Jalgrattapalavik

Teie käsutuses on podcasti „Jalgrattapalavik“ 2023. aasta viimane episood ja mine tea, kas rohkem tulebki. Aga, ärgem kurvastagem, pigem nautigem saadet, sest stuudiost astus läbi mees, kelle tegemistest pole varem nii pikalt juttu tehtud. Innar Mändoja – profina World Touri tasemel kolm hooaega 2000 – 2002. Sealt ikka tuleb, mingit ümber nurga keerutamist ei ole. Räägime sellest, kuidas Telekomi mehed Sydney olümpiaks viimast lihvi andsid, kuidas ta ise Prantsusmaal amatöörtiimi valis. Tulemuste järgi parimasse tiimi ta ei tahtnud minna, kuigi meeskonnal huvi oli. Aga seal sõitsid kahtlaselt „punnis“ silmadega mehed... need on huvitavad jutud. Ühtlasi sõnab rännumees Mändoja, et kui mõni minister tahab temalt nõu, siis ta võib anda. Immigratsiooni teemal näiteks. „Neid tarkuseteri mul ikka on – kuidas suhelda araablastega. Elasime esimestel aastatel Prantsusmaal getos. Majas oli neli trepikoda ja kaheksa korrust. Meie olime seal reaalselt ainukesed valged inimesed. Ja ükski prantslane ei sattunud ka sinna. Ega alguses tahtnudki õhtul väga välja minna. Aga palju muutis see, kui nad said aru, et me ei olnud prantslased. Siis olime neile kohe sõbrad. Rattaklubi juhtidele me ei protestinud, et miks te meid sellisesse kohta elama panite! See oli kõva sõna, et ma sain välismaal üldse rattaga sõita.“ Veel teeme juttu noorena saadud võistluskeelust, erinevatest tiitlivõistlustest, solvumisest ja Prantsusmaale kadumisest, Kalev Chocolate Teami spordidirektorina töötamisest ja paljust muust. Vestlust veab Ivar Jurtšenko. Head kuulamist!

Podcastil „Jalgrattapalavik“ on külas Eesti käesoleva aasta parim naisjalgrattur Janika Lõiv ja tema tegemisi toetava „Team Lõiv“ vedaja, Janika abikaasa Urmas Lõiv. Tund aega jutuajamist läheb lennates. Korralik retrospektiiv. Meenutame Janika esimesi samme jalgrattaspordis, kuidas ja kellel tekkisid olümpiale mineku hulljulged mõtted, mis juhtus Tokyos 2021, profitiimidesse minek ning vaatame ka ette – mis seisud on tuleva aasta Pariisi olümpiaga. Tiitlivõistluste parim koht pärineb Janikal 2021. aastast kui ta oli maastikusõidu olümpiakrossi Euroopa meistrivõistlustel Novi Sadis kuues. See juhtus paar nädalat peale Tokyo olümpiat, pinged olid maas ja sportlik vorm jätkuvalt suurepärane. Maailma karikal on seni samuti parimaks kuues koht. See sai teoks eelmisel hooajal Andorras, kus tegelikult oli käega katsuda esikolmiku koht, aga enda eksimus viimasel ringil tähendas poodiumilt välja jäämist. Räägime, kui lähedal see kõik ikkagi oli. Ja mõistagi puudutame päris põhjalikult lõppenud hooaja tegemisi. Rohkelt võistlusi ja punktide kogumist, et kvalifitseeruda Pariisi olümpiale. Maailmameistrivõistlustel peatume samuti, kus olnuks võimalik olümpiapilet juba kätte saada, aga tol päeval lihtsalt ei klappinud. Vestlust veab Ivar Jurtšenko. Head kuulamist!

Podcastil „Jalgrattapalavik“ on külas Madis Mihkels. Mõistagi ei saa me üle ega ümber skandaalsest hooaja lõpust Hiinas, aga meie jutuajamise peamine fookus on suunatud viimase pooleteise aasta sportlikule poolele, mil Mihkels on esindanud Intermarche – Wanty profitiimi. Päris esimese võistluse Belgia tiimiga tegi noor Eesti jalgrattatalent mullu augustis Arcticu velotuuril. Sealt hakkame riburadapidi minema. Vahele jäävad mitmed tiitlivõistlused, kus Mihkels oli kahel korral medalivõidule väga lähedal. Luubi all olevale teekonnale jääb esimene katsetus Pariis-Roubaix'l, mida kutsutakse „hellitavalt“ sõiduks põrgusse. Mihkelsi sõnul oli võidusõit talutav, aga et seal tulemust teha, peab olema ropult õnne. Seda koges ta kohe esimesel korral. Lõppenud hooaja üks kulminatsioone oli kahtlemata etapivõit Saksamaa velotuuril. Mihkels räägib võiduka päeva tähelepanekutest ja selgitab peensusteni, kuidas ta konkurendid finišis ikkagi üle trumpas. Huvitava ja õpetliku kogemuse pakkus hooaja keskel sõidetud Criterium du Dauphine. Tartlase esimene nädalane World Touri võidusõit. Puhtalt kogemuste hankimiseks. Ja mis siin salata, kogemust viskas peale päris korralikult. Osalt muidugi enda agarusest ja initsiatiivil. Velotuuri eelviimasel etapil otsustas Mihkels liituda jooksikute seltskonnaga ja see õnnestus. Mis edasi sai, oli puhas elu kool. Vestlust veab Ivar Jurtšenko. Head kuulamist! Ah, jaa. Räägime Hiina teemadel ka. Sellest, et UCI kaalub nii Madis Mihkelsile kui ka tema tiimikaaslasele Gerben Thijssenile nii-öelda õiglast karistust. Mõlema poole juristid loodavad jõuda mõistliku lahenduseni. Jalgratturid on omapoolsed selgitused jaganud, edasise suhtlusega nad otseselt kokku ei puutu.

Podcasti “Jalgrattapalavik” külaliseks on Tallinn Ülikooli tervisekäitumise ja spordibioloogia professor Kristjan Port. Räägime jalgrattasõidust kui liikumisviisist ja jalgrattasõidust tippspordi vaatevinklis – kuidas ühte või teist sportlikku suursaavutust ning eredalt silma jäänud trendi selgitada. Kas dopingukahtlustused tuleks maailma tippude puhul jätta minevikku? Mõned Euroopa riigid, nagu näiteks Holland ja Prantsusmaa premeerivad rattaga tööl käivaid kodanikke rahaliselt. Suurusjärk 800 eurot aastas. Kas meil oleks sarnane mõtteviis ja premeerimine utoopia? Rahvatervise seisukohalt vaadatuna tunduks see samm mõistlik, aitaks ennetada ja leevendada ilmselgeid murekohti – oleksime tervemad, vähem saastvamad, suuremas pildis paremad nii ühiskonna kui ka indiviididena. Või äkki ei peaks rahvast ratta selga “meelitama” riik, vaid hoopis tööandja? Või tuleks hoopis eeskuju võtta Skandinaavia riikidest, kus toetatakse elektrijalgrataste soetamist. Sellest kõigest räägime. Tippspordi osas puudutame mitmeid teemasid, mis on silma jäänud vast enamusele jalgrattasõidu jälgijatele: * Kui suurtuuridel hakatakse mägedes üle sõitma nii-öelda dopinguajastu rekordeid, siis mida see antidopingu vaates tähendab? Kas kusagil lähevad piltlikult öeldes punased tulukesed põlema, et oot-oot, mis see nüüd on? Midagi justkui ei klapi? * Tänavusel Hispaania velotuuril juhtus pretsedenditu olukord, kus üks meeskond hõivas terve poodiumi? Jumbo-Visma kolmikvõit on seda huvitavam, et tänapäeval räägitakse targast treenimisest, mis on kõigile kättesaadav. Kuidas siis järsku selline domineerimine? Kõige andekamad on sattunud sõitma ühte tiimi? * Huvitav teema on erisuste ehk inglise keelse lühendina TUE lubamine (Therapeutic Use Exemptions). Kas erandite tegemise vallas on viimastel aastatel asjalood muutunud? Jalgrattamaailmast on varasemalt teada juhtumeid, kus suurtuuride võitjad said erandeid kasutada kahtlastel aegadel, enne tähtsaid võidusõite. * Eesti ratturite käitumiskultuur, seoses antidopinguga. Kas on näha, et ratturid on koostööaltid või leidub ka imelikke ilminguid? * Chris Froome'i juhtum. Oli suurtuuride täielik valitseja, tuli raske kukkumine ja ühtäkki mägedes enam üldse ei liigu. See tundub mingis plaanis väga veider. Kuhu see mägedes sõitmise võime kadus? Või siin ei ole mitte midagi imelikku? Head kuulamist! Vestlust veab Ivar Jurtšenko.

