstis ta esile. „Või siis hakatakse ütlema: „näe, täna nägin – Krister Paris sõitis Türki. Täna sõidad Türki, homme reedad riiki. See on suhtumine, mida ei tohi lasta tekkida, see ohustab sõnavabadust.“ Sellise kõva käe ihaluse taustal jäi eelmine valitsus ise pigem ikka demokraatia reeglite ning seaduste raamidesse. Saates veel Soomes näiteks käib praegu arutelu, kas kevadel kehtestatud meetmed nagu Uusimaa äralõikamine olid üldse valitsuse pädevuses. Palju meil rakendati midagi, mille õiguspärasuses võiks tagantjärelegi kahelda? Mida tähendab see kohalike valimiste kontekstis, et praeguseks on antud Terviseametile suur võimutäius näiteks avalike koosolekute keelamisel? Mida tooks kaasa (või siis ei tooks), kui anda kriisis rohkem õigust parlamendile? Miks ei tohi kriisijuht tegeleda mikromanageerimisega? Kuulake Krister Parise juhitud erisaadet siit!

"Talunikel kaob motivatsioon tegutsemiseks, kui nad ei näe, et keegi nende tegevust edasi viib. Selle koha pealt ma ei saa üldse nuriseda," ütleb Urmas Sellis, keda teatakse kotkamehena. Raamatukangelasest Nils Holgerssonist inspiratsiooni saades oma elu lindude jälgimisele pühendanud Sellise kodutalus Valgjärve vallas on aastaid lambaid kasvatatud.

Laias laastus võib öelda, et isiksushäire puhul on inimesel mingi isikuomadus või iseloomujoon nt eneseimetlus, paranoilisus, dramaatilisus, teiste vältimine, hoolimatus, enesekesksus või impulsiivsus oluliselt tugevamini väljendunud kui normisiksusel. Need väga tugevalt väljendunud normist hälbivad käitumised häirivad eriti just teisi inimesi. Sellise inimesega on paarisuhet keeruline hoida.

Laias laastus võib öelda, et isiksushäire puhul on inimesel mingi isikuomadus või iseloomujoon nt eneseimetlus, paranoilisus, dramaatilisus, teiste vältimine, hoolimatus, enesekesksus või impulsiivsus oluliselt tugevamini väljendunud kui normisiksusel. Need väga tugevalt väljendunud normist hälbivad käitumised häirivad eriti just teisi inimesi. Sellise inimesega on paarisuhet keeruline hoida.

