Staadionijutud

Kergejõustikuteemaline taskuhäälingusaade “Staadionijutud” võõrustab veebruarikuus värsket Eesti 60 meetri tõkkejooksu rekordinaist Kreete Verlinit. Verlin tegi nädalavahetusel Lasnamäe kergejõustikuhallis toimunud Eesti karikavõistlustel kaks suurepärast tulemust. Esmalt võttis ta 60 meetri tõkkejooksus enda nimele Eesti rekordi ajaga 8,14 (varasem rekord kuulus 8,16-ga Ksenija Baltale) ja seejärel läbis 60 meetrit tõketeta ajaga 7,31 (Balta Eesti rekord on 7,29). “Kaua oodatud kaunike!” iseloomustab heatujuline Verlin oma nädalavahetust. “Ksenija just nägi mind täna trennis ja tuli õnnitlema (saade on lindistatud 31. jaanuaril - toim.). Ta ütles, et tal on hea meel minu aja üle. Ksenija lisas, et vaid kaugushüppes oleks tal ilmselt veidi kurb, kui keegi ka seal temalt rekordi ära võtaks. Seda plaani mul aga hetkel pole,” naerab Verlin. 25-aastase Verlini areng on olnud sisehooaegadel just selline, nagu iga treener oma hoolealuse osas unistab. Nimelt on mitmekülgne sprinter uuendanud 60 meetri jooksus isiklikku rekordit juba kaheksal ja sama pikal tõkkedistantsil viiel järjestikusel aastal. “Ma olen arvatavasti üks väheseid Eesti sportlasi, kes hakkas päriselt jõudu tegema alles 20+ vanuses,” ütleb Verlin. Pikakasvuline tallinlanna peabki just jõusaali osakaalu vähesust ning jooksmise ja tehnilise poole arendamise rohkust teismeeas üheks oma praeguse edu aluseks. Verlin on elus läbi teinud juba mitmeid huvitavaid seiklusi. Näiteks USA-s Washington State'i ülikoolis õppides mõistis ta suurepärastest treeneritest ja tingimustest hoolimata, et armastab Eestit ja eestlasi liiga palju, et pikki aastaid kodust eemal viibida. Nii naaseski ta koroona saabudes Maarjamaale ning on siiani otsusega rahul, sest sportlasena saavutatud arengu kõrval on ta jõudnud tänaseks Tallinna Ülikoolis psühholoogia erialal lõputöö kirjutamiseni. Psühholoogia-tudeng Verlin on paljuski ilmselt tänu oma erialale mõtestanud põhjalikumalt sotsiaalmeedia rolli noore inimese elus. “Sotsiaalmeedia on pigem halb noortele,” usub Verlin, kes on ise Instagrami platvormil olnud üks suuremate jälgijate arvuga Eesti sportlasi ja teab teemast rääkida ka oma kogemuse põhjal. “Noor ei oska enam vahet teha, mis on sotsiaalmeedias päris ja mis mitte. See võib tekitada palju halbu mõtteid, sest noor hakkab end teistega liiga palju võrdlema. Olen enda sõpradele ka öelnud, et oleks hea, kui saaks kõik (sotsiaalmeediakanalid) ära kustutada. Vahel lihtsalt ei jaksa enam. Aga kuna mul on seoses toetajatega kohustused, mis iseenesest on sportlase jaoks sotsiaalmeedia hea pool, siis ma ei saa päris hetkega igalt poolt haihtuda.” Hoogsalt kulgevas saates peatub Verlin muuhulgas ka Istanbuli sise-EM'ile pääsemise kadalipul, uuel plaanil mitmevõistlejana end proovile panna, ülikooli lõpetamisele järgnevatel plaanidel, aga ka paljul muul. Saadet juhib Karl Rinaldo.

Kergejõustikuteemalises taskuhäälingusaates "Staadionijutud" on 2023. aasta esimesel päeval külaliseks vasaraheitja Anna Maria Orel. Narvas sündinud, kuid Jõhvist pärit 26-aastase naise karjääri mahub meeldejäävaid hetki omajagu. 19-aastasena Eesti rekordiomanikuks saamine, talvel külma ilmaga tippmargi uuendamine ja Londoni maailmameistrivõistluste 18. koha saavutamine - need on vaid mõned pikast loetelust. “Ma olin noorena väga tõsine, tõsisem kui praegu ja tagantjärele isegi liiga tõsine. Trenn oli minu jaoks püha. Ma ei käinud mitte ühelgi kooliga seotud üritusel, isegi mitte oma ballil. Ma ei tarbinud alkoholi ega käinud pidudel. Mu elu oli kuiv ja rutiinne,” sõnab Orel, kelle sõnul aitas tal kiiresti Eesti rekordini jõuda lisaks pühendumisele ka andekus ja hea tehniline tunnetus. Viimased kolm aastat on olnud Orelile aga õpetlikud ja 2019. aastal heidetud rekordile 69.85 pole ta enam lähedale pääsenud. Mitu treeneri- ja keskkonnavahetust ning toiminud tehnika lõhkumine ja ületreening viisid sportlase möödunud sügisel suisa küsimuseni, kas sporditegemisega üldse on mõtet jätkata. Talv on toonud aga Orelile meelerahu tagasi ja seda kinnitavad ka trennis näidatud tulemused. “Ma usun esimest korda kolme aasta jooksul, et võin taas kaugele jõuda. Tõsiselt usun seda. Tean, et teen tehniliselt õiget asja. Ma ei saa lubada, et ma heidan suvel kaugele, aga vähemalt ma naudin heitmist jälle. Ja mul pole ka sportlasena kohustusi, mul pole hetkel sponsoreid,” lisab Orel, kes asus hiljuti treenima Ungari endise kettaheitja Roland Varga kavade järgi. Võrreldes eelmise aasta sama ajaga lendab Orelil trennis vasar viis meetrit kaugemale. Vestlus Oreliga saab olema aga tavapärasest “Staadionijuttude” formaadist küllalt erinev, sest episoodi teises pooles pühendume tema elukaaslasele, tänavu Eugene'is maailmameistriks kroonitud Kristjan Cehile, keda treenib teatavasti olümpiavõitja Gerd Kanter. Orel avab maailma parima kettaheitja tausta ning räägib, millised rõõmud ja mured tippu tõusmisega on kaasnenud. Saadet juhib Karl Rinaldo ning seda saab kuulata nii SoundCloudist, Spotifyst kui ka iTunesist.

Kergejõustikuteemalise taskuhäälingusaate "Staadionijutud" 44. osa külaliseks on kommunikatsiooniekspert ja spordiajakirjanik, endine kergejõustiklane ja Gerd Kanteri abimees Raul Rebane. Järgmisel aastal 70. sünnipäeva tähistav Rebane elab tänaseni kiiret ja põnevat elu, mistõttu pole ime, et vestlus saatejuht Karl Rinaldoga ei piirdu üksnes kergejõustikuga, vaid hõlmab teemadest ka näiteks infosõda, Eesti spordiajakirjanduses toimunud muutusi ja seni avalikkuses rääkimata seiku Moskva olümpiast. "Ma ei oska öelda, milline võiks olla täna spordiajakirjaniku eesmärk. Meeldida rahvale? Tuua inimesteni info? Võidelda oma ala imago eest? Näiteks Toomas Uba tegi omal ajal reportaažides seda, mida tänapäeval teha ei tohiks. Tema jaoks polnud kõige tähtsam lugu ega televisioon, vaid sportlane. Ta oli alati sportlaste poolel, ta oli spordi esindaja televisioonis. Ta kaitses sportlasi pea eranditult ja sportlased tunnetasid seda. Seepärast jäi ta ka klassikuks. Kaasaja ajakirjanduse põhimõtetega selline stiil kokku ei lähe, kuid see ei tähenda, et seda minu hinnangul teha ei tohiks," arutleb Rebane. Vähesed teavad, et nooruses pikakasvulise kergejõustiklasena TSIK-i õppima pääsenud ja hiljem Tartu ülikoolis ajakirjanik-toimetaja õpingud lõpetanud Rebane töötas 1980. aasta Moskva olümpial vastutusrikkas ametis. "Ma olin ametlikult teles kergejõustikuprogrammi toimetaja, aga sisuliselt tegin režissööri tööd, sest režissöör ei jaganud kergejõustikust väga palju. Tegin režiid - andsin assistendile käsklusi, millal ja mida kergejõustikus filmida ning milleks valmis olla," meenutab Rebane, kes peatub saates ka olümpiaga seotud vastuolulistel seikadel. Gerd Kanteriga sattus Rebane kokku 2000. aastal puhtjuhuslikult. "Ma olin tõmmanud spordile kriipsu peale. Ma polnud Eestis käinud aastaid ühelgi võistlusel kohapeal, sest vihkasin fundamentaalselt dopingut. Süüdistasin isegi ennast, et liiga hilja, 1994. aastal, lahkusin ETV sporditoimetusest. Ütlesin, et ma ei sea oma tulevikku valdkonnaga, kus edu on seotud pettustega. Olin Nõukogude ajal näinud seda dopingu värki. Elus oli muid huvitavaid asju palju," ütleb ta. "Aga siis, 2000. aastal, nägin ma TSIK-i staadionil juhuslikult kaht hullu - Gerdi, kellest ma midagi varem kuulnud polnud, ja tema isa," jätkab Rebane. "Üks tahtis hirmus kaugele heita ja teine tahtis kõvasti õpetada, aga kumbki ei osanud suurt midagi. See oli nii veider. Aga Gerdi meeletu tahtmine ja kummaline kirg heita kaugele - tundsin siirast kadestust, sest minul endal kergejõustikus sellist asja polnud. Ta jäi mulle seetõttu meelde ja mäletan, et ütlesin samal õhtul isegi naisele, et kohtasin staadionil erilist kuju. Ja kui ma nägin Gerdi nädal aega hiljem Tõnismäel, siis mõtlesin hetke ja otsustasin - okei, ma lähen temaga rääkima. Sealt hakkas kõik pihta." Saates räägib Rebane 11 tiitlivõistluste medalit võitnud Kanteri kõrval ka Eesti praegustest säravamatest kergejõustiklastest ning ütleb, kellel tema hinnangul on neist suurim šanss võita olümpiakuld.

Kergejõustikuteemalise taskuhäälingusaate "Staadionijutud" novembrikuu külaline on 2021. aasta Toruni sise-Euroopa meistrivõistluste viies mees seitsmevõistluses, Risto Lillemets. Lillemets on jõudnud noorest east hoolimata - novembri teises pooles tähistab ta 25. sünnipäeva - teha oma elus palju. Näitlemisest innustunud saarlane, kes sai tugeva põhja muuhulgas hoovispordiga, kolis pärast gümnaasiumi lõpetamist Kuressaarest Tallinna, käis kaheksa kuud kaitseväes, lõpetas ülikooli ja on tänaseks Eesti spordisõprade seas juba tuntud nimi, kes paikneb 10-võistluses 8156 punktiga Eesti kõigi aegade edetabelis 13. kohal. "Kui sa tahad paremaks saada, pead hakkama end vaimselt või füüsiliselt ületama hakkama," ütleb Lillemets, kes sai teatud eluperioodil lisaks treenimisele palju abi ka soorituste visualiseerimisega. "Pean iga päev proovima paremaks saada. Võtame näiteks teivashüppe. Olen teivast hüpanud umbes kümme aastat. Ja nüüd õpin ma viimaks hoojooksu õigesti tegema. Enne tegin seda omamoodi. Sellises vanuses on võib-olla raske asju nii muutma hakata, aga kui tahta 5.30 või 5.40 hüpata, siis tuleb seda teed proovida." Nii teivashüppes kui ka muudel aladel on Lillemetsa treenerina aitamas Erki Nool, kes oli lapsepõlves ka tema suurim eeskuju. Mullu Ott Tänaku ees Saaremaa parimaks sportlaseks valitud Lillemets ütleb, et varasem treeningrühm, kus tekkis Art Arvisto käe all tugev punt koos Kristjan Rosenbergi ja Taavi Tšernjavskiga, ammendas end lõpuks. Lillemets usub, et arengut on võimalik jätkata ka üksinda lõike joostes ja hooajaks valmistudes. "Ma tahan Erkile tõestada, et ma pole mingi papist poiss. Tahan näha, kuhu see tee mind viib. Erki ütles mõned aastad tagasi mu teivashüppe kohta, et "ise suur mees, aga mis okstega sa hüppad?" - ja kes oli esimene mees, kes juubeldas, kui ma rekordi 5.10 hüppasin - ikka Erki. Ja see oli nii lahe minu jaoks. Kuna ta on varemgi mulle nõuandeid jaganud, siis tundsin, et ta võiks olla minu jaoks õige valik," kinnitab 191-sentimeetrine Lillemets, kes ei pea end küll sama andekaks nagu Johannes Erm või Karel Tilga, kuid unistab ometi 9000 punktist. Saates räägib Lillemets muuhulgas ka oma väga erilisest toetajast, vaimu ja füüsise tasakaalust, õppetundidest, kaitseväest, ülikoolist ja tulevikuplaanidest. Saadet juhib Karl Rinaldo.

Kergejõustikuteemaline taskuhäälingusaade alustab uut hooaega jooksuradadelt, sest saatesarja 42. osas räägib oma loo värske Eesti meister nii 10 000 meetri jooksus kui maratonis, 24-aastane Leonid Latsepov. Mustamäelt pärit Latsepovi taust on kirev: lisaks kergejõustikus saavutatule on tal ette näidata kuldmedal keskkoolis, juunioride Eesti meistritiitel taekwondos, viieaastane periood ülikoolis Saksamaal ja töö Eesti geoloogiateenistuses hüdrogeoloogina. Laiema avalikkuse jaoks sai Marius Undi ja endise Saksamaa tippjooksja Jens Karrassi treenerinõuga Eesti tippu jõudnud Latsepov teada aga septembris, kui ta Tallinna Maratonil kahe Aafrika jooksja järel kolmandana finišeeris. Tema aeg 2:18.50 on nimelt läbi aegade parim eestlase poolt Eestimaal tehtud tulemus maratonis. Debüütmaratonil näidatud aeg on seda erilisem, et otsuse võistlusel osaleda võttis ta vastu vaid kaks nädalat enne stardipauku. “Mõned inimesed soovitasid esimese maratoniga veel oodata, ent ma nägin, et kui suudan trennis tempot 3.17 ja 3.20 kilomeetri kohta hoida, siis võiksin ka võistlusel proovida,” ütleb Latsepov. Kuigi jooksudistantsidel on levinud arusaam, et valgel mehel maailma tippu asja pole, siis Latsepov sellesse teooriasse ei usu. “Warholm ja Ingebritsen on tõestanud, et ka valged mehed võivad maailma parimad olla. Me kõik oleme inimesed. Lähen talvel laagrisse Keeniasse ja vaatan, kuidas seal kohalikud mehed treenivad. Nii palju, kui kuulnud olen, on nende saladus gruppides treenimises ja suures konkurentsis. Meeletu konkurents ongi see, mis nad maailma tippu viib,” selgitab Latsepov. Pikemas usutluses räägib Latsepov muuhulgas ka Tallinnas maratoni jooksmise võludest, venekeelsest keskkonnast hoolimata eesti keele omandamisest, suurematest auhinnarahadest ja tulevikuplaanidest. Saadet, mis hakkab nüüdsest ilmuma iga kuu esimesel päeval, juhib Karl Rinaldo.

Kergejõustikuteemaline taskuhäälingusaade „Staadionijutud“ naaseb persooni-intervjuudega eetrisse, võõrustades Tartu Ülikooli spordihoones salvestatatud osas värsket sise-MM-i neljandat seitsmevõistlejat Hans-Christian Hausenbergi (23). Suuremad kergejõustikusõbrad teavad, et elu esimesel täiskasvanute tiitlivõistlusel tippmargi 6191 punktini viinud Hausenberg ja meie teine Belgradi MM-il neljanda koha saanud mees, sprinter Karl Erik Nazarov on püüdnud samadel võistlustel kõrgeid kohti juba kümmekond aastat. Poiste esimesed telessegi jõudnud duellid peeti TV10 olümpiastarti sarjas, kus mõlemad väledate jalgade ja heade tehniliste sooritustega publiku pilku püüdsid. „Oleme sõbrad siiani ja tean, et treener Harry (Lemberg) on pidanud Nazaroviga ka plaani kevadel kiiruslike treeningute ühildamise osas Tartus või Tallinnas,“ ütleb Tartu Kalevi klubi esindav Hausenberg. Hausenbergi imelise sisehooaja erilisusele loovad tausta tema varasemad esitused mitmevõistluses. Noorteklassides fantastilisi tulemusi näidanud noormees polnud kuni selle talveni suutnud täiskasvanute seas kokku panna ainsatki 8000-punktilist kümnevõistlust ega 6000-punktilist seitsmevõistlust, mistõttu osad spordisõbrad – seejuures ka omajagu kergejõustikutreenereid – olid tema kui mitmevõistleja juba maha kandnud. Vähesed teadsid aga, kuivõrd tugevalt spordis ja eraelus tekkinud katsumused tema vaimujõudu mõjutasid. Saates tuleb ka nendel teemadel juttu. „Mingil hetkel tüütas see juba ära, kui igaüks mainis, et peaksin hüppama kaugust, mitte tegelema mitmevõistlusega. Olen vaimse poolega nüüd nii palju tegelenud, et oskan paremini reageerida. Enam pole mul vahet, mida keegi arvab,“ selgitab Hausenberg sügavast mõõnast välja tulemist. Oma esimeseks tiitlivõistluseks Hausenberg endale suuri pingeid peale ei pannud, sest Belgradi pääsemisega oli eesmärk juba täidetud. Võistlusnärvist sai ta MM-i võistlusovaalil jagu kiiresti, kuigi võistlemine polnud sellegipoolest kerge. „Ma olin unistanud MM-ile pääsemisest. Teadsin, et olen võimeline tegema ka üle 6200 punkti, aga mul on siiani raske head mitmevõistlust kokku panna. See tundub kõrvalt vaadates hästi lihtne – oled heas vormis, tee järjest rekordeid -, aga tegelikkus on teine,“ sõnab Hausenberg. Näiteks MM-il tuli kõigil võistlejatel harjuda „vedrutava“ tartaaniga, mis andis küll eelise häid tulemusi näidata, ent millel pääsetaksegi jooksma ja hüppama vaid suurvõistlustel. Saates saab muuhulgas ka teada, mil moel eelmisest sügisest Harry Lembergi näpunäidete järgi treeniv Hausenberg on juba pool aastat keskendunud treeningutel oma nõrgemate alade järele aitamisele, et suvel ka kümnevõistluses hea tulemus teha; kuidas tal on tekkinud „inimeseks saamise“ tunne ehk soov jalutamas käia ja raamatuid lugeda ning mida ootab ta endalt eeloleval suvel. Saate lõpuosas selgub ka eelmise küsimusmängu võitja ja esitatakse uus küsimus. Saadet juhib Karl Rinaldo.

