Podcasts about ehkki

Ehkki nii uue kuue saanud rahvusraamatukogu kui ka Tallinna Linnateatri ametlikku avamist tuleb veel mõnevõrra oodata, näeb ometi mõlemas majas esimesi ekskursioone liikumas.

Send us a textVideoversiooni vaatamiseks külasta Levila lehte või meie Youtube'i kanalit. 2024. aasta oktoobris ilmus Levilas lugu JJ-Streeti tantsukooli tumedamast poolest. Mitukümmend inimest kirjeldasid kooli kui kohta, kus noori alandatakse ja nendega manipuleeritakse. Lood ilmusid anonüümselt. Nüüd toome teieni viie endise treeneri ja õpilase kogemuslood. Nad esinevad oma näo ja nimega. Teie ees on Ita, Diana, Sevil, Kätlin ja Karoliina. Ehkki selles videos osaleb viis inimest, on Levilani viie kuu jooksul jõudnud ligikaudu 100 sarnast kogemuslugu. Aitäh kõigile, kes oma lugu jagasid.Pakkusime intervjuud ka JJ-Streeti asutajale Joel Juhile. Ta ei soovinud meie loos osaleda.

Ehkki valimistel võttis kõige selgema võidu Isamaa, läks hästi tegelikult ka sotsidel, kes said valimistel kaks kohta. Miks sotsidel läks paremini kui Reformierakonnal? Mis tõi Isamaale võidu ja kas poliitikud kolivadki nüüd oma kampaaniaga TikTokki? Stuudios on esimest korda europarlamendi valimistel kandideerinud Hanah Lahe (RE) ja Vootele Päi (SDE). Saade algab kell 12. Saatejuht on Tarvo Madsen.

Sel pühapäeval meenutavad pildikesi lapsepõlvest ja koos kasvamisest endine baleriin Tatjana Järvi ja näitleja Ellen Kilgas. Ehkki esikohal on ema ja tütre lugu, viib jutt meid sageli Elleni isa Tõnu Kilgase juurde. Ainuüksi saatekülaliste hääletoonist on lihtne välja lugeda, kui värvikat rolli mängib kahe naise mälestustes kevadel kolm aastat tagasi surnud eksabikaasa ja isa.

Ehkki praegu näib õpetajahariduse fookuses olevat eesti keelt valdavate õpetajate leidmine, on murekoht mujal. Nimelt tuvastas riigikontrolli audit, et veerandil munitsipaalkoolides loodus- ja täppisteadusi õpetavatel õpetajatest ei ole nõutavat kvalifikatsiooni.

E-raamatud on vaikselt-vaikselt meie lugemislauale ilmumas, seda tahvelarvutite näol. Ehkki paberraamatud on endiselt sõiduvees, pole e-raamatu kätte saamine ja lugemine enam nii keeruline kui vanasti.

Ehkki jõulud on aeg, mil veeta pühad koos pere, sõprade ja lähedastega ning võtta aeg maha, seostub see paljudele ka tähtaegade, kiirustamise ja stressiga.

Podcasti „Jalgrattapalavik“ oktoobri teise saate külaliseks on Laura Lepasalu. Tänasel päeval kolme lapse ema, kes 2008. aastal sõlmis Prantsusmaa klubiga Team Pro Feminin Les Carroz profilepingu, ent profina sõita ei saanud, sest klubi läks majanduslike raskuste tõttu hingusele. Ikka juhtub. Kui vaadata tagasi, siis 2008 oligi tipphetk. Sõitjana. Prantsusmaa karikavõistluste etappidel, kus sõitsid koos nii profid kui ka amatöörid, oli pidevalt pildil. Edestas sõitudel prantslaste legendi Jeannie Longot ennast. Võiks selle vabalt visiitkaardile kirjutada. Vahepeal tekkis isegi lootus, et pääseb Pekingi olümpiale. Lepsasalu meenutab: „Issand, mul tekkiski tunne, et saan olümpiale. Ma muidugi oleks sinna läinud turistina. Aga ma ei mäleta, mis juhtus, et päris viimasel hetkel öeldi – jääb ära. Mul olid juba ostetud kuldsed Scotti kingad, treener oli nii õhinas, aga öeldi, et Grete Treier üksinda läheb. See oli ikka paras pettumus.“ Laura lubab olümpial siiski ära käia, mitte enam sportlasena, aga taustajõuna. Olümpia on olnud unistus väiksest peale. Sportlasena jäid võimed kindlasti realiseerimata. Ta lõpetas 2009. aastal, kuna üks jalg kadus piltlikult öeldes alt ära. Närvivalu tegi liiga. Lisaks on Lepasalu tänasel päeval veendunud, et ta oli konstantselt ületreenitud. Hästi palju sõltus toona treeneritest ja tugivõrgustikust, mis minu puhul jättis ilmselgelt soovida. „Ise ma ei julgenud puhkeperioode teha, sest kohe tekkis kartus, et tulevad ülekilod ja kõik läheb käest ära,“ kirjeldab Laura noore naisvõidusõitja kartusi. Ta meenutab ühist laagrit leedulastega. Kolm korda päevas treeningud, kui üles ärkasime, siis kohe puki peale. „Rene Mandri vaatas mu treeningpäevikut ja imestas: „Sul oli märtsis 92 treeningtundi!? Ma oleks surnud selle peale!“ Aga, nääpsuke Laura jäi elama. Ehkki muidugi võib küsida, mis elu see ka oli. Laager kestis kaks kuud. Tappev. Samas laagris oli ka Ignatas Konovalovas, kes sõidab tänaseni profileeris. Esimesed rattasõidu tarkused sai Laura klubist Tartu Racing Tähtvere. Oli klubis ainus tüdruk, aga see ei morjendanud. Esimesest trennist koju jõudes teatas emale, et vanemad poisid ütlesid nii: „Aluspükse rattapükste alla enam ei pane!“ Huvitav, mida ema võis mõelda? Muuseas meenutab Lepasalu naljakat seika 2007. aasta Tartu rattamaratonilt. See puudutab teda ja Jaan Kirsipuud (Jassi), kes teda hilisemalt väga palju aitas. Head kuulamist!

