Podcasts about paides

Filmimuusika gala 2025 kontserdid toimuvad Tartus, Viljandis, Põlvas ja Paides ning pakuvad äratundmisrõõmu Eesti filmiklassika austajatele: kõlavad lood filmidest „Keskea rõõmud“, „Mehed ei nuta“ ja erilise tähelepanu saab film „Viimne reliikvia“. Saatekülaliseks on filmimuusika gala kunstiline juht ja dirigent Martin Sildos. Saatejuht on Tiiu Rööp.

Möödunud nädalavahetusel Arvamusfestivali raames toimus üks diskussioon teemal "Mis teeb eestimaalasest eestlase?". Kas ikka eestimaalased peavad mõtlema ja tegutsema nagu eestlased selle sõna stereotüüpses tähenduses? Diskussiooni võtavad kokku Pavel Ivanov ja Sergei Metlev, kes mõlemad olid ka Paides panelistid.

Mis on õnn ja õnnelikkus? Mis on elu mõte? Nende ja paljude muude eluliste teemade üle selles podcastis arutlemegi. Külas on: Kristi Saare - aasta Investor 2021, Naisinvestorite klubi looja, autor ja koolitaja; Peep Vain - Eesti läbi aegade edukaim koolitaja ja ettevõtja; Eva Lepik - teadvustreener ja puhta loomise mentor, Supreme Empires looja; Kai Oja - eduõpetaja; Roland Tokko - Edu Akadeemia kaasasutaja, koolitaja, autor Seekordne saade on pühendatud 13. juulil Paides toimuvale Eesti suurimale esnesearengufestivalile “Õnnelik Mina”.  Piletid: enesearengufestival.ee - ostul kasuta sooduskoodi “täitsapekkis”, mis annab -10%. Kohtumiseni Paides ;) Saates mainitud: Peep Vain - Muutuse mõtterännakud Youtubes  https://www.youtube.com/@Muutusest/videos --- Send in a voice message: https://podcasters.spotify.com/pod/show/taitsapekkissaade/message

Paziņoti teātra balvas „Spēlmaņu nakts” nominanti. Kultūras rondo studijā izvēles komentē žūrijas locekļi: teātra un dejas kritiķe Dita Jonīte un teātra kritiķis, žūrijas komisijas priekšsēdētājs Atis Rozentāls. 19. jūnijā, Latvijas Teātra darbinieku savienība (LTDS) sadarbībā ar Kultūras ministriju un Borisa un Ināras Teterevu fondu preses konferencē paziņoja 2023./2024. gada sezonas Gada balvas teātrī "Spēlmaņu nakts" nominantus 14 kategorijās. Trešo gadu pēc kārtas visvairāk nomināciju – 18 – ieguvis Valmieras drāmas teātris. Otro vietu šogad ar 11 nominācijām dala Liepājas teātris un Latvijas Nacionālais teātris. Žūrijā strādāja arī teātra kritiķe Kitijai Balcare, teātra kritiķe un interneta žurnāla "Satori" redaktore Anna Andersone, teātra zinātniece Evita Mamaja, teātra režisore un pedagoģe Māra Ķimele un teātra režisors un pedagogs Juris Rijnieks. "Spēlmaņu nakts" nominanti 2023./2024. gada sezonā Gada mazās formas izrāde "Gaišās naktis" (Liepājas teātris, režisore Kristīne Brīniņa) "Maigā vara" (Latvijas Nacionālais teātris, režisors Matīss Kaža) "Milžu cīņas" (Jaunais Rīgas teātris, režisore Marija Linarte) "Monstera Deliciosa" (Ģertrūdes ielas teātris, alternatīvais kamermūzikas festivāls "Sansusī", Real Life Company (Igaunija), Paides teātris (Igaunija), režisore Barbara Lehtna) "Pazudušais dēls" (Valmieras drāmas teātris, režisors Reinis Suhanovs) Gada lielās formas izrāde "Jāzeps un viņa brāļi" (Valmieras drāmas teātris, režisore Inese Mičule) "Latviešu raķetes" (Liepājas teātris, režisors Regnārs Vaivars, režisora asistents Mārtiņš Kalita) "Melnais gulbis" (Jaunais Rīgas teātris, režisors Alvis Hermanis) "Spīdolas nakts" (Dailes teātris, režisors Viesturs Kairišs) "Vecās dāmas vizīte" (Mihaila Čehova Rīgas Krievu teātris, režisore Indra Roga) Gada izrāde bērniem un/vai pusaudžiem "Ahilleja papēdis" (Liepājas Leļļu teātris, režisore Anta Priedīte) "Bilžu vakars ar Sprīdīti" (Jaunais Rīgas teātris, režisors Jēkabs Nīmanis) "Es arī te, kas man ir jādara" (Izrāde tapusi Valmieras vasaras teātra festivāla ietvaros, Valmieras drāmas teātris, režisore Endīne Bērziņa, līdzrežisore Sabīne Alise Ozoliņa) "Ērces" (Teātra trupa "Kvadrifrons", režisore Paula Pļavniece) "Sibīrijas haiku" (Latvijas Leļļu teātris, režisors Valters Sīlis) Gada režisors Alvis Hermanis ("Melnais gulbis", Jaunais Rīgas teātris) Viesturs Kairišs ("Spīdolas nakts", Dailes teātris) Inese Mičule ("Jāzeps un viņa brāļi", Valmieras drāmas teātris) Indra Roga ("Vecās dāmas vizīte", Mihaila Čehova Rīgas Krievu teātris) Valters Sīlis ("Sibīrijas haiku", Latvijas Leļļu teātris) Reinis Suhanovs ("Pazudušais dēls", Valmieras drāmas teātris) Regnārs Vaivars ("Latviešu raķetes", Liepājas teātris) Gada aktrise Dana Bjorka (Klāra Cahanasjana izrādē "Vecās dāmas vizīte", Mihaila Čehova Rīgas Krievu teātris) Inese Kučinska (Emīlija (Berta) izrādē "Svešā āda", Liepājas teātris) Ilze Ķuzule-Skrastiņa (Lomas izrādē "Visas viņas", Dailes teātris) Māra Mennika (Roplainiete izrādē "Pazudušais dēls", Valmieras drāmas teātris) Ieva Segliņa (Margarita izrādē "Meistars un Margarita", Dailes teātris) Gada aktieris Maksims Busels (Eižens Finks iestudējumā "Sfinksa", Producentu grupa 7) Mārtiņš Kalita (Rolands Upatnieks izrādē "Latviešu raķetes", Liepājas teātris) Arturs Krūzkops (Rainis izrādē "Spīdolas nakts", Dailes teātris) Mārtiņš Meiers (Jāzeps izrādē "Jāzeps un viņa brāļi", Valmieras drāmas teātris) Kaspars Znotiņš (Dostojevskis/Miškins izrādē "Melnais gulbis", Jaunais Rīgas teātris) Gada aktrise otrā plāna lomā Baiba Broka (Lizaveta Jepančina izrādē "Melnais gulbis", Jaunais Rīgas teātris) Jana Čivžele (Pamāte izrādē "Bilžu vakars ar Sprīdīti", Jaunais Rīgas teātris) Evija Krūze (Māte izrādē "Ugunsseja", Latvijas Nacionālais teātris) Inese Pudža (Asnate izrādē "Jāzeps un viņa brāļi", Valmieras drāmas teātris) Elīna Vāne (Aža izrādē "Pazudušais dēls", Valmieras drāmas teātris) Gada aktieris otrā plāna lomā Volodimirs Gorislavecs (Birģermeistars izrādē "Vecās dāmas vizīte", Mihaila Čehova Rīgas Krievu teātris) Rihards Jakovels (Jūda izrādē "Jāzeps un viņa brāļi", Valmieras drāmas teātris) Ivars Krasts (Džeksons izrādē "Pelikāni un vīnogas", Jaunais Rīgas teātris) Kārlis Reijers (Mihails Čehovs izrādē "Pīters Pens. Sindroms", Latvijas Nacionālais teātris) Artūrs Skrastiņš (Poncijs Pilāts izrādē "Meistars un Margarita", Dailes teātris) Gada jaunais skatuves mākslinieks Aksels Aizkalns (Jāzeps izrādē "Jāzeps un viņa brāļi", Valmieras drāmas teātris) Kārlis Artejevs (Andris izrādē "Gaišās naktis", Liepājas teātris) Endīne Bērziņa (Režija izrādei "Es arī te, kas man ir jādara", izrāde tapusi Valmieras vasaras teātra festivāla ietvaros, Valmieras drāmas teātris) Kārlis Ērglis (Maikls Alīns izrādē "Ziloņa dziesma", Liepājas teātris) Matīss Kaža (Režija izrādē "Maigā vara", Latvijas Nacionālais teātris) Adriāns Toms Kulpe (Scenogrāfija izrādē "Ugunsseja", Latvijas Nacionālais teātris) Krišjānis Strods (Krustiņš izrādē "Pazudušais dēls", Valmieras drāmas teātris) Madara Viļčuka (Elizabete, Roza izrādē "Wintera stāsts", Dailes teātris) Gada scenogrāfs Krista Dzudzilo, Reinis Dzudzilo ("Jāzeps un viņa brāļi", Valmieras drāmas teātris) Ieva Jurjāne ("Spīdolas nakts", Dailes teātris) Valters Kristbergs ("Latviešu raķetes", Liepājas teātris) Reinis Suhanovs ("Spēlēju, dancoju", Latvijas Nacionālais teātris) Mārtiņš Vilkārsis ("Vecās dāmas vizīte", Mihaila Čehova Rīgas Krievu teātris) Gada kostīmu mākslinieks Jana Čivžele ("Melnais gulbis", Jaunais Rīgas teātris) Anna Heinrihsone ("Pazudušais dēls", Valmieras drāmas teātris) Agnese Kaupere ("Patakoļako un teātra visums", Liepājas teātris) Kate Krolle, Reinis Bērziņš ("Ērces", teātra trupa "Kvadrifrons") Ilze Vītoliņa, Dmitrijs Krimovs ("Pīters Pens. Sindroms", Latvijas Nacionālais teātris) Gada gaismu vai video mākslinieks Kristijons Dirse (Video izrādē "Kā kļūt nelaimīgam?", Latvijas Nacionālais teātris) Mārtiņš Feldmanis (Gaisma izrādē "Latviešu raķetes", Liepājas teātris) Aleksandrs Grebņevs, LGC (Video izrādē "Maigā vara", Latvijas Nacionālais teātris) Oskars Pauliņš (Gaisma izrādē "Vecās dāmas vizīte", Mihaila Čehova Rīgas Krievu teātris) Ene-Līsa Sempere, Tīts Ojaso (Video izrādē "Meistars un Margarita", Dailes teātris) Gada horeogrāfs vai kustību mākslinieks Elīna Gediņa ("Spēlēju, dancoju", Latvijas Nacionālais teātris) Linda Mīļā ("Jāzeps un viņa brāļi", Valmieras drāmas teātris) Jiri Naels ("Meistars un Margarita", Dailes teātris) Inga Raudinga ("Vecās dāmas vizīte", Mihaila Čehova Rīgas Krievu teātris) Gada jaundarbs mūzikā Līva Blūma ("Monstera Deliciosa", Ģertrūdes ielas teātris, alternatīvais kamermūzikas festivāls "Sansusī", Real Life Company (Igaunija), Paides teātris (Igaunija)) Kārlis Lācis ("Vecās dāmas vizīte", Mihaila Čehova Rīgas Krievu teātris) Edgars Mākens ("Marats/Sads", Latvijas Nacionālais teātris) Jēkabs Nīmanis ("Pazudušais dēls", Valmieras drāmas teātris) Rihards Zaļupe ("Jāzeps un viņa brāļi", Valmieras drāmas teātris) Gada jaundarbs dramaturģijā Nominanti tiks paziņoti 2024. gada rudenī. Gada balvu teātrī "Spēlmaņu nakts" organizē Latvijas Teātra darbinieku savienība, finansē Kultūras ministrija, atbalsta Borisa un Ināras Teterevu fonds, Dailes teātris, Latvijas Nacionālais teātris, Jaunais Rīgas teātris, Liepājas teātris, Valmieras drāmas teātris, Mihaila Čehova Rīgas Krievu teātris, "Dirty Deal Teatro", Latvijas Profesionālo aktieru apvienība, sabiedrisko mediju portāls LSM.lv, Latvijas Televīzija, Latvijas Radio, Latvijas teātra katalogs Izrades.lv, tipogrāfija "Ulma", Latvijas Kultūras akadēmijas Eduarda Smiļģa Teātra muzejs un citi profesionālie teātri un teātra apvienības.

