Kolmas poolaeg

Nõmme Unitedi jalgpalliklubi looja ja juht Mart Poom vaatab tagasi esimesele hooajale koduses meistriliigas, tunnistab tehtud vigu, aga valutab südant ka laiemate hoiakute pärast. Väravavahina Inglismaa liigas särava karjääri teinud Eesti jalgpallilegend tunnistas: mängijana on isiklike eesmärkide poole püüelda märksa kergem kui Eestis klubi juhtides. „Mängijana sõltub su karjäär suuresti ikka sellest, palju sa ise eesmärkide poole püüeldes panustad ja ohverdad. Jalgpallikooli või -klubi vedades on kõrvalisi tegureid ja mõjutajaid märksa rohkem. Liiga palju,“ rääkis Poom. „Ma ei ütle, et need asjad mul masti maha võtavad, aga kui mõtlen suuremalt.... Jah, teeb ikka küll meele kurvaks, kui näen ja kuulen, kui palju on Eestis lahkhelisid ja kadedust. Viimati näiteks olümpiakomitee presidendi valimistel, kust kostus hoiak: jalgpalliklubid ja -treenerid on halvad, sest võtavad kõik lapsed endale. Mu küsimus on lihtne: millega teised spordialad tegelevad? Miks nemad ei käi koolides või lasteaedades? Teine asi: meil siin Eestis peetakse iseenesest mõistetavaks, et jalgpalliklubid peavad ise endale staadionid ja muud baasid ehitama. Mulle tõesti ei mahu see pähe! Spordirahastus on laiem teema, aga väga palju asju võiks olla teisiti. Kõige kurvemaks teeb see, et jääme suurematest jalgpalliriikidest aina enam maha. Jääme maha, sest teised panevad kogu aeg juurde. Mujal on jalgpall ühiskonnas väga kõrgel positsioonil ning igal tasandil – nii riigi, omavalituste kui mujal – saadakse aru, kui tähtis on jalgpalli investeerimine. Meie siin Eestis tegeleme samal ajal peaga vastu seina jooksmisega.“ Kaua sa jaksad, Mart? „Ei teagi. Sel aastal lõi juba 52 ette. Järgmisel aastal ootab veel üks uus roll – saan vanaisaks,“ naeris Poom ja lisas tõsinedes: „Jalgpall on mu armastus. Olen võtnud seda tõsiselt nii mängija, treeneri kui klubijuhina. Selge see, et meil kõigil on päevas ainult 24 tundi ja energiaressursid ei ole piiramatud. Aga praegu tunnen, et tahan ja jaksan veel panustada.“

Eesti koondise poolkaitsja Mattias Käit käis külas Õhtulehe taskuhäälingus „Kolmas poolaeg“, kus rääkis avameelselt enda vigastustest, karjääri planeerimisest, tehtud vigadest, ärajäänud üleminekutest, unistustest ja isadusega kaasnenud rõõmudest. Käit kirjeldas täpsemalt, milline trauma teda septembrikuistest koondisemängudest eemal ja kuidas ta vahetult koondiseakna eel oleks Bukaresti Rapidi kohtumise eel riietusruumis äärepealt minestanud. Ta pidanuks kuuluma Rapidi algkoosseisu ja soojendus oli juba tehtud. „Istusin riietusruumis, pea hakkas ringi käima ja ma ei saanud enam midagi aru. Olin näost valge ja tekkis tunne, et panen kohe pildi tasku,“ rääkis ta tekkinud allergilisest reaktsioonist. Nii jäigi kohtumine vahele. 26aastane poolkaitsja sõnas, et noore mängumehena esile kerkides unistas ta mõistagi kõrgemast lennust, aga esialgu rahuldub ka senisega. Siiski on tema suur eesmärk jõuda kunagi ühte Euroopa suurematest liigadest. „Iga jalgpalluri unistus on tippliigasse jõuda ja oleksin kindlasti pettunud, kui see ei õnnestuks. Töötan selle nimel iga päev, aga kui ei jõua, siis pole midagi teha. Ju siis nii on. Aga ma tõesti ja proovin ja tahan sinna jõuda.“ Tagantjärele targana tunnistas ta, et ta poleks omal ajal pidanud Fulhamist Sloveeniast Domžalesse siirduma. Tema üleminek sattus Brexiti perioodi ja nüüd on tal raskem Inglismaale tagasi murda. Sealne elu ja vutt talle aga meeldib. Lisaks räägib ta üleminekust, mis oleks ta viinud Šveitsi kõrgliigasse.

Patrik Kristali, Tony Varjundi ja paljud teised Eesti järgmise põlvkonna suurimad talendid üles kasvatanud Taavi Viik on üks perspektiivikamaid noori treenereid. Nüüdseks FC Flora esindusmeeskonna pingile istunud treener käis külas Õhtulehe taskuhäälingus „Kolmas poolaeg“. Põhimõttekindel Viik tunnistas, et tema usaldust on lihtne kuritarvitada, aga raske tagasi võita. Nii austab tema mängijaid, aga eeldab põhimõttekindla inimesena sama ka vastu. Tal on olemas helesinine unistus, millest ta kõva häälega ei räägi. Üldiselt ta oma karjääri pikalt ette ei planeeri, vaid liigub sammu kaupa. Kui ta on FC Flora esindusmeeskonda välja jõudnud, siis on järgmine samm olla seal edukas. Juuli alguses Flora seniselt peatreenerilt Norbert Hurdalt üle võtnud Viik sõnas, et muudatuste tegemine on hooaja keskel raske, aga ta püüab. Eeskätt on ta muutnud treeninguid intensiivsemaks. „Suhtlesime Norbertiga ka varasemalt, sest ta tegeles spordidirektorina duublite ja värbamisega. Jalgpallis oli meil maailmavaateliselt sarnasusi, aga ka erinevusi. Me oleme inimestena kaunis erinevad ja sealt hakkab pihta ka jalgpalliline poolt. Minu jaoks on alati treening kõige tähtsam. Kui treening pole intensiivne, siis seda ei saa ka mängus nõuda. Ma ei saa öelda, et Norberti trennid polnud intensiivsed, aga minu maitse jaoks mitte piisavalt,“ ütles ta. Kuivõrd suure osa oma karjäärist on Viik töötanud noortega, siis rääkisime ka noortetöö võlust ja valust. Ta tunnistas, et ühes asjas pole ta traditsiooniline treener – noorteklassis ei taha ta iga hinna eest võita. Näiteks Kristal, Varjund & co mängisid Eesti meistrivõistlustel endast pidevalt aasta või mitu vanematega ning pole kunagi tulnud meistriks. Ometi on nad jõudnud kaugemale kui enamik eakaaslaseid. „Kui sa kaotad väga palju, siis on midagi valesti ja sa mängid ilmselt vales liigas. Ja kui sa võidad väga-väga palju, siis on samamoodi midagi valesti. See on põhjus, miks me 2006. aasta pundiga mängisime kogu aeg 2005. aasta liigat – me ei jõudnud kunagi esiliigasse, vaid olime kogu aeg teises liigas,“ selgitas Viik.

Viis korda Eesti jalgpallikoondist esindanud 21aastane Kevor Palumets on tänavu üks kahest eestlasest, kes mängib eurosarja alagrupiturniiril. Suvel Soome tippklubi HJKga siirdunud on seal koheselt põhimeeste sekka tõusnud ja nimetati ka kuu mängijaks. Kõigest sellest ja paljust muust rääkis Palumets lähemalt Õhtulehe taskuhäälingus „Kolmas poolaeg“. Palumetsa aasta esimene pool oli kohutav. Waregemi Zulte poolkaitsja soovis juba talvel klubi vahetada. Variante oli näiteks nii Leedust (Panevežys) kui Šveitsist (Schaffhausen), aga kas ei sobinud pakkumine talle endale või ei jõudnud klubid omavahel kokkuleppele. Nii tuli tal end kuidagi pool aastat töös hoida, kuni tuli päästev pakkumine Soomest. Ka HJK ja Zulte läbirääkimised ei kulgenud lihtsalt ja kestsid ligemale kuu aega, aga lõpuks said need tehtud. „Eelmisel aastal oli Belgias selline raidumine, et üldse naeratada, aga nüüd valiti mind meeskonna kõige positiivsemaks vennaks. Tunnen ise ka, et mentaalselt olen vabanenud,“ rõõmustas Palumets. Kuigi alguses läks eestlasel ka Helsingis aega, et end käima saada, siis nüüd on ta tõusnud kõige olulisemate lülide sekka. Äsja teatas HJK, et fännid valisid ta kuu mängijaks ning ta mängib suurimaid minuteid. "Soomlased vaatavad ikka läbi nalja eestlastele alla, et mis Eesti, sinna lähme ju ainult alkoholi järele. Aga ma olen suhtumisega, et löön siin läbi. Juba sellepärast, et ma ei taha Belgiasse tagasi minna, on mul vaja läbi lüüa!“ kuulutas ta. Nüüd on Palumetsa eesmärk mängida end HJKs nii oluliseks, et klubi kasutaks detsembris ostuvõimalust. Tabasalu kasvandiku abiga pääses HJK UEFA konverentsiliiga alagruppi. Näiteks Montenegro klubist FK Dečićist saadi jagu alles penaltiseeria abil ja otsustava löögi kõmmutas sisse just Palumets. Vaatamata oma noorele eale on ta löönud palju otsustavaid penalteid ja nende anatoomiast tuleb saates ka pikemalt juttu. Kümne aasta perspektiivis soovib Palumets karolmetsalikult järkjärgult end aina kõrgemale tasemele mängida ning lõpuks näiteks Bundesligasse jõuda.