Jukuraadio 437. köögilauda on kogunenud Andres Adamson, kes avaldas hiljuti raamatu “Nõia nimi olnud Mats”. Ehkki tegemist on rangelt võttes ilukirjandusega, kohtame siin mitmeid Hiiumaa aja- ja koduloolegende ning pärimusi. Räägime 17. sajandi lõpust Hiiumaal, kus jooksevad ringi inimesi murdvad metsikud hundikarjad, vaatame sisse ühiskonda, kus kardetakse nõidu ning libahunte. Räägime ka nõidade jälitamisest ning põletamisest ja “vanast heast Rootsi ajast”, mis Eesti inimestele paraku hea ei olnud. Niisiis on käsil hämarad ning põnevad rajad.

Ehkki lõppev kontserdihooaeg polnud muusikutele nii karm kui olid kaks varasemat, on siiski ainus konstant muusikute elus muutus, ütleb nüüd juba kümme aastat Saksamaal elav ja töötav dirigent Mihhail Gerts lühikesel töövisiidil Tallinna.

Aina rohkem tõstetakse maailmas vaimse tervise olulisuse teadlikkust. Ka meie oleme andnud oma panuse ja alustasime uue podcast'ide sarjaga „Vaimselt terveks”. Tänases osas on meil külas moelooja Tim Bluz, kes räägib oma aastatetagusest kogemusest depressiooniga. Tim räägib, et tema elu kõige mustem periood on jäänud mitme aasta tagusesse aega, mil ta kolis Šotimaale, et sealses Aberdeeni ülikoolis juurat õppida. Kui esimestel aastatel oli uus elukeskkond põnev, siis üsna pea muutus sealne elu tema jaoks ülimalt rusuvaks. „See hullus hakkas pihta vist kolmanda ülikooliaasta lõpus. Selleks hetkeks olin aru saanud, et õigusteadus ei ole võib-olla minu teema ja ma kindlasti ei hakka elus sellega tegelema. Aga nii palju rasket tööd oli juba tehtud. Mõtlesin, et peab kuidagi selle ära tegema. Ja siis kuidagi hakkas kujunema sisemine konflikt,“ räägib ta, kuidas depressiivne periood alguse sai. Mida päev edasi, seda keerulisemaks läks ka Timi vaimne olukord. Kuna ülikooliõpingud olid üle keskmise intensiivsed, polnud Šotimaa väikelinnas elanud Timil aega ja energiat sotsialiseerumiseks, mistõttu tundis ta end erakuna. See süvendas ka koduigatsust. Ehkki Tim sai aru, et nii valitud eriala kui sealne elukeskkond talle ei sobi, ei tulnud kooli pooleli jätmine tema jaoks kõne alla. Ehkki ka Timi lähedased märkasid, et temaga pole kõik korras. „Välist survet kooli lõpetada polnud. Helistasime vanematega iga päev. Ema alati ütles, et pane sellele lõpp-punkt – paki oma asjad ja tule tagasi, mida sa seal teed. Sest ma ei elanud. See oli lihtsalt eksisteerimine. Kõik said sellest aru.“ Aga miks ei kolinud Tim kuni kooli lõpetamiseni tagasi koju? „Ma olen nii isemeelne, et mind on väga raske ümber veenda. Kui olen midagi otsustanud, teen ma selle lõpuni. Pigem teen endale haiget, kui annan alla. Praegu saan ma aru, et probleem oligi võib-olla selles, et minu peas paistis kooli poolelijätmine nagu allaandmine,“ räägib ta. Neljast ülikooliaastast on mehel vähe mälestusi. „Kusjuures, ma ei mäleta palju. See oli nii uimane. Eriti viimasel aastal. Panin ühel hetkel tähele, et mul kadusid kõik emotsioonid. Ma ei tundud mitte midagi, ei hädaohtu ega ärevust. Mul polnud soovi midagi ette võtta. Tegin automaatselt ära kõik oma kohustused, ent pärast seda ma lihtsalt eksisteerisin nagu zombi.“ Depressiooni kiuste käis Tim ülikoolitee lõpuni ja jättis sealse elu sinnapaika 2012. aastal. Raske töö ja vaevaga omandatud diplom tekitas temas rõõmu asemel ükskõikseid tundeid. „Sellest, et mul depressioon oli, sai alles siis aru, kui tulin pärast kooli lõpetamist tagasi koju,“ räägib ta.

Eesti Pagulasabi juhatuse liige Anu Viltrop soovitab siia saabunud Ukraina põgenikel aeg maha võtta ning mitte tormata kohe esimese asjana end registreerima. Kiiev püsib. See on saanud juba samasuguseks mantraks nagu Erich Maria Remarque „Läänrindel muutusteta“. Ja see on hea. Ehkki varasemad päevad tõid teateid Vene vägede liikumisest Kiievile lähemale ning ümbergrupeerumisest, pole otsustavat uut pealetungi Ukraina pealinnale ette võetud. Niisamuti peab Harkivi kaitse. Erakordselt raske on olukord aga Tallinna suuruses Mariupolis, mis on Vene vägede piiramisrõngas, kus inimesed on ilma vee, elektri ja kütteta ning võib arvata, et väga väikeste toiduvarudega. Põhimõtteliselt korvab Venemaa sõjalist ebaedu terroriga. Ning see on ajanud Ukraina põgenikud liikvele. Kui ei kardagi otseseid pomme, siis kes ikka tahaks kuskil kotti ja piiramisrõngasse sattuda. Eesti võimud teatavad nüüd, et arvestavad koguni 100 000 potentsiaalselt saabuva põgenikuga ning kuna varasemad arvutused on läinud kõik aia taha, pole seegi mingi piir. Aga arvestame siis laias laastus kümnendikuga meie elanikkonnast. Aga juba praegu valitseb põgenike vastuvõtmisel paras kaos. Anu Viltrop räägib, et segadust on olnud palju kõikide jaoks, ka neile, kes soovivad põgenikke aidata. Info kogu aeg muutub. „Vahepeal küsisimegi ukrainlastelt, et kas hetkel on sul majutuskoht olemas, kas toitu jätkub, kas sul on mõni kiire meditsiinilist sekkumist vajab probleem, tunned end turvaliselt ja kas sul on keegi, kellega vestelda. Kui tal mingeid kiiret lahendamist vajaminevaid probleeme polnud, siis oligi meil palve, et kuniks riik oma samme sätib, jälgi meediat ja kui midagi segaseks jääb, tule nädala pärast tagasi – sest ega ei oskagi ju infot anda.“ Pagulasabi on ise toonud bussidega Poola-Ukraina piirilt ära juba 4000 inimest. Seejuures on omavalitsuste võimekus siin väga erinev. Mõned annavad nii eraviisiliselt kui meediaski teada, et ega meile ei mahu. Aga Viltrop ütleb, et on ka hoopis vastupidiseid näiteid: „On ka omavalitsusi, kes ikka mõtlevad, kuidas valmistuda. Kes helistavad õnnetult, et miks te siis meile ei too, meil on kõik ruumid valmis, me ootame! Ja uusi häid töökäsi on alati vaja…“ Viltropi hinnangul peaks riik looma n-ö ühe akna süsteemi, kus niigi segaduses saabujad ei peaks eri ametnike vahel jooksma ning saaksid kogu saadaoleva nõu ja toe ühest kohast kätte. Saates veel Ega põgenike bussidega juurdetoomine aita kaasa Eesti võimekuse ülekoormamisele? Mis on inimeste motiiv just siia tulla? Kui enamik soovib tulla Tallinna, siis kust leida kooli- ja töökohti, keeleõpet? Praegu näitab nii Eesti kui Euroopa tervikuna oma parimat nägu, kuid milliste pingetega edaspidi arvestada? Kuula Krister Parise „Erisaadet“ siit!