Jaanuaris toimub viis filmimuusika gala kontserti: valikut nii Eesti kui maailma filmimuusika pärlitest kuuleb Tartus, Põlvas, Paides ning Viljandis. Kutsusime saatesse külla gala kunstilise juhi ja dirigendi Martin Sildose, kes tutvustab soliste ning annab vihjeid, mida kontsertidel kuuleb. Saatejuht on Tiiu Rööp.

“Kinnisvarajutud” podcasti 170. osas suuname pilgud Eesti südamesse ehk Paidesse, kui sealsest elu-olust läbi kinnisvaraprisma on meile külla tulnud rääkima maakler, kinnisvaraentusiast ning finantskuritegude uurija Kersti Okas. Pinnime esmalt Kerstit finantskuritegude maailma saladuste asjus, kuid konkreetseid vastuseid saamata hakkame rääkima Paide kinnisvaraturust, mille elavdamises on Kerstil olnud väga tõsine roll. On suisa öeldud, et kui Paides on keegi tegija, siis on see Kersti Okas! Saame lähemalt teada, mis strateegiaga Kersti Paidesse kinnisvaraivestoreid meelitas ning miks ta seda üldse tegi, kuidas on ta jõudnud nii kaugele, et Paides on üle aastakümnete kerkimas uusarendused, millist tootlust tasub üüriinvestoritel Paidest oodata ning miks Paide üldse investorite jaoks atraktiivne on? --- Podcast “Kinnisvarajutud” võtab luubi alla Eesti kinnisvaraturu ning üritab erinevad teemad sügavuti lahti võtta. Eesmärk on rääkida kinnisvarast kui varaklassist (väike)investori vaatenurgast ning olla valdkonnast huvitatutele abimeheks ja meelelahutuseks. Saatejuhid on mikroinvestor ja kinnisvarahuviline Siim Semiskar ja kinnisvaramaakler ning 1Estate Kinnisvara juhatuse liige Algis Liblik. Kuulajad saavad kaasa rääkida, küsimusi küsida või saate kohta tagasisidet anda Facebooki grupis Kinnisvarajutud. Jälgi meid ka Instagramis: www.instagram.com/kinnisvarajutud/ Toeta meie tegemisi Patreonis ja saa ligipääs boonusepisoodidele ja muule lisamaterjalile: www.patreon.com/kinnisvarajutud

Möödunud nädalavahetusel oli Paides jälle arvamusfestival ja arvamusfestivalil ka teaduse ala. Kuulame tänases saates noppeid teaduse alal käinud aruteludest:

Euroopa liiga finaal Sevilla ja AS Roma vahel sai lahenduse penaltiseerias pärast seda, kui 146,5 minutit jalgpalli võitjat ei selgitanud. Hispaania klubi võitis jälle, Roma peatreener Jose Mourinho sai aga karjääri esimese kaotuse eurosarjafinaalis. Miks mäng just nii läks? Teemadeks veel Espanyoli otsus kohtunikud kohtusse kaevata, Leicester City pudenemine ja pärand, Bayerni õnn ja Borussia õnnetus, treenerivahetus Paides ja võimalik palgalimiit Euroopa klubijalgpallis. Panustamisrubriigis luubi all paf.ee koefitsiendid. Vutikohtu saatejuhid on Ott Järvela (Soccernet.ee) ja Andres Vaher (Õhtuleht).

Raamatu ja roosi päev, kirjandusfestival Prima Vista Tartus ja Paides, välijõusaalide uus hooaeg, jooksusarja GoRunTartu laienemine ning Tartu Maastikumaratoni uus lahendus. Neli intervjuud seob saateks Madis Ligi.

Neljal õhtul saab kolmes linnas: Tartus, Pärnus ja Paides nautida Vanemuise filmimuusika kontserti. Dirigent Martin Sildos räägib saates, kuidas valiti kontserdil esitatavad laulud. Samuti kuuleme, millisel erilisel põhjusel kõlab pala Steven Spielbergi filmist „Schindleri nimekiri“. Saatejuht on Tiiu Rööp.