Kergejõustikuteemaline taskuhäälingusaade „Staadionijutud“ ärkab talveunest, et rääkida Audentese spordigümnaasiumis aastate jooksul tehtud muudatustest ja hetkeseisust. Audentese spordigümnaasiumis õpib täna 28 kergejõustiklast, keda juhendab kolm treenerit: Tõnu Kaukis, Mikk-Mihkel Arro ja Andrei Nazarov. Neist kaks esimest ehk Kaukis ja Arro ongi seekord Karl Rinaldo juhitavas saates mikrofonide taga, et Audenteses toimuvat iseloomustada. 3. märtsil salvestatud saates tuleb muuhulgas jutuks: *Miks treenivad Audentese spordigümnaasiumis kõiki kergejõustiklasi just kolm endist mitmevõistlejat, mitte n-ö erialaspetsialistid nagu varem? *Kas Audentese spordigümnaasium ja Audentese klubi on sama asi? *Kui palju kergejõustikutreenerid omavahel asju arutavad ja nõu peavad? *Mil moel on spordikooli õpilaste treeningtingimused viimastel aastatel muutunud? *Kas Audentesesse loodetakse igal aastal tuua kõik Eesti paremad noored või pole see eesmärk? *Kas nutitelefone tohivad noored treeningute ajal kasutada? *Milline kergejõustiklane tegi koos sõbraga Audenteses oma podcasti? *Sise-MM Belgradis: Eesti läheb suurvõistlusele rekordilise koondisega. Millises seisus on meie viis atleeti? *Küsimusmängus selgub eelmise saate võitja ja esitatakse uus küsimus.

Kergejõustikuteemalises taskuhäälingusaates „Staadionijutud“ on sel korral külalise rollis endine kuulitõukaja ja praeguseks juba aastakümneid treeneritööd teinud Ants Kiisa. 1996. aasta Euroopa meistrivõistlustel Stockholmis üheksanda koha saanud Kiisa, kes spordisõprade seas pikemat tutvustamist ei vaja, peab üheks oma sportlaskarjääri olulisemaks hetkeks 1984. aastat, mil ta Tallinna Spordiinternaatkoolist välja visati. „Pean seda oma karjääris kõige olulisemaks hetkeks. Järelikult nii pidigi minema. Ja tänu (koolist väljaviskamisele) minust sportlane saigi. Tahtsin küll esialgu oma TSIKI-i treeneri Jüri Muraka juures edasi trennis käia. Ta oli ülitore inimene ja hea treener, aga tema elu oli selleks ajaks juba puntras. Sõitsin pärast trenni Turbast Tallinnasse trenni, tegin soojaks ja ootasin trenni, aga vahel teda ei tulnudki. Sellest oli kahju, sest tean, milline ta varem oli olnud,“ meenutab Kiisa. „Seejärel leidsin Spordilehest kuulutuse, kus Aleksander Lohk kutsus tööjõureservidesse lapsi trenni. Läksin 1985. aasta 5. jaanuaril vist esimest korda trenni, kus pundis olid muuhulgas Kalev Külv, Elju Kubi ja Helgi Parts. Lohk pani mind kohe katseid tegema, et näha, mis ma teha suudan. Käed-jalad värisesid pärast trenni, sest koormus oli nii suur. Aga tegin kümme päeva trenni ja panin kohe pooleteise meetriga isikliku rekordi, pärast mida olin Eesti esinumber. Seda raputust oli mul vaja,“ lisab 51-aastane Kiisa. 1996. aasta suvel, vahetult enne Atlanta olümpiamänge USA-s eellaagris viibides sai Kiisa saatusliku vigastuse, mis sisuliselt ka tema sportlaskarjäärile joone alla tõmbas. Mõned aastad hiljem alustas ta juba vana koolivenna ja sõbra Erki Noole treenimist. „Erki oli spordikoolis pisike poiss, kuskil 150 sentimeetrit pikk. Oleme tagantjärele rääkinud klassivendadega, et sisu oli tal tegelikult juba siis kõva,“ tunnustab Kiisa. „Erki hüppas väikse poisina 10 sentimeetrit üle oma pea kõrgust. See, et ta oli kõige väiksem, ei teinud teda kõige väiksemaks. Ta oskas enda eest väga hästi seista. Ta polnud siis allaandja ja temast ka ei saa sellist kunagi. Erki tõestas, et üks asi on füüsiline andekus, aga teine asi on mentaalne jõud ehk see, mis sind edasi viib. Olen kindel, et selle sisemise põlemiseta poleks ta neid tiitleid võitnud. Ja kohe, kui Erki pikkust viskama hakkas, oli ta teistest pea jagu üle.“ Kiisa on puutunud kokku paljude meie viimase paarikümne aasta paremate heitjate-tõukajatega. Neist üks talendikamaid oli varalahkunud Taavi Peetre, kellest sai Kiisa abiga Eesti üks kõigi aegade paremaid kuulitõukajaid. „Ma olen ikkagi ütelnud, et sportlane peab ise teadma, et ta ei tee sporti minu jaoks. Ja et kui ta on andekas, siis ma nõuan ka temalt rohkem. Näiteks Taavi Peetre oli selline kuju ja anne, et... Meil oli noorteklassis ka paar kriitilist momenti. Kui ta esmakordselt edu saavutas, siis märkasin, et ta tundis juba rahulolu. Ta oli siis 18-aastane ja tõukas 18 meetrit. „Väga lahe küll, aga mis su eesmärk on?“ küsisin ma. Kas ta tahab olla Hiiumaa meister ja Eesti meister? Kui nii, siis pole minul mõtet temaga edasi teha. Ütlesin, et kui ta tahab maailmas midagi saavutada, siis olen valmis temaga edasi minema. Taavi mõtles paar päeva, tuli seejärel trenni, vabandas ja pani käe pihku,“ räägib Kiisa. Seekordses saates tuleb juttu veel paljudel teemadel, alustades tõsisest huvist lauatennise vastu, jätkates Aserbaidžaani parimaks kuulitõukajaks kerkimise ja Janar Taltsi andekusega ning lõpetades heitjate seeriavõistlusega, mida kogenud treener juba paarkümmend aastat tagasi juhuslikult vedama sattus. Saadet juhib Karl Rinaldo.

Kergejõustikuteemalise taskuhäälingusaate „Kuldne geim“ 37. osas on saatekülaliseks tänavu Eesti läbi aegade üheks paremaks mitmevõistlejaks kerkinud olümpialane Karel Tilga. Valgamaalt Pukast pärit 23-aastane Tilga viis talvel isikliku rekordi 7-võistluses 6264 punktini ja kevadel 10-võistluses kohe 8484 punktini. Suve alguses võitis kahemeetrine mees USA üliõpilasmeistrivõistlused ja pääses oma esimesele olümpiale. Kui panna kokku kõik sisehallis ja väljas staadionil tehtud tulemused, siis suutis ta isikliku rekordi püstitada tänavu suisa 12 üksikalal. Vaid kettaheites jäi varasem tippmark veel napilt löömata. „Olen oma sportlaskarjääri jooksul palju arenenud. Just treeningutel on see, et kui varem läks üks ala aia taha, siis mõtlesin: nüüd ma ei oska seda ala. Aga nüüd, mil olen arenenud, saan aru, et vahel lihtsalt pole minu päev. Hea näide on kuulitõuge. Tegin sel aastal vist ühe hea kuulitrenni, kus tõukasin üle 15 meetri. Aga võistlustel ei saanud ma tänavu vist kordagi 15 meetrist kehvemat tulemust kirja,“ ütleb Tilga. Tokyo olümpiast kujunes Eesti kümnevõistluse-triole raske katsumus. Tilga, kes läks ainsana avapäeva hommikul meie meestest soojendust tegema täiesti tervena ja hea vormi pealt, tegi vahetult enne 100 meetri jooksu tagareiele liiga ega saanud samuti endast maksimumi välja võtta. See, et Tilga võistlus ebaõnnestus närveerimise pärast, nagu arvasid mitmed kohapeal olnud Eesti reporterid, oli vale. „Eks ma pabistasin ka, sest see pole hea tunne, kui lähed oma esimesele olümpiale ja tunned call roomis jalga venitades, et tõmbad tagareie ära. Proovisin enne tunnelist staadionile minemist starte teha ja sain aru, et ei suuda valuta joosta. Seepärast nägin ilmselt ka väga närviline välja kaamerate ees,“ meenutab Tilga, kes suutis vigastusest hoolimata võtta odaviskes võimsa isikliku rekordi 73.36-ga alavõidu. Lapsena kõikidest treeningutest, mida Pukas pakuti, osa võtnud Tilga hindab oma eduloos kõrgelt vanemate rolli. „Mul on vist üldse kõige toetavamad vanemad. Mäletan, et kui ma olin umbes 16-aastane, siis hakkas isa nalja tegema, et ta tuleb isegi mu kehalise kasvatuse tunde vaatama. Ta oli nii suur spordifänn, et käis alati kõikidel mu võistlustel. Nii ema kui ka isa on alati olnud väga toetavad minu sporditegemise osas,“ tunnustab Tilga. Järgmisel aastal loodab Tilga parandada tippmarki ennekõike kümnevõistluses, kus näeb hetkel varu rohkem kui seitsmevõistluses. „Tänavuse siserekordiga tegin endal elu väga raskeks. Kui suudaksin uuesti teha üle 6200, siis oleksin väga rahul. Aga kümnevõistluses polnud mu tänavune rekordivõistlus kaugeltki ideaalne võistlus. Usun, et 8600 võiks olla hea ja ka realistlik eesmärk uueks hooajaks,“ arvab Tilga. „Pikemas plaanis olen alati öelnud, et kui mu eesmärk oleks 8500 punkti, siis poleks mõtet sporti teha. Eesmärk on ikkagi olla kõige parem ja teha kunagi 9000 punkti. Eks igaüks saab ise otsustada, kui realistlik see on, aga selle nimel ma igapäevaselt trenni lähen. Kõikide asjade kokkulangemisel võib see ühel päeval õnnestuda, kuigi ei pruugi.“ Pikas intervjuus räägib Tilga muuhulgas oma hilisest kergejõustiku juurde jõudmisest, treeneritest, konkurentidest, USA ülikoolisüsteemist ja elukaaslasest, Hiina seitsmevõistlejast Ninali Zhengist. Saate lõpus selguvad ka viimaste küsimusmängude võitjad ja esitatakse uue nädala küsimus. „Staadionijutte“ juhib Karl Rinaldo.

Kergejõustikuteemalises taskuhäälingusaates „Staadionijutud“ on augusti esimeses episoodis külalise rollis selle suve üks silmapaistvamaid atleete, Eesti kõigi aegade kolmandaks kaugushüppajaks kerkinud Lishanna Ilves. 21-aastane Ilves krooniti juunis esmakordselt täiskasvanute klassis Eesti meistriks suurepärase isikliku rekordi 6.66-ga. Paar nädalat hiljem Tallinnas toimunud U23 vanuseklassi EM-il teenis Nebraskas esimese ülikooliaasta seljataha jätnud naine kuuenda koha 6.42-ga. „Pärast Euroopa meistrivõistlusi võtsin aja täiesti maha kaheks nädalaks. Pärast EM-i olengi kodus tööd teinud,“ sõnab Järvamaalt pärit kergeatleet esialgu veidi üllatuslikult. Seejärel selgitab ta: „Meie perel on Koerust kolme kilomeetri kaugusel oma talu. Ette tuleb loomade karjatamist ja kõike muud, mida talus on vaja teha. Ehitame näiteks praegu lihaveisekarjale aedu. See on füüsiliselt päris raske, sest kuuekilose kuvaldaga tuleb poste maasse taguda. Ma usun, et jõusaali kõrvalt olen ka sealt natuke tugevust juurde saanud.“ Ilvese tänavune rekordhüpe tegi temast juba Euroopa tasemel sportlase, mis annab lootust, et järgmisel suvel võiksime teda esmakordselt näha ka täiskasvanute tiitlivõistlustel hüppamas. „Annan endale aru, et 6.66 on selline tulemus, kus aasta jooksul enam 34 sentimeetriga rekordit ilmselt ei paranda. Samas usun, et mul jäi praegu selle 6.66-ga natuke varu sisse. Aga see ongi ehk hea, kuna on, mille poole püüelda. Näiteks mu jõunäitajad on praegu äärmiselt kehvad. Kui jõunäitajaid vaadata, siis ei ütleks iial, et ma nii kaugele olen hüpanud,“ pajatab Ilves. Olümpiamängude ajal ei saa üle ega ümber ka Tokyos toimuvast. Ilves tunnistab, et Eesti epeenaiskonna kuldmedal pakkus emotsiooni, mida tihti kogeda ei saa. „Nende finaali ajal oli selline pinge sees. Käed värisesid. Vahepeal panin padja silme ette, sest ei julgenud lihtsalt vaadata. Aga kui sai selgeks, et tulebki kuld ära, siis hakkasid pisarad voolama. See oli väga võimas emotsioon, mida nad pakkusid meile,“ rõõmustab Ilves. Intervjuust kuuleb muuhulgas Ilvese lapsepõlvest ja vanemate kasvatusest, tõsiseimast vigastusest, konkurentsist õega, elust USA-s, eeskujudest ja paljudest muudest põnevatest teemadest. Saates esitatud küsimusele saab vastata aadressil ekjl@ekjl.ee. Saadet juhib Karl Rinaldo.

Kergejõustikuteemalises taskuhäälingusaates „Staadionijutud“ võtab Tallinna kesklinnas koduses Kodu tänava stuudios seekord istet Eesti parim teivashüppaja, Lõuna-Dakota ülikoolis esimese hooaja seljataha jätnud Eerik Haamer. Tänavu Eesti kõigi aegade edetabelis Valeri Bukrejevi järel ja Erki Noole ees teisele kohale kerkinud tartlase areng on kulgenud justkui Tehvandi tõus, pidevalt ülesmäge: 2016. aastal oli tema rekord 4.32, 2017. aastal 4.72, 2018. aastal 5.15, 2019. aastal 5.40, 2020. aastal 5.42 ja 2021. aastal 5.61. Hoolimata sellest, et Haameri näol on tegu saatesarja noorima külalisega, oskab ta juba praegu hinnata kõrgelt nii perekonna kui ka esimeste treenerite rolli oma kujunemisloos. „Ma olen lihtsalt väga tänulik oma esimesele teivashüppetreenerile Hendrik Lindepuule. Olgugi et ta polnud ise teivast hüpanud, mõistis ta seda ala nii hästi. Minu arust on täiesti imekspandav, kuidas keegi võtab raamatu kätte ja õpib teivashüppe ära. See on minu arust väga huvitav ja äge tema puhul! Ma ei oleks siin temata,“ ütles Haamer legendaarse treeneri ja tõlkija kohta. Haamer, kelle hüppestiili võib nimetada ühteaegu nii efektseks kui ka efektiivseks, peab end kahe viimase aja maailma valitseja ehk prantslase Renaud Lavillenie ja Mondo Duplantise hübriidiks. Ka prantslane ja rootslane on paistnud silma eelkõige hüppetunnetuse ja osavuse, mitte füüsiliste näitajatega. „Füüsilist eelist pole mul kunagi vist kellegi ees olnud. Võib-olla kiirus teatud mõttes (on olnud eelis), aga pigem ikkagi on tehnika olnud minu x-faktor. See on mu eelis alati olnud. Ka TV 10 Olümpiastarti võistlustel oli nii. Mu kehaline koordinatsioon on piisavalt hea, et saada aru, mida ma teiba küljes teen. Suudan midagi välja voolida ka hüpetest, mis pole perfektsed.“ 2024. aasta Pariisi olümpial loodab heledapäine spordimees heidelda medali eest, kuigi huvitavaid noori, kelle arengut ta nii spordisõbra kui ka konkurendina huviga jälgib, on esile kerkinud palju. „Neid inimesi on nii palju, kes võiksid medaliheitlusesse sekkuda. Aga ütleme siis näiteks Mondo (Duplantis), äsja U23 EM-i võitnud Ethan Cormont ja mina,“ muheles Haamer, kes lisas, et on endale alati kõrgeid eesmärke seadnud. Saates saab muuhulgas teada ka seda, millise maailmarekordiomanikuga Haamer hiljuti Tartus koos treenis, mida USA-s teistmoodi tehakse kui Eestis ja kuidas ta oma seni suurimast tagasilöögist spordipsühholoogi abiga välja tuli. Saate lõpus esitatakse uus küsimus, mille vastused saavad kuulajad saata aadressile ekjl@ekjl.ee. „Staadionijutud“ on suurematest platvormidest üleval nii Soundcloudis, Spotifys kui ka iTunesis. Saadet juhib Karl Rinaldo.