Paide linnameeskonna jalgpalliklubi spordidirektor Gert Kams avas Õhtulehe jalgpallipodcastis „Kolmas poolaeg“ telgitaguseid, mida ses ametis teha tuleb ning kuivõrd erineb tema igapäevatöö välismaa ametivendade omast. Mängijana 60 korda Eesti jalgpallikoondist esindanud ning seejärel – ehk viimased viis aastat – Paide meeskonna spordidirektorina tegutsenud Kams tõmbas taskuhäälingus võrdlusjoone: „Meist suuremate välismaa klubide spordidirektorid käivad ringi lipsu ja ülikonnaga, mul tuleb aegajalt näiteks väljakut kasta. Meie siin Eesti jalgpallis peame kõike tegema, et asjad toimiks.“ Kui treeneritelt, arstidelt ja füsioterapeutidelt nõutakse erialaseid kutseoskusi ja neile korraldatakse koolitusi, siis spordidirektor saab põhimõtteliselt ametisse ühe telefonikõnega. „Ma täpselt ei tea, kas mujal kehtivad mingid nõuded või mitte. Näeme, et spordidirektoriks saavad sageli endised mängijad. Nõustun, et see on huvitav teema püstitus. Omalt poolt saan lisada, et olen alaliidu presidendile öelnud: kui avaneb võimalus end täiendada, olen sellest väga huvitatud.“ Eelmise hooajal keskel palkas Paide (ehk spordidirektor Kams) esindusmeeskonna peatreeneriks Ivan Stojkovici. Liigas jäädi medalita, neljandal kohal asutakse ka hetkeseisuga. Karikafinaali pääsemisega lunastati europääse, kus sel suvel korrati klubi ajaloo parimat tulemust. „Näeme maailma jalgpallis, kuidas treenereid vahetatakse nagu sokke. Minu jaoks on see lausa uskumatu. Meie oleme alati kõikidele oma treeneritele andnud aega ja olnud kannatlikud. Nii on ka Ivaniga,“ rääkis Kams. Serblase emotsionaalsuse kohta, mis väljendunud ka hoolealuste avalikkuse ees tümitamisega, lausus Kams: „Ivan on noor treener ja teeb alles esimesi samme. Teadsime teda palgates seda. Kooliraha tuleb kuskil maksta. Minu ja Veiko (Paide klubi president Veiko Veskimäe – toim) ülesanne on juhtida teda õigele teele. Ma ei ütle, et meil on sellega probleeme olnud, küll aga, et ma olen temaga neil teemadel rääkinud. Ta on tagasisidele väga vastuvõtlik treener ja suudab muutusi ka ellu viia.“ Anname hinnangu ka Paide tänavusele euroteekonnale, aga ka sellele, kuidas on spordidirektor Kams õnnestunud ning räägime, kuidas meeskonda üldse komplekteeritakse. „Arvan, et olen mängijate värbamisega teinud vigu suhteliselt vähe,“ sõnas Kams. Kui jutuks tuleb Patrik Kristali talvine Levadiast Paidesse ja hooaja järel Paidest Saksamaale Kölni kolimine, ütleb Kams: „Ma ei ole küll näinud Ragnar Klavanit või Konstantin Vassiljevit sellises vanuses mängimas, aga minu arvates pole Eesti jalgpallil sellist talenti nagu Patrik varem olnud. Juuni alguses oli mul telefon täiesti punane.“ Samuti vaatame otsa Eesti (klubi)jalgpalli olukorrale laiemalt, paljuräägitud välismaalaste reeglile ning Thomas Häberli – Jürgen Henn vangerdusele. Head kuulamist!

Eesti koondise ja Tallinna FCI Levadia jalgpallur Mihkel Ainsalu on karjääri jooksul üle elanud nii mõndagi. „Kui ma pärast poolt hooaega Ukrainast lahkusin, tuli väga-väga tugev mõõn,“ meenutab Mihkel Ainsalu Õhtulehe jalgpallisaates „Kolmas poolaeg“ nelja aasta tagusele Lvivi-käigule järgnenut. „Oli raskusi ka väljaspool jalgpalli. Mõtted, et jalgpalliga lõpparve teha, olid väga tugevad. Olin sügavas mustas augus. Elu mängis nii kõvasti vingerpussi, et jalgpall ei olnud mu jaoks kindlasti esikohal. Minus valitses tunne, et olen kõigest ilma jäänud. Sattusin seisu, kus pidin otsustama, kas surun edasi või lasen käed alla. Mis siis täpselt peas toimub, seda on sõnadega võimatu edasi anda. Seda peab ise kogema.“ Ent ta töötas end uuesti üles ning sai „elu pakkumise“ Harkivi klubist. Paraku juhtus nii, et Ukrainasse lepingut allkirjastama läinud Ainsalut ootas hoopis sama kiire koju naasmine. Ta meenutab toimunut ning peas keerelnud mõtete virrvarri ja ütleb: „See päev on meeles nagu eilne.“ Samas lisab jalgpallur: „Pakkumised Ukrainast on siiani laual. Aga ema ütles: kui sa sinna lähed, siis ma enam sinuga ei suhtle. Olen seni valinud pere. Kuid pakkumisi on ka mujalt. Pall on Levadia käes – nende otsustada, kas lasevad mul minna või mitte.“ Ainsalu pajatab ka ränkrasketest treeningutest välismaal ning ühe treeneri teatest talle: selliste võimetega pead jõudma Bundesligasse! Ta teab, mida tähendab klubijalgpall välismaal ja oskab seda võrrelda kodusega. Millised on erinevused ja sarnasused? „Mujal on mängijad palju näljasemad. Meie liiga leegionäride piirang aitab sellele ainult kaasa. Sarnasused... Väga raske midagi välja tuua. Võib-olla ainult see, et mäng on sama,“ vastas kolmes välisriigis (Ukraina, Taani, Holland) mänginud poolkaitsja. „Eesti jalgpall on arenenud, aga muu maailm liigub lihtsalt palju kiiremini eest ära. Eriti näiteks infra – see on täiesti teine maailm!“ Ta meenutab ka nelja aasta tagust Florast lahkumist, kelle ridades on võitnud oma kolm ainsat meistritiitlit. „Ma olen Florale tänulik. Aga samamoodi tean liiga hästi, mis üleminekud katki jäid...“ meenutas Ainsalu. „Floras olid väga head treenerid, kui ma seal olin. Aga olid ka teatud persoonid, kellega mul päris nii hästi ei klappinud – aga see on jalgpalli osa. Tänaseks on see meeskond väga palju muutunud. Inimesed, kellega mul oli väga hea läbisaamine – Henn, Indermitte, Miller – ja kellega koos sai asju tehtud, on sealt lahkunud. Kui varem elasin nende pärast Florale mingil määral kaasa, siis nüüd on see etapp läbi saanud.“

Paari kuu eest Thomas Häberlilt Eesti koondise pealiku ameti üle võtnud ja seejärel Balti turniiri võitnud Jürgen Henni leping kätkeb ka eesmärki säilitada koht rahvuste liiga kolmandas tugevusgrupis ning seal on eraldi ära märgitud EM-finaalturniirile jõudmine. Kui jõukohane on tolle kõrgeima eesmärgi püüdmine? „Reaalsuses kindlasti väga-väga raske. Aga ma pean uskuma. Ma usun. Ma tahan uskuda. Kui meil õnnestub olulisteks kohtumisteks saada kokku parimad mängijad - nii et nad on terved, saanud klubides mänguaega ja kokku mänginud -, võib meie löögirusikas olla tugev. Minus kõnelevad lootus, unistus ja soov, mis annavad energiat selle meeskonnaga nende eesmärkide nimel töötada," rääkis Henn. Külastades äsja EM-finaalturniiri Saksamaal, ega ta tabanud end mõttelt: ma tahaks ise ka treenerina siin olla? „Jah, tabasin. Visualiseerisin isegi seda. Sellistest asjadest tuleb unistada,“ tunnistas Henn. Viimati eelmisel hooajal Tallinna FC Flora Eesti meistriks tüürinud Henn hindas enda eelmise tööandja 0 : 5 kaotust Sloveenia tšempionile Celjele ja sellele järgnenud treenerivahetust: „Üllatav, sest üldiselt ei toimu asjad Floras nii kiiresti ja tormiliselt. Nii suur tasemevahe ja lagunemine oli ootamatu, aga arvestades Eesti liigas näidatud mängupilti, siis olid korralikud ohu märgid õhus.“ Samuti tuli jutuks, mida arvab Henn Flora ainult eestlastele suunatud visioonist, millised on koondise peatreeneri päevad, kas ta kavatseb oma mängujoonises jääda sama ühehülbaliseks kui Häberli, kas ta väljendaks end teatud küsimustes samamoodi nagu eelkäija ning ka see, miks kipume eeldama, et välistreeneritel on meile rohkem pakkuda kui oma juhendajatel. Head kuulamist!