Carl Hermann Hesse, "Tema peab kasvama, mina kahanema. Paide maakonnaarsti mälestusi". Loomingu Raamatukogult. Tõlkinud Tiiu Relve. Loeb Rando Tammik. Sel nädalal kuuleme Kuku raadio järjejutuminutes katkendeid Hermann Hesse vanaisa memuaaridest, kus ta kirjeldab oma lapsepõlve ja üliõpilasaega Tartus ning doktoritööd Paides.

Saates "Rahvakabinet" kutsuvad Järvamaalt Riigikokku valitud rahvaasemik Kalle Grünthal ja kohalik poliitik Tarmo Hints inimesi meeleavaldusele, mis toimub 17. novembril kell 12.30 Paides linnavalitsuse ees. Tegemist on ajaloolise meeleavaldusega, mille sarnast pole varem seal tehtud. Meeleavaldus on suunatud Pide linnavalitsuse poolt kavatsetud maamaksu tõusu vastu. Kohale on tulemas põllumehed oma tehnikaga nii virtsapüttide kui ka sõnnikulaadungiga. 

Täna algab Paides järjekorras 10. Arvamusfestival. Homme kogunevad põhjamaise muusika sõbrad Käsmu kalurikülla 15. Viru folgile.

Maikuu avasaate külalised on Jääaja Keskuse juht Kadri Valner ja tema poeg Uku Valner, kes töötab Paides õpetajana.

Õhtulehe jalgpallisaade „Kolmas poolaeg” võttis seekord luubi alla Vjatšeslav Zahovaiko. Viimasel viiel aastal juhendas Zahovaiko Paide Linnameeskonda, aga mullu sai see ajajärk läbi ja nüüd oli aeg kokkuvõteteks. Saate alguses rääkis Zahovaiko pikemalt sellest, kuidas ta praegu jalgpallist puhkab ja maja ehitab. Endalegi üllatuseks on see tema jaoks väga paeluv tegevus. Siis pikemalt Paide Linnameeskonnast – saame teada seda, kuidas alguses käis Paide treeningutelt läbi kümneid mängijaid. Teiste seas kutsuti trenni ka taksojuht, kes juttude kohaselt olevat olnud lihvimata teemant. Paraku oli ta lihtsalt lihvimata, teemantist oli asi kaugel. Lisaks avalikustab Zahovaiko kolm suurt viga, mida ta oma viimaseks jäänud hooajal tegi. Saate lõpus jagas endine Paide loots oma mõtteid ka alanud Premium liiga hooajast. Head kuulamist!

Aastaid FC Floras ja Viljandi Tulevikus erinevatel ametikohtadel töötanud Marek Tiits on alates veebruarist ametis Paide Linnameeskonna kogukonnajuhina. Viljandi jalgpalli kõrgliigast langemisest ja enda isiklikest läbipõlemistest käis ta rääkimas Õhtulehe jalgpallisaates „Kolmas poolaeg”. Tiits andis alustuseks aru, mistõttu ikkagi Tulevik Premium liiga kohast loobus ja kas Viljandi jalgpalli üle on vaja muret tunda. Ta meenutas Tuleviku perioodi kõige ägedamaid ja ka mustemaid aegu. Lisaks kinnitas Paide uus kogukonnajuht, et tema töövahetus pole esiliigasse langemisega otseselt seotud, vaid selle taga on Jaanus Pruuli, kes pidi teda päris mitu korda moosima. Mõistagi rääkis Tiits pikemalt ka endast jalgpalli sees ja tunnistas, et 40 töötunnist nädalas ühele jalgpalliametnikule ei piisa. Head kuulamist!

Selle nädala „Futboliit“ keskendub suuresti eurosarjadele: juba täna õhtul algab taas Meistrite liiga alagrupiturniir, neljapäeval teeb aga oma eurosarja alagrupidebüüdi FC Flora, kes lööb kaasa Konverentsiliigas. Millised lootused on Floral belglaste Genti vastu ning mida seekordsed vastased endast kujutavad? Mida arvata kohtuniku skandaali tekitanud otsustest Paide ja Levadia vahelises kohtumises ning kuidas kokku võtta Eesti jalgpallikoondise eelmise nädala 0:0 viigimäng Walesiga? Saate teine pool kuulub Meistrite liiga eelvaatele. Traditsiooniliselt pandi kokku „Futboliidi“ power rankings, samuti vaadati üksipulgi otsa kõikidele alagruppidele. Head kuulamist!

Ühiskonna arenedes on üha ebaselgem, mida peaks inimene teadma või oskama. Pikalt kestnud pandeemias oodatakse küll stabiilsust ja meelerahu, kuid meid hoiatatakse tuleviku eest, mis toob kaasa enamgi ettearvamatut, konflikte ja raskeid otsuseid. Oleme riukalike probleemide tormituultes – probleemid, mis on kas raskesti hoomatavad või mille lahendamine vajab erinevate osapoolte koostööd ja panust, eeldab empaatiat, enesekontrolli ning kriitilist mõtlemist. Samas ka teatavat vastuhakku ja meelekindlust ebamugavaid küsimusi küsida ning muutusi ellu viia. Arengu- ja haridusstrateegiad rõhutavad tundmatu tulevikuga toimetulekuks üldpädevuste toetamise vajalikkust. Need võimaldavad kohaneda, olla paindlik, õppida ja ümber õppida, tegutseda meeskonnana, toimida ettenägematute probleemide keskel. Ühe üldoskuse ja elu läbiva joone võib kokku võtta mõistesse "loovus" - probleemi mõistmine, mõtestamine ja lahendamine, uudne asjade nägemise ja käsitlemise viis, sügav huvi maailma korralduse ja inimsuhete vastu, julgus hakata minema mööda tundmata teed. Kuidas luua loovuse sünniks sobilik keskkond, kuidas anda vajalikku aega ja võimalust? Arutelujuht: Tiia Randma (OSKA programmijuht) Arutelus osalevad: Jüri Mäemat (nakatus kunsti- ja loovuspisikuga Paides ja on seda nelikümmend aastat rõõmuga edasi andnud lastele Pelgulinna Gümnaasiumis), Mirell Merirand (ringmajanduse ja startup ettevõtluse õpetaja Vanalinna Hariduskolleegiumis, koolitaja), Laineli Parrest (hariduselt interdistsiplinaar. Kunstiringi, Tartu ja Tallinna kunstikõrgkoolide vilistlane, kaasaegse kunsti õpetaja, loovtöötubade juhendaja, Viljandi Kunstikooli direktor), Anneli Porri (kunstihariduse lektor Eesti Kunstiakadeemias, kunstiteadlane, kunstikriitik, kuraator), Piret Viirpalu (saarlasest kunstiõpetajate koolitaja Tartu Ülikoolis, Tartu Lastekunstikooli direktor) Arutelu korraldaja: Kõrgem Kunstikool Pallas

Analüüsime nädala sise- ja välispoliitika sündmusi sel korral Paide Arvamusfestivalil. Alustame nädala teemaga, seejärel keskendume teistele meedias vastukaja leidnud probleemidele. Otse-eetris on Mirko Ojakivi, Urmo Soonvald ja Marti Aavik.

Lähemalt räägivad Paide Muusika- ja Teatrimaja direktriss Martha-Beryl Grauberg ja festivali kunstiline juht Leho Rubis.