Talvel kukuvad paljud libedatel teedel, vigastavad end ja satuvad traumapunkti. Ehkki seda juhtub sageli, on erakorralise meditsiini osakonna igapäevatöö tegeleda kõigi tervisemuredega, millega inimesed nende poole pöörduvad. Kukkumist tuleb ka kodustes tingimustes sagedamini ette vanemaealistel inimestel, koroonapiirangute tõttu on väljakutsete ja pöördumiste arv kahanenud vaid kahel korral, kui suur osa tegevustest ära jäeti või inimeste arvu piirati. Suveperioodil satuvad aga inimesed endiselt sagedamini traumapunkti mitmete vigastuste tõttu. Neil teemadel räägivad Tartu Ülikooli Kliinikumi EMO juhataja dr Annika Uue ja EMO arst dr Aime Keis.

Gamay viinamari seostub enim Beaujolais' kergete punaveinidega. See piirkond võiks praegusel kujul aga ka olemata olla, kui kohalikud oleksid ühe Burgundia hertsogi resoluutset käsku täitnud. Marjast räägib lähemalt Mikk Parre Eesti Sommeljeede Assotsiatsioonist. Gamay'ga seostub tähtpäev ja vein, millest on põhjust rääkida selle saate avaldamispäeval ehk novembri kolmandal neljapäeval. Sel aastal juhtub see olema 18. november. Just siis avatakse käesoleva aasta värske Beaujolais Nouveau ehk kahe kuu vanune ülivärske vein. Nähtuse ajalugu - juua peo vormis sama aasta noort veini - ulatub iseenesest sajandite taha. 1945. aastal löödi aga seaduseks reegel, et Beaujolais' piirkonnas on olemas luba kõrtsides ja pidudeks müüa samal aastal korjatud viinamarjadest tehtud veine. Paar-kolmkümmend aastat hiljem sai see noor vein juba üleilmselt tuntuks. 1967. aastal sai Beaujolais Nouveau päevaks 15. november, kuid 1985. aastal muudeti see novembri kolmanda nädala neljapäevaks. Beaujolais Nouveau tasub ära juua võimalikult värskena, aeg seda paremaks ei muuda. Juua tasub seda jahutatuna umbes 10-12 kraadi juures. Juurde haukamiseks on mõnusad külmad lihalõigud, pasteet, aga ka mõned linnulihatoidud. Alaline küsimus on, kas Beaujolais on või ei ole Burgundia piirkonna osa. Vaidlused käivad. Sisuliselt on tegemist erinevates maakondades asuvate aladega ja ega liiga rõõmsad ei ole nende mõttelise ühendamise üle inimesed ühelt ega teiselt poolelt. Gamay üheks vanemaks on Pinot Noir ja teiseks Gouais Blanc. On nii tumeda kui heleda sisuga variatsioone. Ehkki peamiselt on temaga seotud juba mainitud Beaujolais piirkond, siis mõned kasvukohad on tal siiski veel. Gamay'd leiab näiteks Prantsusmaal Loire'is, kus ta on enamasti seguveinide osaks. Uues maailmas kasvab Gamay'd Austraalias Victoria piirkonnas ja USAs Oregoni osariigis. Veini valmistamise peamine tehnika on süsihappegaasi-matseratsioon. Sel moel valmivad kõik Beaujolais Nouveau veinid. Keerulise nime taga on oluliselt lihtsam protsess, mis tähendab seda, et marjad pannakse käärima tervete kobaratena. Kobarate raskuse all purunevad alumised marjad, millest hakkab eralduma mahla. Käärivast mahlast eraldub süsihappegaas. Hapnik surutakse seetõttu nõust väljas ja käärimine toimub CO2 keskkonnas. Süsihappegaasi mõjul toimub käärimine ka purunemata marjadest. Sisuliselt võimaldab see tehnika saada veinist üsna kiiresti joodava veini, mis ei pea pikalt oma aega ootama. Nii et banaanised-tuttyfruttysed noored veinid ühes kirevate siltidega ette ja läheb! Veinid, mida saates mekkisime: Domaine Joubert, Cote du Py Morgon 2017 - Kohvila (https://www.facebook.com/profile.php?id=100063716283085) Louis Max, Moulin à Vent, 2018 - Bestwine (https://www.bestwine.ee/et/a/moulin-a-vent) Georges Duboeuf, Beaujolais-Village, 2020 - Liviko (https://www.livikostore.ee/en/product/georges-duboeuf-beaujolais-villages/) Saates kuulasid saatejuhid Martin ja Keiu Eesti Sommeljeede Assotsiatsiooni sommeljeed Igor Sööti. Küsimuste ja ettepanekutega kirjutage vala@delfi.ee. Jälgige meie tegevusi ka sotsiaalmeedias: Facebookis ja Instagramis.