Koondisepausi eel käis „Kolmanda poolaja“ jalgpallisaate stuudios külas Eesti jalgpallikoondise keskkaitsja Märten Kuusk, kes tõusis Katowicega äsja uskumatu stsenaariumi läbi Poola esiliigast kõrgliigasse. Veel kaks vooru enne lõppu kaotas Katowice Gdynia Arkale kuue punktiga, ent lõpuks õnnestus see vahe tagasi mängida ja otsesest rivaalist ka tabelis mööda ronida. Otsustavad mängud oli aga justkui sõit Ameerika mägedel ning Kuusk jõudis mitu korda leppida tõdemusega, et otse kõrgliigasse tõusmisest tuleb suu puhtaks pühkida. Lõppes aga kõik hästi ning 28aastane koondislane sai kogeda ehedat vutipidu Poola moodi. „Tähistused kestsid kolm päeva. Oli äge näha Poola kultuuri ja Poola tähistamist, väga raske oli nendega sammu pidada. Nad ikka oskavad tähistada!“ sõnas nüüd Eestis koondisepausiks valmistuv Kuusk. „Esimene päev oli fännidega staadionil – esmakordselt nägin nii palju täiskasvanud mehi nutmas, see võttis endale ka korra pisara silma,“ ei teinud ta saladust. Kuusk avaldas, et täitis Katowices ühe elu unistustest ehk sai kahekordse bussi katusel rahvaga koos võitu tähistada. Lisaks Poolas kogetule rääkis Kuusk saates ka enda Ungari kogemustest, Eesti jalgpallikoondise minevikust ja tulevikust ning vennast Henrist, kes on Eesti meistriliiga kohtunik.

Eesti jalgpalliliidu president Aivar Pohlak vastas Õhtulehe stuudios küsimusele, kas koondise peatreeneri Thomas Häberliga eelmisel aastal lepingu pikendamine oli viga, niimoodi: „Tagantjärele tark on maru lihtne olla. Kui vaadata selle nurga alt, kuidas läks, siis loomulikult oli. Aga kui vaadata teise nurga alt, siis (vastasel juhul) ei oleks me seda ju teada saanud. Ju oleks sel juhul jäänud midagi kripeldama.“ Šveitslase Eestisse toodu kohta lausus ta: „Saime kultuuri ja arusaamist teatud asjadest. Saime Balti turniiri võidu. Ta aitas meie treenereid koolitustele. Aga kas me saime seda silda? Pigem mitte. Selle jaoks oleks läinud vaja paremaid sportlikke õnnestumisi. Sammukese pigem astusime, aga ju oleks tahtnud suuremat.“ Pohlak sõnas, et Konstantin Vassiljevi ja Venemaa-skandaali ajel ei olnud alaliidu juhatus polariseerunud. Samas tunnistas ta:„Tõsi, kommunikeerimise nurga alt saab alati vigu leida. Kui mingi jama püsti on, ju oleks seda saanud mingil moel vältida. Oleks kasvõi Kostjale sõnad peale öelnud: et kui sa ei taha, siis ära räägi. Ära võta selliseid poolikuid seisukohti. Kas tõesti on praegune aeg selline, et peab käima käest kinni ja õpetama? Ma ei tea...“ Arutasime ka välise kriitika ja laiema negatiivse fooni mõjude teemadel, aga ka selle üle, kas ja mil moel on 17 aastat Eesti jalgpalli vedanud mehe juhtimisstiil selle aja jooksul muutunud. „Ma pole terve selle aja jooksu tegelenud jalgpalliliidu niiöelda tegevjuhtimisega. Minu ülesanne on olnud juhatuse tasandil visioonide, nägemuste, sportlike ja sellega seonduvate asjaoludega arvestamine. Organisatsiooni kui sellise juhtimisega pole ma kunagi tegelenud. Rohkem on see tõkete ületamine või midagi sarnast,“ rääkis Pohlak. Samuti avaldas Pohlak arvamust, kas näeb, et korraga alaliidu ja FC Flora juhtimise vahel peitub huvide konflikt ja eetiline probleem või mitte. Jutuks tuli ka liiga (kas kunstlik?) professionaalseks muutmine, Levadia nägemuse vastandumine teistele klubidele, välise teadmise kaasamine Eesti jalgpalli ja A. Le Coq Arena grandioosne tulevikuplaan.

„Kolmanda poolaja“ jalgpallisaates käisid külas Marko ja Patrik Kristal. Kui esimese nime teab ilmselt iga Eesti jalgpallisõber, siis suurte sammudega tallab isa jälgede kõrval oma rada sisse ka 16aastane poeg Patrik. Patrik liitus Levadiaga tulede-vilede saatel juba 14aastase poisina, kui talle korraldati pressikonverents ja tehti sellest sündmus. Pärast kaht hooaega Levadias liikus ta tänavu edasi liigarivaali Paide Linnameeskonda, kus ta on mänginud juba rohkem kui Levadias kokku ja saanud kirja ka oma Premium liiga karjääri avavärava. Novembris 16. sünnipäeva tähistanud Kristal on end näitamas käinud muuhulgas Belgradi Crvena zvezdale, Müncheni Bayernile, Karlsruhele, Midtjyllandile ja Valenciale. Podcastis ei kinnitatud, ent ei lükatud ka ümber tõsiasja, et suvel võib olla kuulda uudiseid. „Ma arvan, et kui üldiselt võtta, siis teame Patriku karjääri ette viieks aastaks. See on loomulikult spekulatsioon, aga kõige rääkimiseks pole õige aeg,“ ütles Marko. „Olen saanud aru, et akadeemias trenni tehes annab nii suure eelise, et olen juba noore poisina teinud meeste vahel trenni,“ sõnas Patrik. „Ma pole seal niisama käinud aia taga piilumas ja olen inimestega suhelnud. Mulle öeldakse alati kohe ära, et on näha, kuidas ta on mänginud täiskasvanude jalgpalli,“ sekundeeris Marko. „See on Eesti jalgpallis väga suur mõttekoht. Näiteks Saksamaal on vaid mõned sellised, kes suudavad nii noorelt tippude vahel mängida. Eestis on olemas võimalus, et anda noortele mängijatele eelis, mida nad saaks välismaa akadeemiates kasutada. Seda on mulle igal pool räägitud.“ Lisaks tunnistas Patrik, et jalgpall on tema kirg, mille nimel toob hea meelega ohvreid. Näiteks pole ta kunagi käinud ühelgi peol. „Tuleb sõprade sünnipäevadest ja kokkusaamistest loobuda. Kui lähed ja saad sõpradega kokku, siis nemad joovad Cocat, aga mina vett.“ Mõistagi räägivad asjaosalised ka „skandaalsest“ üleminekust Levadiast Paidesse ja Patrik avaldab, mis tunne on olla mõne päeva jooksul Eesti kõige räägitum jalgpallur. Marko avaldab, millest on Eesti jalgpallis enim puudus.

Ragnar Klavan teeb ja jõuab: Kalevi jalgpalliklubi juhib ta presidendina ja aitab mängijana väljakul, värskelt lisandus roll alaliidu juhatuses, igapäevaselt tuleb täita isakohustusi. Kõigest sellest – eriti aga Klavani mõtetest, mida Eesti jalgpall arenguks vajab – tuleb juttu Õhtulehe taskuhäälingus „Kolmas poolaeg“. Klavan ütleb muuhulgas: „Ma ei taha teha kriitikat inimeste suhtes, kes Eesti jalgpalli panustavad. Aga kui vaatame, kuidas mõni väike riik ükspuha millisel elualal on edu saavutanud, siis näeme: esimene eeldus on ühtsus. Minu selge tunnetus on, et meil kehtib see vana eestlaste ütlus: kõige parem toit on teine eestlane. Ma soovin, et saaksime sellest kompleksist ja suhtumisest vabaks ning mõistaksime, et ühtsetena oleme suutelised väga suurteks tegudeks. Nagu tegi näiteks Island, muutes kogu oma süsteemi üheaegselt. Kui meil seda ühtsust ei ole, siis ongi väga raske.“ Räägime ka Konstantin Vassiljevi juhtumist, Eesti jalgpalli juhtimismudelist ning mõistagi Klavani juba tehtust, teoksil olevast ja tulevast. Head kuulamist!

Õhtulehe jalgpallisaates „Kolmas poolaeg“ külas käinud Konstantin Vassiljev rääkis seal muuhulgas ka eelmise aasta alguses aset leidnud pildiskandaalist, kus Eestit jalgpallilegendid olid samas õllelauas Venemaa koondise peatreeneri Valeri Karpiniga. Pildi paiskas eetrisse Andrei Stepanov ning seal olid lisaks Vassiljevile, Karpinile ja Stepanovile ka praegune koondise mängija Sergei Zenjov, toonane abitreener Andres Oper ning veel ka endised koondislsaed Igor Morozov, Sergei Pareiko, Dmitri Kruglov, Aleksandr Dmitrijev ja Artur Kotenko. Pärast pildi avaldamist esinesid Vassiljev, Zenjov ja Oper ühisavaldusega, kus öeldi, et sõjale pole õigustust, aga ei valitud pooli.