We are going to continue with our exploration into the history of education for this episode. Although we have some more teacher stories, interviews, and big ideas to share very soon, I figure that as we are on a roll, we should do what we can to do the topic justice.   This podcast is available in iTunes, Google, Spotify, and many other pod catchers. Subscribe with this URL: https://feed.podbean.com/teatimeteaching/feed.xml Part one: Before we can discuss the history of education in Ancient Greece, we first must define where end when we are talking about. When we talk about Ancient Greece, we are referring to the civilizations, states, and people who inhabited the Greek peninsula and islands of the Aegean from around the 12th century BCE to the 6th Century AD. During this time, there were several epochs, or ages. The earliest evidence we have of civilizations in the area is from around 12th century BCE with the Minoan civilization. If you are familiar with the stories of the Iliad and the Odyssey, they come from this era. The Mycenean civilization was a literate and complex one, but when it collapsed – and we are not sure how exactly, although natural disaster is likely – so was their writing. What was left behind were a scattering of smaller villages, towns, and cities, usually on the coast, and reliant on trade with other Mediterranean civilizations. This period between the 8th century BCE, and the 6th Century BCE is sometimes referred to as the Greek Dark Ages. Over this time, the city states, evolved into their own systems, referred to themselves as Polis, and borrowed and adapted the Phoenician alphabet into what we recognize as Greek. With a script in place, knowledge began to be written down again, and so we have our first historian Herodotus wrote between the 450s and 420s BCE, and his tradition was followed by such as Thucydides, Xenophon, Demosthenes, Plato and Aristotle. One of the things we need to be aware of when we talk about Ancient Greece is that we are not referring to one Empire or political entity. Effectively Greece was a collection of independent city states geographically cut off from one another by mountains and the sea. It is through trade that knowledge was passed, and ideas spread, but effectively we are talking about areas which evolved their own laws and traditions – for example, Athens, Sparta, Thebes, and Macedonia. I could spend hours talking about ancient Greece, but we need to focus on our main question. What was education like in classical Greece? There were some general similarities between city states in Ancient Greece. For example, by the 5th Century BCE there was some “democratization” of education. Most free males could go to a public school, referred to as a gymnasium, while wealthy young men were educated at home by a private tutor. How you were education was a central component of your identity. For example, we know that Alexander the Great was tutored by Aristotle. For most Greeks, education reflected your social status and who you were as a person. We have a similar attitude today, often asking folks where they went to college, or who conferred their degree, as a sign of status and rank. You will notice that slaves did not have access to an education (in some city-states, slaves were forbidden), and women did not get a formal education (although this varied from city state to city state). In Athens, until about 420BCE, every free male received an elementary education. This was split into two parts – physical and intellectual. The physical aspect, “gymnastike” prepared citizens for their military service – they were taught strength, stamina, and military tactics. For Athenians, physical fitness was important for both aesthetic and practical reasons. Training was conducted in a “gymnasium” (a word still used to describe some elementary schools in this area today). The intellectual aspect, “mousike” was a combination of music, dance, lyrics, and poetry. Students learned to write with a stylus on wax tablets. When students were ready, they would read, memorize, and recite legends and Homeric stories. In this period, once a boy reached adolescence, his formal education ended. Around 420 BCE, we begin to see Higher Education in Athens. Philosophers such as Socrates, along with the sophistic movement led to an influx of teachers from all over the Mediterranean. It became fashionable to value intellectual ability over military prowess. This causes a clash between traditionalist, who feared that intellectuals would destroy Athenian culture and lead to a military disadvantage, while sophists believed that education could be a tool to develop the whole man, including his intellect, and therefore move Athens forward. (I'm sure you can think of similar arguments between traditionalists and progressives today – some things never change). Anyway, the demand for higher education continued and we begin to see more focused areas of study – mathematics, astronomy, harmonics, and dialectic – all with the aim of developing a philosophical insight. For these Athenians, individuals should use knowledge within a framework of logic and reason – what we call today – critical thinking. However, this level of education was not democratized. Wealth determined your level of education in ancient Athens. These formal programs were taught by sophists who charged for their teaching and advertised for their services, more customers meant more money could be made. So, if you were a free peasant, your access to higher education was limited (something that also resonates today), while women and slaves were excluded from this process altogether. Women were considered socially inferior in Athens and incapable of acting at a high intellectual capacity, while it was dangerous to educate slaves, and in Athens, illegal. Part Two: So, who were the sophists? Let's begin with the most famous – Socrates, or as Bill and Ted call him Socrates. Now the problem with learning about Socrates is that he didn't write anything down himself. Indeed, most of what we learn about him comes from two of his students: Plato, and Xenophon. Some of their writings about Socrates, particularly Plato's often contradict themselves. But generally, he is considered the father of philosophy. He advocated that a good man pursues virtue over material wealth, and he mused upon the idea of wisdom. The story goes that he decided to ask every wise man about what they know, and he found that they thought themselves wise,  yet they were not, while Socrates himself knew that he was not wise at all, which paradoxically, made him wiser since he was the only person aware of his own ignorance. This stance threatened the status of the most powerful Athenians, so he was eventually tried and when asked what his punishment should be, he proposed free dinners for the rest of his life, as his position as someone who questions Athens into action and progress should be rewarded. Unfortunately, Athenians didn't see it that way, and he was found guilty of corrupting the minds of the youth of Athens, and of “impiety” (not believing in the official gods of the state). As punishment he was sentenced to death by poisoning. Again – we see a similar theme in today's educational debate, where educational stances that encourage students to question the status quo and take a critical stance are considered threatening to those in power. Some things just don't change, do they? Isocrates was a student of Socrates who founded a school of Rhetoric around 393BCE. He believed education's purpose was to produce civic efficiency and political leadership, therefore the ability to speak well and be persuasive was the cornerstone of his approach. While his students didn't have to write 5 paragraph persuasive essays, you can see this approach in modern day social studies classes as well as middle and high school English curricula. Plato, on the other hand, travelled for ten years after Socrates' execution, returning to establish his Academy, named after the Greek hero Akedemos, in 387 BCE. He believed that education could produce citizens who could cooperate and members of a civic society (like the aims of 19th and 20th century public educators). His curriculum focused on Civic Virtue. The idea that a good citizen would act for the common good, at the expense of their individual gains. In his work “the Republic” he outlines that everyone needs an elementary education in music, poetry, and physical training, two to three years of military training, ten years of mathematics science, five years of dialectic training, and 15 years of practical political training. Those who could attain all that knowledge would become “philosopher kings”, the leaders in his ideal society. Aristotle was a student of Plato, learning in his academy for 19 years. When Plato died, her travelled until he was invited by Philip of Macedon to educate his 13-year-old son, Alexander (later the Great). In 352 BCE he moved back to Athens to open his school, the Lyceum. Aristotle's approach was based around research. There was systemic approach to the collection of information, and a new focus on empirical methods, like what we see as the foundation of our modern research methods. So, these were the developments in Athens, however, this was not the same for all of Greece. Whereas the Athenian system evolved away from a focus on preparation of male citizens for military service, Spartan society kept military superiority as the focus for its education system. Education in Sparta was focused around what we would probably call a military academy system – called “agoge” in Greek. In general, all Spartan males (except for the first born of the two ruling houses), went through a system which cultivated loyalty to Sparta through military training, hardships, hunting, dancing, singing, and social preparation. It was divided in three age groups, young children, adolescents, and young adults. Spartan girls did not get the same education, although we think there was a formal system for them too. The three age categories were the paides (7-14), paidiskoi (15-19) and the hebontes (20-29). Within these age groups boys were divided in to agelai (herds) with whom they would sleep (consider these like a house system in British private schools, or the Harry Potter stories). They answered to an older boy, and an official who was the paidonomous, or “boy-herder). So, the Paides, were taught the basics of reading and writing, but the focus was on their athletic ability. They did running and wrestling, they were encouraged to steal their food, but according to Xenophon, if they were caught, they were punished. Boys participated in the agoge in bare feet, to toughen them up, and at the age of 12 were allowed one item of clothing, a cloak, per year. Around the age of 12, a boy would gain a mentor who was an older warrior, called the “erastes”. As the boy transitioned into the Paidiskoi, so the mentor would act as a sponsor, while the student further developed his physical and athletic training. By the age of 20, the young Spartan graduated from the paidiskoi into the hebontes. If he had developed leadership qualities, these would be rewarded. At this stage, they were considered adults, they were eligible for military service, and could vote in the assembly, although they were not yet full free citizens. By 30 a Spartan man should have graduated, been accepted into the military, and was permitted to marry. He would also be allocated an allotment of land. This state education system not only prepared Spartan men for war, but also instilled a strong Spartan identity. They were away from their families for most of their childhood and this likely instilled a sense of favoring the needs of the collective over themselves as individuals or their own families. Indeed, the legend of the 300 Spartans at Thermopylae clearly illustrates this concept of individual sacrifice for the collective good. This Spartan education provides a contrast to Athenian education. In Sparta education was state sponsored, designed to create a citizen who put the collective first. In Athens, higher education was private, and intended to create a citizen who put the collective first by way of virtue. However, Plato intended only a select few to be philosopher-kings, while Sparta expected everyone to be a military citizen. There is one other aspect of Ancient Greek education that I want to talk about. The symposium. In ancient Greece this was a part of the banquet that took place after the meal, where men would retire to the andron (men's quarters) recline of couches, and drink, and be entertained, and discuss a multitude of topics. While these were the precursors to the drinking parties that we associate with Ancient Rome, I can see many parallels with academic conferences in the modern day, where scholars share their research in a common location, eat and drink together, and find excuses to sample local entertainments. Of course, the pandemic has curtailed many of these activities, but one day we might be able to meet and talk in person again.  