Podcasti „Jalgrattapalavik“ septembrikuu teises episoodis läheme juttudega ajas tagasi umbes 35-40 aastat. Külas on pärnakas Aivar Murd, kelle parimad päevad sportlasena jäävad vahemikku 1983 – 1990. Rääkida on paljust: Läänemere maade sõpruse velotuurid, Balti velotuuri võit, NSV Liidu meistrivõistluste medalivõit 50 km paarissõidus, Liidu koondisega valmistumine maailmameistrivõistlusteks, 100 km meeskonnasõidus aeg alla kahe tunni, mõõduvõtt lääneriikide paremate amatööridega Tour du Hainault mitmepäevasõidul, Lada-Ghzel profitiimi eemaletõukav kogemus jne. Aivar Murd on samast plejaadist Toomas Kirsipuu, Arvi Tammesalu ja Tõnu Roosmäega, kes kõik neli jõudsid Liidu koondise laagritesse välja. Talenti jagus. Kui olnuks vähem ebaõnne, võinuks tulemused olla kordades silmapaistvamad, aga on, nagu on. Puudutame ilusaid hetki, ent ei pääse mööda ka keerulistest aegadest. 1990. aastal tunnistati saatekülaline maanteesõidus Eesti parimaks meesjalgratturiks, kui ta lõpetas NSV Liidu velotuuri 9. kohaga ning kandis liidrisärki Belgias Tour du Hainault mitmepäevasõidul. On mida meenutada. Vestlust veab Ivar Jurtšenko. Head kuulamist!

Podcasti „Jalgrattapalavik“ septembrikuu esimese saate külaliseks on käesoleval hooajal Eesti võidusõitudel enim silma paistnud mees – Markus Pajur. Tänavune kolmekordne Eesti meister, kes seisab 23-aastaselt teelahkmel, mis selle tippspordiga ikkagi edasi saab. Kolm aastat tagasi pääses pauguga pildile. Maanteesõidu Euroopa meistrivõistlustel U23 vanuseklassi grupisõidu neljas, millest kasvas välja leping Prantsusmaa tipptiimiga Arkea-Samsic. Uusprofina kohe 2-aastane leping ja mõistagi tundusid kõik uksed valla. Reaalsus osutus millekski muuks. Mitte, et tiim oleks Pajuriga väga halvasti käitunud, aga ootused endale ja päriselu, mis peale tuli, ei klappinud. Sealt hakkasid igasugused hädad. Meenutame velotuuri, kus Pajur sõitis samas tiimis Nairo Quintanaga. Pidi teda aitama. Giro d'Italia ja Vuelta võitja. Kuidas sa ei aita, ikka aitad... Suhtlesid omavahel kehakeeles, kuna Quintana inglise keelt ei räägi. Üsna palju kõneleme ka käesolevast hooajast, mis ei ole kaugeltki lõppenud. Pajurit ootavad ees kahed tiitlivõistlused, maanteesõidu ja graveli Euroopa meistrivõistlused. Maanteesõidu EM Hollandis ja graveli EM Belgias. Mõnes mõttes tuttavad rajad, kus võiks või tulevikku silmas pidades isegi peaks tulemust tegema. Sellest võib sõltuda sportlastee jätkumine. Kaalul on palju, kui mitte kõik. Tuleb hakata uuesti elatist teenima. Pelgalt „pähklite“ eest sõita, nagu armastas öelda Tanel Kangert, ei ole jätkusuutlik. Kui tahta teha tipptasemel. Vestlust veab Ivar Jurtšenko. Head kuulamist!

Podcastil „Jalgrattapalavik“ on sel korral külalisi kaks. Tänavu tulemuste vaates endast rääkima pannud 19-aastane rattamees Aaron Aus ja tema isa Andres, kes on 20 aastat tagasi traagiliselt hukkunud profijalgratturi Lauri Ausi vend. Räägime põhimõtteliselt kõigest, mis seob kolmikut Aaron – Andres – jalgrattasport. Kuidas kõik kunagi algas, nii isa Andrese kui ka Aaroni jaoks, ja kuhu tänasel päeval valitud teekonnal välja jõutud on. Ja loomulikult ei pääse me mööda Lauri Ausist, kes on olümpiamängude grupisõidurajal välja sõitnud eestlaste läbi aegade parima koha, olles 1992. aastal Barcelonas viies ning ta oli esimene mees, kes Eesti lipuvärvides sõitis lõpuni Tour de France'i. See juhtus 1997. aasta suvel. Muuseas saab podcasti jutuajamisest teada: * Miks lõppes Aaron Ausi jaoks Balti Keti velotuur Panevežyses traumapunktis? * Kui vanalt ja miks lõpetas jalgratturi „karjääri“ Andres Aus? * Kui varmad on Tartu2024 Cycling Teami noored mehed kuulama spordidirektorite õpetussõnu? * Kui pikk on pikk tõus ja milliseid künkaid kannatab võtta söögi alla ja söögi peale? Vestlust veab Ivar Jurtšenko.

Podcastil „Jalgrattapalavik“ on sel korral külas Eesti meister grupisõidus Karl Patrick Lauk. Räägime peamiselt käesoleva jalgrattahooajaga seotud teemadest, mõistagi fookusega saarlase tegemistel. Või mis saarlane, pigem juba pärnakas. Esmalt link pealkirjaga. Kui palju sportlased julgevad võistluste eel veksleid välja anda ja kuidas on sellega lood Laugul? Grupisõidu meistrivõistluste eel läks ta lubadustega täispangale ja see toimis. Äkki peaks kasutama sama võtet tihedamini? Meenutame meistrisärgi toonud sõitu ning selle ümber tekkinud poleemikat ja arutame, millist kaalu võiks meistrisärgi saamine omada uue profilepingu sõlmimisel, mis lähikuudel loodetavasti tuleb. Vahelepõikena teeme juttu lätlastest, seda nii seoses Baltikumi ühiste meistrivõistluste kui ka praegu toimuva MM-iga. Šotimaal Glasgow's kestvatel maailmameistrivõistlustel jõudis koguni kolm lätlast meeste eliitklassi grupisõidus 30 parema hulka – 8. Toms Škujins, 23. Krists Neilands, 29. Emils Liepinš. Et selgitada saavutuse vägevust, paneme selle „tennise keelde“, mis on eestlastele paremini omaks saanud. Niisiis – Suure slämmi turniiril jõudis kolm Läti meestennisisti üksikmängu kolmandasse ringi ja sealt üks veel edasi veerandfinaali. Nii kõvad? Jah, nii kõvad. Grupisõidule startijaid oli MM-il 195 ehk oluliselt rohkem kui Suure slämmi turniiril põhitabelisse pääsejaid (128). Konkurentsitiheduse üle nuriseda ei saa. Eestlasi rajal ei olnud. Kas Eesti meister ehk siis Lauk pidanuks seal olema, nagu kirjutas sotsiaalmeedias Mihkel Räim. Kui spordihuvilised ei ole veel enda jaoks ära fikseerinud, siis Karl Patrick Lauk on sel hooajal kolmekordne tiitlivõistluste medalimees. Saarte Mängudelt kaks kulda ja hõbe. Juuli algul La Manche'i väinas Guernsey saarel, 24 väikesaare sportlaste konkurentsis. Kuuleme huvitavaid lugusid ning küsime otse – kuidas suhtub tööandaja sellesse, kui profisportlane läheb hooaja keskel kodusaare tiimiga meeleolukale väljasõidule. Vestlust veab Ivar Jurtšenko. Head kuulamist!