Eesti jalgpalli legendide legend Konstantin Vassiljev käis "Kolmanda poolaja" taskuhäälingus külas ja rääkis kõige olulisematel teemadel. Kuidas on ikkagi nii, et Eesti koondise sisekliima on hea, aga tulemused kehvad? Mida arvab Vassiljev Poola käest saadud kaotuse järel toimunud kurikuulsast Oliver Jürgensi intervjuust? "Kindlasti oleme kõik kogu aeg pettunud ja siin pole midagi varjata. Aga see, mis kogu aeg õhus - kas treenerit vahetada? Kas keegi annab garantii, et see hakkaks toimima? See on kahe otsaga asi. Mängijad on ju samad," arutles Vassiljev. Räägime ka Floras toimuvast, kes on hooaega alustanud ühe võidu, kahe viigi ja ühe kaotusega. Vassiljev sõnas, et riietusruumis on asjad korras ka seal, ent ta pole sugugi rahul suurema osa noormängijatega, kes ei kasuta kätte kukkunud võimalust piisavalt hästi ära. UEFA Pro koolitust läbiv 157kordne Eesti koondise internatsionaal näeb end tulevikus kõrgel tasemel treenerina. Kuidas on ta selleks valmis ja kas on juba teada, milline on treener Vassiljevi käekiri? Mõistagi tuli teemaks ka eelmise aasta alguses Eesti jalgpalli raputanud pildiskandaal ja küsitud sai ka küsimus, millele Eesti jalgpallisõbrad Vassiljevilt kõige enam vastust ootavad. Head kuulamist!

Karl Jakob Hein (21) on alles verinoor väravavaht, kuid jõudnud kuue Londoni Arsenalis veedetud aastaga nuusutada absoluutsel kõrgtasemel jalgpalli ja tõusnud Eesti koondise vaieldamatuks esikindaks. Nüüd on ta leping Arsenaliga lõppemas ja õige pea selgub, millise suuna Heina karjäär võtab. Mõistagi räägime Heinaga Õhtulehe jalgpalli-podcast'is „Kolmas poolaeg“ Eesti koondisest ning ka neljapäevaõhtusest suurest lahingust Varssavis. Aga keskendume ta teekonnale ja tulevikule Arsenalis. Heina intervjueerib Andres Vaher.

Premium liiga avanädalavahetuse kuumimaks meheks kerkinud Nõmme Kalju ründaja Alex Matthias Tamm on jalgpallur, kellest on juba aastaid oodetud ja loodetud. Kas nüüd on tema läbimurdehooaeg käes? 16aastaselt Premium liigas debüteerinud Tamm on tänaseks saanud 22aastaseks. Korra on ta proovinud kanda kinnitada Šveitsis Grasshopperis ehk samas klubis, kus praegu mängib Maksim Paskotši, aga tulutult. Tamm käis külas Õhtulehe jalgpalli-podcastis „Kolmas poolaeg“, kus rääkis avameelselt oma tegmistest ja mõtetest ja unistustest. Muuhulgas saime teada, et ta pole sugugi üllatunud või pettunud, et tema roll koondises on seni olnud võrdlemisi väike. „Ma lõin [eelmisel hooajal] terve hooaja peale mänguliselt kolm väravat, kui penaltid välja jätta. See on väga vähe. See tekitas minu sees viha, sest ma vedasin isennast alt. Siis tekibki küsimus treenerites, et kui ma Eesti liigas löön kolm, siis Rootsi ja [Victor] Lindelöfi vastu löön viis? Ei löö ju.“ Kuidas jäi ta rahule Plzeni Viktoria testimisega? Mida arvab ta Nõmme Kalju skandaalidest? Või KTM-reeglist? Kui kaua on Tamm veel Eestis mängiv jalgpallur? Millest ta unistab? „Kolmas poolaeg“ jõuab eetrisse kaks korda kuus.

Kodune jalgpallihooaeg on ukse ees ja Õhtulehe jalgpallipodcast „Kolmas poolaeg“ pärast puhkust tagasi eetris. Seisusele kohaselt saab esimese sõna õiguse tiitlikaitsja FC Flora uus-vana peatreener Norbert Hurt. Viimati kaheksa aasta eest Florat tüürinud ning seejärel spordidirektori ja abitreeneri rolle täitnud Hurt avab saates tagamaid, kuidas suhtub nii personaalsesse kui klubile osaks saanud kriitikasse, mõtestab lahti võitmise kultuuri ning kuivõrd on peatreenerile vajalik usalduskrediit. Pikemalt peatume Hurda kui treeneri kasvamisel ja muutumisel. Samuti avab ta täpsemalt, mil moel on teda mõjutanud Arno Pijpers („Temast sai mulle eeskuju.“) ja Aivar Pohlak („Ta on inimene, kelle sügavus on niivõrd suur.“) ning kas ta näeb end tulevikus pigem treeneri või näiteks jalgpalliliidu presidendina. „Kolmas poolaeg“ jõuab edaspidi eetrisse kaks korda kuus. Käesoleva osa saatejuht on Andres Vaher. Head kuulamist!

20aastane talendikas ründaja Murad Velijev on hooaja edenedes FCI Levadia esindusmeeskonnas korralikult kanda kinnitanud ja kuulub stabiilselt algkoosseisu. Ometi ei pruugi me Eestis sündinud ja kasvanud noormeest enam kunagi näha Eesti koondises. „Kolmanda poolaja“ vutisaates külas käinud Velijev rääkis oma taustast lähemalt. Tema mõlemad vanemad on aserid ja nii avanes talle kevadel kutse Aserbaidžaani U21 koondisesse. Seal on kõik nii hästi õnnestunud, et isegi kui novembris peaks Velijevi vastu huvi tundma Eesti A-koondise peatreener Thomas Häberli, siis jääks noormees ikka oma esialgsele valikule truuks. Miks? Velijev võrdleb elu Aserbaidžaani koondises ja Eesti noortekoondisetega, räägib oma vutiteekonnast, kahest aastast Saksamaal ning tänavusest Levadia-hooajast. Head kuulamist!

Eesti jalgpallis tuntakse ikka muret järelkasvu pärast. Kui praegused legendid eest ära langevad, kas siis alt tuleb ikka piisavalt talenti peale? Sellega seoses kutsus Õhtuleht „Kolmanda poolaja“ taskuhäälingusse külla mehe, kes kõigest 21aastaselt oma vutikarjääri ära lõpetas ja oli nõus sellest avalikult rääkima. Selleks tegelaseks on Daaniel Maanas, kes esindas erinevaid noortekoondiseid 18 mängus. Oma vutikarjääri alustas ta Tallinnas, aga kolis siis Tartusse, et Tammeka esindusmeeskonnaga trenni teha. Kui Tammekas stipendiaadi staatus läbi sai, proovis ta õnne Narva Transis, kus mullu profisaapad varna riputas. Nüüd mängib ta Team Helmi ridades oma lõbuks kolmandat liigat. Mis selle otsuseni viis? Kas ja kui palju on ta seda kahetsenud? Kas sellist otsust on lihtsam teha noore või vana sportlasena? Milline on "elu pärast"? Kõigest sellest ja paljust muust me Maanasega räägimegi. Head kuulamist!

Mis puudutab jalgpallilist poolt, siis pole FC Reaal kunagi olnud liiga edukas. On olnud hooaegu, mille on meeskond lõpetanud lausa Eesti liigapüramiidi viimasel kohal. Ometi mängitakse vutti lausa neljandat kümnendit järjest, kõigil on endiselt väga tore ja meeskonnast on läbi käinud suur hulk tuntud nägusid! „Kolmanda poolaja“ taskuhäälingus käis Reaali tegemistest rääkimas endine Õhtulehe sporditoimetuse juht Kaarel Täll, kes on meeskonnas alates 2005. aastast. Kuigi Täll polnud päris klubi tekkimise juures, siis oli ta sellele ikkagi piisavalt lähedal, et rääkida ka klubi sünnist. Seejärel liikusime kronoloogiliselt ajas edasi: kui klubi 2008. aastal kümnendat sünnipäeva tähistas, siis mängiti A. Le Coq Arenal FC Floraga ja kaotati 2 : 14. Eesti Jalgpalli Liidu (ja toonase FC Flora) presidendi Aivar Pohlakuga saadi üldse väga hästi läbi, sest - nagu Täll ütles - Aivarile meeldivad pikkade juustega tüübid ja nii on ta osalenud erinevates klubi tehtud üritustes. Näiteks on Pohlak käinud koos Arno Pijpersiga nende korraldatud turniiril autasustamas. Aastate jooksul on Reaalist läbi käinud ports tuntud näitlejaid, muusikud ja muid toredaid kultuuritegelasi. Ja Tälli sõnul on lootust, et kui vennad Anierid kõrgemal tasemel palliveeretamise lõpetavad, siis tõmbavad ka nemad selga just FC Reaali särgi.

Ei ole lihtne olla inimene, kellele meeldib hallist massist eristuda. Ka noore jalgpallurina oma brändiga lagedale tulnud Kevin Rääbisele on aastate jooksul korduvalt ja korduvalt kaikaid kodaratesse visatud, ent mehe vaim püsib tugev. Rääbis käis oma tegemistest lähemalt rääkimas Õhtulehe jalgpallisaates „Kolmas poolaeg“. Alustuseks Rääbise praegustest tegemistest. Alles juuli alguses sõlmis ta VfB Bachiga uue lepingu, aga praeguseks on ta püsivalt tagasi kodumaal. Ei, leping pole lõppenud ja Rääbis on endiselt Saksamaa klubi mängija. Kuidas nii? Sellest räägib mees ise lähemalt. Esmalt võtame kokku 28aastase tartlase Saksamaa-perioodi, mis osutus 2,5 aasta pikkuseks. Seejärel räägime lähemalt tema brändist. Kuidas on Eestis hallist massist eristuda? Rääbis ei tee saladust, et on selle eest ikka korduvalt ja väga palju puid alla saanud. Ja siis pikemalt Rääbise enda vutiteekonnast. Mees on veendunud, et noorena oli ta lausa Baltimaade suurimaid talente, ent asjad ei läinud soovitud kujul. Õigel hetkel polnud tema kõrval suunavat inimest ja nii tuli jalgpallist paus. Kuidas kõik edasi läks, räägib mees juba ise lähemalt. Head kuulamist!