Venemaa vägede kuhjamine Ukraina piiri taha viitab, et mingil moel on kavas need ka käiku lasta. Politoloog Karmo Tüüri sõnul tahab Moskva ühelt poolt tõrjuda tagasi lääneriike ja Türgit, kuid ajendi võis anda ka lihtlabane kättemaksuhimu. „Praegu on Venemaa peaeesmärk hoida ära igasugused jutud NATO laienemisest tema piiride poole. Mitte et see väga tõenäoline oleks, aga kuna Ukraina pool on hakanud seda trummi jälle kõvemini taguma, ütleb Venemaa juba preventiivselt, et „ärge isegi mõelge“,“ selgitas ta Kremli mõtlemist. „Sest niipea, kui te selle päriselt teemaks võtate, me teid karistame.“ Tüür rõhutas aga, et rumal ning saamatu oleks poliitika, mida tehakse vaid ühe eesmärgiga. Suurt üldist strateegiat – tõrjuda läänt – saab kasutada ka väikeste taktikaliste eesmärkide saavutamiseks. „Üks neist võib olla tahtmine karistada Volodõmõr Zelenskõid selle eest, et ta kõrvaldas [oma administratsiooni ülema] Viktor Medvetšuki. Tema oli Putinile lähedalseisev isik, kes oli kõrgeim Ukraina eesmärkidele vastu töötav Ukraina tippametnik.“ Tüüri sõnul vastab see kriminaalse maailma mängureeglitele: „Kui sina hakkad mulle vastu, siis mina pean sind karistama, muidu ma enam ei ole boss.“ Ehkki ka Päevalehes väljendasid mitmed analüütikud kahtlusi, kas Venemaal ikka piisab operatsioonide läbiviimiseks jõudu. „Neid ei ole liiga vähe,“ pole Tüür nõus. „Sissetungimiseks on sellest piisav. Vallutatud territooriumite hoidmiseks võib-olla mitte. Ei saa öelda, et vägesid oleks liiga vähe selleks, et teostada Osseetia-stiilis karistusoperatsiooni. Väed on kohale toodud selleks, et lahendada mingisugune taktikaline ülesanne.“ „Ainuke nii taktikaliselt kui strateegiliselt mõtestatud operatsioon oleks luua maismaaühendus Krimmiga, et ei oleks ainult üle silla toitmine. Teine oleks jõuda mööda Musta mere rannikut Moldovani ning ühendada ka Transnistria,“ vaagis ta võimalikke variante. „Need on sõjaliselt planeeritavad ning täideviidavad eesmärgid. Aga kas seda on mõtet teha? Tüür kinnitab, et lääne vastusammud on Venemaale märksa valusamad kui nad välja näitavad. Sanktsioonid töötavad. Aga kuidas, kuulake saates, kus käsitleme veel teemasid: Muidugi tuuakse paralleele 2014. aastaga, kus oli vaja Putini populaarsust turgutada. Kuivõrd see nii labaselt läbinähtav stsenaarium võiks praegu toimida? Palju võiks seda kõike seostada Aleksei Navalnõiga, vajadusega tähelepanu kõrvale juhtida? Möödunud konflikti ajal 2014. oli Joe Biden (või vähemalt Obama administratsioon) võrdlemisi rahutuvi positsioonil, manitses pigem Ukrainat relvi mitte kasutama. Nüüd kinnitatakse „vankumatut toetust“ Ukrainale. Palju ukrainlased ameeriklastele loota võivad? Ning – mängu on astunud uus tegija: Türgi. Zelenskõi külastas hiljuti Istanbuli ja türklased viitasid kiirelt, et pärast Krimmi hõivamist on julgeolekutasakaal Mustal merel muutunud. Vene ja Türgi huvid viimase aasta jooksul eks-NSVL-is mujalgi kokku põrkunud. Aga Ukraina on märksa suurem pirukas kui Armeenia. Mis kohal on Ukraina julgeolek Istanbuli poolt vaadatuna? Mis on maailmal üldse varuks sanktsioonide vallas? Isegi pärast Krimmi SWIFTIst väljaviskamiseni näiteks ei mindud… Kuula Krister Parise saadet Karmo Tüüriga siit!

Tarmo Kruusimäe oleks elanud justkui mitu elu. Sedavõrd radikaalsed tunduvad kursimuutused tema teekonnal. Ehkki ta tegutseb juba pikemat aega poliitikas, jääb ta teatud seltskonna jaoks alatiseks punkliikumise järellainetuses (põhiliselt) Kuloga tuntuks saanud "Kojameheks".

Räägime muusikateoste autoriõigustest jumalateenistustel. Ehkki kirikute nõukogul on autorite ühinguga leping, ei kata see ülekandeid internetis ning kirikud pole esitanud ka kokkuvõtet repertuaarist, olukorda selgitab autorite ühingu tegevdirektor Kalev Rattus, kes muuhulgas tunnustab kirikuid selle eest, et autorite õigusi tagav leping juba pikka aega kehtib.

Räägime muusikateoste autoriõigustest jumalateenistustel. Ehkki kirikute nõukogul on autorite ühinguga leping, ei kata see ülekandeid internetis ning kirikud pole esitanud ka kokkuvõtet repertuaarist, olukorda selgitab autorite ühingu tegevdirektor Kalev Rattus, kes muuhulgas tunnustab kirikuid selle eest, et autorite õigusi tagav leping juba pikka aega kehtib.

Müstilistele teemadele spetsialiseerunud Õhtulehe ajakirjaniku Sirje Presnali ja Õhtulehe veebi loovjuhi Anu Saagimi seekordseks "Puuduta mind" saate külaliseks on hüpnotisöör ja parapsühholoog Albert Stepanjan. Teemaks on sõltuvused. Albert Stepanjani poole pöördutakse peamiselt erinevate sõltuvusprobleemidega – alkoholismi, narkomaania, hasartmängusõltuvuse, ülekaaluga. Inimene ei ole iseendaga rahul ja otsib kompensatsiooni tegevustest, mis kiiresti ning vaevavabalt rõõmu- ja rahulolutunnet tekitavad. „Võtame näiteks ülekaalu – see võib olla pärilik, kuid enamasti on tingitud emotsioonidest,“ sõnab Stepanjan. „Ka alkoholismil on kaks vormi: üks on geneetiline – emalt-isalt. Need inimesed võivad olla mitu kuud joomata, aga kui joovad, siis kaks nädalat järjest. Ja teine on sõltuvus. Paljud naised võtavad üksindusest – hing valutab – õhtul klaasikese veini. Serotoniin tuleb ja hakkab kergem. Naise rakud harjuvad kiiresti rõõmuga, ühest klaasist saab varsti kaks klaasi ja siis terve pudel. Suhkur on samamoodi rõõm. Pidev magusaisu näitab, et organismis ei ole piisavalt rõõmuhormooni. Sööd magusat – oled rõõmus. Mitte inimene ei maiusta, tema emotsioonid maiustavad.“ Mingit võluvärki – maagiat ega posimist – pole, kinnitab parapsühholoog. Tervenemise võime on inimeses endas. Ehkki natuke muinasjuttu armastab tervendaja oma teraapiasse lisada.