Minu seekordseks vestluskaaslaseks on hiljuti Eesti parimaks juhiks valitud elektroonikatööstuse Incap Grupi juht Otto Richard Pukk. Minu esmane kokkupuude Ottoga oli ülisõbralik ja soe, temast õhkus sellist ehedat muhedust, mis tegi meie kohtumise õhkkonna väga sümpaatseks. Otto juured ulatuvad sügavale Saaremaale, kuigi mees ise on suure osa oma elust toimetanud Rootsis. Täna elab Otto peamiselt Tallinnas ja juhib kogu rahvusvahelist Incap Gruppi, mille koosseisu kuulub ka Saaremaal asuv tehas. Mulle avaldas muljet Otto juhtimiskäekiri, mille üheks nurgakiviks on põhimõte, et tootmisettevõtte juhtimine ei pea olema traditsiooniliselt hierarhiline ja käsuliinil põhinev. Töötajate liinitööl rakendamise asemel töötajaid kuulatakse ja arendatakse, mikro-manageerimise asemel neid usaldatakse ja antakse piisavalt vabadust ning vastutust teha oma tööd parimal võimalikul moel. See kõik mitte ainult ei tee ettevõtte toimimist kiiremaks ja targemaks, vaid võimaldab omada ka üliõhukest juhtimiskihti, mis vähendab oluliselt kulusid. “Kuidas ehitada jätkusuutlikku ettevõtlust? Meie Incapis oleme valinud selleks hästi detsentraliseeritud juhtimismudeli tee. Otsused äri kohta langetatakse lokaalselt tehastes, väga lähedal probleemidele, mis on üles kerkinud. See tähendab seda, et peamine stakeholder – on see siis klient, tarnija või kes iganes – kohtub teemast kõige paremini informeeritud otsustajaga koha peal, mitte kellegagi, kes on püramiidi tipus, teemast kaugel ning ei oma nii head ülevaadet olukorrast, kui kohapealsed inimesed. See toob kolm kasutegurit lauale. Esiteks, selline juhtimismudel võimaldab kõrgemat kasumlikkust. See ei ole mitte ainult selle tulemus, et me oleme suured ärigeeniused, vaid meil lihtsalt on minimaalsed overhead kulud. Meil on suur osa funktsioone, mida tavapäraselt peamaja kannab, outsource’itud. Meil on endal vaid kaks inimest peamajas. Investorite seisukohalt on see kindlasti hea uudis. Töötajatele aga annab see võimaluse ise otsustada ja vastutada töö tegemise viiside ja tulemuste eest ehk me tõmbame endale ligi väga motiveeritud inimesi. Samuti meeldib see juhtimismudel ka klientidele, kuna neil on võimalus kiirelt ja paindlikult leida oma küsimustele ja probleemidele kohe koha peal otsustajatega lahendused. Need on need kolm selget eelist – nii investorite, töötajate kui ka klientide vaatenurgast –, mida mina tunnetan, et teevad meie tegevuse edukaks. Sellise juhtimismudeli aluseks on arusaamine, et mina juhina ei ole kõiges kõige parem. Meil on tööl hulga eksperte ja spetsialiste, kes on oma valdkonnas oluliselt kompetentsemad kui mina eales saaksin olla. Minu kõige suurem tugevus on ikkagi meeskonna ehitamine ja juhtimine, mitte spetsiifiline kõrgtehnoloogiline ekspertlus. Teine oluline aspekt on see, et vastutust ei ole võimalik teisele inimesele lihtsalt anda, seda saab ikka inimene ise omaalgatuslikult endale võtta. Ja tõeliselt edukad saame olla vaid siis, kui meil on ettevõttes piisavalt inimesi, kes on valmis võtma vastutust tulemuste eest. Siis saan juhina alles tunda, et organisatsioonis on kontroll toimuva üle.” – Otto Pukk Kuulake ikka ...