Kergejõustikuteemalises taskuhäälingusaates „Staadionijutud“ läheb sel nädalal eetrisse eriosa, mis keskendub ajaloo tegemisele ehk sellele, kuidas Tallinn, Kadrioru staadion ja Eesti kergejõustikuliit võõrustavad juulis järjestikustel nädalalõppudel U23 ja U20 vanuseklassi Euroopa meistrivõistlusi. Julgest ettevõtmisest on Manta Maja stuudiosse saabunud rääkima võistluste peakorraldaja, endine sprinter ja paljude suurvõistluste läbiviimise juures olnud Taavi Esperk ning läbi ja lõhki kergejõustikuperest pärit Teele Treiel, kes tegutseb mõlemal võistlusel meediajuhina. Saadet juhib Karl Rinaldo. Muuhulgas tulevad jutuks järgmised teemad: *Kuidas üldse juhtus nii, et Eesti korraldab kaks suurvõistlust järjest? *Mida tähendab ühe lisavõistluse võtmine korraldajatele? *Esperki elavamad mälestused seoses kergejõustikuvõistluste korraldamisega ehk Justin Gatlini comebackist kuni „Sovetski Mondoni“. *Mis juhtus tänase maailma parima odaviskaja Johannes Vetteriga Tallinnas 2011. aasta EM-il? *Mida uut ja huvitavat näeb Eesti spordisõber seoses EM-iga Kadrioru staadionil? *Kui suure tulu toob kahe võistluse korraldamine Eesti turismisektorile? *Milliste piirangutega peavad võistlejad ja publik arvestama? *Milline saab olema võistlustel maskott Tormi roll? *Võistluste puhuks on valminud NOËP-ilt uus laul, mida saates ka kuulata saab. *Kes on Eesti koondise liidrid saabuvatel võistlustel ja kui suure delegatsiooniga me kodustel jõuproovidel välja läheme? *Kes on Tallinnas võistlustulle asuvatest sportlastest kõige kuulsamad?

Kergejõustikuteemalises taskuhäälingusaates „Staadionijutud“ on seekord külalise rollis Ateena olümpiamängude pronksmedalist, armastatud kettaheitja Aleksander Tammert. Teemadering ei piirdu kettaheite spetsiifikaga, sest juttu tuleb ka spordi populaarsuse kasvatamisest, raha rollist tippspordis, Kalevi staadioni rekonstrueerimisest ja paljust muust. 2006. aastal heidetud tulemusega 70.82 maailma kõigi aegade edetabelis 18. kohta hoidev Tammert pole viimastel aastatel enam sportlase ega treenerina tippspordiga seotud olnud ja jälgib toimuvat huviga kõrvaltvaataja pilgu läbi. Olgugi et meie hiljutised tipud ehk Tammert ise ja Gerd Kanter ning ala muul moel populariseerinud Raul Rebane ja Mati Lilliallik tegid kettaheitest 10-15 aastat tagasi Eestis menuka ala, on parandamisruumigi omajagu. „Kindlasti on Eesti spordisõber tänu meile, aga ka pidevale jälgimise traditsioonile keskmisest arusaavam publik. Aga üldiselt on kettaheidet päris raske jälgida. Selleks, et kõigest aru saada, peab olema tasemel kommentaator ja abimees tema kõrval. Olen nüüd ka kõrvalt juba pikalt tiitlivõistlusi vaadanud ja võib-olla endal ala tundva inimesena jääb puudu detailidest. Tavaline kommentaator ei oska seletada, mida ja miks sportlane ringis teeb, miks ketas laperdama läheb ja kas tuul kannab või mitte. Oleks jube tore, kui sellistesse ülekannetesse kaasataks ala proffe, kes aitaksid seda kõike vaatajatele huvitavamaks teha,“ sõnab Tammert. Kettaheite juurde jõudis tulevane tippheitlja paljuski tänu oma isale, legendaarsele kuulitõukajale, treenerile ja spordientusiastile Aleksander Tammert seeniorile, kes 2006. aasta sügisel, mõned kuud pärast poja medalivõitu Göteborgi EM-il, meie seast lahkus. „Aasta läks pärast isa lahkumist spordis raisku. 2008. aastal leidsin küll uue hingamise ja too aasta algas veel päris hästi, aga kõik minu medalivõidud ja isiklikud rekordid nägi ta ära. Isa lahkumisest jäi tühimik treeningutesse sisse. Isa tahtis alati minu treeninguid vaatamas käia, isegi kui ma lihtsalt soojendust tegin või venitasin. Ta oli kõigi ihukarvadega alati asja juures. Ja ta oli sellist tüüpi inimene, kellele ei meeldinud eriti üksinda olla. Tohutu spordifännina meeldis talle vaadata iga minu liigutust ja vahel kasvõi tagantjärele targana öelda, et, näe, sinna need kolm või viis sentimeetrit läksid. Aga see oli väga hea analüüs, sest ise ma alati näiteks lihtsamatel treeningutel sügavalt kaasa ei mõeldnud. Isa aga oli see, kes kõik täpselt meelde jättis ja ka statistika poolel silma peal hoidis,“ meenutab 48-aastane Tammert. Täna spordiselts Kalevi tegevjuhina töötavat Tammertit tuntakse kui meeletult hea tehnilise tunnetusega kettaheitjat, kes suutis heidetele pea alati tänu tuule tabamisele lisameetreid koguda. „Üks asi on tehnika, teine on ketta planeerima panemise oskus. Ma arvan, et tehnika arendamisele aitas kaasa treeneri käe all väga suure koguse imitatsiooniharjutuste tegemine. Igal treeningul olid kettaheite juurdeviivad harjutused osa minu soojendusest. Ehk siis selleks ajaks, kui ma hakkasin treeningul otseselt heitma, oli mul 40-50 mõtestatud imitatsiooniharjutust all. Ja ma ei hakanud ka seejärel kohe alati lahmima, vaid lasin kõigepealt umbes kümme heidet 60 meetri juurde ja alles seejärel tõstsin tasapisi tempot. Läbi korduste arvu on võimalik muutuda ringis robotiks. Aastatel 2004-2006 ei pidanud ma ringi minnes millelegi pikalt mõtlema, sest läksin sooritama justkui tükitööd,“ selgitab tartlane. Pikas intervjuus räägib Tammert veel 1990ndatel aastatel USA-sse ülikooli minemisest, mitmekeelsest perekonnast, konkurentsist Gerd Kanteriga ja poolelijäänud koostööst Martin Kupperiga. Muuhulgas saame teada, kas Tammert plaanib ka sel suvel veel ringi tulla. Saadet juhib Karl Rinaldo.

Kergejõustikuteemalise taskuhäälingusaate „Staadionijutud“ seekordses osas on stuudiokülaliseks Eesti kõigi aegade teine 400 meetri tõkkejooksja, otsekohese ja analüütilise jutuga Jaak-Heinrich Jagor. Alles 24-aastasena Eesti spordimaastikul suurüllatajana esile kerkinud ja esmakordselt tiitlivõistlustel osalenud Jagor on täna, 31-aastasena, üks Eesti viimaste aegade tihedamaid tiitlivõistlustel osalejaid. Rasmus Mägi kõrval tõkkejooksu Eestis suurde pilti tuua aidanud pärnakas on osalenud mitmel EM-il ja MM-il ning Rio olümpialgi. „Ma ei ütleks, et kui algab treeningperiood, siis Rasmuse olemasolu mind meeletult utsitaks. Sean eesmärke ikkagi iseendast lähtuvalt. Samas ei saa muidugi tema olemasolu Eesti spordis ja minu arengus alahinnata. Arvan, et nii mõnelgi superjooksul, mis ma aastate jooksul teinud olen, on Rasmusel oma osa. Olen paljud oma parematest aegadest jooksnud siis, kui Rasmus on olnud mu kõrvalrajal,“ tunnustab Jagor kodust konkurenti. 2016. aasta Euroopa meistrivõistlustel 13. koha ja Londoni maailmameistrivõistlustel 19. koha teeninud Jagor oskab tunda rõõmu selle üle, et treeningutele antud aeg on realiseerunud ka tulemustena. „Isegi kui näiteks Eesti suusataja saab maailmas 33. koha, siis mina võtan küll mütsi maha, sest neid mehi, kes näevad väga kõvasti vaeva, aga ei jõua kunagi Eesti meistrivõistlustelgi kümne parema hulka, on ju ka väga palju,“ ütleb ta. Mõnda aega tagasi tööelus kannapöörde teinud ning treeneritöö digiturunduse vastu vahetanud Jagori sõnul muutis teda palju 11-kuuline kaitseväe-teenistus. Loomult otsekoheseks on ta jäänud aga tänaseni. „Jah, eks ma olen pigem otsekohese ja toorema sõnapruugiga mees. Mõned üksikud korrad on olnud, kui on imelikult vaadatud. Olen näiteks intervjuu pärast võistlust andnud ja näiteks ema on öelnud, et veidi labane oli. Mina aga ise arvan, et kõik sai korrektselt öelnud,“ jätkab Mehis Viru hoolealune. Jagori isiklik rekord 49,37 pärineb kuue aasta tagant. Tõkkejooksja tunnistab, et treeningutel tehtu põhjal tulnuks tippmark juba ammu üle luua, ent erinevad tervisemured pole lubanud seda tänini täide viia. „Vastutus tuleb ju võtta. Väga aus vastus on see, et treeningutel on enda ja treeneri otsuste summa-summaarumina üle treenitud. Aga tekivad ka sellised vigastused – need on kõige hullemad -, mille tekke kohta pole näha ühtegi märki. Ka minu praegune kubemelihase piirkonnaga seotud vigastus tekkis kiirenduse järel hoogu maha võttes, kui kõik lihased olid lõdvad. Kui sellised vigastused tekivad, siis läheb väga tähtis aeg ettevalmistusperioodil kaduma ja tekivad mured,“ ütleb Jagor. Jagor on tegelenud elus mitmete erinevate spordialadega, ent õppinud ka klaverimängu ja käinud laulupeol esinemas. „See oli üheksanda ja kümnenda klassi vaheline suvi. Vaatasin mingil arusaamatul põhjusel kodus üksinda laulupidu, kui esitamisele tuli „Ta lendab mesipuu poole“. See emotsioon, mis isegi läbi teleri vahenduse tuli, oli nii paganama ilus, et juhtus midagi müstilist. Ma hakkasin enam-vähem nutma. Sel hetkel tekkis meeletu soov ise ka sama kohapeal kogeda. Nii läksingi 10. klassis lauluõpetaja juurde ja küsisin, kas meie koolis ka laulupeole oleks võmalik minna. Punt pandigi kokku ja meie segakooris oli lõpuks 24 inimest. Ja see kõik õigustas ennast. Tunne, mille laulukaare all olles tekkis, oli täiesti kosmus. Ma tean inimesi, kes pole n-ö tõupuhtad eestlased, aga on rohkem Eesti patrioodid kui mina. aga mis puudutab laulupidu, siis see on minu selline Eesti armastuse vundament,“ meenutab Jagor. Pikas intervjuus räägib Jagor paljudel huvitavatel teemadel, muuhulgas mahukate treeningute kannatamisest, enda ja Rasmus Mägi võrdlemisest, meediaga suhtlemisest ning Karsten Warholmist ja maailmarekordist. Saadet juhib Karl Rinaldo.

Kergejõustikuteemalise taskuhäälingusaate "Staadionijutud" 31. osas räägib sportlaste tervisest, aga ka psühholoogiast ja paljust muust Eesti koondise pikaaegne füsioterapeut Risto Jamnes. Juunis 40. sünnipäeva tähistav Jamnes pajatab, kuidas üks noor mees, kes soovis saada kümnevõistlejaks ja tegi selle nimel Tõnu Kaukise käe all Eesti spordigümnaasiumis kõvasti trenni, jõudis lõpuks hoopis füsioteraapia valdkonda. Sekka kuuleme ka mitmeid huvitavaid juhtumisi Eesti sportlastega. Saates tuleb juttu muuhulgas järgnevatel teemadel: *Miks inimesed füsioterapeudi poole pöörduvad? *Milline füsioterapeudi tööpäev Risto näitel välja näeb? *Mida huvitavat ütles Risto Ksenija Balta sünnipäeval? *Kas harrastussportlane peab käima massaažis? *Kuidas Risto ühel Eesti maratoonaril järgmisel päeval joosta ei lubanud, aga... *Hoolealuste seas tuntud tsitaat: “Mina ei tee haiget, sul on lihtsalt valus." *Endise Eesti tippsportlase näitel sellest, kuivõrd kurnav võib massaaž olla. *Mis on andekus? *Koostööst Põhjamaiste aeglaste "Tori hobustega". *Miks Ristost ei saanud kümnevõistlejat? *Füsioterapeut kui psühholoog. Kui palju ja mida sportlased massaažilaual räägivad? *Kuidas suurvõistlustel käies end häälestada seoses sportlaste võimalike vigastustega. *Humoorikas lugu Janek Õiglasest ja sellest, kuidas ta oda kaugele viskas. *Kas Eesti parematel kergejõustiklastel on taastumise osas sarnased võimalused käepärast nagu suurriikide tippudel? *Töö Team Estonia projektiga. Millised on plusspooled ja millised miinuspooled? *Milline on Maicel Uibo seis enne Götzise kümnevõistlust? *Millistes olukordades tegi Erki Nool oma paremad tulemused? *Kas ka füsioterapeut võib saada oma tööd tehes vigastada? *Millised koolkonnad on Euroopas välja kujunenud seoses füsioteraapiaga?

"Staadionijutud" | Erich Teigamägi: peame plaani, kuidas Eesti 10-võistlejatele kodupubliku ees meeldejääv võistlust korraldada Kergejõustikuteemalise taskuhäälingusaate "Staadionijutud" 30. osas tutvustab Eesti kergejõustiku köögipoolt äsja uueks nelja-aastaseks perioodiks ametisse valitud alaliidu president Erich Teigamägi. Saaremaalt pärit Teigamägi asus Eesti kergejõustikku juhtima 2006. aastal, 35-aastase mehena, mil oli enda sõnutsi ettevõtluses läbinud ühe etapi ning otsis elus uusi ja huvitavaid väljakutseid. Et tugev kergejõustikupisik oli temas maast-madalast sees ja huvi meelisalale midagi tagasi anda samuti, otsustas ta end proovile panna. Täna, 15 aastat hiljem, on Teigamägi üks kõige kauem suure alaliidu presidendina ametis püsinud inimesi. Pea kahetunnises usutluses avalikustab Teigamägi muuhulgas mitmeid huvitavaid mõtteid ja plaane seoses eelseisvate aastatega Eesti kergejõustikus. "Hea oleks, kui me suudaksime oma praegused tippmehed kümnevõistluses koondada korra ühele staadionile ja võistlusele. Võib-olla teha umbes selline maavõistlus nagu 1975. aastal, kus osalesid Nõukogude liidu, Lääne-Saksamaa ja USA kümnevõistlejad. Toona muidugi oli võistlusi vähem ja iga taoline väljund võeti paremini vastu. Tänavu on aga igal aastal tiitlivõistlus, lisaks näiteks Götzis. Aga see on miski, mille nimel me praegu tööd teeme," ütleb Teigamägi. Saate lõpus võetakse ette aga taas kuulajate küsimusmäng, millele saab vastuseid saata aadressile ekjl@ekjl.ee. Saadet juhib Karl Rinaldo. Saates tuleb muuhulgas jutuks: *Kas Teigamägi soovinuks, et tal olnuks tänavustel valimistel ka vastaskandidaat? *Milliseid vigu on alaliit viimastel aastatel teinud? *Kuidas Teigamägi noorena Saaremaal spordiga tutvust tegi? *Kuidas tulevane alaliidu president 1990ndatel aastatel ettevõtlusega tegelema hakkas ja mis tõi edu? *Millised tiitlivõistlused on jätnud Teigamägile kõige sügavama jälje? *Milliste Eesti sportlaste elulooraamatud väärivad esiletoomist? *Kuidas kergejõustikuliidul täna toetajate otsimine edeneb ja mida potentsiaalsetele sponsoritele väljundina pakutakse? *Tiitlivõistluste teleülekannetest minevikus, olevikus ja tulevikus. *Millist täiskasvanute tiitlivõistlust Eesti korraldada sooviks? *Kas Kalevi staadionil hakatakse pärast renoveerimistööde lõpule viimist korraldama ka suuri kergejõustikuvõistlusi? *Alaliit peab plaani, kuidas Eesti paremad kümnevõistlejad mõne aasta pärast kodupubliku ette võistlema tuua.

Kergejõustikuteemalise taskuhäälingusaate „Staadionijutud“ 29. osas räägib pikamaajooksu võludest ja valudest Tokyo olümpiapiletit sihtiv maratoonar Jekaterina Patjuk. Äsja 38. sünnipäeva tähistanud Patjuki näol on tegu Eesti 3000 meetri takistusjooksu rekordiomanikuga, ent viimased aastad on ta keskendunud just kõige pikemale tiitlivõistlustel kavas olevale jooksudistantsile. Detsembris läbis ta Valencias maratoni Eesti kõigi aegade kolmanda aja 2:34.34'ga, millest võib ehk isegi piisata, et pääseda tänavu Tokyo olümpiamängudel starti. Üks maraton on Patjuki siiski veel kevadel Kopenhaagenis ees ootamas, et olümpianormile 2:29.30 lähemale jõuda. „Kui ma alustasin maratonijooksu treeningutega, siis sain aru, kui väike on Tallinn,“ naerab Patjuk, kes vuhab pealinna tänavatel tavalistest harrastusjooksjatest mitu korda kiiremas tempos. „Isegi üks rattur kiitis kord, et jooksen kiiresti. Jooksin temast mööda ja sain aru, et tal endal oli parasjagu päris raske.“ Tallinnas venekeelses keskkonnas üles kasvanud, ent täna vabalt ka eesti keelt kõnelev Patjuk tunnistab, et sporti tehakse küll eelkõige iseenda jaoks, kuid lähedaste inimesteta oleks rasketel treeningutel ja võistlustel vastu pidamine keeruline. Tempotrennides aitab teda näiteks jalgrattaga kõrval sõitev elukaaslane, aga abistajaid on teisigi. „Treener Harri (Lemberg) võtab väga rahulikult kõike, mis minuga juhtub. Vahepeal võin nutta, aga tema ütleb ikka: jah, trenn oli raske, aga see on normaalne. Ta on vist harjunud lihtsalt sellega, et minuga kogu aeg midagi juhtub. Teine inimene on ema, kes kogu aeg küsib, kuidas mul läheb. Ta ei tea üldse midagi tehnikast ega spordist, aga kui ta vaatab mu võistlust, siis näeb ära, kas mul oli seekord kerge või raske joosta. Ta tunneb ja saab aru kuidagi seda,“ ütleb Patjuk, kelle valjuhäälsemad kaasaelajad on õelapsed. Patjuk räägib saates muuhulgas sellestki, kuidas vigastuspaus võib osutuda teatud olukorras äärmiselt vajalikuks ja positiivse mõjuga sündmuseks, samuti tuleb juttu maratonijooksu spetsiifikast, sponsoritest, harrastajate treenimisest ja enesearengust. Nagu ikka, võetakse seegi kord ette küsimusmäng. Saadet juhib Karl Rinaldo.