Vähesed eestlased saavad Ats Purje kõrval uhkustada sama pika väliskarjääriga - esimest korda läks ta Soome juba 2008. aastal ning ära tuli sealt alles 11 aastat hiljem. Vahepeal käis ta küll Küprosel ja korraks ka Eestis, ent peaasjalikult veetis ta oma karjääri just teisel pool Soome lahte, kus tuli ka kahekordseks meistriks. Sellest ja paljust muust käis Purje rääkimas Õhtulehe jalgpallisaates „Kolmas poolaeg“. Alustuseks arutasime teemal "Purje kui kogenud Tallinna Kalevi mängija". Selgub, et 37aastane ründaja valmistus karjäärilõpuks juba 30aastaselt, aga elu on talle kaardid kätte mänginud ja lubanud mängijakarjääri pikaks venitada. Siis pikemalt Purjest kui treenerist. Mida õppis Purje Aivar Tiiduselt ja mida proovib rakendada ka enda hoolealuste peal Kalevi U21 meeskonnas. Selgub, et üks mees on tema treeninggrupist lahkunud ja mitmel korral on ta pidanud oma hoolealuseid ka valjemalt noomima. Kuidas on lood tänapäeva ründetalentidega ja miks on Eestist kaitsjatel lihtsam välja saada kui edurivimeestel? Ja lõpetuseks Soomest. Kuidas õnnestus ühel Eesti poisil end Soomes kultusmängijaks vormida? Mis moodi sealmaal tiitlit tähistatakse? Ja lõpetuseks viskab Purje õhku ühe mõtte: äkki peaks ka ise … Mida? Kuula lähemalt juba saatest!

Pareiko nimi pole jalgpalliskeenes võõras mitte ühelegi eestlasele. Suur on aga meie rõõm, et Sergei kõrval on esile kerkinud ka tema poeg Daniil, kes lõi hiljuti käed Itaalia klubiga SPAL. Oma 17aastase poja toimetamistest ja paljust muust Sergei Pareiko „Kolmanda poolaja“ jalgpallisaates rääkiski. Saate alguses lõhkas Pareiko väiksemat sorti pommi, kui teatas, et talle on tekkinud jalgpallialaselt uusi väljakutseid. Siiski pole ta endiselt nõus tegema treeneritööd, vaid panustab muul moel. Tema seni viimane jalgpallialane ametipost oli FCI Levadia spordidirektor, kust ta lahkus umbes täpselt aasta eest. Sellest rääkis ta nüüd ka pikemalt. Loomulikult ei piirdunud me vaid kahe teemaga. Pareiko meenutas ka enda koondisekarjääri, vägevaid derbilahinguid FC Floraga ning seikasid, mille tõi kaasa tema emotsionaalne pale. Saate lõpule aitas kaasa rubriik „nagu kaks tilka vett“. Head kuulamist!

Väikselt suvepuhkuselt naasnud „Kolmas poolaeg” ei saa ju ometi kuidagi üle ega ümber vaadata Paide Linnameeskonna vägevast euroteekonnast, kus on seljatatud järjest Kaukaasia tipud: esmalt langes Gruusia suurklubi Tbilisi Dinamo, seejärel Armeenia hiid Ararat-Armenia. Selleks puhuks kutsusime stuudiosse külla Paide Linnameeskonna presidendi Veiko Veskimäe. Veskimäe rääkis alustuseks, kuidas ta tunneb euroedu üle siirast rõõmu, aga see tuleb ka tema unetundide arvelt. Kui muidu on tema jaoks hea uni väga oluline ja ta proovib öösel magada vähemalt seitse tundi, siis viimase kuu jooksul on unetunnid napimaks jäänud. Saates rääkisime nii Gruusia kui Armeenia reisidest, eesootavast Anderlechti mängust, aga ka paljudest olmeteemadest. Mille eest sai Paide hooajaeelsel litsentseerimisel hoiatada (järgmisel korral ootab ees lausa trahv)? Mitu mängijat proovitakse augustikuu jooksul välismaale müüa? Kui kaugel on Paide Paidesse kolimisest, oma staadionist ja hallist? Mõistagi räägime pikemalt Veskimäest endast, aga ka näiteks Karel Voolaidi ja Ragnar Klavani personaalküsimusest. Kas Klavanit ootab ees veel üks hooaeg või siiski mitte? Head kuulamist!

„Kolmanda poolaja” vutisaates käis poole aasta jooksul teist korda külas Vladimir Vassiljev. Kui esimesel korral andis FCI Levadia peatreeneri küllakutsumiseks põhjust meistritiitli võitmine, siis seekord paraku natuke kurvem sündmus. Nimelt teatas Vassiljev reedel koos Marko Saviciga, et meeskonna eesotsast astutakse tagasi. Savic jätkab küll Levadias tööd, aga nüüd kutsub ta end treenerite mentoriks, Savic klubis enam ei jätka. See aga ei tähenda sugugi, et Vassiljevi ja Savici koostöö läbi on saanud. Miks? Täpsemalt juba saates. Peatusime pikemalt Levadia viimasel kolmel ja hooaega kõige enam määraval mängul. Esiteks muidugi reedesel kohtumisel Tallinna Kaleviga, pärast mida ametlik teade vastu tuli. Millised mängijad teadsid otsusest juba varem ning kuidas riietusruumis viimase kõne pidamine välja tuli? Seejärel lappasime veidi kalendrit, kuni jõudsime 21. juunisse, mil Eesti meisterklubi kaotas Islandil 1 : 6 kohalikule Vikingurile. Pärast seda prooviti küll FC Kuressaare vastu teha vigade parandus, aga ka seal tuli vastu võtta pettumustvalmistav viik. Just selle kohtumise järel võtsid treenerid üsna põnevas asukohas vastu otsuse amet maha panna ning tagasi enam ei vaadatud. Räägime ka paljust muust. Kust tuleneb Levadia hoiak „mängime kogu riigi vastu”, kes soovib neile enim halba ja miks boikoteeritakse üht kohalikku jalgpalliajakirjanikku? Head kuulamist!

Ei ole jalgpallikultuuri ilma jalgpalliklubideta. Ja kogu jalgpallikultuur pole Premium liiga, vaid tugevaid, iseseisvaid ja ägedaid klubisid teeb tööd ka jalgpallipüramiidi alumistel astmetel. Jaanipäeva eel keskendus Õhtulehe vutisaade „Kolmas poolaeg” Tartu Welcole ehk ühele Eesti kõige omanäolisemale jalgpallipüramiidi osale. Welco sai alguse ligi 15 aasta eest Tartus. Esialgu toksisid sõbrad üheskood liigas vutti oma lõbuks, aga üsna kiirelt saadi aru, et sellest jääb väheks. Asjal võiks olla taga mingi laiem mõte ja nii pandi paika visioon, et 20 aastaga tuleb saada Eesti spordi kõige tuntumaks brändiks. Nüüd ollakse ca poolel teel. Terve aja klubi juures möllanud Mart Raamat tuli külla ja andis aru, kuidas on läinud ja kas ollakse kursil. Mõned aastad tagasi, vahetult koroonapandeemia eel, otsustas Welco hakata Eesti Rahva Muuseumi juurde ehitama iseenda staadionit. „Ainult lollid hakkavad enne maailmasõda staadionit ehitama,” teatas Raamat paari aasta eest. Toona pidas ta küll silmas pandeemiat, aga praegu maailmas toimuvat arvestades ... Staadion on nüüd vähemalt nii palju valmis, et juba ammu saavad seal lapsed teha trenni. Raamat räägib veel ka Welco legendaarsest fänlusest, mis viimastel aastatel ära on kippunud kaduma. Meenutame tippaegu ja arutleme üheskoos, kuidas seda tagasi saada. Kuivõrd Raamat on ka Eesti Õliühingu tegevjuht, siis saate alguses annab ta kiirkorras aru kütusehindade teemal. Head kuulamist!

Kui noortekoondiste tulemusi vaadata, siis on Eesti jalgpalli tulevik pigem tume. Siiski on meil õnneks alt peale tulemas noormängijaid, kes sisendavad optimismi. Üheks selliseks on Hollandi kõrgliigas platsil käinud Rocco Robert Shein, kes äsja ka Eesti koondises debüüdi tegi. Shein liitus Utrechtiga jaanuaris. Esialgu laenas Hollandi klubi mängija Floralt pooleks hooajaks, aga maikuus osteti tema mängijaõigused välja ning sõlmiti eestlasega kolmeaastane leping. Shein rääkis „Kolmanda poolaja” taskuhäälingus lähemalt, kuidas tema sisseelamine läks, kui kiirelt ta esiliigas mänginud duubelmeeskonnas põhimeheks kerkis ja kuidas ta esinduse juurde jõudis. Samuti rääkis Shein Eesti koondise debüüdist ja noortekoondiste kehvast käekäigust. Enesekindla ja sirgjoonelise noormehena käis ta lauda ka enda arvamuse, mis me seni valesti oleme teinud ning millele peaks rohkem rõhku pöörama. Lisaks saime teada, millist kuulsat Eesti räpplaulu ta koondisedebüüdi järel esitas ja millise pala järel Utrechti debüüdi järel jalga keerutas. Loomulikult räägime Sheiniga ka tema lapsepõlvest, läbinisti spordiperes kasvamisest ja paljust muust. Head kuulamist!