One thing we all have in common is that we've been to school. So, if you would like to contribute to the pod in any way, if you have a story to share, long, short, tragic, or comic, if you have comments to make about the podcast, or just want to say “hi”, you can send an email to TeachersTeaTimePod@gmail.com or alternatively you can send emails to me directly using mark@edjacent.org I love to read what you have to say. If social media is your thing, you can follow me on Twitter @markdiacop. You can find our contact information, copies of the show notes, and you can download previous episodes of the podcast at www.teachersteatimepod.com The podcast artwork was created by Phaedra. Opening and closing music is by Bryan Boyko.   Part One:  Before we can discuss the history of education in Ancient Greece, we first must define where end when we are talking about. When we talk about Ancient Greece, we are referring to the civilizations, states, and people who inhabited the Greek peninsula and islands of the Aegean from around the 12th century BCE to the 6th Century AD. During this time, there were several epochs, or ages. The earliest evidence we have of civilizations in the area is from around 12th century BCE with the Minoan civilization. If you are familiar with the stories of the Iliad and the Odyssey, they come from this era. The Mycenean civilization was a literate and complex one, but when it collapsed – and we are not sure how exactly, although natural disaster is likely – so was their writing. What was left behind were a scattering of smaller villages, towns, and cities, usually on the coast, and reliant on trade with other Mediterranean civilizations. This period between the 8th century BCE, and the 6th Century BCE is sometimes referred to as the Greek Dark Ages. Over this time, the city states, evolved into their own systems, referred to themselves as Polis, and borrowed and adapted the Phoenician alphabet into what we recognize as Greek. With a script in place, knowledge began to be written down again, and so we have our first historian Herodotus wrote between the 450s and 420s BCE, and his tradition was followed by such as Thucydides, Xenophon, Demosthenes, Plato and Aristotle. One of the things we need to be aware of when we talk about Ancient Greece is that we are not referring to one Empire or political entity. Effectively Greece was a collection of independent city states geographically cut off from one another by mountains and the sea. It is through trade that knowledge was passed, and ideas spread, but effectively we are talking about areas which evolved their own laws and traditions – for example, Athens, Sparta, Thebes, and Macedonia. I could spend hours talking about ancient Greece, but we need to focus on our main question. What was education like in classical Greece? There were some general similarities between city states in Ancient Greece. For example, by the 5th Century BCE there was some “democratization” of education. Most free males could go to a public school, referred to as a gymnasium, while wealthy young men were educated at home by a private tutor. How you were education was a central component of your identity. For example, we know that Alexander the Great was tutored by Aristotle. For most Greeks, education reflected your social status and who you were as a person. We have a similar attitude today, often asking folks where they went to college, or who conferred their degree, as a sign of status and rank. You will notice that slaves did not have access to an education (in some city-states, slaves were forbidden), and women did not get a formal education (although this varied from city state to city state). In Athens, until about 420BCE, every free male received an elementary education. This was split into two parts – physical and intellectual. The physical aspect, “gymnastike” prepared citizens for their military service – they were taught strength, stamina, and military tactics. For Athenians, physical fitness was important for both aesthetic and practical reasons. Training was conducted in a “gymnasium” (a word still used to describe some elementary schools in this area today). The intellectual aspect, “mousike” was a combination of music, dance, lyrics, and poetry. Students learned to write with a stylus on wax tablets. When students were ready, they would read, memorize, and recite legends and Homeric stories. In this period, once a boy reached adolescence, his formal education ended. Around 420 BCE, we begin to see Higher Education in Athens. Philosophers such as Socrates, along with the sophistic movement led to an influx of teachers from all over the Mediterranean. It became fashionable to value intellectual ability over military prowess. This causes a clash between traditionalist, who feared that intellectuals would destroy Athenian culture and lead to a military disadvantage, while sophists believed that education could be a tool to develop the whole man, including his intellect, and therefore move Athens forward. (I'm sure you can think of similar arguments between traditionalists and progressives today – some things never change). Anyway, the demand for higher education continued and we begin to see more focused areas of study – mathematics, astronomy, harmonics, and dialectic – all with the aim of developing a philosophical insight. For these Athenians, individuals should use knowledge within a framework of logic and reason – what we call today – critical thinking. However, this level of education was not democratized. Wealth determined your level of education in ancient Athens. These formal programs were taught by sophists who charged for their teaching and advertised for their services, more customers meant more money could be made. So, if you were a free peasant, your access to higher education was limited (something that also resonates today), while women and slaves were excluded from this process altogether. Women were considered socially inferior in Athens and incapable of acting at a high intellectual capacity, while it was dangerous to educate slaves, and in Athens, illegal. Part Two: So, who were the sophists? Let's begin with the most famous – Socrates, or as Bill and Ted call him Socrates. Now the problem with learning about Socrates is that he didn't write anything down himself. Indeed, most of what we learn about him comes from two of his students: Plato, and Xenophon. Some of their writings about Socrates, particularly Plato's often contradict themselves. But generally, he is considered the father of philosophy. He advocated that a good man pursues virtue over material wealth, and he mused upon the idea of wisdom. The story goes that he decided to ask every wise man about what they know, and he found that they thought themselves wise,  yet they were not, while Socrates himself knew that he was not wise at all, which paradoxically, made him wiser since he was the only person aware of his own ignorance. This stance threatened the status of the most powerful Athenians, so he was eventually tried and when asked what his punishment should be, he proposed free dinners for the rest of his life, as his position as someone who questions Athens into action and progress should be rewarded. Unfortunately, Athenians didn't see it that way, and he was found guilty of corrupting the minds of the youth of Athens, and of “impiety” (not believing in the official gods of the state). As punishment he was sentenced to death by poisoning. Again – we see a similar theme in today's educational debate, where educational stances that encourage students to question the status quo and take a critical stance are considered threatening to those in power. Some things just don't change, do they? Isocrates was a student of Socrates who founded a school of Rhetoric around 393BCE. He believed education's purpose was to produce civic efficiency and political leadership, therefore the ability to speak well and be persuasive was the cornerstone of his approach. While his students didn't have to write 5 paragraph persuasive essays, you can see this approach in modern day social studies classes as well as middle and high school English curricula. Plato, on the other hand, travelled for ten years after Socrates' execution, returning to establish his Academy, named after the Greek hero Akedemos, in 387 BCE. He believed that education could produce citizens who could cooperate and members of a civic society (like the aims of 19th and 20th century public educators). His curriculum focused on Civic Virtue. The idea that a good citizen would act for the common good, at the expense of their individual gains. In his work “the Republic” he outlines that everyone needs an elementary education in music, poetry, and physical training, two to three years of military training, ten years of mathematics science, five years of dialectic training, and 15 years of practical political training. Those who could attain all that knowledge would become “philosopher kings”, the leaders in his ideal society. Aristotle was a student of Plato, learning in his academy for 19 years. When Plato died, her travelled until he was invited by Philip of Macedon to educate his 13-year-old son, Alexander (later the Great). In 352 BCE he moved back to Athens to open his school, the Lyceum. Aristotle's approach was based around research. There was systemic approach to the collection of information, and a new focus on empirical methods, like what we see as the foundation of our modern research methods. So, these were the developments in Athens, however, this was not the same for all of Greece. Whereas the Athenian system evolved away from a focus on preparation of male citizens for military service, Spartan society kept military superiority as the focus for its education system. Education in Sparta was focused around what we would probably call a military academy system – called “agoge” in Greek. In general, all Spartan males (except for the first born of the two ruling houses), went through a system which cultivated loyalty to Sparta through military training, hardships, hunting, dancing, singing, and social preparation. It was divided in three age groups, young children, adolescents, and young adults. Spartan girls did not get the same education, although we think there was a formal system for them too. The three age categories were the paides (7-14), paidiskoi (15-19) and the hebontes (20-29). Within these age groups boys were divided in to agelai (herds) with whom they would sleep (consider these like a house system in British private schools, or the Harry Potter stories). They answered to an older boy, and an official who was the paidonomous, or “boy-herder). So, the Paides, were taught the basics of reading and writing, but the focus was on their athletic ability. They did running and wrestling, they were encouraged to steal their food, but according to Xenophon, if they were caught, they were punished. Boys participated in the agoge in bare feet, to toughen them up, and at the age of 12 were allowed one item of clothing, a cloak, per year. Around the age of 12, a boy would gain a mentor who was an older warrior, called the “erastes”. As the boy transitioned into the Paidiskoi, so the mentor would act as a sponsor, while the student further developed his physical and athletic training. By the age of 20, the young Spartan graduated from the paidiskoi into the hebontes. If he had developed leadership qualities, these would be rewarded. At this stage, they were considered adults, they were eligible for military service, and could vote in the assembly, although they were not yet full free citizens. By 30 a Spartan man should have graduated, been accepted into the military, and was permitted to marry. He would also be allocated an allotment of land. This state education system not only prepared Spartan men for war, but also instilled a strong Spartan identity. They were away from their families for most of their childhood and this likely instilled a sense of favoring the needs of the collective over themselves as individuals or their own families. Indeed, the legend of the 300 Spartans at Thermopylae clearly illustrates this concept of individual sacrifice for the collective good. This Spartan education provides a contrast to Athenian education. In Sparta education was state sponsored, designed to create a citizen who put the collective first. In Athens, higher education was private, and intended to create a citizen who put the collective first by way of virtue. However, Plato intended only a select few to be philosopher-kings, while Sparta expected everyone to be a military citizen. There is one other aspect of Ancient Greek education that I want to talk about. The symposium. In ancient Greece this was a part of the banquet that took place after the meal, where men would retire to the andron (men's quarters) recline of couches, and drink, and be entertained, and discuss a multitude of topics. While these were the precursors to the drinking parties that we associate with Ancient Rome, I can see many parallels with academic conferences in the modern day, where scholars share their research in a common location, eat and drink together, and find excuses to sample local entertainments. Of course, the pandemic has curtailed many of these activities, but one day we might be able to meet and talk in person again.   