Kergejõustikuteemalises taskuhäälingusaates "Staadionijutud" on seekord stuudiokülalise rollis mees nagu orkester, noor kümnevõistleja Siim Liblik. "Kui ärkan hommikul üles ja kuskilt on valus, siis on väga hea tunne, sest järelikult olen veel elus," avaldab 41-aastane Liblik oma elu moto. Liblik pole ammu üksikaladel isiklikke rekordeid uuendanud, kuid on veendunud, et koostöö Mikk Pahapilliga toob Kärts Magneesiumi klubi uhkele esindajale viimaks oodatud arenguhüppe. Liblik möönab, et pole õigesti treenima lihtsalt saanud veel hakata, sest enne tuleb valesti treenimine ära lõpetada. 28. märtsil Siimu sünnipäeval sündinud saadet juhib Karl Rinaldo. Nagu "Staadionijuttudes" kombeks, tuleb ka seekord saate lõpus ettelugemisele kuulajaküsimus.

Kergejõustikuteemalise taskuhäälingusaate "Staadionijutud" 28. osas on külalise rollis endine Eesti teivashüppe rekordimees Rein Sokk, keda spordisõbrad teavad hästi ka kui Erki Noole pikaaegset treenerit ja spordikommentaatorit. Homme 62. sünnipäeva tähistav Sokk, kes valiti 1995., 1996. ja 1997. aastal Eesti parimaks treeneriks, töötas pikki aastaid Nike spordipoe juhatajana ja jagas jooksusõpradele jalatsite osas väärt infot, ent nimetatud kauplus pandi kinni ja tänaseks on spordipedagoogi paberitega mees jõudnud viimaks erialasele tööle. "Poisid, kellele Vanalinna Hariduskolleegiumis tunde annan, on väga toredad. See on ka minu jaoks suur kogemus, sest kuigi ma olen õppinud õpetajaks, siis hakkasin koolis õpetajana tööle alles kolm aastat tagasi," ütleb Sokk, kes näeb pedagoogina töötades ka omajagu imelikuna tuntduvaid asju. "Käin oma õpilastega vahel jõusaalis üldfüüsist tegemas. Näen seal vahel inimesi, kes tulevad ilusa ilmaga jõusaali, mobiil käes, jalutama. Ma ei saa neist hästi aru. Jalutada võiks väljas - teha oma tunnine ring. See on kõige odavam, lisaks saab nautida päikest ja loodust. Aga olla umbses jõusaalis, käes mobiil, mille võiks korra päevas tunniks ajaks käest ära panna - seda on kurb vaadata." Soku tippmargiks jäi teivashüppes 5.33, millega ta hoiab täna Eesti kõigi aegade väliedetabelis seitsmendat kohta. "Sporditee lõpetamise otsus tuli mul päris kiiresti. See oli vist 1986. aastal. Tegelesin spordikoolis Erki ja teiste poiste treenimisega. Kui poiste trenn sai läbi ja nad siirdusid kooli, võtsin koti ja läksin kilehalli teivast hüppama. Ühtegi inimest kilehallis peale minu polnud. Tegin soojenduse ära ja võtsin teiba välja, kui üks hetk küsis miski minus - miks ma seda teen? Panin teiba tagasi ja läksin oma ühikasse. Võtsin treeningpäeviku, mida olin 17 aastat pidanud, ja kirjutasin: tänasest päevast lõpetan aktiivse sporditegemise - oli tore, aitäh! Kergendus tuli peale pärast seda otsust." Koostöö Erki Noolega sai alguse siis, kui tulevane olümpiavõitja pidi minema keskkooli. Nool oli ise öelnud, et sooviks treenida Soku käe all, kuid tema TSIK-is jätkamine rippus tagasihoidlike tulemuste tõttu juukseharva otsas. "Ma ütleksin, et Tiiu Jurkatamm tegi Erki Noolest olümpiavõitja. Tiiu, kes oli TSIK-is noorteprogrammi juht, tuli minu juurde ja ütles, et kaks 15-aastast poissi ehk Erki ja Meelis tahavad minu juurde tulla. Ma vastasin talle, et need on kaks kõige õnnetumat poissi, pealegi on mu grupp täis. Seepeale hakkas Tiiu nutma, et kui mina neid ei võta, siis saadetakse poisid koju (Nool oli selleks ajaks juba mitu aastat TSIK-is õppinud - toim.). Poleks tema seal nutnud ja mina tema pisarate pärast Erkit oma punti võtnud, poleks Erkist ilmselt olümpiavõitjat saanud," meenutab Sokk värvikat seika. Soku ja Noole pikka aega kestnud koostöö lõppes paar aastat enne Sydney olümpiamänge, kus võrukas kuldmedali võitis. Olgugi et treeneri ja sportlase lahkuminek polnud kerge, elas Sokk Tallinnast ETV stuudiost Tiit Rääguga koos võistlust jälgides Noolele kõvasti kaasa. "Tõkkejooks oli ära. Pakkusin, et kui tuleb aeg 14,50, siis on hästi - Erki jooksis 14,49. Ütlesin, et kui ta heidab nüüd ketast veel 41-42 meetrit, siis on (olümpiavõidu osas) asi lahendatud. Aga kui tuli kettaheide ja esialgu otsus, et ka kolmas katse ei lähe mõõtmisele, siis ma võtsin klapid peast ära ja ütlesin, et mulle aitab küll. Sõitsin autoga kodu poole - meeletu udu oli -, kui mulle helistas Jüri Tiitus Erki fännklubist. Ta ütles, et "me võitleme veel". Protest oli sisse antud. Sain vist kodus tund aega magada, kui tuli uus kõne, et Erki tulemus pandi ikkagi kirja ja võistlus jätkub," meenutab Sokk. Millise meeldiva üllatusega Soku jaoks kogu lugu lõppes, seda saab kuulata juba saatest. Kahetunnises vestluses räägib Sokk veel palju huvitavat Noolest, ent peatub ka oma teivashüppekarjääril, Sergei Bubka alistamisel, teivashüppe õpetamisel, jooksupoe pidamisel, telekommentaatori tööl ja muul. Saadet juhib Karl Rinaldo.

Kergejõustikuteemaline taskuhäälingusaade "Staadionijutud" läheb seekord eetrisse erisaatega, kus äsja lõppenud Toruni sise-EM'i võtavad kokku kolm kiirjooksjast debütanti Karl Erik Nazarov, Keiso Pedriks ja Kreete Verlin. Nagu Eesti meedias juba on kirjutatud, kujunes lõppenud suurvõistlus Eesti viimase kümnendi edukaimaks sise-EM'iks, sest kaheksa parema hulka jõudsid nii mitmevõistleja Risto Lillemets kui ka sprinterina Eesti spordiajalugu teinud Karl Erik Nazarov. Lisaks läksid seekordsed Euroopa meistrivõistlused meie kergejõustikulukku faktiga, et seitsmest sportlasest kuue jaoks oli tegu tiitlivõistluste debüüdiga. Ükski debütantidest ei jooksnud ka lati alt läbi, sõna otseses mõttes tõestas seda meie koondise pesamuna, kõrgushüppes isiklikku rekordit korranud Lilian Turban. EM-ile vaatavad tagasi tõkkejooksus isikliku rekordi lähedaseid aegu näidanud 26-aastane Pedriks ja 24-aastane Verlin ning sprindis tänu suurepärasele kiirusele, emotsionaalsusele ja vuntsidele ka paljudele teiste riikide spordisõpradele meelde jäänud 21-aastane Nazarov. Saates tuleb muuhulgas juttu järgnevatel teemadel: *Kuidas meie debütandid reageerisid, kui esmakordselt koha tiitlivõistlustele lunastasid? *Kui palju said Karl Erik, Keiso ja Kreete sõpradelt/toetajatelt sõnumeid pärast võistlust? *Milliste sõnadega saatsid Liivi Eerik ja Andrei Nazarov oma sportlased EM-ile? *Kas tiitlivõistlustel on ka oma Peeter Randaru? *Mis üllatas konkurentide soojenduse puhul nii Karl Erikut, Keisot kui ka Kreetet? *Mida ütles Keiso tõkkesprindis kulla võitnud britile? *Kas Karl Eriku poolfinaalis joostud Eesti rekord 6,62 oli perfektne sooritus? *Millised nägid välja trio viimased päevad enne EM-i? *Kas tänapäeva reeglid, mis ei luba sprinteril ühtegi valestarti teha, tekitavad sportlastes kõva närvipinge? *Karl Erik ja Keiso hindavad üksteise tõkkesprindi tehnikat ja ootavad huviga suviseid duelle. *Kreete on saanud treeneritelt seoses tõkkejooksu tehnikaga väga erinevaid nõuandeid. *Võistlusareeni eripärad. Kas tiitlivõistluste rada oli "kiirem" kui Lasnamäe kergejõustikuhallis? *Milline roll oli EM-il Eesti koondise taustajõududel? *Mida õppisid Karl Erik, Keiso ja Kreete EM-ilt ja mida ootavad nad eelolevalt suvelt?

Kergejõustikuteemalise taskuhäälingusaate "Staadionijutud" seekordne külaline on äsja 20. korda kõrgushüppes Eesti meistriks kroonitud Karl Lumi. 35-aastane ettevõtjast spordifanatt kuulub kahtlemata Eesti kergejõustikupere huvitavamate persoonide hulka, kelle isa Vello Lumi absoluutne tippmark on tänaseni ei vähem ega rohkem kui ühe sentimeetri võrra pojast parem (vastavalt 2.23 ja 2.22). Karl Lumi on olnud läbi karjääri tuntud kui väga tihti ja stabiilselt võistlev sportlane, kes on alistanud kõrguse 2.10 tänaseks juba 18 (!) järjestikusel aastal.  "Tahaks saada kokku sellise arvu Eesti meistrivõistluste medaleid, mida mitte keegi kunagi üle lüüa ei suudaks," muigab Lumi. "Mulle lihtsalt väga meeldib kõrgushüpe. Vahet pole, kas ma olen valmis või mitte, võistlus on ikkagi täielik nauding. Selle nimel ma sporti teengi, et saaksin võistelda ja end proovile panna. Võistlus on ka hea trenni eest, sest suudan end seal paremini kokku võtta. Pealegi on jube mõnus, kui kohtunikud sinu eest latti tõstavad - ei pea ise seda tegema." Hiljuti koduõuele kõrgushüppesektori ehitada lasknud Lumi toob saates välja mitmeid huvitavaid nüansse, mis on aidanud tal spordis kaugemale ja kõrgemale jõuda. Muuhulgas käib ta alati - ka suvel - enne etteasteid solaariumis ja võtab mõne lonksu veini, et võistluseelset närvi vähendada. "Paljud ei tea seda, aga isegi võistlushobused käivad solaariumis. Ja ma ei tea, et nad tahaksid pruuniks saada. On teadlikult tõestatud, et väikeses koguses UVA või UVB-kiirgust toniseerib lihaseid ja teeb need soojaks. Miks muidu lõunamaalased nii head ja kiired on - päike mõjutab omal määral. Inimesed vaatavad ka, et ma olen pooletoobine, kui käin suvel Pärnus enne õhtust võistlust solaariumis, kuigi väljas on 30 kraadi. Kui päev läbi rannas päikese käes vedeleks, siis oleks efekt vastupidine - see teeks uimaseks," põhjendab Lumi. "Kui inimene on lapsepõlvest saati teinud sporti, hoiab elustiili heal tasemel ja toitub korralikult, võib ka 40-aastasena hüpata väga kõrgele. Hea näide on Saint-Kitts ja Nevise sprinter Kim Collins, kes tegi 40-aastasena 60 meetris elu kiiremad jooksud. Tänapäeva inimene ei vanane nii kiiresti, kuigi, jah, meil pole plahvatuslikel aladel väga palju näiteid nendest, kes oleksid väga kaua sporti teinud. Üritan seda müüti murda," lisab Lumi. Saates tuleb muuhulgas juttu sellest, miks Lumi juba 2005. aastal 20-aastase noorukina Helsingis kergejõustiku MM-iga seonduvalt Soome meediale intervjuusid käis andmas, millise loogika alusel usub ta olevat võimeline praegu kaks korda nädalas tõsiselt treenides veel enda ja isa rekordit murdma, kui palju muutis tema elu tütre sünd ning mis teeb kõrgushüppe sedavõrd nauditavaks spordialaks. Saate lõpus kuuleb eelmises osas esitatud küsimuse õiget vastust ning selgub seekordne võitja. Saadet juhib Karl Rinaldo.

Kergejõustikuteemalises taskuhäälingusaates "Staadionijutud" võtab seekord Manta Maja stuudios istet kümnevõistluse Eesti kõigi aegade edetabelis Erki Noole järel teisel kohal paiknev Maicel Uibo. 2018. aasta Birminghami sise-MM-i pronks seitsmevõistluses ja 2019. aasta Doha MM-i hõbe kümnevõistluses pole üleliia palju pikki intervjuusid elu jooksul andnud, mistõttu saab saate esimeses osas just meediaga suhtlemise teemale keskendutud. "Oma inimesed on oma inimesed. Seal saad olla sina ise. Aga kui on võõras rahvas, siis eks ikka valin rohkem sõnu. Päris kõike, mis pähe tuleb, avalikkuses välja ei ütle. Mina arvates võiks Eestis grammi positiivsema nurga alt olla uudised tehtud. Ebaõnnestumisi tuleb spordis ikka ette, ka teiste riikide sportlastel. Võib-olla kümnevõistlusest on isegi kõige parem näiteid tuua. Vanasti sai tiitlivõistlusel peale 36 kümnevõistlejat, kellest lõpuni jõudis 19-21, vahepeal isegi ainult 16-17 sportlast. Seal on neid äralangemisi, vigastusi ja nullide saamisi nii palju, et kogu aeg suure tõenäosusega midagi juhtub. Ja kui antud võistlusel juhtub midagi muuhulgas ka Eesti poistega, siis nii lihtsalt on. Seejärel küsitaksegi tihti, et mis see ebaõnnestumise põhjus siis oli? No aga ei tea ju, sest kui teaks, siis ei teeks vigu," ütleb 28-aastane Uibo, kellel on siiski meeles ka üks konkreetne näide, kus Eesti meedia asus teda kaitsma. Saates tuleb teemaks ka 188-sentimeetrise Uibo lapsepõlv Põlva linnas. Nagu selgub, olid kümnevõistleja tunnistusel kuni kuuenda klassini vaid "viied". "Kooliga polnud kunagi probleeme, jah. Polnud raske ja polnud ka hinded halvad. Ma arvan, et kui oleks väga üritanud, oleks puhtad "viied" püsinud kauemgi, aga nii palju ma sellest ei hoolinud. "Kolmesid" polnud tunnistusel vist gümnaasiumi lõpuni," meenutab Uibo, kellele meeldisid kõige rohkem inglise keel ja matemaatika. Suurte ja silmapaistvate tulemuste kõrval on Uibo sportlaskarjääri mahtunud ka mitmeid tõsisemaid vigastusi, mis pole lasknud pikemat aega treenida. Uibo toob välja abikaasa, olümpiavõitja Shaunae Miller-Uibo perekonna toe. "2016-2017 oli kõige raskem periood minu jaoks. 2018. aasta sise-MM-il sai see mõõn läbi lõpuks, aga seejärel tekkis kohe kannavigastus, millega käisin sama aasta lõpus operatsioonil. Ega selline aeg lihtne polnud. Siiani on olnud aga alati motivatsioon varasemast paremana tagasi tulla. Abikaasa ja pere on kõvasti abiks olnud nendel aegadel, mil ka (rahaline) toetus oli nullilähedane. Shaunae pere võttis mind 2017. aastal oma tiiva alla Bahamal. Elasin ja tegin seal trenni ju mitte millegi eest. Suur tänu neile, sest ilma nende toeta poleks see kõik võimalik olnud," sõnab Uibo. Saates meenutab Uibo oma esimest treenerit, hiljuti meie seast lahkunud Sulver Arundit, samuti annab ta põhjaliku ülevaate oma üksikalade hetkeseisust ja treeningute ülesehitusest ning räägib erinevates riikides treenimisest ja elamisest. Saate lõpus saab taas vastuse eelmise korra küsimus ja loositakse välja "Staadionijuttude" erilahendusega spordisärk ja Uibo pühendusega kaart. Saadet juhib Karl Rinaldo.