Kes oleks õigemad inimesed Eesti jalgpallist rääkima, kui aastakümneid selle sees olnud ja sellega ühes kasvanud jalgpallifännid. Riigi kaitsmise tõttu vahepeal mitmenädalasel puhkusel olnud vutisaade „Kolmas poolaeg” on tagasi ning külas käisid legendaarsed fännid Papa ja Romario. FC Flora ja jalgpallikoondise fänn Papa ning Nõmme Kalju toetaja Romario võtsid Eesti jalgpalli pulkadeks lahti. Alguses Eesti – San Marino kohtumise kaudu. Mõlemad mehed olid nõus, et 2 : 0 polnud võit, mille üle peaks rõõmustama, vaid näitas meie kehva hetkeolukorda. Seejärel räägiti sellest, kuidas Premium liigast profiliiga tegemine oli viga ja sellega on tehtud perspektiivitutele jalgpalluritele karuteene. Mõistagi peatusid fännid ka viimasel ajal populaarsel valupunktil ehk treenerite koolitamisel. Papa tõi vigadest rääkides nimeliselt välja ühe Eesti koondise endise peatreeneri, kellele käis Papa hinnangul tema töö selgelt üle jõu. Saate teises pooles rääkisime lähemalt publikunumbritest ja fänniorganisatsioonidest. Sarnaselt platsiltoimuvale ei ela ka nemad praegu oma parimaid aegu. Põhjuseid on mitmeid - paremini saaks teha nii jalgpalliliit, klubid kui ka fännigrupid ise. Head kuulamist!

Kuigi Marko Kristal ei ole enam Premium liiga jälgijate jaoks iganädalaselt orbiidil, siis ei tähenda see sugugi seda, et Kristali nimi oleks jalgpallist kadunud. Kaugeltki mitte – aina tõsisemalt rühib tippseltskonna suunas tema poeg Patrik ja Marko ise on leidnud endale südamelähedase ja huvitava projekti Tabasalus. „Kolmanda poolaja“ saade algab nutirubriigiga, kus Kristal valgustab kõiki teemal „Me oleme oma telefonist liialt sõltuvad“. Väikse hilinemisega saime saatega pihta hakata ja esimese asjana räägib Kristal oma tööst Tabasalus. Võib-olla saame juba suvel kuulda uudiseid, kuidas järgmised Eesti noored piiri taha õnne otsima lähevad. Seejärel võtame fookuse Kristali 14aastasele pojale Patrikule, kes liitus selle aasta alguses valitseva meisterklubi FCI Levadiaga ja sai esimese asjana osaleda koos peatreeneri Marko Savici ja spordidirektori Tarmo Kingi kõrval pressikonverentsil. Kristal rääkis pikemalt, kuidas Patriku teekond jalgpalli sees välja on näinud ja kinnitas, et ta on praegu arenemiseks parimas kohas. Igapäevaselt väike Kristal noortega ei mängigi ja kogub oma minuteid Esiliigas. Järgmisena rääkisime, kuidas ka Marko on taas jalgpallisaapad välja ajanud ja pallib koos mitmete teiste endiste tippudega Tallinna Zeniti eest kolmandas liigas. Samas satsis on muideks ka endine suusahüppaja Kaarel Nurmsalu. Seejärel peatume pikemalt Eesti jalgpalliklubide noortetööl – mis on halvasti ja mida teha, et oleks hästi? Saate lõpus saab vastuse ka üks „Kolmanda poolaja” andunud kuulaja küsimus, et mis värk oli omal ajal Kristalil mulletiga? Head kuulamist!

Eesti kõige kõrgemalennuliseks jalgpallitegelaseks saab praegu veendunult nimetada Karolin Kaivoja, kes esimese Eesti kohtunikuna EM-finaalturniirile nimetati. Kaivojat ootab juulikuus ees naiste EM, kus ta on ametis abikohtunikuna. Õnnesoovidele vastamise vahel leidis kohtunik aega astuda läbi ka „Kolmanda poolaja” jalgpallisaatest. Alustuseks rääkis Kaivoja, kuidas tema suurest otsusest teada sai. Kaivoja tunnistas, et oskas aimata, et millalgi ta EM-i kohtunikuks nimetatakse, aga viis, kuidas UEFA kohtunike komitee esimees Roberto Rosetti selle välja mängis, oli paras šokk. Seejärel kasutasime natuke ära koduväljakueelist ehk kuna Kaivoja on aastate eest käinud Õhtulehes praktikal, siis rääkisime ka tööst meie majas. Ja loomulikult kõikvõimalike nurkade alt Kaivoja kohtunikukarjäärist: perekonnast, aastast Portugalis, Premium liigast, erinevatest rituaalidest, naiste tippvutist, meistrite liiga veerandfinaalist ja eesootavast EM-finaalturniirist. Head kuulamist!

Legendaarne Martin Kaalma, kes kaitses sajandi alguses Eesti väravat näiteks mälestusväärsetes kohtumistes Hollandi ja Venemaa vastu, tähistas eelmisel nädalal oma 45. sünnipäeva. Seoses sellega käis ta külas Õhtulehe vutisaates „Kolmas poolaeg“. Sünnipäeva sai Kaalma tähistada Eesti naiste koondise juures viibides ja koondislased tegid talle ööpäeva vahetudes ka sümpaatse üllatuse. Lisaks teame ju Kaalmat Tibu hüüdnime järgi ja seega rääkisime põgusalt ka tema nooruspõlvest ja hüüdnime taustast. Kaalma rääkis saates Viimsi tegemistest, oma karjääri algusaastatest, FC Flora (ja selle tütarklubide) perioodist, Teitur Thordarsoni Küprose laagritest, koondisemängudest, Narva Transist, FC Levadiast. Muidugi tulid nende teemade varjus mängu erinevad personaalküsimused - näiteks rääkis Kaalma Mart Poomi uskumatust tööeetikast, Andres Operi igavesti kõrgest klassist ja Narva Transi legendist Maksim Gruznovist, kes olla „minimaalse pingutusega maksimaalne tulemus“ tüüpi mees. Head kuulamist!

Nädal aega tagasi kaotas Eesti jalgpallikoondis võõrsil mannetu esituse tagajärjel 0 : 2 Küprosele ja suruti nägupidi mutta. Ees ootab rahvuste liiga D-divisjon ehk Eesti on ametlikult Euroopa seitsme kõige kehvema koondise seas. Aina rohkem on kerkinud üles küsimusi, et kas Eesti jalgpall liigub ikka õiges suunas ja mis täpsemalt on valesti? Eesti vuti kitsaskohtadele proovis „Kolmanda poolaja” stuudios näppu peale panna Meelis Rooba. Põline Järvamaa mees Rooba on Paide Linnameeskonnaga olnud seotud juba enam kui kümmekond aastat – alguses mängijana, siis esindusmeeskonna peatreenerina ja viimastel aastatel sirguvad tema käe alt noored jalgpallurid. Praegu töötab ta nii Paide U17 kui ka U21 meeskonna treenerina. Saate esimene lõik keskendubki Paide tegemistele ja sealsele noortetööle. Edasi aga vaatab Rooba otsa Eesti jalgpallile tervikuna ja on veendunud, et probleemid hakkavad pihta jalgpalliliidu eesotsast. Samuti pole ta rahul sellega, kuidas on Eestis organiseeritud noortetöö ja treenerite koolitused. Kõigel sellel peatubki 50 korda Eesti koondist esindanud poolkaitsja saates pikemalt. Aga kas Eestis üldse on inimest, kes oskaks ja tahaks Aivar Pohlaku järel Eesti Jalgpalli Liitu juhtida? Rooba on veendunud, et on. Head kuulamist!

Eesti jalgpallikoondis kaotas teisipäeval rahvuste liigas 0 : 2 Küprosele ja see tähendab, et edaspidi saame kaasa oma pallivõluritele kaasa elada mudaliigas. „Kolmanda poolaja” stuudios aitas tragöödiat kokku võtta 11 korda Eesti koondist esindanud Markus Jürgenson. Jürgenson sõnas, et tahtmise puudumises ei ole mängijaid õiglane süüdistada. Kindlasti võis rolli mängida gripilaine, mis röövis Thomas Häberlilt mitu olulist malendit, aga kokkuvõttes mängisime ise lihtsalt liiga kehvasti. Mis saab edasi? Kui karm löök on see Eesti jalgpallile tervikuna ja kas klaas on hetkel täitsa tilgatu või äkki pigem ikka pooltühi? Jürgenson vähemalt proovib olukorda näha ka läbi positiivsema vaatenurga. Kuigi jalgpallis kehtib tõde, et sa oled nii hea kui on su viimane tulemus, siis vähemalt klubivutis näidati mullu suvel eurosarjades head tulemust. Lõpetuseks rääkisime põgusalt ka mängija enda tegemistest. Kuigi ETV on teda kutsunud koondisemänge kommenteerima ja ta kommenteerib meistrite liiga vutti ka Viaplays, siis seni teda Eesti koondise mängude kõrvale nautida ei saa kuniks on ta ise veel profimängija. Head kuulamist!