Saate külalised on Mercedes Merimaa ja Toomas Trapido. Saatejuht Hardo Pajula. Saade Johann Wolfgang von Goethest. See saade on seotud otseselt minu viimase aasta ühe peamise tegevusliiniga, milleks oli Rupert Sheldrake'i raamatu "Teadus ja vaimne praktika" eestindamine ja tutvustamine kohalikule lugejaskonnale*. Nimetatud teose sissejuhatuses kirjutab Sheldrake: "Minult kui lootustandvalt mehhanitsistlikult bioloogilt eeldati usku mehaanilisse universumisse, kus puudub viimne eesmärk ja jumal ning kus meie vaim ei kujuta endast mitte midagi enamat kui ajutegevus. See kõik oli minu jaoks küsitav, eriti pärast seda, kui ma armusin. Mul oli imeilus tüdruk ja selles tunnete keerises käisin füsioloogialoengutes, kus räägiti hormoonidest. Ma kuulsin testosteroonist, progesteroonist ja östrogeenidest, ning sellest, kuidas nad mõjutasid meeste ja naiste erinevaid kehaosi. Kuid armumiskogemuse ja õpitud keemiliste valemite vahel laiutas tohutu kuristik. Ma avastasin veel teisegi süviku, selle, mis lahutas mu esialgset liikumapanevat tõuget – huvi elavate taimede ja loomade vastu – sedasorti bioloogiast, mida meile õpetati. Selle vahel, kuidas ma loomi ja taimi vahetult kogesin, ja selle vahel, mida ma neist õppisin, puudus pea igasugune seos. Oma laboritundides me tapsime kõigepealt need organismid, mida me uurisime, lahkasime neid ning lõikusime nad siis väiksemateks ja väiksemateks osadeks, kuni jõudsime lõpuks välja molekulaartasandile. Ma tundsin, et kogu selles asjas on midagi päris valesti, ent ei suutnud probleemi sõnastada. Kord laenas aga üks mu sõber, kes õppis kirjandust, mulle raamatu saksa filosoofiast, milles oli essee Johann Wolfgang von Goethe kirjatöödest. Ma avastasin, et Goethel oli üheksateistkümnenda sajandi alul teadusest hoopis teistsugune arusaam – tema holistlik teadus ühendas omavahel vahetu kogemuse ja mõistmise. See ei näinud ette kõige tükkideks lõikamist ning omaenese meeleandmetest möödavaatamist" (lk 11). See raamat saksa filosoofiast, millele Sheldrake eelpool viitab, on Erich Helleri "The Disinherited Mind: Essays in Modern German Literature and Thought"**. Essees pealkirjaga "Goethe ja teaduslik tõde", ütleb Heller: „Goethe teadus ei ole viimase paarisaja aasta jooksul teaduslikku progressi midagi olulist lisanud, see ei ole meil üldse aidanud arendada looduse alistamiseks ja ekspluateerimiseks kasutatavaid tehnoloogiaid, kuid vastuseisus oma kaasaegsele teadusele tõi ta silmapaistva läbinägelikkusega päevavalgele sellesama kriisi ja revolutsiooni juured, milles 20. sajandi teadlased ennast praegu leiavad. Teaduse ajaloos Newtonist Einsteinini mängib teadlane Goethe Tuhkatriinu osa, kes toob esile nii oma rikaste sugulaste edukuse ja hiilguse kui ka nende püüdlustes peituva potentsiaalse hubris'e. Ükskord võib koita veel päev, mil ka see Tuhkatriinu lugu leiab sarnastele muinasjuttudele omase lõpu – kuid tõenäoliselt juhtub see alles siis, kui uus tehnoloogiakirik on jõudnud oma triumfi tippu ning seganud kokku jääkülmadest matemaatilistest abstraktsioonidest ja palavast võimuihast koosneva plahvatusliku massi.“ Nende sõnadega juhatasin ma sisse tänase keskustelu, kus minu vestluskaaslasteks olid Mercedes Merimaa ja Toomas Trapido***. Vestluse põhiteemani jõudsime 21. minutil, kui jutt läks Goethe teadusliku meetodi neljale astmele ("Ma olen seda ise tudengitega katsetanud ja see töötab päris huvitavalt," selgitas Toomas): 1) täpne ja keskendunud vaatlus (soovitavalt koos joonistamisega); 2) kujutlusvõime sisselülitamine; 3) uurimisobjekti isiklik tajumine; 4) uurimisobjektiga samastumine. Sellise meetodi abil võib loodusuurija jõuda arhetüüpide või ürgvormide tajumise või taipamiseni. Eesmärgiks on saavutada võimalikult sügav maailmataju," jätkas Toomas. Sealt jätkus juttu veel ligi pooleteiseks tunniks. 90. minutil jõudsime klipini, mis sobib hästi keskustelu kokkuvõtteks ("Richard Tarnas: "Meie põhiülesanne on välja kannatada ranguse ja kujutlusvõime vaheline pinge."")**** "Kui nüüd valgustus ja romantism – mis kujutavad endast uusaegse tunnetuse päikest ja kuud – liiguvad edasi, siis nad mõjutavad teineteist. Kuna nad avavad inimese teadvusele niivõrd erinevad horisondid, siis suunavad nad uusaega komplekssema tunnetuse poole," räägib Tarnas, "need on ida ja lääs (nagu seda just alguses peamiselt mõisteti) või romantism ja valgustus või ka põhi ja lõuna. Üldisemalt, akadeemilisemas võtmes ütleksin praegu: rangus ja kujutlusvõime – meie ülesanne on see pinge välja kannatada." Sellega võibki saatesõnale punkti panna. Head kuulamist ja vaatamist! H. * https://www.youtube.com/watch?v=8zEPI... ** https://www.amazon.com/Disinherited-M... *** https://www.youtube.com/watch?v=015sN... **** https://www.youtube.com/watch?v=u8qmy...