Kergejõustikuteemalise taskuhäälingusaate "Staadionijutud" 24. osas võtab Manta Maja stuudios koha sisse Keiso Pedriks (26), äsja 60 meetri tõkkejooksus Eesti rekordit korranud pärnakas. Suvepealinnas Eva Kuningase õpetussõnade järgi spordimeheks sirgunud ning täisikka jõudmisest saati Tallinnas Andrei Nazarovi käe all treeniv Pedriks on näinud sportlaskarjääris nii kõrgeid tõuse kui ka sügavaid mõõnu. Enne eelmisel talvel nii sees kui ka väljas tõkkesprindis isikliku rekordi parandamist oli Pedriksil jäänud seljataha kolm pikka vigastuste ja ebaõnnetumistega seotud hooaega. "Kõik algas Achilleuse kõõluse rebestamisest. Mingist hetkest hakkas see kõik ka peas mängima rolli. Kõõluse purunemisel tekkinud "plaks" oli veel meeles ja tekkis ka hetk, kus ma ei tahtnud üldse enam tõkkeid joosta. Jätsin võistlusi pooleli ja ajad polnud ka sellised, nagu tahtnuks. Olin juba vaikselt spordile käega löömas, aga vanemad ja sõbrad-tuttavad innustasid ikkagi jätkama. Ju nad nägid, et minus on veel midagi sees," meenutab Pedriks möödunut tänutundega. 60 meetri tõkkejooksus on Pedriks viinud tänaseks isikliku tippmargi, nagu juba öeldud, Eesti rekordit kordava 7,76 sekundini. Väljas on ta oma mulluse tippmargi 13,83-ga Eesti kõigi aegade edetabelis teisel kohal, tagapool vaid Tarmo Jallaist (13,62). "Kui on valida, kas jooksen 2,4-meetrise vastutuulega või 2,4-meetrise taganttuulega, siis pigem jookseksin vastuulega," avaldab Pedriks huvitava nüansi. "Tugev taganttuul võib tähendada seda, et hakkan liiga tõkke alla jooksma ja võin seejärel ka tõkkesse sisse joosta." Talvise Toruni sise-EM'i norm on Pedriksil alistatud, ent kas ta julgeb ka Tokyo olümpiast unistada? Olümpianorm on kõrgest klassist 13,30, millega võiks tiitlivõistlustel ka kõrgesse mängu sekkuda. "Eks ma ikka olen mõelnud olümpia peale, aga norm tundub praegu natuke utoopiline. Õnneks on võimalus ka edetabelipunktidega olümpiale pääseda, aga selleks tuleb samuti hakata praegusest kiiremini jooksma." Pedriks räägib saates muuhulgas oma lähedasest suhtest ema ja isaga, põnevatest duellidest hea sõbra Karl Erik Nazaroviga, treeneritest-abilistest Andrei Nazarovist ja Ksenija Baltast, ent ka naljamehe-staatusest, kooli ajal tegemata jäänud asjadest ja kogutud õppetundidest. Saate lõpus selgub järjekordse küsimusmängu võitja ja esitatakse uus küsimus. Saadet juhib Karl Rinaldo.

Kergejõustikuteemalises taskuhäälingusaates "Staadionijutud" on seekord külaliseks Ameerika Ühendriikides treeniv kümnevõistleja, Eesti kõigi aegade 12. tulemuse autor, Londoni MM-i 13. mees ja olümpialane Karl Robert Saluri. "Seda võin ma ausalt öelda, et emata poleks ma olümpiale jõudnud. Tema oli see, kes mind Kose spordikooli viis. Tema sai aru, et see poiss tahab sporti teha. See oli number üks. Kogu see tee, mis me koos oleme läbinud... Ema on nii emotsionaalselt kui ka materiaalselt mind väga palju aidanud," räägib Saluri, kelle ema Iris on kasvatanud üksinda üles neli last ja pidanud poja sportlaskarjääri ajal populaarset blogi "Kuimetsa kuld". "Meie perekond on hoidnud alati tugevalt kokku," jätkab Saluri. "Kui vanemal vennal tekkis natukene parem rahaline seis, siis ta hakkas mind toetama. Mäletan, et ta andis mulle 500 eurot, et ma saaksin laagrisse minna. Teadsin, et tal pole nii palju raha, et visata 500 eurot siia ja sinna, aga ta tegi seda, sest teadis, et see on seda väärt." Eelmisel kevadel planeeris Saluri karjääri lõpetada ja sügisest teisel pool ookeani treeneritööle keskenduda, ent koroonaviirusega seotud eriolukorra tõttu ei õnnestunud Kuimetsast pärit spordimehel tööviisat saada. Nii tekkis tal hoopis võimalus tõsiselt sporditegemist jätkata. "Janek Õiglase Ameerikasse tulekul oli ka oluline roll (minu jätkamises). Oleme Janekuga koos võistelnud ja see oli lahe. Ma tahtsin temaga treenimise võimalust kogeda. Tahan sel viisil aidata kaasa Eesti spordile, et olla talle treeningutel toeks ja teda õpetada nii palju, kui oskan. Ma loodan, et Eesti kümnevõistluse niigi kõva tase muutub sedasi veelgi kõvemaks," ütleb 27-aastane Saluri, kes hindab treeningkaaslastest eriti kõrgelt Karel Tilga talenti. "Olen näinud Tilgat USA-s trennis. Tema tegemisi on väga huvitav jälgida. Ma ütleksin, et ta näeb välja justkui Kalevipoeg, sest ta on nagu koljat. Ta lihtsalt läheb ja teeb kõike, mis tahab. Võimed on nii head!" Lisaks Salurile, Õiglasele ja Tilgale treenib täna Georgia osariigis Petros Kyprianou käe all veel Johannes Erm. Lisaks käib vahel Athensis harjutamas ka meie hetke parim mitmevõistleja, Georgia ülikooli vilistlane Maicel Uibo. Saluri sõnul harjutavad kõik Eesti kümnevõistlejad USA-s sarnase treeningkava järgi. "Meil võib olla sama plaan, aga see ei tähenda, et me teeme kõike sama palju. Võib juhtuda, et näiteks Johannes (Erm) teeb kolm hüpet ja talle sellest piisab, aga minul on vaja teha antud trennis seitset hüpet. Sealt tuleb vahe. Aga lõigutrennides ei loe vahel see, mis aeg meile treeningplaani on kirjutatud. Seal läheb üksteisele ärapanemiseks," muigab Saluri, kelle sõnul on 400 meetri jooks Kyprianou treeningmudeli üks olulisemaid alasid. Saluri lähedaseim sõber on tänaseni Uibo, kellega tekkis hea läbisaamine kümmekond aastat tagasi Audentese spordigümnaasiumis õppides ja treenides. Esimene mälestus Uibost pärineb Saluril aga varasemastki ajast, mil kumbki polnud veel kümnevõistlejana suurt edu saavutanud. "Olin vaatamas üht kõrgushüppevõistlust, kus võistles Gerret Kivirand, keda ma tundsin. Tema oli pärit Kanepist ehk sarnaselt Maicelile Põlvamaalt. Mäletan, et Maicel tegi vist Gerretile napilt ära. Tal olid toona pikad juuksed ja ta tundus tõeline metsamees. See on esimene mälestus Maicelist. Suhtlus ja sõprus algas aga Audentesest. Tegime kooli ajal kõike koos. Isegi suvel tegime kõike koos, mitte ei läinud oma kodukanti," meenutab Eesti kõigi aegade kiiremate meeste hulka kuuluv Saluri. Põhjalikus usutluses räägib Saluri siiralt muuhulgas oma ema olulisest rollist nii tema kasvamise kui ka sporditegemise teel, elu raskeimast aastast, sprinditehnika õppimisest ja muutmisest, pisara silma toonud rekordist, raskustest kõrgushüppes, seljaprobleemile lahenduse otsimisest, ideest Eesti kümnevõistluse osas ja 2021. aasta plaanidest. Saadet juhib Karl Rinaldo.

"Staadionijutud" | Kergejõustikuaasta suur kokkuvõte Noole, Väädi ja Teigamäega Kergejõustikuteemaline taskuhäälingusaade "Staadionijutud" läheb aasta eelviimasel päeval eetrisse oma 22. osaga, mis keskendub viimase 12 kuu põhitegijatele Eesti ja maailma kergejõustikus, ent võtab luubi alla ka ala suuremad valupunktid nii siin- kui ka sealpool riigipiire. Saates lööb tavapärase kahe asemel kaasa neli inimest, sest saatejuht Karl Rinaldo kõrval saavad sõna olümpiavõitjast treener ja omanimelise kergejõustikukooli vedaja Erki Nool, endine odaviskaja ja nüüdne treener Heiko Väät ning Eesti kergejõustikuliidu president Erich Teigamägi. Saates tuleb muuhulgas jutuks: *Millisel kergejõustikualal näitas Nool tänavu oluliselt paremat minekut kui mullu? *Kas maailma kergejõustikule tekkis tänavu sarnase suurusjärgu täht, nagu oli seda Usain Bolt? *Millest ja kellest sõltub mitmevõistluse populaarsus maailmas? *Kes on täna tuntuim Eesti kergejõustiklane maailmas? *Miks katsetab rahvusvaheline kergejõustikuliit Teemantliigas täiesti arulagedat võistlussüsteemi? *Mida tuleks maailma kergejõustikus muuta, et ala nii sportlastele kui ka pealtvaatajatele paremaks muutuks? *Kas Eesti kergejõustiku uued tipud tekivad tänu laiapõhjalisele süsteemile või üksikutele fanattidele? *Kas Eesti kergejõustikuliidu prioriteet on tippsport või harrastussport? *Millised lahendused aitaksid suuremal protsendil edukatest noorsportlastest jätkata tippu pürgimist ka pärast keskkooli lõpetamist? *Audentese spordigümnaasiumis vahetati selle õppeaasta eel treenereid ja muudeti suunda. Miks palgati kolm mitmevõistluse treenerit ja kas selline mudel on põhjendatud? *Kes on täna Eesti spordisüsteemis selgelt paremas seisus - kas noored kehalise kasvatuse õpetajad või treenerid? *2020. aasta säravamad tulemused Eesti kergejõustikus, alustades Kati Ojaloost, Tiidrek Nurmest ja Rasmus Mägist ning lõpetades noorte rekorditüdrukutega. *Eesti kümnevõistluse uskumatult kõva hetketase. Kaheksa 8000 punkti meest on juba olemas, üheksaski koputab uksele. *Millised Eesti kümnevõistlejad on võimelised alistama OM-normi 8350 punkti ja kes pretendeerib Tokyos medalile? *Kas Hans-Christian Hausenbergist võib saada veel edukas kümnevõistleja? *Rõõmustavad uudises seoses Magnus Kirdi ettevalmistusega olümpiaks.

Kergejõustikuteemalise taskuhäälingusaate "Staadionijutud" 21. osas on külaliseks endine keskmaajooksja ja praegune maratoonar, pärnakas Roman Fosti. Mullu Valencia maratonil joostud aeg 2:12.49 annab Fostile Eesti kõigi aegade edetabelis Pavel Loskutovi (2:08.53) ja Tiidrek Nurme (2:10.02) järel kõrge kolmanda koha. Tänavuse Valencia maratoni lõpetas Fosti aga mullusest viis sekundit kehvema ajaga, mis tähendab ühtlasi seda, et viimane võimalus Tokyo olümpianorm 2:11.30 alistada tekib tal kevadel. "Eks ma olen seda jooksu saanud nüüd üle nädala analüüsida. Miks see norm täitmata jäi? Ilmselt ikkagi peamiselt koroonaviiruse tõttu. Pääsesin liiga hilja Keeniast tulema. Sain hea tunde küll lühikeste võistlustega kätte, aga kuna keskendusin sügisel esialgu poolmaratoni MM-iks, siis ei saanud pikemaid distantse ehk üle 35-kilomeetriseid jookse treeningutesse panna. Tundub, et sellest jäi vajaka. Teine asi oli see, et Valencia maratonist kujunes minu jaoks omamoodi fartlek - tempo oli kiire, aeglane, kiire, aeglane. Pärast 20 kilomeetrit kuhjus laktaat. Jooksmises pole teatavasti laktaati ka nii kerge alla saada nagu näiteks suusatamises laskumistel või rattaspordis kellegi tuules sõites. Eks ma praegu nuputan, kuidas uut perioodi üles ehitada, et anaeroobset läve veelgi paremaks saada ja tempo kõikumine ei mõjutaks tulemust. Motivatsioon on kõrge," ütleb 37-aastane Fosti. Fosti suurimaks koduseks konkurendiks, aga ühtlasi toredaks võistluskamraadiks on saanud aastate jooksul Tiidrek Nurme, kellega seekordne saatekülaline on pidanud nii staadionil kui ka maratonirajal maha lugematu arvu põnevaid võistlusi. "Tiidrek on jooksjana väga võiduhimuline. Tema on kindlasti veel võiduhimulisem kui mina, sest kui ta kaotab, siis ta väljendab seda, kui paha ta enda peale on. Aga see on edasiviiv jõud. Olen temalt seda õppinud. Samuti olen õppinud Tiidrekult, kui professionaalne ja detailidesse süvenev peab üks sportlane olema. Tiidrek on musternäide profisportlasest," kiidab Fosti. Olgugi et kahel viimasel EM-il on maratonijooksus pronksmedal võidetud 2 tunni ja 12 minutiga, mis märgib ühtlasi Fosti rekordit - tõsi, tiitlivõistlustel reeglina superaegu ei joosta -, ütleb "Romka", et individuaalset suurvõistluste medalit pole ta eesmärgiks veel võtnud. "Konkurents on nii tugevaks läinud, et ega ma pole julgenud medali peale mõelda. Küll aga olen mõelnud sellele, et kui Kaur Kivistik söandaks takistusjooksu asemel maratonile keskenduda, siis meil oleks Eesti koondisega võimalik EM-il medal võita. Oleksime kolmekesi täiesti medalikonkurentsis, kui suudaksime kõik joosta aja alla 2:20.00," usub Fosti. Saates keskendume pikemalt Fosti treeningutele ja Keenia jooksukultuurile, aga räägime muuhulgas ka tema sportlaskarjääri raskematest ja kergematest hetkedest ning poeg Ramonist. Saate lõpus esitame kuulajatele uue küsimuse ning avalikustame ühtlasi eelmise küsimuse õige vastuse ja loosime välja auhinnavõitja. Saadet juhib Manta Maja stuudios Karl Rinaldo.

Kergejõustikuteemalises taskuhäälingusaates "Staadionijutud" on seekord saatekülalise rollis Eesti läbi aegade parim seitsmevõistleja, mitmekordne noorte tiitlivõistluste medalist ja nii olümpiamängudel, maailmameistrivõistlustel kui ka Euroopa meistrivõistlustel korduvalt osalenud Grit Šadeiko. Türilt pikkade sporditraditsioonidega perest pärit Šadeiko käis suvel põlvelõikusel, ent on tänaseks juba mõnda aega taas tõsiselt treenida saanud ja loodab 2021. aastal, kui olukord Eestis ja maailmas lubab, teha mitmevõistlust üle pikkade aastate nii sise- kui ka välishooajal. "Üks asi, miks ma pole oma sportlaskarjääri lõpetanud, on see, et 6280 (Šadeiko nimele kuuluv 7-võistluse Eesti rekord - toim.) pole punktisumma, mis peaks olema minu nime taga. Tunnen, et ma pole suutnud oma võistlust veel kokku panna. Mis mulle motivatsiooni annab, on viimaste aastate tulemused üksikaladel, mida ma olen väga kaua lihvinud. Just mu nõrgemate alade rekordid on paranenud. Samamoodi pole mu tugevamad alad ära kadunud. Parandasin näiteks alles 2019. aastal oma tõkkesprindi rekordit," ütleb 31-aastane Šadeiko, kes tunnistab, et on kaalunud ka tõkkejooksule spetsialiseerumist. Šadeikost voolis Järvamaal kergejõustiklase legendaarne Leonhard Soom, sisuliselt kogu oma täiskasvanuelu on ta aga treeninud Tartus Anne ja Taivo Mägi käe all. Erandiks kujunes viie aasta tagune talv, kui Šadeiko liitus Ameerika Ühendriikides Harry Marra treeninggrupiga, et harjutada igapäevaselt tolle hetke maailma tippude, karjääri viimaseks hooajaks valmistunud kanadalannast seitsmevõistleja Brianne Theisen-Eatoni ja endise kümnevõistluse maailmarekordimehe, ameeriklase Ashton Eatoniga. "See oli väga põnev kogemus - näha tolle hetke absoluutseid maailma tippe treenimas ja teha seda nendega koos. Kui öeldakse, et Ashton Eaton on täielik imeinimene, siis ma ei saa siiani väita vastupidist. See, kuidas tema uusi harjutusi ja asju nipsust suutis aru saada ja teha... Sel hetkel sain ma aru, miks Brianne soovis enda kõrvale kedagi veel treenima, sest see Ashtoni meeletu talent ajas teda marru juba," naerab Šadeiko. Grit Šadeiko räägib saates muuhulgas oma sportlikest õdedest Gretest (27) ja Jadest (20), noorpõlvest, karjääri raskeimaks perioodiks kujunenud 2019. aastast, kriitilistest kaasmaalastest, imelisest kuulitõukekatsest, enim rõõmu pakkunud võistlustest ning treeningute ülesehitusest. Saatesarja 20. osa lõpus avaldame eelmise küsimusmängu õige vastuse, loosime välja võitja ja esitame uue küsimuse, millele saab vastata aadressil ekjl@ekjl.ee. Saadet juhib Karl Rinaldo.

Kergejõustikuteemalise taskuhäälingusaate "Staadionijutud" 19. osas vaatab Manta Maja stuudios oma sportlaskarjäärile tagasi olümpiavõitjast isa Jaak Uudmäe kõrval teise eestlasena 17 meetrit kolmikut hüpanud Jaanus Uudmäe. "Jäin oma karjääriga igal juhul rahule, kuigi, jah, kindlasti saanuks ka paremini minna. Alati on need jutud, et mingid napilt üleastutud katsed olid väga head, aga see on spordi osa. Ma arvan, et kokkuvõttes tuli mul suhteliselt hästi välja ja oma tulemuse tegin ma ära," ütleb viimati poolteist aastat tagasi Eesti meistrivõistlustel kolmikut hüpanud ja ka kuldmedali võitnud Uudmäe. Eesti meistriks on kolmikhüppes tulnud suisa neli Uudmäe pere liiget: lisaks Jaagule ja Jaanusele ka noorim tütar Merilyn Uudmäe (29) ja noorim poeg Jaak Joonas Uudmäe (26), kes tegelevad spordiga tõsiselt tänaseni. Kuivõrd sarnane või erinev on olnud aga Jaagu ja Maie Uudmäe laste tehnika? "Me oleme kõik natuke omamoodi tehnikaga. Võib-olla siis, kui paneks meist kolmest kokku ühe sportlase, saaks väga hea hüppaja. Või kui paneks meie halvad osad kokku, siis saaks väga halva hüppaja," naerab Jaanus Uudmäe. Uudmäede suur pere hoiab tänaseni tugevalt kokku ning seetõttu pole harvad juhud, kus mõne sündmuse tähistamiseks tulevad nende Otepää koju, kus Jaanus üles kasvas, kokku kõik Jaagu ja Maie lapsed ja lapselapsed. "Sportlasena tuleb paratamatult ette hetki, kus sa lööd kõhklema või on raske. Teed, mis tahad, aga trennis asjad ei õnnestu. Sellistel momentidel on treeneri ja perekonna tugi ülivajalik. Samuti on see oluline võistlustel, kus sa oled võistlusareenil tähtsal hetkel üksinda teistega konkureerimas. Kui sellisel hetkel on silmside publikus kellegagi, kes sind toetab, tekitab see hea ja mõnusa tunde, et sa pole üksinda. Abikaasa tunnustuseks pean ma ütlema, et tema toetas mind 100 protsenti. Ta oli mu suurim fänn. Selliseid jutuajamisi meil ette ei tulnud, et ma peaksin rohkem kodus olema. Lõpuks, mil arengut enam näha ei olnud ja vanus tuli peale, tekkis endal halb tunne, et nii palju kodust eemal olen. See oli märk, et on aeg lõpetada ja perele rohkem aega pühendada," sõnab Uudmäe. Detsembris 40. sünnipäeva tähistav kolme lapse isa sai karjääri jooksul omal nahal tunda, kuivõrd oluline on sportlase jaoks tervis. "Taastumine on spordis väga tähtis. Vaadates, kui palju oli mul vigastusi, oli taastumine ilmselt miski, mida oleksin pidanud veel paremini tegema. Treenida oskab ju tegelikult igaüks. Harjutused pole mingi saladus - neid on ju näha ja nendest kirjutatakse. Aga et teha harjutusi parajal määral, mitte sedasi, et need su ära lõhuks - see on kunst," teab Uudmäe. Saates tuleb juttu veel Jaanuse maailmakuulsatest treeningkaaslastest, tema karjääri kahest tähtsamast võistlusest, tehnilistest nüanssidest, kergejõustikuhallide ülerahvastatusest, võistlusrajale naasmise võimalikkusest ja paljust muust. Saate lõpus avaldame eelmise küsimusmängu õige vastuse, loosime välja võitja ja esitame uue küsimuse, millele saab vastata aadressil ekjl@ekjl.ee. Saadet juhib Karl Rinaldo.