258. Osa: Kalju treener mängija Ukraina käepaela skandaalist: oleme sel teemal klubi sees rääkinud by Õhtuleht Kirjastus AS

Kümnekonna aasta eest oli Hannes Anier üks Eesti põnevamaid noormängijaid, kel pidi olema ees suur tulevik. Paraku tahtis ta liiga palju, segasid mitmed rasked vigastused ning täna tunnistab ta, et kukkus jalgpallurina läbi. „Kolmanda poolaja” saatesse külla tulnud Anier rääkis alustuseks põgusalt oma tööst, seejärel pikemalt töö-hariduse ning jalgpalli ühildamisest. Tema sõnul on see kõigile jõukohane ning annab karjääri lõpu eel vajaliku turvatunde. Seejärel vaatame tagasi Anieri karjäärile – noore poisina tuli läbilöök Floras, seejärel välislepingud Taanis ja Saksamaal, aga karm naasmine Florasse. Mõne aasta eest proovis ta veelkorra Taanis, aga on hiljem mänginud Tallinna Kalevis ja FCI Levadias. Lisaks vaatab Anier põgusalt ka ette elule, mis järgneb jalgpallurikarjääri lõpule. Treenerina ta end ei näe, aga sooviks lemmikalaga kuidagi ikkagi seotuks jääda. Head kuulamist!

Õhtulehe jalgpallisaade „Kolmas poolaeg” võttis seekord luubi alla Vjatšeslav Zahovaiko. Viimasel viiel aastal juhendas Zahovaiko Paide Linnameeskonda, aga mullu sai see ajajärk läbi ja nüüd oli aeg kokkuvõteteks. Saate alguses rääkis Zahovaiko pikemalt sellest, kuidas ta praegu jalgpallist puhkab ja maja ehitab. Endalegi üllatuseks on see tema jaoks väga paeluv tegevus. Siis pikemalt Paide Linnameeskonnast – saame teada seda, kuidas alguses käis Paide treeningutelt läbi kümneid mängijaid. Teiste seas kutsuti trenni ka taksojuht, kes juttude kohaselt olevat olnud lihvimata teemant. Paraku oli ta lihtsalt lihvimata, teemantist oli asi kaugel. Lisaks avalikustab Zahovaiko kolm suurt viga, mida ta oma viimaseks jäänud hooajal tegi. Saate lõpus jagas endine Paide loots oma mõtteid ka alanud Premium liiga hooajast. Head kuulamist!

Vana aasta eelviimasel päeval liitusid Tartu Tammeka põhimehed Tristan Koskor ja Mihkel Järviste üheskoos FC Floraga. Ametlikult teatas klubi esimesena Järviste tulekust, ent sisuliselt tõmmati Flora särk ikkagi esimest korda selga ühel ajal. Nüüd käisid mehed Õhtulehe jalgpallisaates „Kolmas poolaeg” oma elust lähemalt rääkimas. Kuivõrd Tammeka tegi mullu niivõrd kehva hooaja, siis pidid tartlased alguses andma aru, miks läks just nii mitte naa. Seejärel võrdlesid mehed Flora tingimusi Tammeka omadega ja ainuüksi neid taustajõude, kes igapäevaselt mängijatega tegeleb, on kolm korda rohkem. Kõvasti kriitikat sai mängijatelt hooaja lõpus Tammeka peatreeneriks olnud Dmitrijs Kalašnikovsi otsus kahel puhul saata Premium liiga mängule duubelkoosseis. Saate teises pooles teeme mängijate abiga teisipäeval algavale hooajale väikse eelvaate, kus käime läbi iga meeskonna täiendused, plussid ja miinused. Head kuulamist!

Aastaid FC Floras ja Viljandi Tulevikus erinevatel ametikohtadel töötanud Marek Tiits on alates veebruarist ametis Paide Linnameeskonna kogukonnajuhina. Viljandi jalgpalli kõrgliigast langemisest ja enda isiklikest läbipõlemistest käis ta rääkimas Õhtulehe jalgpallisaates „Kolmas poolaeg”. Tiits andis alustuseks aru, mistõttu ikkagi Tulevik Premium liiga kohast loobus ja kas Viljandi jalgpalli üle on vaja muret tunda. Ta meenutas Tuleviku perioodi kõige ägedamaid ja ka mustemaid aegu. Lisaks kinnitas Paide uus kogukonnajuht, et tema töövahetus pole esiliigasse langemisega otseselt seotud, vaid selle taga on Jaanus Pruuli, kes pidi teda päris mitu korda moosima. Mõistagi rääkis Tiits pikemalt ka endast jalgpalli sees ja tunnistas, et 40 töötunnist nädalas ühele jalgpalliametnikule ei piisa. Head kuulamist!

Eesti jalgpalluritel on üsna raske kunagi maailmameistriks tulla, aga ometi jooksis eelmisel hooajal Premium liigas ringi kuus korda maailma parimaks kroonitud jääpurjetaja Rasmus Maalinn. Seda siiski veel mitte täiskasvanude klassis, vaid juunioride ja noorte klassis. Lisaks on ta ka jalgpallikohtunik, kes mullu meistriliigas debüüdi tegi. 22aastane Maalinn käis „Kolmanda poolaja” stuudios külas ja rääkis oma elust lähemalt. Alustuseks saime tuttavaks jääpurjetamisega ja selgub, et „kelguks” kutsutava paadiga sõidetakse ka julgelt üle 100 kilomeetri tunnis. Muuseas pole Maalinn päevagi vutitrennis käinud ja jõudis ala juurde pigem juhuslikult. Pikas plaanis on mehe unistused seotud pigem kohtunikutööga, aga samas sihib Maalinn ka täiskasvanude MM-tiitlit ja võimalus selleks avaneb juba mõne nädala pärast. Head kuulamist!

Seekord ei käinud „Kolmanda poolaja” stuudios külas mitte jalgpallurid ega treenerid, vaid kohtunikud. Vilemeeste elust andsid põhjaliku ülevaate kohtunike osakonna juht Hannes Kaasik ja Eesti edukaim kohtunik Kristo Tohver. Kaasik ja Tohver rääkisid kohtunike hooajaks ettevalmistamisest ja eestlaste välja töötatud RefPali keskkonnast. Mõistagi räägiti pikemalt videokohtunikest. „Millal tuleb VAR Eestisse?” küsimusele saab täna vastata ainult seda, et ilmselt mitte enne 2024. aastat. Ühtlasi selgus, et VAR oleks otsustanud Flora – Levadia tiitlimängus Brent Lepistu ja Rauno Alliku olukorras Florale penalti anda, mis oleks võinud vabalt tiitli saatuse ümber mängida. Saate lõpus avaldas Tohver põneva uudise kõigi eestlaste lemmiku Viktor Kassai kohta! Head kuulamist!

Äsja Nõmme Kaljuga käed löönud Henri Järvelaiu esimene välismaa kogemus kestis poolteist aastat ja selle aja sisse mahtus nii mõndagi põnevat. Kõigest lähemalt käis ta rääkimas Õhtulehe taskuhäälingus „Kolmas poolaeg”. Järvelaid lahkus FC Florast 2020. aasta suvel Taani esiliigaklubisse Vendsyssel, kus esimesel sügisel mänguaega teenis, aga uute omanike ja treeneri käe all hakkas järjest viltu vedama. Peagi selgus, et omanike plaan oli klubist raha välja minna ja see pankrotti lasta, aga viimasel hetkel saadi pidurid peale. Mullu suvel siirdus Järvelaid Norra esiliigasse Sogndali, kus nägi pealt šokeerivat hetke, mil tema meeskonnakaaslane Emil Palsson christianeriksenilikult murule lebama jäi. Õnneks lõppes kõik, nagu Eriksenilgi hästi, aga tänaseks päevaks on Palsson mängijakarjääri lõpetanud. Kui Järvelaid lahkus Eestist Flora mängijana, siis tagasi tuli ta Nõmme Kaljusse. Miks nii? Lisaks saame teada, kuidas suhestuvad Taanis ja Norrad makstavad palgad Eesti omadega. Head kuulamist!

Ajal, mil Eesti jalgpallis ilmub praktiliselt igapäevaselt midagi põnevat – kes vahetab klubi Premium liiga siseselt, kes läheb piiri taha –, on üks uudis läinud mõneti radari alt. Nimelt teatas Levadias 20 aastat töötanud pressiesindaja Indrek Petersoo 3. jaanuaril, et aastavahetusega sai tema aeg klubis ümber. Nii kutsusimegi Petersoo „Kolmanda poolaja” stuudiosse, et rääkida lahkumisest ja loomulikult meenutada ajaloost värvikamaid lugusid.

„Kolmas poolaeg” lubas end jõulude eel minipuhkusele, aga on nüüd tagasi. Sel korral pöörame pilgu noorte jalgpallile – saates käisid külas Itaalias SPALis palliv 17aastane Andreas Vaher koos pikki aastaid vutiajakirjanikuna töötanud isa Andres Vaheriga.