See saade on seotud otseselt minu viimase aasta ühe peamise tegevusliiniga, milleks oli Rupert Sheldrake'i raamatu "Teadus ja vaimne praktika" eestindamine ja tutvustamine kohalikule lugejaskonnale*.Nimetatud teose sissejuhatuses kirjutab Sheldrake: "Minult kui lootustandvalt mehhanitsistlikult bioloogilt eeldati usku mehaanilisse universumisse, kus puudub viimne eesmärk ja jumal ning kus meie vaim ei kujuta endast mitte midagi enamat kui ajutegevus. See kõik oli minu jaoks küsitav, eriti pärast seda, kui ma armusin. Mul oli imeilus tüdruk ja selles tunnete keerises käisin füsioloogialoengutes, kus räägiti hormoonidest. Ma kuulsin testosteroonist, progesteroonist ja östrogeenidest, ning sellest, kuidas nad mõjutasid meeste ja naiste erinevaid kehaosi. Kuid armumiskogemuse ja õpitud keemiliste valemite vahel laiutas tohutu kuristik.Ma avastasin veel teisegi süviku, selle, mis lahutas mu esialgset liikumapanevat tõuget – huvi elavate taimede ja loomade vastu – sedasorti bioloogiast, mida meile õpetati. Selle vahel, kuidas ma loomi ja taimi vahetult kogesin, ja selle vahel, mida ma neist õppisin, puudus pea igasugune seos. Oma laboritundides me tapsime kõigepealt need organismid, mida me uurisime, lahkasime neid ning lõikusime nad siis väiksemateks ja väiksemateks osadeks, kuni jõudsime lõpuks välja molekulaartasandile.Ma tundsin, et kogu selles asjas on midagi päris valesti, ent ei suutnud probleemi sõnastada. Kord laenas aga üks mu sõber, kes õppis kirjandust, mulle raamatu saksa filosoofiast, milles oli essee Johann Wolfgang von Goethe kirjatöödest. Ma avastasin, et Goethel oli üheksateistkümnenda sajandi alul teadusest hoopis teistsugune arusaam – tema holistlik teadus ühendas omavahel vahetu kogemuse ja mõistmise. See ei näinud ette kõige tükkideks lõikamist ning omaenese meeleandmetest möödavaatamist" (lk 11).See raamat saksa filosoofiast, millele Sheldrake eelpool viitab, on Erich Helleri "The Disinherited Mind: Essays in Modern German Literature and Thought"**. Essees pealkirjaga "Goethe ja teaduslik tõde", ütleb Heller: „Goethe teadus ei ole viimase paarisaja aasta jooksul teaduslikku progressi midagi olulist lisanud, see ei ole meil üldse aidanud arendada looduse alistamiseks ja ekspluateerimiseks kasutatavaid tehnoloogiaid, kuid vastuseisus oma kaasaegsele teadusele tõi ta silmapaistva läbinägelikkusega päevavalgele sellesama kriisi ja revolutsiooni juured, milles 20. sajandi teadlased ennast praegu leiavad. Teaduse ajaloos Newtonist Einsteinini