Kergejõustikuteemalises taskuhäälingusaates „Staadionijutud“ on seekord külalise rollis Eesti staažikaim mänedžer Aivar Karotamm. Tatjana Lebedeva, Juri Sedõhh, Jüri Tamm, Bohdan Bondarenko, Virgilijus Alekna, Aleksander Tammert, Erki Nool, Andrus Värnik, Magnus Kirt, Rasmus Mägi - need on vaid mõned nimed Karotamme tiitlivõistlustel medaleid võitnud sportlaste nimekirjast. „Ma ei tea, kui suur on minu roll nende sportlaste karjääris olnud. Mänedžer on üks osa taustajõududest. Mina olen teinud treenerite ja sportlastega koostööd. Me teeme koos hooaegade eel plaanid ja otsime võistlused, arvestades seda, mida sportlastel vaja on,“ ütleb Karotamm, kes tegeles ise nooruses kümnevõistluse ja odaviskega. 63-aastase Karotamme sõnul leiab maailmast täna paarkümmend igapäevaselt kergejõustiku mänedžerina töötavat inimest. „Üldiselt aetakse mänedžeride seas asju viisakalt, aga eks ka meil toimub võitlusi nagu igal teisel ärialal. Näiteks ülerääkimised. Ühe kuulusa Hollandi mänedžeri, ka Haile Gebrselassiega koostööd teinud Jos Hermensi hüüdnimi on „Snake“ (tõlge: uss). Tema on käinud teiste mänedžeride sportlastega rääkimas jutuga, et tal on pakkuda paremad tingimused. Aga see pole eetiline ja viisakas,“ räägib Karotamm. Karotamm aitas Eestis korraldada aastate jooksul palju erinevaid kõrgetasemelisi kommertsvõistlusi. Tihe toetajate otsimine tegi selle töö tema hinnangul mänedžeriametist keerulisemakski. „Ma ei ole ühtegi penni nende võistluste korraldamise eest saanud. Maksin peale kokku umbes kolm miljonit krooni, et Eestis õhtumiitinguid korraldada. Ja oma sportlastele ütlesin alati, et tulge võistlema ja aidake. Nad said vahel ainult boonust, muud midagi. Me ei leidnud kunagi nii palju sponsoreid, et suurt võistlust teha. Kui kutsusime võistlema Stefan Holmi, siis pidime ju ka konkurendid talle tooma. Samamoodi pidi Marko Aleksejevil konkurente olema, et ta ei peaks üksi hüppama enne Holmi ja teisi. Võistlust pidi tervikuna vaatama,“ selgitab Karotamm. Viimastel aastatel pole Eestis enam kõrgel tasemel kommertsvõistlusi toimunud. Kas head ajad võiksid selles osas veel tagasi tulla? „Ma ei oska öelda. Oleme Mati Lilliallikuga arutanud, et Jumping Galat võiks uuesti korraldada. Idee oli isegi Saku suurhallis seda kunagi teha, aga juba üksnes vastava põranda maha panemine oleks maksnud miljon krooni. Oleme arutanud seda võistluste teemat, sest igas riigis peaks olema aastas vähemalt üks mõnus rahvusvaheline sise- ja välivõistlus. See oleks alale puhas reklaam,“ arvab Karotamm. Saates tuleb muuhulgas juttu ka Karotamme tuntumatest hoolealustest, teiste seas Magnus Kirdist ja Rasmus Mägist, mänedžeritöö ülesannetest, suhtlusest võistluste korraldajatega, stardirahadest, maailma kergejõustiku hetkeseisust, närvidest ja armastusest spordi vastu. Saate lõpus selgub eelmise küsimusmängu võitja ja paneme uue küsimusega auhinnaks välja taas „Staadionijuttude“ erilahendusega spordisärgi. Saadet juhib Karl Rinaldo.

Kergejõustikuteemalises taskuhäälingusaates "Staadionijutud" on sedapuhku külas kaugushüppelegend Tõnu Lepik, kes võitis tiitlivõistlustel kolm medalit ja tuli ajaloolisel Mehhiko olümpia finaalvõistlusel viiendaks. Üheks saate põhiteemaks kujunebki just too 1968. aasta olümpia, kus ameeriklane, Lepiku eakaaslane Bob Beamon parandas maailmarekordit uskumatuna näiva 55 sentimeetri võrra. Küsime Lepikult, mis tegi "sajandi hüppe" autorist erilise mehe ja kas tema õhulend ikka kindlasti sedavõrd pikk oli. "Juba visuaalselt oli näha, et see hüpe oli väga pikk. Kui käisime sama aasta talvel USA-s võistlemas, astus ta napilt sama pika hüppe üle. Beamon oli looduslaps. Kui võrrelda mind ja teda, siis ta oli minust pea kakskümmend kilo kergem. Tema reielihas oli sama suur nagu minu säärelihas. Aga ta oli äärmiselt kerge ja plahvatuslik," meenutab 74-aastane Lepik. Lepiku enda Mehhikos hüpatud 8.09 püsis Eesti rekordina kauem kui Beamoni maailmarekord, ent lõpuks sai seegi Erki Noole poolt ühe sentimeetriga löödud. Lepiku siserekord 8.05, mis tõi talle 1970. aasta esimestel Euroopa sisemeistrivõistlustel kulla, on aga tänaseni vanim Eesti siserekord. "Kaugushüpe tundub kõige lihtsam ala kergejõustikus ja osalejaid on sel alal tõesti tihti kordades rohkem kui pikamaajooksus. Tegelikult on see aga väga peen ja tunnetuslik ala. Hoojooks, rütm, viimased sammud, õhulend - kõik peab paigas olema. Minu 100 meetri jooksu rekord oli käsiajaga 11,2, aga viimased neli sammu olid mul sama kiired nagu 10,4 meestel. Just minu viimased sammud - neid loeti maailma parimaks. Ma pole siiani näinud kedagi, kes nii hästi suudaks hüppest välja lennata. Kehaasend, väljalend, võimas pöiatöö ja rütmitunnetus - need olid minu trumbid," ütleb Lepik. Äsja armastatud spordiarsti Muza Lepikuga 51. pulma-aastapäeva tähistanud Tõnu Lepik räägib saates muuhulgas, millise nüansi lihvimisega ta nägi tippsportlasena enim vaeva, kuidas õnnestus elu pikimad hüpped teha just tiitlivõistlustel, miks Nõukogude Liidu treenerid teda alati hea meelega koondisse võtsid ning mida arvab ta maailma ja Eesti parematest hüppajatest. Seejuures ütleb Lepik välja nime, kes peaks tema hinnangul juba eeloleval talvel olema võimeline Eesti siserekordi 8.05 ületama. Saate lõpus esitame kuulajatele taas küsimuse, mille vastuseid ootame aadressile ekjl@ekjl.ee. Saadet juhib Karl Rinaldo.

Kergejõustikuteemalise taskuhäälingusaate "Staadionijutud" 16. osas võtab Manta Maja stuudios istet 11-kordne tiitlivõistluste medalist, Pekingi olümpiavõitja Gerd Kanter. Nagu meie saates juba tavaks on saanud, jätkub olümpiavõitjatega juttu kauemaks. Sarnaselt Erki Noolele õnnestub ka Kanteriga leida üles teemad, millest ta seni oma kümnetes ja sadades intervjuudes pole veel põhjalikumalt rääkinud. Muuhulgas võtame läbi kettaheitja karjääri raskemad momendid, suuremad vead, Team75+'i rolli ning suhted pere ja ajas muutunud meediaga. "Meedia tegi minu sportlaskarjääri ajal, 2000-2018, väga suure hüppe. Kirjutavast meediast sai online meedia ja hästi selgelt tuli pilti klikimajandus. Selles mõttes oli see mingil hetkel päris keeruline. Aga meediaga olin ma üldiselt sõber. Tänu Rauli (Rebane) heale taustale ja koolitusele läks see sujuvalt. Aga jah, viimastel aastatel oli ka hetki, kus tekkis teatud pelgus. Häda on nimelt selles, et ka see tänane podcast ei jää ainult siia stuudiosse, vaid sellest tehakse võib-olla kaks-kolm eraldi täiesti kontekstivälist uudist. See on kindlasti tänapäeva klikimajanduse ajastul hästi keeruline, sest palju tiritakse lauseid kontekstist välja," sõnab Kanter, kes lisab, et on elu jooksul teatud intervjuudest ka loobunud. Kanter võitis tiitlivõistlustelt esimese medali alles 26-aastasena, kuigi oli juba mitu aastat varem kerkinud üheks maailma tugevamaks kettaheitjaks. Täna usub pea kahemeetrine mees, et jõudis lõpuks nii kaugele just tänu algusaasta õppetundidele. "Tagasilöök sundis teatud asju ümber vaatama. 2004. aasta Ateena olümpia ebaõnnestumise järel arusaamad ja treeningud muutusid. Sain aru, et mul võib küll tiim ümber olla, aga ringis pean ma suutma ise otsuseid vastu võtma. Seda pinget ja adrenaliini, mis olulisel hetkel kehasse tekib, tuleb osata kontrollida. Sellest tulenevalt muutsime minu tehnika veel lihtsamaks ja riskivabamaks. Ja järgmisel suvel tegime treeningutel üheksa kvalifikatsiooni imitatsiooni. Need asjad kokku aitasid mind läbilöögini. Ma usun, et seda oli vaja. Teisalt olime me surutud ka nii selgelt vastu seina, sest kogu tiim eesotsas Rauliga oli käinud ja rääkinud, et siin on üks andekas kutt, kes kohe-kohe hakkab tegusid tegema. Poleks ka 2005. aasta Helsingi MM-il seda läbilööki tulnud, pidanuks vist küll pillid kotti panema," tunnistab Kanter. Eraldi pooltund on täna planeeritud Kanteri tehnika analüüsimisele, alustades heite algfaasis ketta seljataha viimisest ja lõpetades momendiga, mil heitevahend käest lendu läheb. Olümpiavõitja jagab siinkohal enda näitel soovitusi, kuidas kõige tavapärasemaid vigu vältida. Veel tuleb saates juttu Kanteri 6-aastase poja Kristjani olemusest, Armin Karu karile sõitnud jahist, väga hilja kettaheitele spetsialiseerumisest, maailmarekordi jahtimisest, meeletutest jõunäitajatest, oma endisest hoolealusest Martin Kupperist, praegustest juhendatavatest, poolakatest Robert Urbanekist ja Piotr Malachowskist ning värskest tööalasest väljakutsest. Saadet juhib Karl Rinaldo.

Kergejõustikuteemaline taskuhäälingusaade "Staadionijutud" läheb eetrisse 15. osaga, kus saatekülalise rollis on 2009. aasta Euroopa sisemeister, endine mitmevõistleja Mikk Pahapill. 37-aastane Pahapill püsib tänaseni oma 11 aastat tagasi püstitatud seitsmevõistluse tippmargi 6362 punktiga kõigi aegade edetabelis 12 parema seas, jäädes vaid 12 punktiga alla meie rekordimehele Erki Noolele. "Ma olen õnnelik, et mul õnnestus selline võistlus teha. Vahel ikka tunned, kasvõi trennis, et kõik lihtsalt tuleb välja. Mul sattus samadel päevadel olema lihtsalt EM. Aga kindlasti oli see tegelikult pikk protsess, 25 aastat. Aga jah, viimased kaks aastat enne EM-i olid märgilised," ütleb Pahapill. Pahapilli supertulemus sattus aga aega, mil maailmas oli käsil viimaste kümnendite suurim finantskriis ja uute toetajate leidmine polnud edust hoolimata kerge. "See oli 2009. aasta märts. Finantskriis oli olnud selleks ajaks pool aastat väga terav ja keegi polnud võimeline võtma riski, et anda kusagile raha. Samas ma ei tundnud ka ennast väga hästi, sest samal ajal, kui mina teenisin Euroopa meistriks tuleku eest mitu tuhat eurot preemiat, kaotasid inimesed oma töökohti, maju ja kortereid. Sain sellisel hetkel aru, et ma olin priviligeeritud olukorras. Dissonants oli kõva," meenutab Pahapill. Milliseid tundeid toonane võit aga tekitas? "Ma oleksin võinud tegelikult rohkem "lennata"," muigab mitmevõistleja oldule tagasi vaadates. "Ma teadsin, et kõige suurema kaif saadakse protsessist. Seda on teaduslikult tõestatud. Näiteks laboris tehtud eksperimendid on näidanud, et hiired saavad kõige suurema dopamiinilaksu enne auhinna kättesaamist. Sama kehtib sportlaste kohta. Kui auhind on käes, siis vaatad, et okei, tore, aga siit peab nüüd edasi minema." Pahapill räägib saates veel korvpallilembusest, parematest võistluskaaslastest, treeningmetoodikast, mõõnadest ja suhtlusest meediaga, aga ka oma tänastest tegemistest ehk treeneritööst ja lõbusatest hoolealustest. Saadet juhib Karl Rinaldo.

Kergejõustikuteemalises taskuhäälingusaates "Staadionijutud" on seekord külalise rollis legendaarne kettaheitja ja kuulitõukaja Eha Rünne, kes võitis karjääri jooksul rekordilised 68 Eesti meistritiitlit. Saates koorub välja nii mõndagi huvitavat eesotsas sellega, et Rünnest poleks tegelikult pidanud sugugi saama heiteala sportlast. "Jooksmine oli mu lemmik. Ma olin käinud vist kahel korral Harry Seinbergi trennis, kui võitsin Tallinna meistrivõistlused ära. Heitealadele sattusin ma täiesti kogemata. Läksin TSIK-i katsetele, kus mind ei tahetud kehva tervise pärast kuidagi vastu võtta. Olin joone all ja mulle öeldi: no olgu, kui sa nii väga tahad, siis hea küll - mine heitjate gruppi. Ma nutsin seal, sest ega ma ei tahtnud küll heitjaks saada, aga lõpuks mõtlesin, et olgu, see on parem kui mitte midagi," meenutab Rünne. "Kõige õudsem on see, et kettaheide pakub mulle tänaseni naudingut," naerab 57-aastane Rünne, kes hoolimata sellest, et trenni enam ei tee, on kroonitud veteranide seas viiel korral maailmameistriks ja 13 korral Euroopa meistriks. "Miski nagu tõmbab staadionile ja ma ei saa midagi selle vastu teha. Käisin nüüd Lätis Balti matši vaatamas ja kettaheite ringi kõrval oli nii hea olla." Rünne meenutab saates muuhulgas Nõukogude Liidu koondise laagreid, mis jäid ühtpidi meelde tänu toredatele sportlastele ja teisalt mõistagi rasketele treeningutele. "Seal tehti nii palju tööd lihtsalt. No ma ei tea, kas tänapäeval keegi on üldse võimeline nii palju tööd tegema. Eks see oli see dopingu võlu. Need, kes olid end dopinguga turgutanud, jõudsid rohkem teha. Mul oli selliste sportlaste kõrval raske olla. Mäletan, et kukkusin neljapäeval heiteringi kõrvale maha. Treener sai aru, et siin polegi midagi teha ja saatis mu puhkama. Heita tuli hommikuti nii palju, kuni käsi tahtis otsast ära kukkuda, ja jõudu tuli õhtuti teha nii palju, kuni kang kukkus peale. Täpselt nii oligi. Treenerid ütlesidki, et kuni kukkumiseni tuleb treenida. Kui küsisin, kas see loomulikkust ära ei tapa, siis öeldi, et pole hullu midagi, küll taastun. Söögilaud oli laagrites muidugi lookas - kalamarjad, suured kanad jne. Toidu taha midagi ei jäänud, aga see kõik oli ikkagi väga raske." Ent mida arvab Rünne tänapäeva kettaheite kohta? "Tänapäeval lähenetakse ilmselt teisiti heitealadele kui minu ajal. Ja tegelikult arvan ma ka seda, et paljusid asju mõeldakse üle. Asi on tegelikult palju lihtsam. Eks tipptreenerid tahavad end heast küljest näidata ja mõtlevad imekäike, aga nagu me teame, siis kõik teed viivad Rooma. Kui kettaheide on mõeldud välja Vana-Kreekas, siis ega seal tegelikult väga palju uut tulnud pole. Küsimus on lihtsalt selles, kuidas treeninguid kombineerida. Ka inimesed on erinevad - ühele sobib üks, teisele teine moodus," ütleb heatujuline Rünne, kes on tänaseks juba pea kakskümmend aastat töötanud Viimsi koolis kehalise kasvatuse õpetajana.