Podcast „Jalgrattapalavik“ astub värske episoodiga kuulajate ette vahetult pärast Tour de France'i lõppu. Prantsusmaa velotuurist teeme juttu õige põgusalt, aga siiski teeme. Enamjaolt räägime Sander Maasingu (34) käekäigust ratturina ning arutleme coachingu teemadel. Mis on need oskused, mille abil saab sportlane enda seest kätte võimalikult palju? Maasing, kes vanuse poolest võiks veel tipptasemel võidu sõita, on pärit Jõgeva lähistelt Siimustist. Kuidas üks Siimusti poiss jalgrattaspordi juurde üldse jõuab ja mis on need hoovad, mis teda selle ala küljes kinni hoiavad? Maasingu otseseks eeskujuks ja kamraadiks oli ja on Rene Mandri, kellega mingil eluetapil oldi nagu särk ja püksid või sukk ja saabas. Kogu aeg ninapidi koos. Mõlemad jõudsid läbi rattasõidu Prantsusmaale, Mandri murdis lahti ka elukutseliste ukse, Maasingul seda teha ei õnnestunud, ehkki 2009. aastal ta eesmärgist väga kaugele ei jäänud. Olnuks prantslane... siis mine tea. Räägime mitmetest tiitlivõistlustest, juunioride Rahutuurist, päris noorena koos rattalegendi Aavo Pikkuusiga Jugoslaavia velotuuril käimisest. Saame teada, kellega tänastest tippmeestest on Maasing amatöörina Prantsusmaal ühes klubis sõitnud. Sporditegemise periood Prantsusmaal kestis viis hooaega, neist viimane oli juba pool vägisi. Motivatsiooni viisid alla 2010. aasta ebaõnnestumised, misjärel uut edulainet enam ei tulnudki. Tänasel päeval üritab Maasing sportlasi rasketest hetkedest läbi aidata. Võtmesõnadeks eneseanalüüs ja coaching. Enamus edust on peas kinni. Kuidas avastada sisemised reservid ning panna need enda jaoks tööle? Lihtne küsida, raske vastata. Aga vastused on üldjuhul olemas, nende saamiseks tuleb vaid vaeva näha. Vestlust arendab Ivar Jurtšenko. Head kuulamist!

Kuum jalgrattaspordi suvi on täies hoos ning podcast „Jalgrattapalavik“ tuleb kuulajate ette episoodiga number 85. Sel korral ajame juttu noore ja teotahtelise mehega, kes on juba neljandat hooaega mehaanikuna ametis välismaiste profitiimide juures. Tänasel päeval töötab Reigo Rosenberg Šveitsi kõige kõvemas profitiimis Tudor Pro Cycling Team. Võistkonna omanik on Šveitsi rattalegend Fabian Cancellara isiklikult – kahekordne olümpiavõitja, neljakordne maailmameister, kolmekordne Paris-Roubaix võitja, auhinnakapis ka Milano – San Remo ja Ronde van Vlaandereni trofeed jne. Nad puutuvad tööalaselt kokku ning loomulikult ei jäta saatejuht küsimata, milline mees on Cancellara inimesena, ja sinna lisaks isikliku kogemuse põhjalt veel mõni värvikas seik. Loomulikult on huvitav vestelda erinevate tiimide taustast. Kui suur võib olla vahe tiimide igapäevases toimimises, võtame kasvõi mehaanikute töö vaatevinklist. Reigo Rosenbergil on olemas kogemus ka väiksemast Šveitsi meeskonnast Swiss Racing Academy ja Norra kõige kõvemast tiimist, praegu Tour de France'il võistlevast Uno-X Pro Cycling meeskonnast. See, kuidas üks noor Eesti mees jala profitiimide ukse vahele sai on omaette huvitav lugu. Tuleb olla järjekindel, vajadusel saata laiali sadu e-kirju ja kui tekib niidiots, siis sellest kinni võtta, mitte olla liiga valiv. Rattasporti on Rosenberg ka ise teinud, aga alustas üsna hilises eas, alles 16-aastaselt. Nõmme Rattaklubis, mis hilisemalt liitus CFC Spordiklubiga, Kert Martma käe all. Varasemalt mängis jalgpalli, kuid põlved tegid haiget ning kehaliseks liigutamiseks tuli leida alternatiiv. Nii see jalgrattasport uue väljakutsena ellu tuli. Räägime mõne sõna ka käesolevast Tour de France'ist ja harrastajatele mõeldud L'Etape du Tour'ist, millel Rosenberg mullu ise osales. Tänavu peeti sõit 9. juulil trassil Annemasse – Morzine ning eestlasi oli kaasa lööjate hulgas kümneid kui mitte sadu. Vestlust veab Ivar Jurtšenko. Head kuulamist!

Podcasti „Jalgrattapalavik“ uues episoodis räägime Tour de France'i eelset juttu. Eeloleval nädalavahetusel stardib Hispaaniast Bilbaost järjekorras 110. Prantsusmaa velotuur, saate külaline on stardipaigas kohal, et hoida Bora-Hansgrohe tiimi varustuse küsimused kenasti kontrolli all ja mine tea, võib-olla luua ka mõni kuldaväärt kontakt varustuse tootjatega. Gerd Kodanik astus stuudiost läbi esmaspäeval, 26. juunil, vahetult enne Tallinnast äralendu. Viimaseks suurtuuri eelseks pakiliseks asjaks kodusel pinnal oli Saksamaa meistrisärgi tellimine Emanuel Buchmannile. Kui mõne riigi meistrisärk saab mehele, kes stardib Tour de France'il, on tarvis kiirelt tegutseda. Räägime sõiduvarustusest lähemalt ja põhjalikumalt. Just kolmenädalase velotuuri võtmes. Kui palju on igal sõitjal kasutada rattaid ja muud varustust ning mida see kõik rahalises vääringus tähendab? Kui ees ootaval Tour de France'il on vaid üks eraldistart, siis Giro d'Italial oli temposõite mitu ja neist üks mäkke. Mida mõtlesid välja Bora-Hansgrohe mehaanikud, et rattaid võimalikult kergeks saada? Kodanik avaldab, et Touril toimub esmakordselt tehnika ja varustuse märgistus, mis on sarnane autorallis kasutatava süsteemiga. Miks seda tehakse? Pöörame personaalselt tähelepanu mõnedele sõitjatele, kellel on või on varasemalt olnud seljas Bora-Hansgrohe vorm. Näiteks Peter Sagan, Anton Palzer, Cian Uijtdebroeks, Romet Pajur, Karl Kurits, Martin Laas jt. Vestlust veab Ivar Jurtšenko. Head kuulamist!

Podcastil „Jalgrattapalavik“ on külas üsna hiljuti Eesti Spordi Kuulsuste Halli valitud mees, endine profijalgrattur Jaan Kirsipuu. Vestleme käesolevast maanteesõidu hooajast ja seda peamiselt Eesti ratturite vaatevinklist. Esmalt Tartu 2024 Cycling Teami tegemistest, kelle spordidirektorina Kirsipuu tegutseb. Mõned ilusad sähvatused on sekka sadanud, aga üldiselt kulgeb hooaeg keeruliselt. Pitsitavad mured meeskonna eelarvega ja selles osas üleskutse kuulajatele – kellel on tahtmist ja võimalust Eesti rattatiimile õlga alla panna, tehke seda. Iga abi on teretulnud. Kindlasti on tiimil võimalus vastu pakkuda ka sponsorväljundit, lisaks kodukamaral sõitmisele kuuluvad võistlusgraafikusse päris mitmed Euroopa riigid. Tänavu veebruaris käidi esmakordselt võistlemas isegi Aafrikas, Rwanda velotuuril. Sellest kõigest tehakse saates ka juttu. Saate teine pool kulub välisklubides sõitvate meeste võistlusvormi ja tulemuste analüüsile. Kellega võiks minna maailmameistrivõistlustele ja kas üldse? Nagu elus ikka, on nii neid, kellel käesolev hooaeg pigem õnnestunud ja rõõmu pakkunud ning neid, kellel olnud kas ebaõnne või lihtsalt pole loodetud tasemel välja vedanud. Jaan Kirsipuu on väljaütlemistes aus, andes otsesõnu mõista, et mõnel mehel tuleb peeglisse vaadata ning edasiminekuks õiged järeldused teha. Vestlust veab Ivar Jurtšenko. Head kuulamist!