Räägin ühe loo või õigemini mitu omavahel seotud lugu. Üks või kaks nendest toimuvad Paides ja kolmas toimus Pärnus. Mulle võib teemasoovitusi ja oma lugusid saata: cookieplaystudios@gmail.com

Priit Hõbemägi, Ainar Ruussaar ja Marek Strandberg. Täna, 27. veebruaril Keskpäevatunni teemadeks: President kõneles seekord tühjale saalile Paides. Kontsertki oli koraana-ajale omaselt erineva varasematest. Tõrvikurongkäigud toimusid. Koroonateema: HOIA äpi läbikukkumine – keegi ei pea seda omaks. Terviseamet ei suuda enam lähikontaksteid teavitada – seda peavad hakkama tegema koolid ja ülikoolid. Mis toimub? Üldine meelepaha vaktsineerimise aeglase […]

Priit Hõbemägi, Ainar Ruussaar ja Marek Strandberg. Täna, 27. veebruaril Keskpäevatunni teemadeks: President kõneles seekord tühjale saalile Paides. Kontsertki oli koraana-ajale omaselt erineva varasematest. Tõrvikurongkäigud toimusid. Koroonateema: HOIA äpi läbikukkumine – keegi ei pea seda omaks. Terviseamet ei suuda enam lähikontaksteid teavitada – seda peavad hakkama tegema koolid ja ülikoolid. Mis toimub? Üldine meelepaha vaktsineerimise aeglase […]

Priit Hõbemägi, Ainar Ruussaar ja Marek Strandberg. Täna, 27. veebruaril Keskpäevatunni teemadeks: President kõneles seekord tühjale saalile Paides. Kontsertki oli koraana-ajale omaselt erineva varasematest. Tõrvikurongkäigud toimusid. Koroonateema: HOIA äpi läbikukkumine - keegi ei pea seda omaks. Terviseamet ei suuda enam lähikontaksteid teavitada - seda peavad hakkama tegema koolid ja ülikoolid. Mis toimub? Üldine meelepaha vaktsineerimise aeglase käigu üle, samas on vaktsiinid väidetavalt täiesti otsa lõppenud. Teadusnõukoda pole seaduslik, kuid vajalik. Aga otsused peavad olema avalikud! Vandeadvokaat Glikman selgitab. Urmas Reinsalu tuletab meelde, et piirangute lõdvendamine polnud uuel valitsusel hea mõte. Keskkonnateemad on kuumad: Selgub, et kodanike poolt hoolikalt sorteeritud prügi maetakse maha või valatakse betooni, igal juhul pole selline sorteerimine mõttekas. Keskkonnaminister osutus plönniks - laevadel mürgiste laadungite ümberpumpamist pole keelatud, minister üritas asja PPA kaela veeretada... Valitsuse suhtumine puidu ahju ajamine eletktri tootmiseks ja ka pelletite tootmise osas leevenes. 

Priit Hõbemägi, Ainar Ruussaar ja Marek Strandberg. Täna, 27. veebruaril Keskpäevatunni teemadeks: President kõneles seekord tühjale saalile Paides. Kontsertki oli koraana-ajale omaselt erineva varasematest. Tõrvikurongkäigud toimusid. Koroonateema: HOIA äpi läbikukkumine - keegi ei pea seda omaks. Terviseamet ei suuda enam lähikontaksteid teavitada - seda peavad hakkama tegema koolid ja ülikoolid. Mis toimub? Üldine meelepaha vaktsineerimise aeglase käigu üle, samas on vaktsiinid väidetavalt täiesti otsa lõppenud. Teadusnõukoda pole seaduslik, kuid vajalik. Aga otsused peavad olema avalikud! Vandeadvokaat Glikman selgitab. Urmas Reinsalu tuletab meelde, et piirangute lõdvendamine polnud uuel valitsusel hea mõte. Keskkonnateemad on kuumad: Selgub, et kodanike poolt hoolikalt sorteeritud prügi maetakse maha või valatakse betooni, igal juhul pole selline sorteerimine mõttekas. Keskkonnaminister osutus plönniks - laevadel mürgiste laadungite ümberpumpamist pole keelatud, minister üritas asja PPA kaela veeretada... Valitsuse suhtumine puidu ahju ajamine eletktri tootmiseks ja ka pelletite tootmise osas leevenes. 

Nii nagu tali ei jää taeva, ei jää ka tulemata muusikalikontserdid „Memory“: sel aastal toimuvad kontserdid 8. – 17. jaanuarini Tartus, Viljandis, Paides ja Pärnus. Saates on külas „Memory 2021“ kunstiline juht ja dirigent Martin Sildos ning Hanna-Liina Võsa ja Maria Listra, kellelt kuuleme, mille poolest erinevad tänavused „Memory“ kontserdid eelnevatest. Saadet juhib Tiiu Rööp.

Nii nagu tali ei jää taeva, ei jää ka tulemata muusikalikontserdid „Memory“: sel aastal toimuvad kontserdid 8. – 17. jaanuarini Tartus, Viljandis, Paides ja Pärnus. Saates on külas „Memory 2021“ kunstiline juht ja dirigent Martin Sildos ning Hanna-Liina Võsa ja Maria Listra, kellelt kuuleme, mille poolest erinevad tänavused „Memory“ kontserdid eelnevatest. Saadet juhib Tiiu Rööp.

Nii nagu tali ei jää taeva, ei jää ka tulemata muusikalikontserdid „Memory“: sel aastal toimuvad kontserdid 8. – 17. jaanuarini Tartus, Viljandis, Paides ja Pärnus. Saates on külas „Memory 2021“ kunstiline juht ja dirigent Martin Sildos ning Hanna-Liina Võsa ja Maria Listra, kellelt kuuleme, mille poolest erinevad tänavused „Memory“ kontserdid eelnevatest. Saadet juhib Tiiu Rööp.

Oma koroona-aja kogemusest pajatab ka Emili kooli muusikaõpetaja ja mudilaskoori juht Anete Sammler, kes on stuudios, et arvustada Paide Teatri ja Musta Kasti koostöölavastust “Carmen” Bizet' muusikale.

Sel sügisel tegi algust kontserdisari “Vanemuise kolm orkestrit”, kus Vanemuise Sümfooniaorkestri sees leiduvad erinevad koosseisud annavad kontserte Elleri Muusikakooli Tubina saalis.

Vanalinna Hariduskolleegiumi (VHK) keelpilliorkester esitleb Cyrillus Kreegi muusikaga heliplaati kolme kontserdiga, esimene neist juba täna Paides.

Vanalinna Hariduskolleegiumi (VHK) keelpilliorkester esitleb Cyrillus Kreegi muusikaga heliplaati kolme kontserdiga, esimene neist juba täna Paides.