Kergejõustikuteemalises taskuhäälingusaates "Staadionijutud" on seekord külas Eesti kõigi aegade seitsmes kümnevõistleja Janek Õiglane. 26-aastane vändralane on jõudnud kahel viimasel MM-il kuue parema sekka. Kõige erilisemaks võistluseks peab Õiglane just 2017. aasta Londoni MM-i, kus ta täiesti tundmatu mehena isikliku rekordi 8371 punktini viis ja kõigile üllatuslikult neljanda koha teenis. "See oli välk selgest taevast! Ma ei osanud isegi ette kujutada, mida tähendab võistelda 60 000 pealtvaataja ees. Ma olin vist osalejatest paremuselt 23. isikliku rekordiga. Ütlesin enne võistlust intervjuus, et tahaksin oma Pekingi MM-i tulemuse üle lüüa ja 15 parema hulka tulla. Aga seal juhtus midagi muud. Ja see emotsioon, mis ma sealt sain, oli täiesti eriline. Sellel võistlusel läks kõik kuidagi väga ladusalt. Vaid teise päeva alguses tekkis Londonis emotsionaalselt raske hetk, kui ma hakkasin mõtlema, et kas tõesti õnnestubki ülihea võistlus teha. Olin seetõttu kettaheites ebakindel, aga kui sellest üle sain, siis oli kõik okei," meenutab Õiglane. Kui Londoni MM-il jäi Õiglane spordisõpradele meelde emotsionaalse võistlejana, siis tavaelus on ta enda sõnul vastupidine isiksus. "Ma olen kindlasti introvert. Mulle meeldib pigem üksinda kodus olla kui rahva seas lobiseda. Aga võistlustel oli noorest saati nii, et küsisin publikult plaksu ja kütsin end sedasi üles. Andrenaliin, mis ma publikult saan, on väga suur. Võistlustel olengi täiesti teine inimene, kus suudan end tavaolekust välja lülitada," ütleb Õiglane. Sügisest Ameerika Ühendriikidesse treenima siirduv Õiglane meenutab saates oma esimest kokkupuudet endise maailmarekordimehe Ashton Eatoniga. "See oli 2015. aasta Pekingi MM-il. Olin tol hetkel väga halvas vormis ja me läksime pärast kuulitõuget koos teiste võistlejatega puhkeruumi. Ma olin kehva ja Ashton vaatas, et Eesti poiss on kuidagi nukker. Ta tuli minu juurde ja küsis, kuidas mul läheb ja millise tulemuse ma tänavu teinud olen. See andis mulle väga positiivse emotsiooni. Võin öelda, et tänu temale läks kogu mu võistlus mõnusamaks. Lisaks tegi ta ise tollel võistlusel maailmarekordi," räägib Õiglane. Seekordses saates tuleb muuhulgas juttu veel uuest maailmarekordimehest Kevin Mayerist, kes on sarnaselt Õiglasele suur NBA-huviline, treenerile raske otsuse teatamisest, oma suurematest toetajatest, USA-s treenimise maksumusest, Erki Noolest, Magnus Kirdist ja Ksenija Baltast, pidutsemisest, odaviskest, jõunäitajatest ning treeningute ülesehitusest. Saate viimases osas esitame taas kergejõustikusõpradele küsimuse, mille vastuseid ootame aadressile ekjl@ekjl.ee. Saadet juhib Karl Rinaldo.

Kergejõustikuteemalises taskuhäälingusaates "Staadionijutud" on sel korral külas kümnevõistleja Erki Nool, kelle olümpiavõidust möödub peagi 20 aastat. Olgugi et juunis 50. sünnipäeva tähistanud Noolega on aastate jooksul palju erinevaid intervjuusid tehtud, tulevad seekordses jutuajamises välja mitmed huvitavad seigad, mida seni avalikkuses palju käsitletud pole.  "Minu järgmine eesmärk oli pärast olümpiavõitu 9000 punkti kogumine. Ja olla esimene inimene, kes seda teeks. Aga (Roman) Šebrle tegi selle 2001. aasta kevadel ära. Pagan, ma mäletan seda tunnet, mis mul Götzises 1500 meetri jooksus 150 meetrit enne lõppu tekkis, kui ma sain aru, et ta teeb 9000 punkti täis. Pinge läks sellega maha ja motivatsioon polnud enam sama. See eesmärk polnud enam see, kuigi Eesti rekordi 9000 punktini viimine olnuks ikkagi ilus asi." Noole isiklikuks rekordiks jäi lõpuks 8815 punkti, mis sündis kuldsele olümpiahooajale järgnenud aastal Edmontoni MM-il tihedas konkurentsis Tomaš Dvorakiga. "Minu sportlaskarjääri üks rumalamaid vigu oli see, et ma ei läinud Edmontonis Eesti rekordit püstitades 1500 meetrit täiega jooksma. Ma põdesin seda kolm kuud pärast võistlust. Jooksin küll rekordilähedase aja 4.29, kuid olnuks viimase pikamaajooksu trenni põhjal 4.15-4.18 vormis. Ma ei jälginud aga kunagi oma punktisummat, vaid mängisin võidu peale. Dvorak oli enne viimast ala minust 100 punkti ees ja (Dean) Macey 200 punkti maas ning ma arvasin, et mul pole võimalik enam teiselt kohalt kõrgemale tõusta ega madalamale langeda. Tegelikult olin ma aga 1500 meetri jooksuks kaks aastat nii kõvasti harjutanud, et võinuks Daley Thompsoni ja Dan O'Brieni rekordi (vastavalt 8847 ja 8891 punkti) üle teha. Aga ma läksin lihtsalt jooksma seda jooksu. See oli mu elu üks lihtsamaid 1500 meetreid. Õudne! Ja see on kõige häirivam asi, mis on minuga rajal juhtunud. Sportlane peab alati pingutama sel hetkel, kui ta on staadionil. Sel hetkel ei saa mõelda tulevikule. Kõige traagilisema rumaluse tegi selles osas kusjuures Dvorak," meenutab Nool, kelle näidet pikaaegse konkurendi eksimusest saab kuulata juba saatest. Mõistagi ei tule Noolega juttu pelgalt tema enda võistlustest, vaid me otsime ka võrdlusmomente mineviku ja oleviku vahel, et mõista, miks tehti toona asju üht- ja tänapäeval teistmoodi. "Ma arvan, et pingutamise soov, oskus või vajadus on olnud alati inimestes samasugune, ka tänapäeva ühiskonnas. Võib-olla tänapäeval on sportlaste jaoks takistuseks hoopis see, et neil on spordi kõrval palju muid tegevusi ja asju - Instagrami postitused, aktsiaportfellid ja nii edasi. Aga spordis peab olema võimalus, oskus ja aeg lihtsalt mõelda. Näiteks mitmevõistleja peab olema suuteline vabadel hetkedel tehniliste alade sooritusi läbi mõtlema, sest ta ei jõua kahjuks igal nädalal kõiki alasid kolm korda trennis teha. Tänapäeva ühiskonnas aga hajub inimeste tähelepanu. Meil pole mõtet võrrelda seda, et mul polnud noorena (samu häid) naelkingu võtta nagu tänapäeval. Ei, selles pole mingit vahet! Sada kilo on kangi peal ikka sada kilo, olgu sul jalas Puma, Adidase või Nike jalanõu," ütleb Nool. Et Noolel on aastaid maailma tippu kuulunud mehena palju väga huvitavaid ja kohati lausa uskumatuid lugusid rääkida, ei pannud me seekord saatele ajalist piiri, vaid rääkisime nii palju, kui teemasid jagus. Muuhulgas tuleb juttu Erki pere rollist tema edus, elulooraamatust, YouTube'is üle 300 000 vaatamise kogunud "Rooside Sõja" klipist, vanadest konkurentidest, erinevatest treeningmudelitest, korda saadetud rumalustest ja suurtest triumfidest. Saate viimases osas esitame taas kergejõustikusõpradele küsimuse, mille vastuseid ootame aadressile ekjl@ekjl.ee. Saadet juhib Karl Rinaldo.

Kergejõustikuteemalise taskuhäälingusaate "Staadionijutud" 11. osas on külalise rollis kaugus- ja kolmikhüppaja Tähti Alver, kes kerkis möödunud nädalavahetusel toimunud Eesti meistrivõistlustel rambivalgusse. Tallinnast tugeva majandustaustaga perest pärit Alver parandas oma kõrvalal kaugushüppes isiklikku rekordit mitmekümne sentimeetriga, viies tippmargi 6.54-ni. Ühtlasi tõi see kogu võistluse ühel oodatumal ja põnevamal alal täpselt ühesentimeetrise võidu Ksenija Balta ees, kes oli viimati Eesti meistrivõistlustel oma põhialal kullata jäänud 2007. aastal. "Esmaspäeval tööle minnes oli küll eriline tunne. Kolleegid tulid juurde ja õnnitlesid," ütleb SEB pangas arendusjuhina töötav Alver. "Ka pühapäev oli muidugi väga emotsionaalne päev isikliku rekordi tõttu. Uni ei tahtnud kergelt tulla, kuna telefon oli õnnesoovidest umbes. Mul on tõesti hea meel, kui paljudele inimestele see tulemus korda läks." Olgugi et Alver säras juba TV 10 olümpiastarti sarjas ja ta meenutab tänaseni, kuivõrd oluline oli talle toona selle võistlussarja kaudu esimese päris oma ratta võitmine, kerkis ta täiskasvanute klassis Eesti tippu oodatust hiljem, pärast pikka vigastuspausi 19-20aastasena. "Mul oli väga raske vaadata eemalt noorte tiitlivõistlusi, kuna teadsin, et minu koht pidanuks ka seal olema. Ma arvan, et mul on selline sisemine jõud, mis aitas pikast vigastuspausist üle saada. Mõned imestavad tänaseni, et kuidas ma sellest kõigest välja tulin," sõnab 25-aastane Alver. Sel suvel on Alver jaganud aega töö, kergejõustiku ja disc-golfi (eesti k. kettagolf) vahel. Neist viimase juurde on sportlase toonud tema elukaaslane ja oluline abijõud, kes on käinud Alverile viimastel aastatel kaasa elamas suisa kõigil välisvõistlustel. "Isegi pühapäeval enne kaugushüppevõistlust käisime natuke disc-golfi mängimas. Mängin disc-golfi tihti ka pärast õhtusööki, et end natuke liigutada ja mitte liiga laisaks muutuda," räägib Alver. Nagu selgub, mängivad Alveri tulemustes kindlasti rolli ka treeningutes tehtud muudatused. "Võtsin sel suvel kaugushüppes hoojooksu kaks sammu pikemaks. Ma arvan, et see on tulnud kevadistest jooksutrennidest, tänu millele on kiirust juurde tekkinud ja ma ei mahu enam 16 sammu vahele ära," ütleb hiljutise vigastuse tõttu ettevalmistusperioodil tänavu varasemast hoopis vähem hüppeid ja rohkem jooksu teinud Alver, kes peab oma raskeimateks trennideks jõusaalis toimuvaid harjutuskordi. Seekordses saates kuuleme muuhulgas ka Alveri tööst panganduses, treeningmahtudest, erinevatest rekorditest, konkurentsist ning kolmik- ja kaugushüppe tehnilistest nüanssidest. Saadet juhib Karl Rinaldo.

Kergejõustikuteemalises taskuhäälingusaates "Staadionijutud" on kätte jõudnud juubeliosa, mis eristub kõigist eelnevatest täielikult, sest Manta Maja stuudios võtab istet legendaarne kohtunik ja staadioniteadustaja Peeter Randaru. 67-aastase Randaru võib liigitada vaieldamatult meie läbi aegade tunnustatumate kohtunike hulka, kellel on märgatav osa selles, et Eesti kergejõustikuliit kuulub võistluste korraldamises Euroopa absoluutsesse tippu ja saab välismaalastelt alatihti kiita. Pealegi on Randaru kasvatanud suureks neli rahvuskategooria kohtunikust poega-tütart. "Tore on vaadata, kuidas pisikestest poistest-tüdrukutest saavad mitte ainult olümpiavõitjad ja tippatleedid, vaid ka väga head treenerid. Olen nüüd ka seda juba näinud. Selline protsess on kõrvalt vaadates maruhuvitav. Kohtunik ei tohi küll väga välja näidata, mida ta tunneb, aga teinekord on tulnud ette ka seda, et pühid silmanurgast pisara ära või hääl läheb ilusa hetke ajal teise tämbrisse," tunnistab Randaru. 55 aastat poleks võimalik kohtunikuametit pidada, kui see endale ei meeldiks, ütleb Randaru, kes jutustab saates mitmeid humoorikaid ja liigutavaid lugusid meie selle ala korüfeedest. Muuhulgas toob ta näite paljukordsest Gruusia kergejõustikumeistrist ja kümneid eestlasi tippu viinud Martin Kutmanist. "Tore mees oli Martin Kutman. See võis olla Tartus Tamme staadionil, kui ta tegi ühe tiiru ja siis teise tiiru ümber kettaheiteringi. Ma küsisin talt, et mis ta otsib? Kutman vastas: "Kõik räägivad, et vorm on kadunud. Ma mõtlesin, et otsin selle siis üles!"" Seekordses saates saame muuhulgas teada, millise Eesti tippkergejõustiklase tegemisi jälgib Randaru tänu tolle noorpõlve võistlemisega seotud liigutavale momendile erilise tähelepanuga, miks Magnus Kirt Randaru hinnangul tegelikult Dohas toimunud MM-il õlga vigastada võis, millised on kohtunikuameti töötasud ja kuidas Märt Israelile aastate eest kogemata ebareaalselt pikk kettakaar mõõdeti. Saate viimases osas esitame taas kergejõustikusõpradele küsimuse, mille vastuseid ootame aadressile ekjl@ekjl.ee. Saadet juhib Karl Rinaldo.

Kergejõustikuteemalises taskuhäälingusaates "Staadionijutud" võtab seekord saatejuhi vastas koha sisse Eesti läbi aegade parim 3000 meetri takistusjooksja Kaur Kivistik. 29-aastast Kivistikku on raske kellegagi segamini ajada. Tartumaalt pärit pikka ja heledapäiset meest tunnevad sõbrad-tuttavad kui ülimalt professionaalselt sporditegemisse suhtuvat inimest, kes teeb iga jooksu eel põhjaliku analüüsi nii enda kui ka konkurentide kohta, et võistlusrajal enam midagi juhuse hooleks ei jääks. Spordivälisel ajal on Kivistik aga suurepärane kokk, armastav abikaasa ja kahe lapse isa. "Viis-kuus aastat tagasi tõrjusin ma enne jooksu kõik inimesed enda ümbert ära. Nüüd, kahe lapse isana, on see keerulisem, kuna näen, et lapsed nõuavad oma tähelepanu ja nemad veel ei mõista, et mul on tähtis võistlus ees ootamas. Samas suudan tänu aastatega tekkinud kogemustele ikkagi ka väikeste vahelepõigetega säilitada fookuse," ütleb Kivistik, kes on võistlusreisidel enne tähtsaid starte abikaasa Lindaga isegi eraldi toa võtnud. Kivistiku karjääris on olnud mitmeid suuri õnnestumisi, muuhulgas 2015. aasta universiaadil hõbemedali võitmine ja mitmel korral Euroopa meistrivõistlustel esikümnesse pääsemine, kuid üks keerulisemaid perioode jäi tal seljataha just tänavu, mil saabus koroonaviirus ja suri isa. "Tänavune kevad oli igatepidi hästi keeruline ja tagantjärgi saan seda veel praegugi tunda. Eks aeg näitab, kuidas mina sellest kõigest kosun ja kuidas maailmal minema hakkab. Võib-olla kogu selle asja juures on kõige huvitavam see, et ma kogesin kolme nädala jooksul lähedase inimese sündi ja surma. Elu üle mõtlemine muutus minu jaoks totaalselt. Sain hoopis teistmoodi aru, kui habras kõik on. Seepärast mulle meeldibki teha seda, mida teen, sest kunagi ei tea, mis juhtub homme," teab jooksja. Sportlase ja pikamaajooksjana eristub Kivistik enda sõnul paljudest konkurentidest lisaks pikkusele ka treeningute ülesehituselt, sest jõusaalis rassib ta rohkem kui sel alal kombeks on. "Võin väita, et olen selles suhtes väga suur erand. Nägin mingil hetkel, et mu loomulik kiirus polnud piisavalt hea teistele meestele kandade näitamiseks. Kaotasin paratamatult tuliseid duelle. Kehakultuuri õppimine andis mulle aga teadmise, et kui sa suudad endale jõu taha hankida, siis tuleb ka kiirus. Hakkasin jõutreeninguid usinalt tegema ja ma ei tea praegu maailmas enda kõrval vist ühtegi takistusjooksjat, kes 160 kilo turjale võtaks," ütleb Kivistik. Pikamaajooksjale iseloomulikus pikas saates tuleb juttu takistusjooksu spetsiifikast, veetakistusest, Keenias laagerdamisest, mustade edust jooksudistantsidel, aga ka söögitegemisest, jalgpallist ja laskesuusatamisest. Saate viimases osas esitame taas kergejõustikusõpradele küsimuse, mille vastuseid ootame aadressile ekjl@ekjl.ee. Saadet juhib Karl Rinaldo.