Majandusruumis räägime valitsuse otsusest lubada Eestisse taas välistööjõudu. Ehkki paistab, et sel aastal saavad lehmad lüpstud ja vili põllult võetud, siis mis on otsused pikemaajalised mõjud? Teiseks räägime euroala majandusest. Kas Euroopa, sh Eesti taastub tõesti kriisist kiiremini kui alguses kardeti? Missuguseid võimalusi loob see Eesti ettevõtetele teistes riikides ilma teha, näiteks Soome firmasid üles […]

Majandusruumis räägime valitsuse otsusest lubada Eestisse taas välistööjõudu. Ehkki paistab, et sel aastal saavad lehmad lüpstud ja vili põllult võetud, siis mis on otsused pikemaajalised mõjud? Teiseks räägime euroala majandusest. Kas Euroopa, sh Eesti taastub tõesti kriisist kiiremini kui alguses kardeti? Missuguseid võimalusi loob see Eesti ettevõtetele teistes riikides ilma teha, näiteks Soome firmasid üles […]

Jaanipäeva puhul räägime, milliseid jooke vanad eestlased jõid ja milliseid nad võibolla olid näinud, aga teps mitte juua ei saanud, sest nood olid vaid sakste lauale mõeldud. Kutsusime külla keskaja uurija, kelle sulest ilmus äsja raamat Eesti joogikultuurist kesk- ja varauusajal. Mis oleks suvel mõnusam, kui viskuda võrkkiike ja haarata kätte üks hea raamat? Ehk ainult see, kui hea raamat annab ülevaate sellest, mida kõike siin Eestimaal (ja Liivimaal! Ärgem unustagem Liivimaad!) kusagil 12. sajandist saadik joodud on, kuidas joodi ja mil moel valmistati. Just sellega tegeleb keskaja uurija Inna Põltsam-Jürjo raamat “Viin, vein ja vesi. Joogikultuur Eestis kesk- ja varauusajal”. Tõsi, rohkem kui viinast, veinist ja veest, räägime õllest ja mõdust. Raamatust leiavad joogi ja ajaloo sõbrad kindlasti nii vastuseid neid ammu painanud küsimustele kui uusi veelgi painavamaid küsimusi, millele jaaniõhtul mõelda. Milliste rohtudega on kõige parem õlut tempida? Kuidas saada punasest veinist valget? Millal võis südamerahus vett vahele võtma hakata? Kas eestlased on rohkem ikkagi metsa- või viinarahvas? Kuidas maitses Lembitu pruulitud õlu? Pihta hakkab kõik kohe Läti Henriku ja vana hea Liivimaa kroonikaga, kus räägitakse liivlastest, kes taganesid 1198 usust, pesid ristimisvee maha ja siis “keetnud kombe kohaselt mõdu, joovad nad seda”. Veendume, et kui kaks või kolm on juba klaasi tõstmiseks kokku tulnud, kisuvad mõtted ikka samadele radadele. Ehkki tänapäevaste joogimängude juures pole terariistad õnneks enamasti sotsiaalselt aktsepteeritav lisand, paistab, et üldjoontes toimib inimloomus ajaviite leidmisel päris universaalselt. Mida muud sa ikka teed, kui jood võistu, kordamööda või joogisarve suult tõstmata… Seda muidugi siis, kui ümbritsev keskkond seda nõuab. Muuhulgas uurime, millal võis üks siinne talupoeg üldse esimest korda ühe meie saate lemmikjoogi – viinamarjaveiniga – kohtuda ning millal hakati alkoholist kui alkoholist mõtlema ja rääkima. Tuletame taas meelde, et joogikultuur ei taandu kunagi kunagi ainult alkohoolsetele jookidele, sõltuvusprobleemidele ja nende sotsiaalsele mõjule. Jookide lugu ajas ja ruumis on mitmekülgne ning kõigi elualadega läbi põimunud. Nagu ütleb autor raamatu sissejuhatuses: „ Iga ajastu kujundab nii oma joogivaliku kui suhtumise jookidesse ja joomisesse!“ Mida siis muud, kui kuulama ja lugema, kuidas me siin maailmanurgas jookidega ümber käinud oleme. “Vala välja!” ajaloosaates olid kohal kõik kolm joogisõpra Keiu, Liisa ja Martin. Kirjutage meile aadressile vala@delfi.ee. Jälgige meie tegevusi ka Facebookis ja Instagramis.

PARAAD JA FAŠISM: Et ülehomme on 9. mai, keskendub JUKU Raadio 307. köögilaud just selle Venemaa sõja-religioosse püha ajaloole. Kunagi teatas Tallinna sõjaväegarnisoni ülem sm Belov, et see on üleüldse kõige tähtsam püha maailmas, kuna see on venelaste ainus töövõit, mida tuleb harva ette. Ehkki suur osa idanaabritest väidab kaljukindlalt, et 9. maid on paraadiga tähistatud juba 1945. aastast, pole sellel müütilisel usukumusel mingit alust, sest 9. mai organiseeris esimese marssimise hoopis puhmaskulmuline Ljonja Brežnev. Juku-Kalle Raidi köögilauas kulgeme koos ajaloolase David Vsevjoviga mööda Venemaa sõjaväeparaadide lugusi, iseärasusi ning kohatist lustlikust, aga ka ilmselget õudust. See on päev, mida Vene riik kasutab tänaseni oma rahva ajuloputuseks, selgitades, kuidas suur ja kangelaslik Vene rahvas üksinda fašismi purustas ja maailma päästis. Juttu tuleb ka Eesti näidetest, kõne all näiteks koolitüdrukute õhku lastud “võidumonument” ja ka vähetuntud faktid Aljošast, meie oma pronkspuuslikust.

Ehkki võiks arvata, et koroonaviiruse levikust tingitud isolatsiooniga kaasneb muusika striimimise kiire kasv, ei tundu see nii olevat.

Ehkki migreen hoiab maailma krooniliste haiguste edetabelis kõrget kolmandat kohta, ei tunne inimesed seda pahatihti ära ega näe ka vajadust arsti poole pöördumiseks. Arvatakse, et tegemist on pingepeavaluga. Ometi on migreenile iseloomulikud tunnused, mis teda teistest peavaludest eristavad.