Podcasti „Jalgrattapalavik“ seekordseks külaliseks on mees, kes peab oma sportlastee tähetunniks 1988. aasta Baltic Sea Friendship Race velotuuri, mis tõi Eestis ja Tallinnas raja äärde kümneid tuhandeid pealtvaatajaid. Oli ärkamise aeg ning Eesti jalgrattakoondise võimas esitus ja Liidu koondise alistamine puges rahvale hinge. Andres Lauk oli toona üks kuuest sangarist, kes pedaale tallates Eesti rahva eneseväärikust ja iseseisvuspüüdlust soojade tunnetega poputas. Mälestusrikkast Balti mere maade velotuurist tuleb saates juttu üsna põhjalikult, lisaks meenutame seiku 1989. aasta võidusõidust. Sealt edasi jõuame juttudega välismaale. Alates 1991. aastast sõitis Lauk kümme hooaega erinevates amatöörklubides Ungaris, Prantsusmaal, Sloveenias ja Soomes. Õnnestus päris palju maailmas ringi rännata ning profiratturite koorekihiga eksootilistel velotuuridel rinda pista. Meenutame Mehhiko velotuuri etapivõitu ja meeleolukat vuntside pügamist. Alates 1993. aastast kuni Atlanta olümpiani oli Lauk kindel tiitlivõistluste mees, alati Eesti koondisega kaasas. Suuremat sorti sähvatus võinuks tulla 1994. aastal Sitsiilias peetud MM-il, ent vahetult enne maailmameistrivõistlusi Lauk haigestus. Võistles eelnevalt 21 päeva jutti, ilma puhkepäevadeta ja organism ei talunud seda ära. Saate külaline arvab, et kui tal mingis aspektis andekust oli, siis väljendus see raudses tervises. Aga kolm nädalat järjepanu „kühveldamist“ oli ka raudmehele liig. Huvitaval kombel annab Andres Lauku kõrvutada Eesti läbi aegade ühe säravama spordisangari, tõstja Jaan Taltsiga. Mõlemad on õppinud ja sportlaseks kasvanud läbi Tihemetsa tehnikumi. Küll paarikümneaastase vahega, aga ikkagi. Meenutame Tihemetsa aegu, mis olelusvõitluse vaates olid kohati väga karmid – kolmandalt korruselt pea alaspidi alla rippumine, moosikontroll, kettide ja piitsadega võitlus Kilingi-Nõmme tüüpidega. Samas, on olnud ka ilusamaid aegu. 1991. aasta ülemaailmsetel Väikesaarte mängudel koges Lauk ülevoolavat naerupahvakat, meeskonnasõidu käigus. Päris naljakas lugu, ehkki üks mees liikus sel momendil silmamunade peal. Saate viimases osas räägime pisut Lauk juuniorist ehk Karl Patrick Laugust, kes ameti mõttes läks isa jälgedes, aga on jõudnud veel kaugemale, profileeri välja. Kui palju on meestes sarnasust ja erinevusi, silmas pidades eelkõige võidusõitja tüpaaže. Vestlust veab Ivar Jurtšenko. Head kuulamist!

Podcasti „Jalgrattapalavik“ maikuu esimeseks külaliseks on maastikurattamaratonide Euroopa meistrivõistluste kahekordne medalimees Peeter Pruus. Hetkel olude sunnil kodus, kuna taastub õlavigastusest, aga tahtmist täis, et juba mõne nädala pärast uuesti võistlustulle asuda. Räägime vigastusest ja puudutame spordimeediat, kes tiitlivõistluste medalimehe traumast põrmugi välja ei tee. Kas tõesti on jalgrattasõit sedavõrd nurgatagune ala, et Pruusi tegemised ei ületa uudiskünnist? Rattamaratonide maailma reitingus on punktisaajaid enam kui 1000 ja meie mees 20. kohal. Isegi ilma roosade prillideta paistab päris tummine. Võrdleme klubisid, kus Pruus maastikuratturine sõitnud on. Neli hooaega Itaalia profitiimis Torpado SüdTirol ja tänasel päeval teine hooaeg Hispaania profitiimis BUFF Megamo. Praegune tiim on suurem ja paistab kõrvalt vaadates uhkem välja, aga reaalsuses ei ole sealgi ainult roosamanna. Maantee tipptiimide valguses on asjad hoopis teisiti ning sellest kõigest ka lobiseme. Kui Euroopa meistrivõistlustelt on Pruus võitnud kulla ja pronksi, siis maailmameistrivõistlustelt veel medalit pole. Isegi esikümne kohta pole ja see annab jätkamiseks kõvasti motivatsiooni. Testides näitab 33-aastane rattamees hetkel elu parimaid numbreid, mis tuleks võistlusrajal ära realiseerida. Tänavune maastikurattamaratoni MM sõidetakse augusti esimeses pooles Šotimaal Glasgow's ja see võiks olla sobilik paik sähvatuseks. Pruus on mõelnud ka graveli peale. Miks mitte proovida läbilööki ka sellel alal? Raplamaalt pärit ratturi näol on ju tegemist universaaliga, kes teeb aeg-ajalt kaasa ka maanteesõitudel ning maastikusõitude ja maanteesõitude kombinatsioon peaks andma graveliks päris hea valmisoleku. Veel meenutame saates Tokyo olümpiamänge, kus Pruus võistles kaasa maantee grupisõidus ja käime juttudega ära eksootilisel Borneo saarel. Vestlust veab Ivar Jurtšenko. Head kuulamist!

Podcasti „Jalgrattapalavik“ erinumber toob kuulajatele koju kätte teadmise harukordsest võimalusest minna Škoda loosimängu auhinnapaketiga, täiesti tasuta, kogema maailma hinnatuima velotuuri Tour de France'i melu. See ei saa olema tavaline kaasaelamine raja ääres, vaid eksklusiivne pakett sisaldab kohtumist ning kerget rattatiiru koos Tour de France'i endise võitja Andy Schleckiga, etapi jälgimist nii saateautost kui ka helikopteri pardalt (sobiva ilma korral), loomulikult lennupileteid Bilbaosse ja tagasi ning kohapealset majutust. Sellest kõigest räägivad saates lähemalt ettevõtmise taga olevad rattaentusiastid ja rattaspordi toetajad Mario Orgla ning Andre Kull. Räägime ka Škoda MTB Kolmapäevakute sarjast, mille ühest etapist osavõtt on kohustuslik, kui soovitakse auhinnapaketile kandideerida. Kampaania kestab 7. juunini ja loosimine leiab aset paar päeva hiljem. Ühtlasi pöörame tähelepanu Škoda uuele liikumisbrändile We Love Cycling. Mis muud kui head kuulamist ja andke endale võimalus! Vestlust veab Ivar Jurtšenko. Podcast „Jalgrattapalavik“ on kättesaadav Delfi Tasku, Soundcloudi, Spotify ja Apple Podcasti avarustest.

Täpselt nii nagu pealkiri reedab, suundub podcast „Jalgrattapalavik“ sel korral juttudega Ameerika Ühendriikide rattaspordi radadele. Reisisaatjaks Oskar Nisu, kes kuulub alates käesolevast hooajast tiimi Denver Disruptors. Räägime esimestest võistluskogemustest USA pinnal, Denveri tiimist, kuhu kuuluvad nii mehed kui naised, uuest võistlusliigast National Cycling League (NCL), mille avalöök toimus 8. aprillil Miamis. Kõlab igatahes edevalt! Võistelda Miami Beachi ümbruses. Aga, kuidas see kõik päriselus paistab? Uues liigas võisteldakse kriteeriumides ja välja hõigatud auhinnapott on ahvatlev – tervelt üks miljon dollarit. Võitja tiimile kuulub maksimaalselt 700 000 dollarit, ent Oskari jutust selgub, et agasid on palju ja jackpoti võitmine tundub üsna keeruline. Saame teada, mis hooaja käigus veel ees ootab, milliste uuendustega üritab NCL rattamaailmas tähelepanu pälvida ning üritame USA ja Euroopa profitiimide võrdluses selgusele jõuda sarnasustes ja erinevustes. Vestlust veab Ivar Jurtšenko. Podcast „Jalgrattapalavik“ on kättesaadav Delfi Tasku, Soundcloudi, Spotify ja Apple Podcasti avarustest.