mängib teadlane Goethe Tuhkatriinu osa, kes toob esile nii oma rikaste sugulaste edukuse ja hiilguse kui ka nende püüdlustes peituva potentsiaalse hubris’e. Ükskord võib koita veel päev, mil ka see Tuhkatriinu lugu leiab sarnastele muinasjuttudele omase lõpu – kuid tõenäoliselt juhtub see alles siis, kui uus tehnoloogiakirik on jõudnud oma triumfi tippu ning seganud kokku jääkülmadest matemaatilistest abstraktsioonidest ja palavast võimuihast koosneva plahvatusliku massi.“Nende sõnadega juhatasin ma sisse tänase keskustelu, kus minu vestluskaaslasteks olid Mercedes Merimaa ja Toomas Trapido***.Vestluse põhiteemani jõudsime 21. minutil, kui jutt läks Goethe teadusliku meetodi neljale astmele ("Ma olen seda ise tudengitega katsetanud ja see töötab päris huvitavalt," selgitas Toomas):1) täpne ja keskendunud vaatlus (soovitavalt koos joonistamisega);2) kujutlusvõime sisselülitamine;3) uurimisobjekti isiklik tajumine;4) uurimisobjektiga samastumine.Sellise meetodi abil võib loodusuurija jõuda arhetüüpide või ürgvormide tajumise või taipamiseni. Eesmärgiks on saavutada võimalikult sügav maailmataju," jätkas Toomas. Sealt jätkus juttu veel ligi pooleteiseks tunniks. 90. minutil jõudsime klipini, mis sobib hästi keskustelu kokkuvõtteks ("Richard Tarnas: "Meie põhiülesanne on välja kannatada ranguse ja kujutlusvõime vaheline pinge."")****"Kui nüüd valgustus ja romantism – mis kujutavad endast uusaegse tunnetuse päikest ja kuud – liiguvad edasi, siis nad mõjutavad teineteist. Kuna nad avavad inimese teadvusele niivõrd erinevad horisondid, siis suunavad nad uusaega komplekssema tunnetuse poole," räägib Tarnas, "need on ida ja lääs (nagu seda just alguses peamiselt mõisteti) või romantism ja valgustus või ka põhi ja lõuna. Üldisemalt, akadeemilisemas võtmes ütleksin praegu: rangus ja kujutlusvõime – meie ülesanne on see pinge välja kannatada."Sellega võibki saatesõnale punkti panna.Head kuulamist ja vaatamist!H.-----------------------* https://www.youtube.com/watch?v=8zEPIqrBHH4&list=PLhpEK-_b7mfEFluCxjESr94HbNRzRivM1&index=3** https://www.amazon.com/Disinherited-Mind-Essays-Literature-Thought/dp/0156261006/ref=sr_1_1?crid=1ICM73P5RYZMR&dchild=1&keywords=erich+heller&qid=1592584474&sprefix=Erich+Heller%2Caps%2C253&sr=8-1*** https://www.youtube.com/watch?v=015sNyLKyic&list=PLhpEK-_b7mfEjYZ7H7p-TL3bxIdoeLUdB&index=21**** https://www.youtube.com/watch?v=u8qmythWrDs&list=PLhpEK-_b7mfHcnieHphuIr0G_cPk4ssFG&index=2 See acast.com/privacy for privacy and opt-out information.