Inimarengu aruande prognooside kohaselt on Eestis aastal 2100 inimesi 800 000. Ehkki viimastel aastatel on rahvastikusaldo olnud positiivne, ei muuda see demograafide prognoosi - kui me oma perepoliitika, rändestrateegia ja tööhõive teemalisi otsuseid järgmise paari valimistsükli sees ei tee, on meid palju vähem. Küsisime mullu suvel Paides “Kuidas me kestame?” ja samal teemal toimusid ka kogukondlikud arutelud mitmekümnes kohas üle Eesti. Vaata sündinud ettepanekuid siit: kestame.rahvaalgatus.ee. Nüüd võtame kokku saadud saagi ja uurime, millised on teadmised ja eelarvamused sel teemal ning miks. Rahvastiku, rände, sündimuse ja tööhõive teemadel ringleb müüte palju ja faktiteadmisi vähe. Sellest lähtuvalt toimub arutelul ka Hans Roslingu raamatust “Faktitäitus” (“Factfullness”) inspireeritud osalusküsitlus. Roslingu viimase 10 aasta teadustöö näitab, et inimestel on loomulik tendents arvata, et maailmas on asjad hullemad, kui tegelikult ning seda hoolimata oma tegevusalast või hariduslikust taustast. Kuidas hindame rahvastikuküsimusi me ise ning millestesse mõtlemislõksudesse eneselegi teadmata kukume? Kuidas faktipõhise mõtlemise abil toetada rahvastiku kestmist? Aruteluga seotult on Paide Muusika-ja Teatrimajas avatud tunnustatud fotograaf Birgit Püve fotonäitus #kuidasmekestame, mis kujutab rahvastiku vähenemise ja vananemisega seotud muutusi Eesti inimeste argielus. Fotonäitus on sündinud koostöös Avatud Eesti Fondi, Eesti Koostöö Kogu, Eesti Kaubandus-Tööstuskoja, Eesti Tööandjate Keskliidu, Mainor ASi, TalTechi, Teenusmajanduse Koja, Vabaühenduste Liidu ja mitmete vabatahtlikega. Arutelu juht: Kristi Liiva, Herman Kelomees, Maris Jõgeva, Jüri Käosaar Osalejad: Kõik festivalil selle teema vastu huvi tundvad inimesed Korraldaja: #kuidasmekestame algatus Arutelu leidis aset 9. augustil 2019 Paides. Vabas õhus tehtud salvestusele lisavad värvi tuule puhumine, lehtede kahin ja vihma krabin.

Ida-Virumaa jäi rongi alla - Ehkki kõik märgid näitasid, et sel nädalal lahvatanud ootamatu kriis Ida-Virumaal on tulemas, tabas see ikka sama ootamatult nagu plaaniväliselt saabunud rong. Tegemist on kahtlemata praeguse valitsuse seni suurima proovikiviga. Aga mis päästaks üldse Ida-Virumaa? Kust tuleb valgus pirnidesse? Arutlevad Eesti Päevalehe erikorrespondent Krister Paris, reporter Joosep Tiks ning Ärilehe toimetaja Andres Reimer.

Sportujulate puudusest on Eestis räägitud aastakümneid. Ehkki kaks aastat remondis olnud Kalev Spa tegi sel nädalal taas uksed lahti, ei lahenda ühe veekeskuse bassein laiemat probleemi.

Sportujulate puudusest on Eestis räägitud aastakümneid. Ehkki kaks aastat remondis olnud Kalev Spa tegi sel nädalal taas uksed lahti, ei lahenda ühe veekeskuse bassein laiemat probleemi.

Teatrimees Arne Mikk on pühendanud end rahvusooperile Estonia nii, et poegade kasvatamine jäi pigem ema hooleks. Ehkki ka ülejäänud poistel on teatri ja muusikaga oma suhe, on keskmise venna Mardi jäljerada isa omaga kõige sarnasem.

Teatrimees Arne Mikk on pühendanud end rahvusooperile Estonia nii, et poegade kasvatamine jäi pigem ema hooleks. Ehkki ka ülejäänud poistel on teatri ja muusikaga oma suhe, on keskmise venna Mardi jäljerada isa omaga kõige sarnasem.

Ehkki potitaimi võib südamerahus igal ajal istutada, siis ümberistutamist südasuvel teha ei soovitata. Kuid elus pole alati kõik nii reeglipärane. Kuidas käituda ja millega arvestada siis, kui ümberistutustööd tuleb just nüüd ette võtta.

Ehkki potitaimi võib südamerahus igal ajal istutada, siis ümberistutamist südasuvel teha ei soovitata. Kuid elus pole alati kõik nii reeglipärane. Kuidas käituda ja millega arvestada siis, kui ümberistutustööd tuleb just nüüd ette võtta.

Kuusalu vallas asuv Kõnnu kool tähistab kesk suve kokkutulekuga saja aasta möödumist kooli asutamisest. Ehkki viimased õpilased saadeti lendu juba 1975. aastal, meenutavad kunagised õpilased kooliaega soojalt ja kokkutulekud on rahvarohked. Kuku suvesaates räägivad Liis Seljamaale elust Kõnnu külas tänased aktiivsed külaseltsi eestvedajad.

Kuusalu vallas asuv Kõnnu kool tähistab kesk suve kokkutulekuga saja aasta möödumist kooli asutamisest. Ehkki viimased õpilased saadeti lendu juba 1975. aastal, meenutavad kunagised õpilased kooliaega soojalt ja kokkutulekud on rahvarohked. Kuku suvesaates räägivad Liis Seljamaale elust Kõnnu külas tänased aktiivsed külaseltsi eestvedajad.

Saates saab sõna Eesti Looduse ammune viljakas autor, entomoloog Mati Martin, kes räägib seekord küll mitte putukatest, vaid vesikirpudest. Ehkki asjatundmatu inimene võiks nime põhjal otsustada, et needki loomakesed kuuluvad putukate sekka, on nad küll ka lülijalgsed, ent hoopis vähilaadsed. Neid loomakesi elab ka Eesti kõikvõimalikes veekogudes, ent eelkõige nende väiksuse tõttu pole meil neist enamasti õrna aimugi. Nüüd saab siis teada: kas Eesti Looduse juuni-juuli numbrist või meie saatest.