Podcasti "Jalgrattapalavik" aprilli esimese saate külaliseks on mees, kelle poolt juhatatav klubi – Kalevi Jalgrattakool, on tunnistatud Eesti parimaks jalgrattaklubiks tosin aastat jutti. Tehke järgi või makske kinni. Stuudios on koha sisse võtnud rõkkava naeruga Jaanus Prükkel. Jalgrattaspordis karvupidi sees 1978. aastast kui läks noore poisina Tallinna Mererajooni Laste ja Noorte spordikooli Rein ja Helvi Roosi õpilaseks. Lühidalt öeldes MSK-sse. Kuulus aastaid samasse treeninggruppi Jaanus Kuumaga. Kaugel pailapsest. Koguni kolm korda visati treeningrühmast välja, kuid mõne aja möödudes võeti uuesti tagasi. Jalgrattasport miskipärast paelus, oli huvitav. Räägime, mis koerustükkidega ta omal ajal hakkama sai. 1988. aastal juhtus huvitav lugu olümpiavõitja Erika Salumäe austamisega Tallinnas Raekoja platsil. Endalegi ootamatult oli Jaanus Prükkel selles kõiges osaline. Kandis olümpiavõitjat õlgadel või kätel, kuidas tahate. Uurime, miks just tema sellise au osaliseks sai ja mis sellel saatuslikul päeval ikkagi täpsemalt juhtus. Vabariigi taasiseseisvumise järel leidis saatekülaline end üsna ootamatult jalgrattakooli juhi ametist, pani tööle esimese jalgrattapoe Eestis ning oli mingi hetk Eesti trekikoondise peatreener. Tõeline Hunt Kriimsilm oma üheksa ametiga. Enam kui 35 aastat tagasi ta Tallinna velotreki ruumidesse tööle jõudis ja on seal toimetanud tänaseni. Olud ja riigikorrad on muutunud, aga Prükkel püsib. Üritame rääkida kõigest, mis selle pika perioodi sisse jalgrattaspordi vaates ära mahub, jõudes tänasesse päeva, seenioride meistrivõistluste ning treki taaselustamiseni välja. Head kuulamist! Vestlust veab Ivar Jurtšenko. Podcast „Jalgrattapalavik“ on kättesaadav Delfi Tasku, Soundcloudi, Spotify ja Apple Podcasti avarustest.

Podcasti „Jalgrattapalavik“ märtsikuu teise saate külaliseks on maanteesõidu rahvusvahelise kategooria komissar Mihkel Nanits (37). Alles neljas eestlane kõrgeima jalgrattakohtuniku kraadiga Oleg Sapožnini, Rein Kasela ning Madis Lepajõe kõrval. Tartust pärit, isa Mait tegeles nooruses jalgrattaspordiga ja suunas ka Mihkli sama ala juurde. Treeneriteks olnud Jaan Veeranna, Andrei Morjakov, Virgo Usin ja Jüri Kalmus. Liiga kaua võistlusspordiga ei tegelenud, põhimõtteliselt juunioride ea lõpuni, siis valis õpingute tee. Sportlastee üks meeldejäävamaid võistlusi toimus 2001. aasta septembris Euroopa noorte meistrivõistlustel Luksemburgis, kus sai näiteks mõõtu võetud ka hilisemalt Milano-San Remol ja Flandria velotuuril poodiumile mahtunud mehe, belglase Jürgen Roelandtsiga. 2008. aastal lõpetas Mihkel Nanits Tartu Ülikooli kehakultuuri teaduskonna. Aasta hiljem oli ta Eesti jalgratturite liidus kirjas abikohtunikuna. Sealt hakkas lumepall veerema. Suunajaks Madis Lepajõe, kes on tänaseks päevaks kahjuks meie hulgast lahkunud. Madise poeg Jaan on aga Mihkli hea sõber ja koos „küntakse“ vagu ka kohtunike põllul. 2017. aastal tõusis Mihkel rahvusvahelise jalgratturite liidu ehk UCI rahvuslikuks komissariks ja 2022. aastal rahvusvaheliseks komissariks. Selleks tuli sooritada eksam, konkreetsel võistlusel. Räägime, mida hinnati ja millised olid nõudmised. Mõistagi räägime komissaride töö spetsiifikast laiemalt, uutest trendidest, keerukate olukordade lahendamisest ja paljust muust, millega tuleb kokku puutuda. Ühtlasi selgub, et väga kõrgel tasemel kohtunikuks võib saada ka jalgrattaspordi tausta omamata. Seega, kellel on helesinine unistus kunagi Tour de France'il õigust mõista, siis kõik teed on valla. Vaja on vaid pealehakkamist, õpihimu ning prantsuse keele oskust. Mis muud kui head kuulamist! Vestlust veab Ivar Jurtšenko. Ühtlasi tuletame meelde, et podcast „Jalgrattapalavik“ on kättesaadav Delfi Tasku, Soundcloudi, Spotify ja Apple Podcasti keskkonnast.

Podcast „Jalgrattapalavik“ on pärast mõnenädalast pausi uue episoodiga kuulajaid rõõmustamas ning külaliseks ei keegi muu, kui Eesti kõige pikema staažiga profijalgrattur Rein Taaramäe. Suurtuuride etapivõitjal on käsil 16nes profihooaeg. Tänavu sõidab Taaramäe suurtuuridest ainult Vueltat. Viimaste hooaegade Giro – Vuelta duubel mängiti ringi. „Sai kaarte vähe ümber mängitud. Aasta esimene pool läheb puhtalt nädalaste velotuuride peale ja neid on kavas ikka päris kõvasti. Enne Vueltat saan seitse velotuuri kindlasti sõita,“ kirjeldas Taaramäe käesoleva aasta kondikava. Järgmised etteasted tulevad õige pea, Kataloonia velotuuril ning Baskimaa velotuuril, mis mõlemad mahuvad World Touri kalendrisse ehk on väga esindusliku koosseisuga. Taaramäe kavatseb lühematel velotuuridel tavapärasest rohkem riske võtta, nii-öelda pokkerit mängida. „Hea oleks võita Baskimaa velotuuril etapp ja jõuda Vueltal kokkuvõttes esikümnesse. Olin eelmisel aastal Vueltal tegelikult imevormis ja ma loodan tänavu end samuti Hispaania velotuuriks imevormi viia. Siis ei teagi kuhu võib jõuda. Iseenesest oleks lahe esikümne peale sõita. Eelmisel aastal ma oleks selleks võimeline olnud.“ Räägime avatud kaartidega, nii nagu elu on. Paljud asjad saavad selgemaks. Puudutame Intermarche-Circus-Wanty profitiimi edukat hooaja algust ja kahe hooaja vahelist muutuste lainet. Karjääri jooksul kõike näinud Taaramäe sõnul tegutseb meeskond targalt. Igale poole minnakse tulemust tegema ja sõitjad teavad seda piisavalt pikalt ette. Kõik on planeerimise küsimus, juhusele ruumi ei jäeta. Teisiti lihtsalt ei saa, kui tahad olla edukas. Taaramäe analüüsib hooaja esimesi sõite Lähis-Idas, Omaani velotuuril ja Araabia Ühendemiraatide velotuuril. Räägib talvisest ettevalmistusest ja laagritest Rwandas. Hoopis teine maailm, aju puhkab. Jõuame ka aastasse 2025 kui Rwandas toimuvad maanteesõidu maailmameistrivõistlused. Tänavune MM leiab aset harjumatul ajal, augustis, Šotimaal. Taaramäe ei ole kindel, kas ta seal joonel on, aga lõpuni välistada ei saa. Õpetussõnu jagub ka noortele. „Ärge tehke sporti liiga noorelt liiga professionaalselt!“ Loomulikult tulevad sinna juurde selgitused. Taaramäe toob ka elulise näite Eesti meistrivõistlustelt. Mis muud, kui head kuulamist! Ühtlasi tuletame meelde, et podcast „Jalgrattapalavik“ on kättesaadav Delfi Tasku, Soundcloudi, Spotify ja Apple Podcasti keskkonnast. Saatesarja veab Ivar Jurtšenko.