Sirje Potisepp on Eesti Toiduainetööstuse Liidu juhina teada-tuntud inimene. Ent tuntust on ta kogunud ka kirgliku autorallisportlasena. Sellise hobiga on habrast naist esmapilgul raske seostada, ent ligi kuusteist aastat rallisõitu tõestavad veenvalt vastupidist.

Sirje Potisepp on Eesti Toiduainetööstuse Liidu juhina teada-tuntud inimene. Ent tuntust on ta kogunud ka kirgliku autorallisportlasena. Sellise hobiga on habrast naist esmapilgul raske seostada, ent ligi kuusteist aastat rallisõitu tõestavad veenvalt vastupidist.

Kas olete tundnud, et mõnd riietuseset või aksessuaari kandes muutute julgemaks, enesekindlamaks ja ilusamaks? Sellise erilise väe omistavad tavaliselt eriliste inimeste poolt kingitud ehted, aga ka enda soetatud ehted, mille taga on väekad loojad.Vestleme eriliste ja väekate ehete looja Krissiga.LoveThis ürituse leht FacebookisKrissi kodulehtKadri Kruusi koduleht

"Mehed ei nuta" peateemad 30. aprillil: - Kas Ott Tänak ikka saab pidevalt puruneva Toyotaga üldse MM-tiitlit võita? - Anett Kontaveit jõudis ühe võidu kaugusele uuest Porschest ja karjääri seni hinnaliseimast esikohast. Aga ikkagi uus kvaliteet? - Nõmme Kalju vallandas peatreener Sergei Frantsevi, ajutiseks asendajaks U21 noortemeeskonna juhendaja Roman Kožuhovski. Võitu Kuressaare üle ei saadud sellegipoolest. - Eesti vehklemise meistrivõistlused: kuidas on võimalik 14:6 kaotusseis maha mängida (nagu Erika Kirpu Katrina Lehise vastu)? - TalTech ei suudagi poolfinaalseerias TLÜ/Kalevile vastu saada? - Mis jäi Kaunase Žalgirisel puudu Istanbuli Fenerbahce vastu?

"Aga mis oleks, kui inimese tegevust vaatleks selline võimas ja igavene olend nagu elekter, kes põhjavalgusel ratsutades tunneb mitte ainult inimese saamist ja sündi, vaid ka kogu maakera kihte ja koopaid, ilma et tal tarvitseks uurimusteks visata ainustki labidatäit mulda? Sellise olendi silmas oleks inimene arutum kui rohutirts või kui tuul, tuli ja vesi. Sest võib aru saada, kui purustatakse, aina purustatakse või kui ehitatakse, aina ehitatakse, aga on võimatu mõista olendit, kes täna ehitab ja homme purustab ning tunahomme jällegi uuesti sedasama ehitab. See, kes nõnda toimib, on arutu nagu looduski tema ümber, või kuigi tal oleks aru, siis peaks olema midagi vahelduva elektrivoolu taolist."Nii kirjutas Tammsaare oma viimaseks jäänud romaanis "Põrgupõhja uus Vanapagan". Sedapuhku olid "Tähenduse teejuhtide" stuudios kirjanik Andrus Kivirähk ja folklorist Marju Kõivupuu. Juttu oligi peaasjalikult inimese ja elektri ning inimese ja inimese tihtipeale mitte kõige pilvitumatest suhetest. See acast.com/privacy for privacy and opt-out information.

Millal sa viimati armastusest mõtlesid? Millal sa viimati armastusest rääkisid? Millal sa viimati armastusest kirjutasid? Need kolm küsimust kõlasid meie avaliku salvestuse alguses kirjanik ja näitleja Jim Ashilevile. Ja enne kui arugi saime, möödus tund aega mõnusas vestluses kõigest. Ja ka alati armastusest. Armastus on nagu tunnel inimeste vahel, mille kaudu pääseda enda seest välja. Kas või natukene.Armastus ja armumine võib selle tunneli kaudu viia sind lähemale iseendani. Sellise minani, kellena sa tahaksidki elada. Toeta meie podcasti valmimist ja saa ligipääs erisaadetele ning blogile: patreon.com/armastusest Jälgi meid: Instagram: instagram.com/podcastarmastusestFacebook: facebook.com/podcastarmastusestTwitter: twitter.com/armastusest Kuula meie Spotify muusikanimekirja.

Siit on midagi õppida igal lapsevanemal! Kaks ema räägivad, kuidas nende kodus lapsi Montessori pedagoogika põhimõtete järgi kasvatatakse. Montessori pedagoogika on kasvatus- ja õpetusmeetod, mis käsitleb haridust eluks vajalike oskuste kogumina. Saate külalised on Asnate Tuulik ja Maria Roosi-Ott, saadet juhib Tanel Jäppinen.