Selle aastaga sai Eestis läbi FC Flora valitsemisajastu, kuna kolmest kodumaal välja jagatud tiitlist on kaks suuremat jõudnud FCI Levadia kätte. „Kolmas poolaeg” kutsus seekord laua taha Flora presidendi Pelle Pohlaku. Saadet juhtis Rasmus Voolaid Pohlak rääkis, et vaatamata euroedule mõjus meistritiitlist ilma jäämine klubile väga valusalt. Flora president arvas, et kahe hooaja vahel lahkub meeskonnast kaks-kolm mängijat ning Rauno Sappineni välismaale siirdumine peaks olema üsna tõenäoline. Vastuse sai ka küsimus, kas Sappineni tuleb asendama Premium liiga parim väravakütt Henri Anier. Pohlak rääkis ka endast kui Flora presidendist lähemalt ning ta usub, et sel positsioonil näeb teda sisuliselt terve elu. Viis aastat tagasi ametit alustades tegi ta enda sõnul vigu ning välja vahetus pea kogu kontori koosseis. Kui esmalt võeti teda kui Aivar Pohlaku poega, siis tänaseks päevaks on ta välja võidelnud positsiooni olla Pelle Pohlak, mitte oma isa poeg. Kuivõrd Flora suhtub noortetöösse aina tõsisemalt, siis avaldas Pohlak ühtlasi lootust, et enam klubis välismaalaste abi kasutama ei pea.

Pühapäeval selgus erakordselt põneval moel Eesti meister, kui kahest mängust koosnenud finaalis tõmbas FC Flora ees pikema kõrre FCI Levadia. See oli klubi ajaloo kümnendaks meistritiitliks ning otseloomulikult ei saanud Levadia vägiteost mööda vaadata ka „Kolmas poolaeg”. Nii olid Õhtulehe stuudios ümarlaua taga saatejuht Rasmus Voolaid, Paide Linnameeskonna jalgpallur Karl Mööl ning Levadia peatreener Vladimir Vassiljev. Alustuseks puudutasime põgusalt värskeid uudiseid Paidest, kus teatati, et uueks peatreeneriks saab Karel Voolaid. Seejärel läksime juba kogu täiega üle Levadia ja tiitlimängude teemadele. Vassiljev rääkis lähemalt meeskonna fenomenaalsest sisekliimast, mentaalsest poolest, Marko Savicist, mängijatest ja paljust muust. Olgu lisatud, et saade salvestati esmaspäeval ehk ajal, mil Levadia tiitlivõidust oli möödas vaevalt 24 tundi. Head kuulamist!

Premium liigas on käima läinud viimane ja kõige otsustavam nädal ning loomulikult jätkab ka „Kolmas poolaeg“ koduse meistriliiga lainel. Seekord on saates külas kaks meest, kelle hooajad on juba läbi saanud – endine Pärnu Vapruse peatreener Taavi Midenbritt ning Paide Linnameeskonna poolkaitsja Joseph Saliste.

Pärast koondisepausi lõppu keskendub „Kolmanda poolaja“ vutisaade Premium liigale, kus esimestel meeskondadel hooaeg läbi saanud, aga tippudel jõuavad kätte kõige olulisemad kohtumised. Külas käisid FC Kuressaare poolkaitsja Karl Mööl ning hooaega Viljandi Tuleviku peatreenerina alustanud Jaanus Reitel. Mõlemal mehel oli rääkida nii mõndagi. Mööl pidi põhjendama Kuressaare oivalist hooaja teist poolt, Reitel rääkima aga sellest, et mis läks Tulevikus nihu ja viis tema vallandamiseni.

Õhtulehe jalgpallisaade „Kolmas poolaeg“ naaseb pikalt pausilt ja proovib anda enda brändile uue näo. Eesmärk on edaspidi eetrisse jõuda iganädalaselt ja arutleda ekspertidega Eesti jalgpalli päevakajalisematel teemadel. Kuivõrd käimas on koondisepaus, siis oli seekord fookus Eesti rahvuskoondisel. Belgia – Eesti kohtumist analüüsisid ühise laua taga saatejuht Rasmus Voolaid, jalgpallitreener Marko Pärnpuu ning FCI Levadia ääremängija Frank Liivak. Eesti 1 : 3 kaotusega lõppenud mängus olid kaks väga eriilmelist poolaega. Avapoolaeg oli hirmus ning eestlastel oleks kasulikum olnud jalgpallisaabaste asemel kanda jooksutosse. Ilmselt poleks suurt kasu olnud ka sellest, kui keskkaitses oleks olnud praeguste koondislaste asemel maailmameistrid, sest probleemid peitusid mujal. Nagu ikka, siis kippusid jutud teemast natuke kaugemale liikuma ja nii saime teada, kuidas kogenud Pepe Reina Liivaku suguse noore naga omal ajal Napoli trennis paika pani. Lisaks peatusid osalejad pikemalt Eesti koondise ründajate, Matvei Igoneni, Vladislav Kreida ja Markus Poomi personaalküsimuste juures. Head kuulamist!

Ühise laua taha istusid saatejuht Mart Treial, Pärnu jalgpalliklubi Poseidoni tegevjuht Martin Kuldmägi ning turundus- ja kommunikatsioonispetsialist ja esindusmeeskonna juhendaja Ivar Lepik, kes on vutisõpradele tuttav jalgpalliportaali Soccernet.ee pikaaegse kirjutajana. Kuivõrd käimasolevat EMi olnuks veider eirata, alustasime jutuajamist sellest. Lepik räägib, kui mõnus on üle pika aja vaadata suurturniiri nii, et ei pea sellest ridagi kirjutama, Kuldmägi avab EMi noortetreeneri perspektiivist – kas ja mida õpetlikku on sealt kõrva taha panna? Kes on neile seni parima mulje jätnud? Loomulikult ei jäänud küsimata ka tähtsaim küsimus: kes võidab? Poseidon on Eesti jalgpallimaastikul isemoodi klubi, sest esindusmeeskond mängib kõigest III liigas, ent kontoris on tööl nii noortetöö juht kui ka alates sellest aastast Lepiku näol turundus- ja kommunikatsiooniinimene. Miks nii? Kuidas sai Tartus Illegaardi pubis õllelaua taga tekkinud ideest reaalselt tegutsev klubi, kus on tänaseks umbes 250 noormängijat ja kaks täiskasvanute meeskonda? Kas Pärnus on üldse ruumi veel ühele ambitsioonikale klubile? Kuidas konkurendid neid vastu võtsid? Millised on ühe jalgpallliklubi argimured? Kõigest sellest – ja nii mõnestki muust teemast – tulebki saates juttu. Hüva kuulamist!

„Kolmanda poolaja“ saates võtsid Õhtulehe ajakirjanikud Eigo Kaljurand ja Kaarel Täll ette Eesti tippklubide talvise üleminekuakna. Talvekuudel on mitmed Eesti koondislased naasnud kodumaale, kuid Flora noored võtmemängijad Vlasi Sinjavski, Märten Kuusk ja Rauno Sappinen pole sammu välismaale teinud. Miks? Samuti arutletakse, kas lausa tosin uut jalgpallurit hankinud Levadia suudab Florale vastu hakata, kes võiks tõusta uuel hooajal liiga parimaks väravakütiks ning mida arvata Paide Linnameeskonna ja Nõmme Kalju üsna vaiksest talvest. Viivuks vaadatakse esineliku seljataha ja leitakse vastus küsimusele, kas mõne tippsatsi põrumisel võiks Tallinna Legion või Tartu Tammeka reaalselt unistada Euroopa kohale jõudmisest. Head kuulamist!

„Kolmanda poolaja“ aasta avasaates võtsid Õhtulehe ajakirjanikud Eigo Kaljurand ja Kaarel Täll ette Eesti koondise uue peatreeneri ja tema valikud. Eesti rahvusmeeskond sai möödunud nädalal uueks peatreeneriks šveitlase Thomas Häberli, kelle esimene koondise nimekiri tekitas küsimusi, sest lõviosa mängijatest valiti Eesti meistri FC Flora ridadest. Kas Flora mängijaid oli kaasas liiga palju või on see põhjendatud ja mis signaali andis see Eesti vutiringkonnale? Lisaks räägitakse teemadel, kas Eesti ajakirjandus on jalgpalliliiduga liiga kriitiline ja proovitakse aru saada, et kuidas näeb välja Saksa jalgpallikultuuri poole liikumine? Põgusalt peatutakse ka koondise sõpruskohtumisel Ferencvarosega ja vaadatakse tulevikku. Head kuulamist!

„Kolmanda poolaja“ stuudios oli Kaarel Tälli vestluspartneriks jalgpalliliidu juht Aivar Pohlak. 58aastane Eesti jalgpalli legend selgitas, kuidas toimub alaliidu juhtimine. Miks talle ei meeldi, et inimesi lahterdatakse koalitsiooniks ja opositsiooniks. Miks tal pole alaliidu juhiks pürgides kunagi ühtegi vastaskandidaati? Kuidas jõutakse kõigil üldkogudel konsensusele või sellele väga lähedase tulemuseni? Kas meeste koondise käekäigu põhjal saab anda hinnangu ka alaliidu tööle? Kuhu kadus Flora võlg Tallinna linna ees? Miks kuulub jalgpalliliidu liikmete hulka kolm FC Florat ja viis FC Kuressaaret? Milline näeb välja Eesti jalgpall pärast Aivar Pohlakut? Kas järgmine alaliidu juht saab oma töö eest palka? Millega täpselt tegeleb Sport&Net Grupp OÜ? Milline on seal ettevõttes Aivari roll? Kas ta näeb huvide konflikti Flora, enda ja alaliidu töös? Kas Karel Voolaid tegi oma tööd koondise peatreenerina hästi? Miks on nii, et endiselt räägivad kogenud treenerid, et Eestis teevad noored liiga vähe trenni? Kas alaliit on jäänud mõne otsuse või reformiga hiljaks? Miks ei avalda jalgpalliliit juhatuse koosolekute protokolle? Ja nii edasi. Lühikokkuvõte: juttu jätkus kauemaks! Hüva kuulamist.