Podcast „Jalgrattapalavik“ jõuab seekordse saatega juubeli hõngulise tähiseni. Eetrisse jõuab sarja kolmveerandsajas episood ehk usutlus numbriga 75. Seekordne külaline on Eesti jalgrattaspordi ringkondades teada-tuntud mees – Mallor Türna. 1970. aastate lõpus ja 1980. aastate alguses kuulus ta tippsportlaste leeri, sõites trekil välja suurmeistri normi. See oli taseme näitaja. Maanteesõidus säravaimaks saavutuseks etapivõit NSV Liidu velotuuril ja näiteks Balti velotuuril on ta kandnud liidrisärki. Sellest kõigest me loomulikult räägime. Treeneritööd alustas 1984. aastal ja on teinud seda vahelduva eduga, mõlemal pool Soome lahte. Rohkem ikkagi siinpool ja ka tänasel päeval, juhendades Kalevi Jalgrattakooli noori. Otseselt Mallo Türna käe alt tulnud sportlastest on jõudnud profileeri kõige kõrgemale tasemele välja soomlane Kjell Carlström ning Janek Tombak. Mõlema jaoks oli Mallor esimene jalgrattatreener, kes andis suuna suurde sporti kätte ja õpetas selgeks ABC. Tombaku treeningutele saamist meenutab Türna nii: „Tombak oli selline tegelinski, kes oli kooli mustas nimekirjas. Ja kuna ma suhtlesin kehalise kasvatuse õpetajatega, siis sealt tuli vihje, et selle mehe võiks kaasata treeningutesse. Seal oli otsene küsimus, kuhu panna lapse energia. Ja me leidsime sellele lahenduse. Ta sai võetud kampa ning talle see sobis. Ja eks kui mingil hetkel hakkasid tulema tulemused, siis see tekitas aina rohkem huvi rattasõidu vastu.“ Türna toimetas toona Põltsamaal, Lillevere spordikoolis. Samast süsteemist on välja kasvanud veel Lauri Aus, Andrus Aug, Erki Püstep, Toivo Reinov, Martin Kukk, Mati Värv jt. „Toimus väga süsteemne töö, mis andis tulemust,“ meenutab Tartu juurtega mees toonast aega. Viimased 14 aastat on Türna toimetanud treenerina Tallinnas CFC Spordiklubis ja Kalevi Jalgrattakoolis. Tema käe alt on sirgumas uued talendid, kelles peitub samuti ainest jõudmaks suurele areenile. Aga see kõik ei ole nii lihtne kui lihtlabase vestluse käigus tunduda võib. Palju erinevaid tahke peab kokku langema, peab olema tarkust, visadust, kindlat meelt ja loomulikult ka sportlikku õnne. Eriliselt rõhutab Türna treeneri osatähtsust, kuna suuresti just treeneri käes on võtmed, kuidas lapsed spordi juurde jätta ja sealt edasi, järgmise sammuna, spordis läbilöömiseks vajalikud harjumused ja rutiinid paika saada. Võrreldes kunagise ajaga tuleb tänasel päeval aina rohkem kasutada moosisporti. Mida see veel tähendab? Head kuulamist!

Jalgrattaspordi uus hooaeg on käima läinud ning paari kuu pikkuselt pausilt naaseb taskuhääling „Jalgrattapalavik“. Huvitavate külaliste paeluvad jutud endiselt kättesaadavad Delfi Tasku, Soundcloudi, Spotify ja Apple Podcasti keskkonnast. Sel korral on saatejuhil Ivar Jurtšenkol külas kolmel järjestikusel aastal Eesti parimaks jalgrattatreeneriks valitud Karmen Reinpõld. Väga omapärase taustaga treener, kellel on mitme erineva eriala kõrgharidus ning sportlikke väljakutseid esitab ta mitte ainult sportlastele, vaid ka iseendale. Näiteks mullu tegi koos Liisi Alamaaga Saksamaal esimeste Eesti naistena Everestingu, kogudes ühte konkreetset tõusu sõites vähemalt 8848 tõusumeetrit. Oli jalgrattasadulas 14 tundi ja 36 minutit. Miks? Filosofeerime, mis on andekus, ja kui palju astmeid võib olla andekusel. Füüsilise andekusega saadakse maailma tipule üsna lähedale, edasi peab olema vaimselt tugev, et füüsiliselt võrdsete seas löögile pääseda, ja kõige lõpuks otsustab iseloom, kas sinust saab midagi enamat kui lihtsalt väga hea sportlane. Kuidas meil andekate ja andekusega on? Reinpõld on selles vaates pisut murelik. Ta töötab Tallinna Ülikooli kinesioloogia laboris, testides iga hooaja eel noortekoondiste liikmeid. Ja mis selgub? Viimase kuue või isegi kaheksa aasta jooksul ei ole laboris nähtud ühtegi Taaramäed ega Kangertit. See paneb küsima: „Kus tehakse valik? Kus nad välja sõelutakse? Seda, et neid Eestis ei ole, seda ma ei usu!“ Ta arutleb edasi. „Aga kui me mõtleme, millised on meie võidusõidud ja milline on profiil. Otepää ei ole selles mõttes mägine, et sealt tuleks mägede sõitja välja. Tallinna ümbrus toodab pigem eraldistardi spetsialiste, kellel on jõudu ja massi palju rohkem kui mägedes ronijal. Meie keerukus on see, et Taaramäe ja Kangerti laadsed, meeletu aeroobse potentsiaali ja tohutu töövõimega sportlased peaksid jääma treenerile silma, kes siis väga teadlikult nad oma haardesse võtaks – poputaks, hoiaks ja treeniks. Selle mõttega, et neid on võimalik eliiti viia. Aga juunioride seas ei pruugi nad veel mitte midagi teha, vähemalt Eestis. Meie kodune keskkond soosib väga tugevaid juuniore. Ja selle all ma mõtlen puhtalt profiili, mis meil Eestimaal on. Kui me viiks nad võistlema Kesk-Euroopasse, vot siis me näeks teistsugust pilti.“ Teeme juttu tänapäevastest treeningtöö põhimõtetest, arutleme, millal võiks mõni jalgrattatreener saada pärjatud Eesti aasta treeneri nimetusega ning räägime pisut lähemalt Janika Lõivu tegemistest, kellel on suur „süü“ selles, et Karmen Reinpõld jalgratturite seltskonda sisse sulandus. Head kuulamist!

Jalgrattaspordi võistlushooajale on pidulikult joon alla tõmmatud, auväärt tiitlid ja auhinnad jagatud. Tõmbame kokku ka podcasti „Jalgrattapalavik“ järjekordse aastaringi ning seda koos Eesti jalgratturite liidu presidendiga. Ärimees Raivo Rand on alaliidu presidendina rattasporti suunanud viimased kuus aastat. Mis on selle ajaga tehtud ja mis teoksil? Praegune juhatus on ametisse kinnitatud 2025. aastani. Mõistagi ei saa me mööda minna Pirital kiratsevast velotrekist, mis toimis kiiduväärt treening- ja võistluspaigana enam kui 40 aastat, ent mingil hetkel ehitis väsis. Kas samale kohale kerkib kunagi multifuktsionaalne sisetrekk, millest on räägitud juba kümmekond aastat? President Rand on jätkuvalt teotahet täis ja käib välja lubaduse, et tema enne ei jäta, kui trekk tuleb. Räägime võistlustest ja nende korraldamisest. Kas Eestisse annaks tuua sama mastaapi sündmust kui autoralli MM-sarja etapp, WTA tenniseturniir või Ironmani triatlon? Ranna hinnangul on maanteesõidu eliitklassi tiitlivõistlusi Eestisse raske kui mitte võimatu tuua, just rahalist võimekust arvestades. Räägime ka summadest. Küll mõeldakse juhatuses tõsiselt graveli maailmameistrivõistluste korraldamisele, mis on uus ala ning Eestis leidub küllaldaselt sobilikke maastikke tiitlivõistluse pidamiseks. Jutuajamise lõpus laseme mõtted uitama, ja filosofeerime, milline võiks jalgrattasport välja näha 25 aasta pärast? Rand ei usu, et võrreldes tänasega väga radikaalseid muutusi toimub. Rattaga sõitmine jääb ikka rattaga sõitmiseks ja e-sport päris sporti välja ei tõrju. Lisaks usub Rand, et järgmise 25 aasta jooksul võidab Eesti jalgrattur olümpiamängudelt või maailmameistrivõistlustelt eliitklassis kuldse medali. Konkreetset nime president välja ei käi, küll on aga veendumus, et suur „pauk“ kindlasti tuleb. Head kuulamist ja lakkamatut treeningindu uute sportlike sihtide vallutamiseks!