Selles saates teeme pikemalt juttu proovisõidus olnud Porsche 911-st ja arutame, kas tegu on ikkagi turvalise, viisaka ja igava valikuga omas maailmas või paneb see päriselt südame põksuma. Saate teemad: kandke kiivrit, kui sõidate jalgrattaga kandke kiivrit, kui sõidate uue Suzuki Jimnyga Tartus tuleb vinge automess Politsei katsetas kaameraid, mis tuvastavad autoroolis telefoninäppimise Seatilt uus linnamaastur Proovisõit Porsche 911 Carrera 4S-iga Saatejuhid Hans Lõugas ja Tarmo Tähepõld, külas Kaur Ilves.

Kas ślaager on kõige piinlikum asi, millega Saksamaa on maailma muusikalugu "rikastanud"?Sellise pealkirjaga ajakirjanik Rebecca Shumani kirjutises ei leidu asjalikku teaduslikku analüüsi, pigem on see mitte just väga tõsine mõtisklus, millest võib ometi järeldada, et Rebecca ślaagreid eriti ei armasta. Ometi elab lugematu hulk sakslasi lausa ślaagrisõltuvuses, ślaagrite plaadid juhivad tabeleid ja raadiotes ning TV-s kõlavad ka tänapäeval tundekestvad ślaagriparaadid.Kuid saksa popi- ja rockiklassika ei piirdu siiski vaid ślaagritega.Saatejuht on Helgi Erilaid.

Kas ślaager on kõige piinlikum asi, millega Saksamaa on maailma muusikalugu "rikastanud"?Sellise pealkirjaga ajakirjanik Rebecca Shumani kirjutises ei leidu asjalikku teaduslikku analüüsi, pigem on see mitte just väga tõsine mõtisklus, millest võib ometi järeldada, et Rebecca ślaagreid eriti ei armasta. Ometi elab lugematu hulk sakslasi lausa ślaagrisõltuvuses, ślaagrite plaadid juhivad tabeleid ja raadiotes ning TV-s kõlavad ka tänapäeval tundekestvad ślaagriparaadid.Kuid saksa popi- ja rockiklassika ei piirdu siiski vaid ślaagritega.Saatejuht on Helgi Erilaid.

Sellise sõna leiab 1939. aastal August Voldemar Kõrva ja Johannes Aaviku koostet raamatust “Uute ja teiste vähemtuntud sõnade sõnastik”, tähenduseks söögimaja või söökla.Tiiu Erelti, Rein Kulli ja Henno Meriste raamatu „Uudis- ja unarsõnu” (1985) andmeil on ühes 1973. aasta Edasis kasutatud sõna „ööbaeinela” ehk einela, mis on avatud 24 tundi, ööpäevaeinela.

Sellise sõna leiab 1939. aastal August Voldemar Kõrva ja Johannes Aaviku koostet raamatust “Uute ja teiste vähemtuntud sõnade sõnastik”, tähenduseks söögimaja või söökla.Tiiu Erelti, Rein Kulli ja Henno Meriste raamatu „Uudis- ja unarsõnu” (1985) andmeil on ühes 1973. aasta Edasis kasutatud sõna „ööbaeinela” ehk einela, mis on avatud 24 tundi, ööpäevaeinela.