Mõnda narkootikumi on elu jooksul proovinud iga kolmas viieteist kuni kuueteist aastane noor, neljandik noori on suitsetanud kanepit. Ehkki paar aastat tagasi langes narkosurmade arv alla saja, on hilisem statistika taas kurvem. Nende numbrite valguses hakkab riik üha enam mõistma, et lahendus pole karistamises vaid ennetuses ja kahjude vähendamises.

Mõnda narkootikumi on elu jooksul proovinud iga kolmas viieteist kuni kuueteist aastane noor, neljandik noori on suitsetanud kanepit. Ehkki paar aastat tagasi langes narkosurmade arv alla saja, on hilisem statistika taas kurvem. Nende numbrite valguses hakkab riik üha enam mõistma, et lahendus pole karistamises vaid ennetuses ja kahjude vähendamises.

2017. aasta keeleteokonkursil võitis peaauhinna Enn Ernitsa artiklikogumik „Sõna haaval. Emakeelest tehiskeelteni“. Žürii: „Kogumiku autor, Eesti Maaülikooli kauaaegne õppejõud ja Emakeele Seltsi auliige Enn Ernits on harukordne isik Eesti kultuuriloos. Ehkki hariduselt ja ametilt loomaarstiteadlane ja -õppejõud, on ta viimastel kümnenditel olnud silmapaistev eesti ja soome-ugri keeleajaloo ja keelega seotud kultuuriloo uurija."Saate autor on Piret Kriivan. Kuulake 25. märtsil kell 15.05.

2017. aasta keeleteokonkursil võitis peaauhinna Enn Ernitsa artiklikogumik „Sõna haaval. Emakeelest tehiskeelteni“. Žürii: „Kogumiku autor, Eesti Maaülikooli kauaaegne õppejõud ja Emakeele Seltsi auliige Enn Ernits on harukordne isik Eesti kultuuriloos. Ehkki hariduselt ja ametilt loomaarstiteadlane ja -õppejõud, on ta viimastel kümnenditel olnud silmapaistev eesti ja soome-ugri keeleajaloo ja keelega seotud kultuuriloo uurija."Saate autor on Piret Kriivan. Kuulake 25. märtsil kell 15.05.

Ehkki viimased aastad on avalikkuse ette toonud suure ulatusega altkäemaksujuhtumeid, on Eesti koht rahvusvahelises korruptsiooni tajumise indeksitabelis pidevalt paranenud. Saatesse on palutud ühingu Korruptsioonivaba Eesti juhatuse liige Aive Pevkur, riigiprokurör Steven-Hristo Evestus,Mari-Liis Sööt Justiitsministeeriumi kriminaalpoliitika osakonnast ja ajalehe Meditsiiniuudised peatoimetaja Kadi Heinsalu, kellega koos me viimaseid altkäemaksulugusid, eeskätt arstiabis ja hooldusravis arutamegi. Saatejuht on Kaja Kärner. Kuulake 28. veebruaril kell 14.05.

Ehkki viimased aastad on avalikkuse ette toonud suure ulatusega altkäemaksujuhtumeid, on Eesti koht rahvusvahelises korruptsiooni tajumise indeksitabelis pidevalt paranenud. Saatesse on palutud ühingu Korruptsioonivaba Eesti juhatuse liige Aive Pevkur, riigiprokurör Steven-Hristo Evestus,Mari-Liis Sööt Justiitsministeeriumi kriminaalpoliitika osakonnast ja ajalehe Meditsiiniuudised peatoimetaja Kadi Heinsalu, kellega koos me viimaseid altkäemaksulugusid, eeskätt arstiabis ja hooldusravis arutamegi. Saatejuht on Kaja Kärner. Kuulake 28. veebruaril kell 14.05.

Sel nädalal toimub maailma suurimas riigis Hiinas iga viisaastaku järgne poliitiline suursündmus – kommunistliku partei rahvakongress segab kaarte Pekingi võimuladvikus. Ehkki mängus on ligi 2300 delegaadi hääl, on eelkõige tegu kõrgetasemelise koreograafiaga etendusega. Stsenaariumi järgi toob kongress võimuladvikusse omajagu muutuseid, kuid samal ajal üha kinnistub partei esimehe Xi Jinpingi võim.

Sel nädalal toimub maailma suurimas riigis Hiinas iga viisaastaku järgne poliitiline suursündmus – kommunistliku partei rahvakongress segab kaarte Pekingi võimuladvikus. Ehkki mängus on ligi 2300 delegaadi hääl, on eelkõige tegu kõrgetasemelise koreograafiaga etendusega. Stsenaariumi järgi toob kongress võimuladvikusse omajagu muutuseid, kuid samal ajal üha kinnistub partei esimehe Xi Jinpingi võim.

Saate kirjeldus: Õhtulehe jalgpallisaates "Kolmas poolaeg" oli täna ajakirjanikel Siim Keral ja Henry Rullil külas kunagine vutiäss Joel Lindpere, kes töötab praegu Tallinna Kalevi spordidirektorina. Ehkki mõistagi tuli juttu ka jalgpallist ning Kalevist, rääkis Lindpere muuhulgas, kui raske on hakkama saada kaksikutest pisipoegadega, kuidas ta USAs autoga orkaani hävitava jõu eest on põigelnud ning avaldab, kes on Mehhiko kuningas. Head kuulamist!

Ajame juttu omaaegse tippvõrkpalluri Tarvi Uljasega, kes kuulus „Kalevi“ meeskonda, kes tuli 1968. aastal NSVL võrkpallimeistriks. Kuna NSVL võrkpallitase oli absoluutne maailma tipp, võrdus see tollal peaaegu et olümpiavõitjaks tulekuga. Rääkimata rahvuslikust uhkusest. Sirgunud ja üles kasvanud Saaremaal Kaali järve ääres, arvab Tarvi Uljas, et mingi mõju sellel Kaali järvel ja meteoriidil ikka oli, sest sealt kandist tuli palju väljapaistvaid spordimehi. Ehkki suurema osa elust on ta elanud Tallinnas, peab Tarvi Uljas end ikka saarlaseks.

Ajame juttu omaaegse tippvõrkpalluri Tarvi Uljasega, kes kuulus „Kalevi“ meeskonda, kes tuli 1968. aastal NSVL võrkpallimeistriks. Kuna NSVL võrkpallitase oli absoluutne maailma tipp, võrdus see tollal peaaegu et olümpiavõitjaks tulekuga. Rääkimata rahvuslikust uhkusest. Sirgunud ja üles kasvanud Saaremaal Kaali järve ääres, arvab Tarvi Uljas, et mingi mõju sellel Kaali järvel ja meteoriidil ikka oli, sest sealt kandist tuli palju väljapaistvaid spordimehi. Ehkki suurema osa elust on ta elanud Tallinnas, peab Tarvi Uljas end ikka saarlaseks.