Podcast „Jalgrattapalavik“ pakub kuulamiseks jutuajamise Rene Mandriga, kes on värskelt sõlminud 2-aastase lepingu Israel – Premier Tech Pro Cycling meeskonnaga. Mandrist sai tipptasemel profitiimi spordidirektor. Rääkida on palju ja teemad vägagi intrigeerivad. Juba tuleval hooajal võib eestlasest teatud võidusõitudel saada Chris Froome'i, Jakob Fuglsangi, Michael Woodsi jt nimekate võidusõitjate otsene ülemus. Mandri on selleks valmis, ei pelga: „Olen suhteliselt enesekindel tüüp kogu aeg olnud. Saan hakkama. Ükskõik kui kõva nimega on tegu, sõitja asi on spordidirektorit kuulata.“ Puudutame tippmeeskonna eelarvet, kuidas sätitakse plaane, palju on tiimis inimesi, kes eestlast spordidirektoriks kutsus, mida kujutas endast UCI koolituse läbimine jne. Esimene pool saatest kuulub puhtalt suure tiimi juttudele. Teine pool kuulub kodustele teemadele. Kes hakkab Mandri uue väljakutse valguses vedama Tartu 2024 Cycling Teami? Muide, meeskonda on hetkel ära registreeritud ka Markus Pajur, kes kaks hooaega sõitis oluliselt kõrgemal tasemel Arkea – Samsic meeskonnas. Saame teada, mis seis Pajuriga on. Ühtlasi reedab Mandri saladuse... Ta pidi esimest korda tellima klubile ratta XXL mõõtudega. Tiimiga liitub kahemeetrine leedulane. Lahkame meeskonna koosseisu üksikasjalikult, muudatusi on päris palju. Koduste juttude juures puudutame ka noorema generatsiooni esiletõusu. Lõppeva aasta maailmameistrivõistluste ja Euroopa meistrivõistluste tulemused on muljetavaldavad. U23 vanuses MM-il grupisõidus 4. koha saanud Madis Mihkelsilt võib Mandri sõnul suuri tegusid oodata väga kiirelt. „Olen selles veendunud. Ta on väga heas keskkonnas ja vanajumal on andnud talle kulbiga, andekust. Tulemused ei lase end kaua oodata.“ Juunioridest räägime samuti. Jutu käigus jõuame laiema tõdemuseni, et suured profitiimid jälgivad üha nooremaid sõitjaid. Juba esimese aasta juunioridele pannakse silm peale, luuakse noortemeeskondi. Miks see nii on? Ja veel ühest trendist. Kahekümneselt ollakse profimaailma tipus. Kuidas see järsku võimalik on? Mille pealt on tulnud noorte plahvatuslik pealetõus? Mandril on selgitus olemas: „Rattaspordis on võimalik väga palju andmeid kätte saada ja seda omakorda läbi treeningplaanide sõitjatele tagasi anda. Ja see jõuab juba noorteklassidesse välja. See tähendab oluliselt teadlikumat treenimist. Ma arvan, et see on väga suur osa sellest trendist.“ Head kuulamist!

Podcasti „Jalgrattapalavik“ oktoobri teise saate külaliseks on Laura Lepasalu. Tänasel päeval kolme lapse ema, kes 2008. aastal sõlmis Prantsusmaa klubiga Team Pro Feminin Les Carroz profilepingu, ent profina sõita ei saanud, sest klubi läks majanduslike raskuste tõttu hingusele. Ikka juhtub. Kui vaadata tagasi, siis 2008 oligi tipphetk. Sõitjana. Prantsusmaa karikavõistluste etappidel, kus sõitsid koos nii profid kui ka amatöörid, oli pidevalt pildil. Edestas sõitudel prantslaste legendi Jeannie Longot ennast. Võiks selle vabalt visiitkaardile kirjutada. Vahepeal tekkis isegi lootus, et pääseb Pekingi olümpiale. Lepsasalu meenutab: „Issand, mul tekkiski tunne, et saan olümpiale. Ma muidugi oleks sinna läinud turistina. Aga ma ei mäleta, mis juhtus, et päris viimasel hetkel öeldi – jääb ära. Mul olid juba ostetud kuldsed Scotti kingad, treener oli nii õhinas, aga öeldi, et Grete Treier üksinda läheb. See oli ikka paras pettumus.“ Laura lubab olümpial siiski ära käia, mitte enam sportlasena, aga taustajõuna. Olümpia on olnud unistus väiksest peale. Sportlasena jäid võimed kindlasti realiseerimata. Ta lõpetas 2009. aastal, kuna üks jalg kadus piltlikult öeldes alt ära. Närvivalu tegi liiga. Lisaks on Lepasalu tänasel päeval veendunud, et ta oli konstantselt ületreenitud. Hästi palju sõltus toona treeneritest ja tugivõrgustikust, mis minu puhul jättis ilmselgelt soovida. „Ise ma ei julgenud puhkeperioode teha, sest kohe tekkis kartus, et tulevad ülekilod ja kõik läheb käest ära,“ kirjeldab Laura noore naisvõidusõitja kartusi. Ta meenutab ühist laagrit leedulastega. Kolm korda päevas treeningud, kui üles ärkasime, siis kohe puki peale. „Rene Mandri vaatas mu treeningpäevikut ja imestas: „Sul oli märtsis 92 treeningtundi!? Ma oleks surnud selle peale!“ Aga, nääpsuke Laura jäi elama. Ehkki muidugi võib küsida, mis elu see ka oli. Laager kestis kaks kuud. Tappev. Samas laagris oli ka Ignatas Konovalovas, kes sõidab tänaseni profileeris. Esimesed rattasõidu tarkused sai Laura klubist Tartu Racing Tähtvere. Oli klubis ainus tüdruk, aga see ei morjendanud. Esimesest trennist koju jõudes teatas emale, et vanemad poisid ütlesid nii: „Aluspükse rattapükste alla enam ei pane!“ Huvitav, mida ema võis mõelda? Muuseas meenutab Lepasalu naljakat seika 2007. aasta Tartu rattamaratonilt. See puudutab teda ja Jaan Kirsipuud (Jassi), kes teda hilisemalt väga palju aitas. Head kuulamist!

Podcastis „Jalgrattapalavik“ saab sel korral kuulda tõestisündinud lugu, mis ajab kulme kergitama. 1958. aasta Eesti meistrivõistlustel ühisstardiga sõidus võitis 16-aastane Kalju Koch pronksi. Vähe sellest. Ta sõitis rattaga, millel puudus sadul. Ei, sadul ei tulnud sõidu ajal ratta küljest ära. Noormees läks juba starti ilma sadulata. Tingituna väikesest kasvust muud võimalust lihtsalt polnud. Raamile kinnitati padi, mis võimaldas õigel kõrgusel pedaale tallata. Ausalt öeldes, ei kujuta ette. Ja nõnda tulla veel medalile... selleks peab olema Kalju Koch. Pole siis imestada, et mingil hetkel jõudis Elva lähistelt pärit spordimees Liidu koondise ridadesse. Teisiti ei saanudki minna. See juhtus pärast 1963. aasta rahvaste spartakiaadi velotuuri ehk teisisõnu pärast Liidu meistrivõistlusi mitmepäevasõidus, kus ta oli individuaalselt kaheksas ning Läti koondisega meeskondlikut teine. Läti koondisega seetõttu, et ta läbis Riias sõjaväeteenistust. Liidu koondises pidas Koch vastu viis hooaega (1964-1968). Käis kolmel MM-il ja kahel korral amatööride tippvelotuuril Tour de l'Avenir. Seal nägi mägesid, mis ajasid hirmu nahka. Polnud haruldased need hetked kui Liidu koondise mehed olid tapvast ületreeningust sedavõrd küpsed, et keha ja hing lausa karjus ahastusest. Koch meenutab kurbnaljakat momenti 1967. aasta kevadest kui Rahutuuri koondis võistles enne tähtsündmust Belgias. Ilm sattus olema jube, mehed tülpinud ja väsinud ning nii lendas stardis koondisekaaslase suust appikarje: „Ema, miks mind siia ilma sünnitasid?“ Koch loobus tookord Rahutuuri kohast vabatahtlikult, kuna tundis, et lihtsalt ei jaksa. Enamus, kes Rahutuurile läksid, kustusid võidusõidu käigus. Koondist tabas täielik krahh. Pidurit oli treeningutel väga raske tõmmata, sest teatud treenerid nõudsid kogu aeg täiega valamist. Kehtis ütlus: „Kui tahad leiva peale võid, pead välja panema viimase. Igal treeningul.“ Ühe sõidu puhul tuleb Kochil seniajani pisar silma. Aga, mis sa teed, ajalooratast tagasi ei keri. Rahvaste spartakiaadi grupisõit Moskvas, Kurkino ringil, aasta 1967. Kes kuulab, saab teada, mis juhtus. Sportlik traagika. Puhas oma lollus, meenutab Koch. Tänasel päeval on kunagisel tippmehel vanust 80. Sõidab rattaga iga päev. Tänavu pole alates 1. märtsist ühtegi päeva vahele jäänud. Käib tiirul iga ilmaga. Ratas, mille 70. sünnipäevaks kinkis Hawaii Express, on kaugelt parem kui omal ajal Liidu koondises anti. Elu on edasi läinud, suurte sammudega, tehnika samuti. Räägime põgusalt ka tänapäeva rattaspordist. Head kuulamist!