Minu seekordseks vestluskaaslaseks on juhtimiskonsultant, koolitaja ja executive coach Marko Rillo, kelle põhiteemadeks on strateegia, innovatsioon ja mängulisuse rakendamine juhtimises. ​Tal on kogemused konsultandina nii EY-st, KPMG-st kui ka PricewaterhouseCoopers-st. Täna töötab Marko nii iseseisva juhtimiseksperdi kui ka EBS-i õppejõuna. Ise nimetab ta ennast veel 'paberitega legomängijaks' ehk ta on Eesti esimene sertifitseeritud rühmaarutelude moderaator LEGO© SERIOUS PLAY© meetodil. Samuti tegutseb ta sertifitseeritud (ICF) executive coach'ina. Ta on ka kahe raamatu autor: (1) 'Strategy Making During Ambidexterity Cycles' (doktoritöö) ja (2) 'Serious Work. How to Facilitate Meetings and Workshops with LEGO Serious Play method?'. Markoga räägimegi, kuidas mängu abil juhtimises edukam olla. “Mäng on kommunikatsioonivahend. Tavaliselt oleme harjunud sellega, et me kommunikeerime üksteisega sõnade abil, et me saame väljendada ennast verbaalselt. Lisaks vaatame veel üksteisele otsa ja kommunikeerime ka kinesteetilisel tasandil — mida kehakeel üksteisele ütleb. Selleks, et sõnum võimalikult hästi pärale jõuaks, kasutame sageli ka visuaalset kommunikatsiooni: esitlusmaterjale, informatiivseid graafikuid ja kujundlikke illustratsioone. Ja kui me nüüd toome siia juurde sellesamase mängu, siis tegelikult on mängus kõik need kommunikatsioonivormid üheskoos korraga olemas. Kui ma näiteks palun ühe tiimi kõikidel liikmetel meisterdada lego klotside abil enda arusaam, mismoodi konkreetne tiim tänasel hetkel koos tegutseb, siis suure tõenäosusega kasvab sellest 'mängust' sügavam üksteisemõistmine. Kõigepealt annan aega kõigil individuaalselt klotside abil meisterdada enda arusaam tiimi toimivusest. Seejärel annan igaühele võimaluse jagada oma arusaama teistega ning aitan elavdada arutelu tulemuste üle. Sellise infovahetuse käigus on suhtlemine palju sügavam ja tiimiliikmed saavad üksteise mõtetest oluliselt rohkem teada, sest lego klotsidega meisterdavad nad justkui nagu enda mõttekaarte, mida neil muidu oleks väga raske üksteisele väljendada ja selgitada. Kui inimene kirjeldab midagi lihtsalt kõlavate märksõnade abil, siis võib sõnumi sisu jääda pealiskaudseks; aga kui ta näiteks meisterdab legodest sümboolse meeskonna, mängib klotsidega läbi sealse dünaamika ning räägib sinna juurde ka isikliku loo, siis puudutab see kõiki osalejaid palju sügavamal tasemel.” — Marko Rillo Kuulake ikka …

"Eestlasele eesti nimi!" Sellise hüüdlause all algas 1934. aasta sügisel kampaania perekonnanimede eesistamiseks, kuna umbkaudu ligi pooled vabariigi kodanikest kandsid võõrkeelset perekonnanime. Millal perekonnanimede eesistamine tegelikult algas, missuguseid nimesid endale võeti, missuguseid nimesid ja miks võtta ei saanud ja kuidas nimevahetus oli korraldatud, räägib Eesti Isikuloo Keskuse juhataja Fred Puss (pildil).Saate autor on Piret Kriivan. Kuula 4. detsembril kell 15.05.

"Eestlasele eesti nimi!" Sellise hüüdlause all algas 1934. aasta sügisel kampaania perekonnanimede eesistamiseks, kuna umbkaudu ligi pooled vabariigi kodanikest kandsid võõrkeelset perekonnanime. Millal perekonnanimede eesistamine tegelikult algas, missuguseid nimesid endale võeti, missuguseid nimesid ja miks võtta ei saanud ja kuidas nimevahetus oli korraldatud, räägib Eesti Isikuloo Keskuse juhataja Fred Puss (pildil).Saate autor on Piret Kriivan. Kuula 4. detsembril kell 15.05.

Mitme silmapaistva ajalookäsitluse autor Orlando Figes vaatleb Vene revolutsiooni kui terve sajandi kestnud ajalootsüklit. Sellise tõlgenduse kohaselt sai Vene revolutsioon alguse 1891. aasta suure näljahäda ajal puhkenud rahutustest ja lõppes nõukogude režiimi kokkuvarisemisega. Aja jooksul revolutsiooni vorm ja iseloom küll muutusid, aga utoopilised sihid jäid samaks nii nagu ka erakordselt vägivaldsed vahendid, mida eesmärkide saavutamiseks rakendati. (Orlando Figes. Revolutsiooniline Venemaa 1891-1991. Toimetab Küllo Arjakas.)