Notar Priidu Pärna räägib, et riik hakkab trahvima neid, kes pole pärast omaniku surma lasknud ennast kinnistusraamatusse kanda.Margus Ubaga räägime tema isast Toomas Ubast ja vanaisast, 1936. aastal Berliini OM-ist osa võtnud Reginald Ubast ning spordist, põhiliselt tennisest. Lapsena hakkas Margus Uba tennist mängima, tipptennisisti temast ei saanud, küll sai temast tennisekohtunik. Ehkki tema praegune amet ei ole seotud spordiga, on Margus Ubast isa eeskujul saanud samuti spordikommentaator, kes lisaks tennisele kommenteerib ka suusatamist, kergejõustikku ja teisi alasid.

Notar Priidu Pärna räägib, et riik hakkab trahvima neid, kes pole pärast omaniku surma lasknud ennast kinnistusraamatusse kanda.Margus Ubaga räägime tema isast Toomas Ubast ja vanaisast, 1936. aastal Berliini OM-ist osa võtnud Reginald Ubast ning spordist, põhiliselt tennisest. Lapsena hakkas Margus Uba tennist mängima, tipptennisisti temast ei saanud, küll sai temast tennisekohtunik. Ehkki tema praegune amet ei ole seotud spordiga, on Margus Ubast isa eeskujul saanud samuti spordikommentaator, kes lisaks tennisele kommenteerib ka suusatamist, kergejõustikku ja teisi alasid.

Kas Eestis tasub paigaldada majapidamisse päikesepaneele või tuulegeneraatorit, kas lisaks nendele on veel muid taastuvenergia tootmise võimalusi ja milliste piirangutega peab energia mikrotootja arvestama, selgitab Eesti Taastuvenergia Koja projektijuht Raul Potisepp. Ehkki laste mänguväljaku ohutuse peab tagama omanik, annab Tehnilise Järelevalve Ameti ehitus- ja elektriosakonna peaspetsialist Krista Salujärv lastevanematele vihjeid, mida mänguväljakute turvalisuse juures tähele panna. Saatejuht on Meelis Süld. Kuula 25. mail kell 10.05.

Kas Eestis tasub paigaldada majapidamisse päikesepaneele või tuulegeneraatorit, kas lisaks nendele on veel muid taastuvenergia tootmise võimalusi ja milliste piirangutega peab energia mikrotootja arvestama, selgitab Eesti Taastuvenergia Koja projektijuht Raul Potisepp. Ehkki laste mänguväljaku ohutuse peab tagama omanik, annab Tehnilise Järelevalve Ameti ehitus- ja elektriosakonna peaspetsialist Krista Salujärv lastevanematele vihjeid, mida mänguväljakute turvalisuse juures tähele panna. Saatejuht on Meelis Süld. Kuula 25. mail kell 10.05.

Udmurdi rahvusest Natalia Pyllu töötab täna Eesti Rahva Muuseumis giidi ja pedagoogina. Eestisse jõudis ta 1992.a ja õppima läks Tartu Ülikooli. Armastus meie kultuuri, inimeste ja keele vastu viisid siinse kodu loomiseni ja nii see jäigi. Ehkki mälestused oma armsast kodukülast Bagraš-Bigrast ja tõepoolest õnnelikust lapsepõlvest on ka praegu väga eredad. Natalia veedab iga-aastase suvepuhkuse kindlasti Udmurdimaal.

Udmurdi rahvusest Natalia Pyllu töötab täna Eesti Rahva Muuseumis giidi ja pedagoogina. Eestisse jõudis ta 1992.a ja õppima läks Tartu Ülikooli. Armastus meie kultuuri, inimeste ja keele vastu viisid siinse kodu loomiseni ja nii see jäigi. Ehkki mälestused oma armsast kodukülast Bagraš-Bigrast ja tõepoolest õnnelikust lapsepõlvest on ka praegu väga eredad. Natalia veedab iga-aastase suvepuhkuse kindlasti Udmurdimaal.

Teatavasti jagavad nii mitmedki eesti- ja venekeelsed kogudused ühist hoonet, kuid käivad koos eri aegadel. Ehkki võiks arvata, et eri rahvusest kristlaste omavaheline suhtlus samas kirikus on igapäevane, siis tegelikult nähakse üksteist vaid vilksamisi, kui ühed jumalateenistust lõpetavad ja teised alustavad. Tallinna Kalju baptistikoguduse ja venekeelse Betaania baptistikoguduse noored otsustasid teha teisiti ja hakata pidama ühiseid МолодÖжtekaid ehk noorteõhtuid.Saatejuht on Meelis Süld. Kuula 3. jaanuaril kell 19.05.

Teatavasti jagavad nii mitmedki eesti- ja venekeelsed kogudused ühist hoonet, kuid käivad koos eri aegadel. Ehkki võiks arvata, et eri rahvusest kristlaste omavaheline suhtlus samas kirikus on igapäevane, siis tegelikult nähakse üksteist vaid vilksamisi, kui ühed jumalateenistust lõpetavad ja teised alustavad. Tallinna Kalju baptistikoguduse ja venekeelse Betaania baptistikoguduse noored otsustasid teha teisiti ja hakata pidama ühiseid МолодÖжtekaid ehk noorteõhtuid.Saatejuht on Meelis Süld. Kuula 3. jaanuaril kell 19.05.

Vähemalt kolmandik meist on oma loomult introverdid. Need on inimesed, kes eelistavad kuulamist rääkimisele ja lugemist pidutsemisele, kes leiutavad ja loovad, aga kellele ei meeldi ennast reklaamida. Ehkki introverte sildistatakse sageli nohikuteks, on maailm tänu neile paljude suurepäraste saavutuste ja leiutiste võrra rikkam. Põhjalikule uurimistööle toetudes näitab see raamat, kuidas me introverte alahindame ja kui palju me sellega kaotame. Susan Caini erakordne raamat ilmus 2012. aastal ning tänaseks on see tõlgitud rohkem kui kolmekümnesse keelde. (Susan Cain. Vaikne jõud. Introverdina maailmas, mis ei lakka rääkimast.)