Koroonašokist toibuv Euroopa püüab majandust elavdada seninägematu ühislaenuga, mis paneb liidu solidaarsuse taas proovile. Kas eelmise finantskriisi vigu suudetakse vältida? Kuidas sobitub 750 miljardi eurone plaaster EL-i majanduse haavadele ja kas taastumispaketi võrrandisse võiksid kuuluda ka uued Euroopa maksud, mille Eesti valitsus on välistanud? Ja kuna Suurbritannia kõnelused EL-iga triivivad taas karide suunas, püüame ennustada, mis juhtub 1. jaanuaril 2021. Arutelu juht: Johannes Tralla (ERR) Osalejad: Eestist valitud europarlamendi liikmed Korraldaja: Euroopa Parlamendi Büroo Eestis Arutelu toimus 15. augustil Paides. Vabas õhus tehtud salvestusele lisavad värvi tuule puhumine, lehtede kahin ja vihma krabin.

Kas meil on vabadust olla mittevegan, kui: * maailm on kliimakriisis ja tööstuslik loomakasvatus toodab pea viiendiku kõigist inimtekkelistest kasvuhoonegaasidest, põhjustab veekogude eutrofeerumist ja reostumist, liigilise mitmekesisuse hävingut ja antimikroobiresistentsuse teket; * teadlased on kinnitanud, et nii loomad kui ka inimesed on eneseteadlikud ja tundevõimelised, seades nii ühtmoodi küsimärgi alla loomade väärkohtlemise, tapmise ja ärakasutamise; * meile on kättesaadavad eetilised alternatiivid ning võimalus luua tingimused, mis soodustavad paremate valikute tegemist? Praegu nõutavad veganid vähemusena läbi raskuste endale õigusi, et saada veendumustekohast kohtlemist avalikes asutustes, töökohtadel, kaubanduses. Arutelus küsime, kas peaks ehk hoopis maailm ümber veganite muutuma? Võibolla polegi enam ratsionaalset põhjendust ega moraalset alust olla mittevegan? Arutelul on kirjutustõlge. Viipekeel Arutelu juht: Mari-Liis Sepper Osalejad: Siim Tuisk (Sotsiaaldemokraatlik Erakond), Mihkel Kangur (Elurikkuse Erakond), Kaspar Kurve (Eestimaa Rohelised), Kristina Kallas (Eesti 200) Korraldaja: Eesti Vegan Selts Arutelu toimus 14. augustil Paides. Vabas õhus tehtud salvestusele lisavad värvi tuule puhumine, lehtede kahin ja vihma krabin.

2020. aastal valmis Eesti Üliõpilaskondade Liidu eestvedamisel uuring Eesti avalik-õiguslike kõrgkoolide hulgas, mis nentis, et soolise ja seksuaalse ahistamise tagajärgedega tegelemine on kõrgkoolides vähe reguleeritud. Millised reeglid ja seadused kehtivad laiemalt ülikoolides ahistamise kohta? Kuidas läheneda tunnetuslikele/kultuurilistele erinevustele? Kust leida häid eeskujusid süsteemide loomiseks antud olukordadega toimetulemisel? Kellel langeb vastutus olukordade lahendamisel? Kuidas tuua teema ühiskonnas tabu staatusest välja? Arutelul on kirjutustõlge. Arutelu juht: Heliis Nemsitsveridze (ajakirjanik) Osalejad: Tanel Kiik (sotsiaalminister), Katrin Niglas (TLÜ teadusprorektor), Rain Kooli (ajakirjanik), Aet Kuusik (Feministeeriumi toimetaja), Eva Liina Kliiman (EÜLi soolise ja seksuaalse ahistamise uuringu üks eestvedajatest) Korraldaja: Eesti Üliõpilaskondade Liit Arutelu toimus 15. augustil Paides. Vabas õhus tehtud salvestusele lisavad värvi tuule puhumine, lehtede kahin ja vihma krabin.

ÜRO Pagulasameti andmetel on 1% maailma elanikkonnast põgenikud. Eestigi pakub varjupaika mõnesajale inimesele, kes on koduriigist põgenenud tagakiusamise eest, sõja või vägivaldsete konfliktide tõttu. Pagulased arutavad oma identiteedi ja kuulumise üle: kuivõrd mõjutab nende unikaalne olukord seda, kuidas nemad Eestisse suhtuvad ja kuidas Eestis nendesse suhtutakse? Millisena näevad nad oma rolli Eesti ühiskonna liikmetena? Ja mida Eesti võiks teha kogu maailma pagulaste heaks? Arutelul on kirjutustõlge. Arutelu juht: Kari Käsper (ÜRO pagulasamet) Osalejad: Inimesed, kes on Eestis varjupaiga saanud. Korraldaja: ÜRO Pagulasamet Arutelu toimus 15. augustil Paides. Vabas õhus tehtud salvestusele lisavad värvi tuule puhumine, lehtede kahin ja vihma krabin.

Puuetega inimeste iseseisvaks eluks ja kõigis eluvaldkondades täielikuks osalemiseks peab riik ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni kohaselt tagama võrdsetel alustel juurdepääsu füüsilisele keskkonnale, transpordile, teabele ja suhtlusele ning muudele avalikele ehitistele ja teenustele. Milliste katsumustega seisame silmitsi ja millised on lahendused seoses juurdepääsuga digitaalsele infole? Arutelul on ka kirjutustõlge Viipekeel Arutelu juht: Meelis Joost (Eesti Puuetega Inimeste Koda) Osalejad: Jakob Rosin (Eesti Pimedate Liidu juhatuse esimees), Triin Kask (Eesti Asutajate Seltsi juhatuse liige, ettevõtja), Mari-Ell Mets (Trinidad Wiseman kasutajakogemuse disainer ja ligipääsetavuse ekspert), Helena Lepp (Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi infoühiskonna teenuste arendamise osakonna nõunik), Jana Korberg (Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liidu esindaja, Telia Eesti projektijuht), Raimo Reiman (Riigi Infosüsteemi Ameti riigiportaali eesti.ee osakonna juhataja) Korraldaja: Eesti Puuetega Inimeste Koda Arutelu toimus 15. augustil Paides. Vabas õhus tehtud salvestusele lisavad värvi tuule puhumine, lehtede kahin ja vihma krabin.

Oleme harjunud, et Eestis pole suurt vajadust ei humanitaarabi ega rahuvalvamise järele. Kas hindame end ümbritsevat rahu ja inimõigusi või oleme muutunud selle suhtes mugavaks? Või on hoopis Eestil endal rahu tagamisega probleeme? Eesti, olles julgeolekunõukogu mittealaline liige aastatel 2020-2021, seisab silmitsi mitmete väljakutsetega, sealhulgas sellega, kuidas hoida maailmas rahu. Tulenevalt inimõiguste konventsioonist on Eestiski kõigil õigus näiteks rahumeelsetele kogunemistele ja poliitilisele osalusele, aga ka õigus olla diskrimineerimata ning tunda ennast turvaliselt. Arutelus käsitletakse, kuidas noored saavad olla rahu ja sildade loojateks eri eluvaldkondades, edendades sellega ühiskonnas inimõiguste ja demokraatia põhimõtteid. Arutelul on kirjutustõlge. Viipekeel Arutelu juht: Eva Lennuk (Eesti ÜRO noordelegaat) Osalejad: Krista Mulenok (ÜRO res 1325 "Naised, rahu ja julgeolek" kogemus, Eesti NATO Ühing), Eimar Veldre (kogukondliku turvalisuse poliitika eestvedaja, Siseministeerium), Susanna Veevo (arengukoostöö ümarlaua huvikaitse ekspert, Youth Peace MTÜ esindaja), Margot Künnapuu (kolonelleitnant) Korraldaja: Eesti Noorteühenduste Liit Arutelu toimus 14. augustil Paides. Vabas õhus tehtud salvestusele lisavad värvi tuule puhumine, lehtede kahin ja vihma krabin.

Mais 2021 ootab Eestit ees juba kolmas ÜRO inimõiguste ülevaatus, kus rahvusvahelisel tasandil hinnatakse Eesti riigi panust inimõiguste tagamisele ja kaitsmisele. Riikide soovitustest ja hinnangutest koostatakse põhjalik kokkuvõte, millest peaks saama oluline inimõiguste kaitse tööriist nii riigile kui ka valitsusvälistele organisatsioonidele. Mais annab Eesti aru, kuidas eelmisel korral saadud soovitusi on viimase viie aasta jooksul rakendatud. Kas selliseid aruandeid ja ülevaatusi tehakse, et kaitsta iga Eesti inimese elu, õigusi ja heaolu, või on see lihtsalt üks rahvusvaheline kohustus? Mis on rahvusvaheliste lepingute ja kohustuste otsene kasu Eesti inimesele? Arutelul on kirjutustõlge. Viipekeel Arutelu juht: Ahto Lobjakas Osalejad: Juta Saarevet (Õiguskantsleri kantselei, puuetega inimeste õiguste valdkonna juht), Kristi Raik (Eesti Välispoliitika Instituudi direktor, Turu ülikooli rahvusvahelise poliitika dotsent, Kelly Grossthal (Eesti Inimõiguste Keskuse ekspert) Korraldaja: Eesti Inimõiguste Keskus Arutelu toimus 14. augustil Paides. Vabas õhus tehtud salvestusele lisavad värvi tuule puhumine, lehtede kahin ja vihma krabin.