Kergejõustikuteemalises taskuhäälingusaates "Staadionijutud" on sel nädalal külalise rollis Eesti läbi aegade kiireim jooksja Marek Niit, kes teeb vahepealsetest mõõnadest hoolimata sporti siiani täie tõsidusega. "Kevadel, enne koroonaviirusest tingitud kriisi, tundsin end väga hästi. Olin 400 meetris Eesti rekordi vormis, kuigi see on nüüd spekulatsioon. Tundsin end nooremana. Kevadiste treeningute tulemused olid kaks sekundit paremad kui eelmisel aastal. Aga see, kui treeninglaagris enam staadionile ei lastud, tõmbas motivatsiooni alla. Ma ei ole ka selline vend, kes suudaks taolises olukorras edasi suruda," tunnistab 32-aastane Niit, kes selgitab saates ka põhjalikumalt, tänu millele treeningutel heale tasemele jõudis. Niidu põhimõte on olnud alati see, et treeningut, võistlemist ja sporti laiemalt tuleb osata nautida, vastasel juhul ei tule ka tulemusi. "Sprint on väga nauditav ala. Ja sprindi puhul tuleb meeles pidada, et seda tehes ei tohi kiirustada, kuigi see kõlab naljakalt. Lisaks tuleb kiiresti jooksmise puhul riske võtta, barjääre lõhkuda. Kui oled neli-viis aastat põhja ära teinud, oma esimesed vigastused saanud ja lõpuks heasse toonusesse jõudnud, siis on jooksmine tõesti puhas lust. Isegi 400 meetris ei saa jooksu ajal arugi, et oleksid kõvasti pingutanud, aga nauding on suur," selgitab saarlane. 2006. aastal 200 meetri jooksus juunioride maailmameistriks kroonitud Niit on kaudselt kokku puutunud maailma läbi aegade kiireima mehe, jamaikalase Usain Boltiga, kes saatis ühel aastal talle sünnipäeva puhul lausa õnnitlusvideo, mille tänagi veel Niidu Instagrami kontolt leiab. "Ta on suur eeskuju olnud ka minule. Usain on sündinud sprinteriks. Temas oli noorest saati vaba olek. Ta sobib sprinteri rolli ideaalselt. Noorena vaatasin ma pigem selliseid tõsiseid kujusid nagu Linford Christie, aga mida aeg edasi, seda rohkem sain aru, et jooksjas peab ka mängulisust olema. Ta suutis oma suure raami hästi liikuma panna ja seetõttu kerkiski maailma parimaks," hindab Niit. Saates tuleb muuhulgas juttu erinevate sprindialade tehnikast ja taktikast, aga ka tehtud vigadest, USA ülikooliaastatest, kunstist, arhitektuurist, Saaremaast ja Ott Tänakust. Saate viimases osas esitame taas kergejõustikusõpradele küsimuse, mille vastuseid ootame aadressile ekjl@ekjl.ee. Saadet juhib Karl Rinaldo.

Kergejõustikuteemalises taskuhäälingusaates "Staadionijutud" räägib seekord oma loo 8000 punkti meheks sirgumisest kümnevõistleja Taavi Tšernjavski. 25-aastane Harjumaalt Kolgakülast pärit Tšernjavski, kes kogus eelmisel nädalal Rakveres peetud võistlusel 17. eestlasena üle 8000 punkti (8086), peab suurimaks eeskujuks vanaisa Heinot, meie tippudest elas ta lapsepõlves kaasa aga enim Gerd Kanterile. "Kanter oli see, kes tõi mind 2007. aastal Osaka MM-i ja 2008. aastal Pekingi OM-i ajal ka öösiti teleka ette. Tunnen tema mõjutust rohkem kui Erki (Noole) oma, sest olin alles viieaastane, kui Erki Sydney's olümpiakulla võitis," räägib Tšernjavski, kes keskendus ka ise esialgu tõsisemalt kettaheitele. "Nii kaua, kui ma olin 7800 punkti mees, tavatsesin ütelda, et mul on kõik alad ühtemoodi kehvad. Aga nüüd, 8000 punkti kogununa, võin vast öelda, et mul on kõik alad ühtemoodi head," sõnab Tšernjavski värske tulemuse valguses. Tšernjavski arengu üheks põhjuseks võib pidada tugevat treeningrühma, sest ta harjutab Art Arvisto käe all igapäevaselt sarnasel tasemel kümnevõistlust tegevate Risto Lillemetsa ja Kristjan Rosenbergiga. "Treenisin varasemalt aastaid üksinda ja arvasin, et polegi vajadust teistega koos treenida, aga nüüd, mil meil on pundis Risto (Lillemets) ja Kristjan (Rosenberg), on pingutamine treeningutel hoopis teistsugune," tunnistab Tšernjavski. 8000 punkti piiri ületamine oli Tšernjavskil eesmärgiks juba aastaid, ent nüüd, mil see lõpuks realiseerida õnnestus, andis keha veel mitu päeva pärast võistlust tunda. "Tunne on hea. Täna on esimene päev, kui kõndida on täiesti okei. Käisin esmaspäeval vanatädile Maxima poest asju ostmas ja üks pensionär palus, et ma eest ära tuleksin, sest liigun nii aeglaselt. Mu jalad olid nii kinni, et käisin ringi nagu puujalg," muigab Tšernjavski. Tšernjavskiga tuleb saates muuhulgas juttu ohtratest vigastustest ja nendega toimetulemisest, väga populaarseks saanud kergejõustikumeemidest, toetajate leidmisest ning kümnevõistluse spetsiifikast, treeningute ülesehitusest ja üksikaladest.

Kergejõustikuteemalises taskuhäälingusaates "Staadionijutud" on seekord külas Berliini Euroopa meistrivõistluste pronks- ja Doha maailmameistrivõistluste hõbemedalist, Eesti odaviske rekordiomanik Magnus Kirt. 30-aastase tõrvalasega tuleb pooleteise tunni jooksul palju juttu odaviske spetsiifikast. Kirt on maailma üks kiirema ja tehniliselt parema hoojooksuga atleete, samas ütleb ta, et jõusaalis on enamik tippe temast oluliselt tugevamad. "Ma arvan, et ma olen kindlasti üks nõrgemaid odaviskajaid. Mu rekord on rinnalevõtus 135 kilo, lamades surumises 150 kilo, sügavkükis 165 kilo ja üleveos 105 kilo. Mul areneb üldse jõud väga raskelt, aga see ei peagi olema eesmärk omaette. Kui vise toimib ja meetrid on olemas, siis on kõik hästi," räägib Kirt. Kirt on kerkinud kahe viimase hooaja jooksul nii oma rekordi kui ka stabiilsusega maailma absoluutsesse tippu, kust palju kõrgemale ei näi olevat võimalik enam ronida. Kirt ise usub siiski, et arenguruumi teatud nüanssides veel jagub. "Kõige suuremat arenguruumi näen ma just suurvõistlustel. Näiteks kahel viimasel tiitlivõistlusel on esimestel katsetel mänginud palju rolli närvipinge. Need katsed pole olnud tehniliselt head, vaid on läinud rohkem võimu peale. Ma loodan, et mul tekib see võimalus ja aeg, kus ma suudan tiitlivõistluste finaalis endast tehniliselt rohkem kätte saada." Kirt tunneb rõõmu, et eelmise aasta Doha MM-il tekkinud õlavigastusest on ta prognoositust kiiremini ja paremini taastunud ning saab täna juba korralikke visketrenne teha. "Edasiminek on olnud väga suur kasvõi viimase kuuga. Kui sees suudan ma vastu seina visata juba lõdvalt ja saan rakendada palju jõudu, siis väljas on veel kerge kartus kaugele viskamise ees. Ka Indrek (Tustit) ütleb, et kui ma pean olema enne võistlema hakkamist treeningutel 100 protsenti valmis. Ma pean saama jälle stabiilseks ja viskama ilusti, siis on aeg võistlema hakata. Kas see juhtub augustis, septembris või jääb järgmisse aastasse, seda näitab aeg. Füüsiliselt oleksin ma hooajaks valmis juba praegu," lisas Kirt. Lisaks sportlikule poolele keskendume saates Kirdi lähedastele inimestele, tema perele ehk isale, emale ja õele ning Läti seitsmevõistlejast elukaaslasele Laura Ikauniecele, aga ka heale sõbrale Rasmus Mägile ja olulistele abimeestele spordis. Ühtlasi kuuleme, kelle kiidusõnad valmistasid Kirdile isegi rohkem rõõmu kui esmakordselt 90 meetri alistamine. Saate viimases osas esitame taas kergejõustikusõpradele küsimuse, mille vastuseid ootame aadressile ekjl@ekjl.ee. Saadet juhib Karl Rinaldo.

Kergejõustikuteemalise taskuhäälingusaate "Staadionijutud" viiendas osas räägib Manta Maja stuudios oma elust ja sportlaskarjäärist kolmekordne omaealiste tiitlivõistluste medalist ja Tokyo olümpiamängude normi juba mullu alistanud kümnevõistleja Johannes Erm. "Ma olen tegelikult inimene, kellele meeldib unistada väga suurelt. Ma ei unista 9000 punktist, vaid 9200 punktist. See pole veel käegakatsutav summa, aga selle suunas saab pürgida. Mul on kusagilt meelde jäänud ütlus: sea endale nii kõrged eesmärgid, et sul pole nende täitumisel enam midagi teha," räägib 22-aastane tallinlane, kes kerkis mullu 8445 punktiga Eesti kõigi aegade viiendaks kümnevõistlejaks. Ermil tuli teha senise elu üks keerulisemaid valikuid 2017. aastal, kui ta otsustas oma pikaaegse treeneri Holger Peeli käe alt minna treenima ja õppima Ameerika Ühendriikidesse Georgia ülikooli, kus olid eestlastest uuele tasemele jõudnud juba nii Maicel Uibo kui ka Karl Robert Saluri. "Ega see lihtne otsus polnud, kuid nägin, et finantsiliselt on USA-s lihtsam. USA-s ootas mind ees ka tugev treeninggrupp, mis surus mind iga päev rohkem pingutama. Aga Holgerile polnud kerge sellest otsusest rääkida. See võttis aega mitu kuud. Alguses vihjad natuke, siis vihjad rohkem ja lõpuks ütled ära," meenutab Erm. Seekordses saates teeme läbi ka oma "kümnevõistluse", kus võtame ükshaaval osadeks Ermi kõik alad ja analüüsime neid. Ent juttu tuleb saates ka kell viis hommikul trenni tegemisest, väga noores eas täiskasvanute klassis tippu kerkimisest, eeloleval sügisel USA-sse tekkivast Eesti kümnevõistlejate supergrupist ja paljust muust. Saate viimases osas esitame taas kergejõustikusõpradele küsimuse, mille vastuseid ootame aadressile ekjl@ekjl.ee. Saadet juhib Karl Rinaldo.

Kergejõustikuteemalise taskuhäälingusaate "Staadionijutud" neljandas osas vestleb Manta Maja stuudios tippspordist, treeneritööst ja mänedžeriametist 1500 meetri jooksu Eesti rekordiomanik ning paljukordne Eesti meister ja rahvajooksude võitja Liina Tšernov. "Hooaja alguses on ärevus alati suurem," tunnistab Sakus jooksjate Aleksander ja Piia Tšernovi peres üles kasvanud Liina Tšernov. "Mida start edasi, seda vähem ärevust on. Samas, kui närvi sees üldse pole, siis ei tule ka jooksust midagi välja. Ja uskuge mind, mina pabistan igal jooksul, isegi siis, kui tean, et olen favoriit." 32-aastane Tšernov on jooksnud nii treeningutel kui ka võistlustel palju üksinda. See aga on eeldanud tugevat enesedistsipliini. "Ma olen olukorraga kohanenud. Eestis võtsin ma ühel hetkel sellise hoiaku, et kui ma tahan joosta, siis jooksen kiiresti. Muidugi võiksin ma jääda (Eesti võistlustel) alguses teiste taha passima, aga sel poleks mõtet. Kui tagasi vaadata staadionijooksude peale, siis kindlasti oleks mulle meeldinud vahel kaotada, aga joosta seejuures väga hea aeg," sõnab Tšernov. 2015. aastal alustas Tšernov tööd mänedžer Aivar Karotamme abilisena. "Eks ma alguses natuke kartsin, sest polnud täiesti selge, mida ma tegema pean. Ent olen väga palju Aivari kõrval õppinud ja näinud. Ma arvan, et minu üks hea omadus on see, et ma õpin suhteliselt kiiresti - nii elus kui ka trennis. Aivar on otsekohene, kui selleks on põhjust, aga tegelikult on ta väga hea südamega inimene," ütleb Tšernov, kes plaanib tänavuse hooajaga oma staadionikarjäärile joone alla tõmmata. Tšernov räägib saates muuhulgas hoovispordist, oma pikaaegsest treenerist Endel Pärnast ja Eesti ühe vanema rekordi murdmisest, aga ka realiseerimata jäänud eesmärkidest ja vigastustest. Saate viimases osas esitame taas kergejõustikusõpradele küsimuse, mille vastuseid ootame aadressile ekjl@ekjl.ee. Saadet juhib Karl Rinaldo.

Podcast "Staadionijutud" | Ksenija Balta: ema tõi mind väga kiiresti pilvedelt alla Kergejõustikuteemalise taskuhäälingusaate "Staadionijutud" kolmandas osas on Manta Maja stuudios külas kahel korral Eesti parimaks naissportlaseks valitud kaugushüppaja Ksenija Balta (33). 2006. aastal, olles toona vaid 19, võttis Nissist pärit naine ühe suve jooksul Eesti rekordi enda nimele nii 100 ja 200 meetri jooksus kui ka kaugushüppes, kerkides hoobilt meie tuntumate naissportlaste hulka. Kolm aastat hiljem krooniti ta juba Euroopa sisemeistriks. "Ütleme nii, et mingil hetkel noorena sattus n-ö staarihaigus peale küll," naerab Balta nüüd, aastaid hiljem. "Aga mul on väga palju vedanud nende inimestega, kes on minu ümber - ema, isa ja Andrei (Nazarov). Ema tõi mind väga kiiresti pilvedelt alla. Ta ütles, et need on küll head tulemused, aga tõeline sport algab kusagilt mujalt ja ma pean kõvasti tööd edasi tegema." Olgugi et Balta hakkas varakult kergejõustiklasena noorteklassides silmapaistvaid tulemusi näitama, ei teinud ta lapsena sugugi igapäevaselt trenni, nagu eeldada võinuks. "Ka selline aeg on ette tulnud, kus näiteks sõbrannadega väljas tolgendamine tundus jube põnev ja tähtis tegevus. Kogu selle asja suur pluss oli muidugi see, et me vähemalt liikusime kogu aeg. Keegi ei läinud kellegi koju lihtsalt istuma või telefonis olema. Tol ajal polnudki kellelgi personaalseid telefone ja arvuteid kodudes. Õnneks möödus mul puberteet üsna ladusalt. Kuni üheksanda klassini tegin ma ainult kaks korda nädalas trenni. Tänapäeval tehakse selles eas oluliselt rohkem trenni, aga mul oli siis palju vaba aega." Balta ei tunne sisimas veel sugugi, et on jõudnud tippsportlase mõistes soliidsesse ikka. "Kui vahel keegi minu käest küsib, kui vana ma olen, siis ma jään mõtlema, sest mulle tundub siiani, et olen umbes 21-aastane. Ma arvan, et nii peabki olema. Vanus on kõigest number, aga see, kui vana sa tegelikult oled, sõltub sinu enda lähenemisest," räägib Balta. Värskes saates tuleb muuhulgas juttu Balta sportlastee raskematest hetkedest, sotsiaalmeedia rollist tänapäeva tippspordis, soovist seitsmevõistluses end veel korra proovile panna ja tänavusest välishooajast. Saate viimases osas esitame taas kergejõustikusõpradele küsimuse, mille vastuseid ootame aadressile ekjl@ekjl.ee. Saadet juhib Karl Rinaldo.

Kergejõustikuteemalise taskuhäälingusaate "Staadionijutud" teises osas on külas Karl Erik Nazarov, kes kerkis talvel Eesti kõigi aegade kiireimaks 60 meetri sprinteriks. 21-aastane Nazarov tunnistab värskes saates, et ei osanud ka ise Argo Golbergi nimel olnud Eesti rekordi 6,71 alistamist veel oodata. "See oli kirjeldamatu tunne, kui sain teada oma aja 6,68. Kui sa vaatad, kuidas profid head tulemust tähistavad, siis nad vist oskavad seda juba teha. Aga kui mina olen tagantjärele vaadanud, mida ma pärast jooksu tegin, siis ma ei osanud kuidagi reageerida. Viskasin käed õnnest õhku, põlvitasin korra, lõin teistele võistlejatele plaksu ja otsisin treeneri üles," meenutab Nazarov oma senise karjääri tipphetke muigega. Saate viimases osas esitame taas kergejõustikusõpradele küsimuse, mille vastuseid ootame aadressile ekjl@ekjl.ee.

Esimese eestikeelse kergejõustiku taskuhäälingusaate avaosas meenutab oma karjääri eredamaid hetki, räägib treeningute ülesehitusest ja vaatab tulevikule otsa mitmekordne tiitlivõistluste finalist, 400 meetri tõkkejooksja Rasmus Mägi. "Ma ei ole kunagi valinud ühte konkreetset sportlast, kelle järgi joonduda. Ma arvan, et see on ka üsna ohtlik. Kellelgi ei maksa oma orignaalseid iseloomuomadusi ära kaotada, et lihtsalt jäljendada mõnda teist sportlast. Tegelikult on meil kõigil piisavalt originaalsust. Kedagi jäljendades võime aga kaotada just selle, mis meid aitaks läbimurdele," rääkis tartlane uues saates. Kuna igas saates võetakse meie kergejõustiklaste karjäär lahti erinevate märksõnade kaudu, jutustab Mägi näiteks eeskujudest rääkides loo, kuidas ta väikese kergejõustikusõbrana sakslasest OM-hõbeda Frank Busemanni süles võistlustele sõitis, kui suur pettumus oli vigastuse tõttu Londoni MM-ilt eemale jäämine ja mil moel saab isegi rasket lõigutreeningut nautida. "Eriolukorraga seoses sain hiljuti üle pika aja treeningul natuke pikemat distantsi kiiremini joosta. See võis kohatu välja näha, aga ühel hetkel tundsin, et mul tuli jooksu ajal naer peale," rääkis Mägi. Avasaate küsimusmängus puudutasime Rasmuse lapsepõlve ja TV 10 Olümpiastarti sarjas näidatud tulemusi. Eesti kergejõustikuliidu sportlaskomisjoni kaudu ellu kutsutud saade hakkab eetris olema kolmel suvekuul iga nädala kolmapäeval. Saadet juhib Karl Rinaldo, vahetekstid loeb sisse legendaarne kohtunik Peeter Randaru.