Viimasel aastal on perepoliitikast palju räägitud pigem naiste võtmes. Kuhu kuuluvad aga mehed ning mis on nende roll perepoliitika kujundamisel? Kas kolmepealine troika - karjäär, pere, lapsed - on jõukohane üksnes väljavalituile? Kas isadele on tagatud võrdsed võimalused vanemaks olemisel? Arutelul on kirjutustõlge. Viipekeel Arutelu juht: Ireen Kangro, MTÜ Lastekaitse Liit Osalejad: Hillar Petersen (MTÜ Lasterikkad Isad), Tanel Jäppinen (vanemlusmentor), Liina Kanter (sotsiaalministeeriumi võrdsuspoliitikate osakonna juhataja), Palbo Vernik (isa), Aimar Ventsel (TÜ etnoloog) Korraldaja: Lastekaitse Liit Arutelu toimus 14. augustil Paides. Vabas õhus tehtud salvestusele lisavad värvi tuule puhumine, lehtede kahin ja vihma krabin.

Eesti ülikoolides on hoogustunud neoliberaalsest ideoloogiast kantud protsessid: teaduse suurenev projektipõhisus, ülikoolide üha hierarhilisem juhtimine, teadustulemuste mõõtmine, tenuurisüsteemide rakendamine, rahvusvahelistumine ja tehnikaalade eelistamine riiklikus teadusrahastuses. Neid protsesse soodustab riigi teadusraha nappus, mille tõttu teadlased konkureerivad väheste ressursside pärast. Need arengud kujundavad ümber teadustöö olemust ja funktsioone ning süvendavad ebavõrdsust teaduses. Akadeemilised lõhed võivad olla soolised, etnilised, erialade ja teadusasutuste vahelised. Need lõhed vormivad ka teaduse sisu, kujundades arusaamu sellest, milline teadus on väärtuslik ja milline teisejärguline. Arutame, mida kujutavad endast ja kuidas väljenduvad akadeemilised lõhed Eesti teaduses, millised tagajärjed on neil teadlastele ja teadusele, mida saaks ette võtta lõhede vähendamiseks ja kes peaks seda tegema. Arutelu juht: Kadri Aavik (Tallinna Ülikooli soouuringute dotsent), Ester Oras (Tartu Ülikooli analüütilise keemia ja arheoloogia vanemteadur) Osalejad: Jaan Aru (ENTA), Triin Roosalu (TLÜ), Mari Sarv (Eesti Kirjandusmuuseum), Andi Hektor (KBFI) Korraldaja: Kadri Aavik (Tallinna Ülikooli soouuringute dotsent) Arutelu toimus 14. augustil Paides. Vabas õhus tehtud salvestusele lisavad värvi tuule puhumine, lehtede kahin ja vihma krabin.

Matemaatika pole koolis kõige populaarsem õppeaine, ka ülikoolis ei soovi liiga paljud matemaatikat õppida ning matemaatikaõpetajaks õppijaid napib. Arutleme, millised on teaduspõhised võimalused matemaatika õppimist õpilastele nauditavamaks teha. Teisisõnu, mida ütleb teadus (hariduspsühholoogia, matemaatika didaktika): millist matemaatikatundi õpilased armastaksid? Samuti tuleb arutluse alla võimaluste paljusus, mida matemaatika heal tasemel omandamine tulevikus õpilastele avab. Siit jõuame loomulikul moel arutluseni matemaatika olulisusest teiste teadusalade baasina ning seega võimalusena teaduse edasises arengus.. Arutelu juht: Andero Uusberg (Tartu Ülikooli afektiivse psühholoogia vanemteadur) Osalejad: Karin Täht, Kati Aus, Jüri Kurvits, Marina Kurvits Korraldaja: Karin Täht (Tartu Ülikooli matemaatikahariduse keskus) Arutelu toimus 14. augustil Paides. Vabas õhus tehtud salvestusele lisavad värvi tuule puhumine, lehtede kahin ja vihma krabin.

Arutelud toimusid 14. ja 15. augustil 2020 Paides.

Arutelud toimusid 14. ja 15. augustil 2020 Paides.

Arutelud toimusid 14. ja 15. augustil 2020 Paides.

Arutelud toimusid 14. ja 15. augustil 2020 Paides.

Arutelud toimusid 14. ja 15. augustil 2020 Paides.

Võrkpalliteemalises taskuhäälingusaates "Kuldne geim" on sel korral külaliseks Eesti üks silmapaistvamaid harrastajaid, nädalavahetusel Paides rannavolle Eesti meistrivõistlustel koos paarilise Sander Steinbergiga pronksimängus napilt Oliver Vennole ja Kristo Kollole alla jäänud Urmas Piik. 34-aastane Piik on kümne aasta jooksul võitnud rannavolles Eesti meistrivõistluste medali suisa viie erineva paarilisega, püsides samaaegselt saalivõrkpallis esiliigas Tallinna Ülikooli võistkonna mängijana võitmatuna juba mitu aastat. Niisiis võib Piiki pidada tänu tema mitmekülgsusele ja edule ehk isegi Eesti viimaste aastate edukaimaks harrastajaks. Saates tuleb juttu nii Piigi jutukusest palliplatsil, amatöörmängija rõõmudest ja muredest ning rannavõrkpalluri ametist, ent luubi alla võtame ka mitmed päevakajalised teemad eesotsas Renee Teppani ja Siim Põlluääre Eestisse naasmise ning naiste n-ö superklubi loomisega. Aruteludes löövad seekord Piigi kõrval kaasa Andres Toobal ja Karl Rinaldo. Saates tuleb muuhulgas jutuks: *Millised võrkpallialased ütlused on pärit Andrese ja Urmase kodukohast Türilt? *Kas tõsiselt harrastusvõrkpallurina tegutseval inimesel jääb aega ka muuks eluks? *Milliste mängijatega Urmas meeleldi läbi võrgu "diskussiooni peab"? *Kus jookseb vastasmängijate ja kohtunike töötlemisel piir? *Oluline info: kes on Urmase parim sõber? *Miks esiliiga ülekaalukalt parim klubi Tallinna Ülikool meistriliigaga pole liitunud? *Millise meistriliigaklubi treeningul osales esiliiga suurim punktikütt, endine Kreeka liiga mees Sander Steinberg? *TeamShieldi küsimusmängus uurime ühe treeneri kohta, kelle Urmas aitas võrkpalli juurde tagasi tuua. Ühtlasi sai täiendust saarlase Aare Alba võrkpallisärkide kogu. *Mida tähendab Renee Teppani suguse mängija liitumine Tallinna Selveriga? *Kas Mihkel Nuudi liitumine Selveriga oli Teppani ülemineku valguses siiski hea otsus? *Kas Oliver Orav suudab kogenud konkurendid nurgaründaja positsioonil üle mängida Selveris? *Kui suur saab olema Siim Põlluääre roll Tartu Bigbankis ja kas ta on parem mängija kui Curtis Stockton? *Mida ütles Selveri eelmine peatreener Alessandro Piroli Stocktoni kohta? *Kas Tartu ja Pärnu suudavad Saaremaa ja Selveriga pikas jooksus sammu pidada? *Tallinnasse on tekkimas klubi, kus hakkavad mängima need naised, kes välismaalt head pakkumist ei saanud. Kes täpsemalt võiksid klubis mängima hakata ja kuidas ettevõtmisse suhtuda? *Mille poolest oli Kusti Nõlvaku ja Mart Tiisaare mäng Eesti rannavolle meistrivõistluste poolfinaalis Kristo Kollo ja Oliver Venno vastu märgiline? *Kas Eestis on tekkinud kahe hõbemedali võitnud noormängija näol Nõlvaku ja Tiisaare kõrvale uus tipptasemel vollepaar? *Naiste medalimängude tasemetõusust ja üllatajatest.

Arutelud toimusid 14. ja 15. augustil 2020 Paides.