Jalgrattajuttu räägime sel korral mehega, kellel on profivõite jalaga segada. Konkreetse ajendi Jaan Kirsipuuga kokkusaamiseks andis 23. august kui Prantsusmaa profitiim Ag2r Citroen jõudis Poitou-Charentes en Nouvelle-Aquintaine velotuuri avaetapil klubi ajaloo 500. võiduni. Uhke ja erakordne tähis! Tosin aastat (1993 – 2004) samas tiimis sõitnud Kirsipuu arvel on neist võitudest pea veerand! Hämmastav. Sellest me räägimegi. Kuidas ta aitas tiimil elus püsida ja millist koormat see õigupoolest tähendas. Luubi alla on võetud sihitult 12 aastat ühes konkreetses meeskonnas, mis tema ajal kandis peasponsori nimesid Chazal, Casino ja Ag2r Prevoyance. Loomulikult ei pääse me üle ega ümber meeskonna omanikust, mänedžerist Vincent Lavenue'st. Kui ta 1992. aastal tiimiga alustas, oli tal vanust 35. Tänaseks päevaks on 31 aastat juurde tiksunud. Kaua ta veel jaksab? Selline järjepidevus on rattamaailmas väga haruldane, kus üks mees veab kõrgel tasemel meeskonda kolm kümnendit jutti. Meenutame eriti meeldejäävaid ja magusaid võite, uurime, kuidas Kirsipuu jäi üldse Lavenue'le silma ja kui roosiline nende läbisaamine oli, pajatame tiimikaaslastest, kellest mõned on olnud supertalendid. Mida tähendab võidusurve ja võidukohustus, eriti olukorras, kus mängus on suured palganumbrid, kuidas ootustega toime tulla, räägime valikutest, kas karjääri hiilgeaegadel muutuda müügimeheks või mitte. Saate keskele mahub ka Shimano rubriik, kus sedapuhku on teemaks elektrijalgrataste jõuline pealetung. Head kuulamist!

Podcast „Jalgrattapalavik“ rõõmustab kuulajaid uue episoodiga. Seekordseks külaliseks on Gleb Karpenko, kes tuli mõne nädala eest Eesti koondisega Balti Keti velotuuri meeskondlikuks võitjaks. Gleb andis töömehena edusse märkimisväärse panuse. Narvast pärit võidusõitja tänavune hooaeg on pehmelt öeldes olnud üks korralik seiklus. Ta on Hispaanias kuulunud kahe erineva amatöörklubi ridadesse, võistelnud Eesti koondisega Euroopa meistrivõistlustel ja Balti Keti velotuuril ning tiirutanud omal käel Belgias. Mida kõike on viimased kümme kuud pakkunud! Värvikaid lugusid jagub saatesse päris mitu. Vanust hetkel 20 ja seni eelkõige silma paistnud hea temposõitjana. 2017. aasta juulis võitis eraldistardis Euroopa noorte olümpiapäevadelt pronksmedali, astudes sellega Tanel Kangerti saabastesse, kes suutis sama 2003. aastal. Juuniorina tuli Euroopa meistrivõistlustel eraldistardis viiendaks, medalist jäi lahutama paarkümmend sekundit. Tulnud korra ka Eesti täiskasvanute meistriks, seda 2020. aastal ja ikka eraldistardis. Teist põlve võidusõitja, isa Sergei Karpenko tuli trekisõidus mitmel korral Eesti meistriks 1980. aastate teises pooles. Räägime, kuidas Gleb rattaspordi juurde jõudis ning millised võiks olla tuleviku perspektiivid. Roosa mannat kusagilt ei paista, pigem on küsimus, kuidas „ellu“ jääda ja rattaspordis jätkata. Head kuulamist!

Kuidas satub üks eestlane Suurbritannias baseeruva maailma kõige rahakama rattatiimi palgale? Kes kuulab, saab teada. Podcastil „Jalgrattapalavik“ on külas Ineos Grenadiers profitiimi mehaanik Martti Alesmaa. Vanust vaid 31. Võiks veel vabalt ise sõita, aga sätib hoopis rattaid, maailma ässadele – Tom Pidcock, Filippo Ganna, Dylan van Baarle, Ben Swift jt. Hinnatud ja nõutud. Pärit Rapla maakonnast, Teenuse külast. Sõprade ja isa eeskujul sai rattapisiku külge ning 2003. aasta sügisel kui Tallinnasse loodi Jaan Kirsipuu rattakool (CFC Spordiklubi) otsustas liituda pealinnas baseeruva klubiga. Nädala sees oli kodukülas, käis koolis ja tegi omal käel trenni ning kõik nädalavahetused Tallinnas. Kõva tahtmine. 2006. aasta sügisel asus Martti õppima ja treenima Audentese gümnaasiumi Otepää filiaali, tegi sporti kuni U23 vanuseklassi lõpuni. Kahel hooajal kuulus Läti tiimi Alpha Baltic – Unitymarathons.com hingekirja. Sellest kõigest räägime. Kuidas aga hakkas hargnema niidiots, mis viis Eesti mehe Ineos Grenadiers palgale? 2017. aasta suvel tuli ootamatu telefonikõne, mille järel hakkas juhtuma. Üks asi viis teiseni ning kolm aastat hiljem oli Martti unistuste paigas kohal. Küll ta noorena mõtles, et kunagi võiks jõuda tõeliselt suurde meeskonda ja jõudiski, mis sest, et mehaaniku, mitte sõitjana. Ikkagi muinasjutuline lugu. Mehaanikuid on maailma rikkaima rattatiimi palgal tervelt 13! Seda on rohkem kui Ampler-Tartu2024 kogu tiimi isikkoosseis kokku. Kuidas see suur masinavärk toimib? Kus on tiimi peakorter, kuidas saavad paika tööjaotused jne. Martti on tänavu sattunud mõlemale suurtuurile, Giro d'Italiale ja Tour de France'ile. Mis on suurtuuride juures kõige meeldivam, kas see kui meeskonnal läheb hästi ja laekuvad boonused või midagi muud? Töö on iseenesest ju ropp, ülipikad päevad, vähe unetunde ning pidev rekkades ja saateautodes istumine. Ja kelle numbreid võib leida Martti telefoniraamatust! Mine kadedusest roheliseks... Head kuulamist!

Podcasti „Jalgrattapalavik“ seekordseks külaliseks on kuuekordne Eesti meister BMX-is Ardo Oks. Rohkem koduseid tiitleid pole ette näidata kellelgi. Kui tartlane jõudnuks ala juurde „õigel ajal“, mitte alles 13-aastaselt, siis mine tea, kuhu tiivad kandnuks. Üldises plaanis magas Eesti jalgrattasport BMX-i pealetungi maha. Kui lätlased võitsid Maris Štrombergsi näol 2008. aastal Pekingis juba olümpiakulla, siis meil avati aasta hiljem (2009) alles esimene BMX-i rada. Tartus, Tähtveres. Mõned aastad hiljem sattus sinna pooljuhuslikult sõitma meie saate külaline ja armus... Ent vaatamata sellele, et andekust jagus, oli rong tippude vallutamiseks minema kihutanud. „Mis noorena õpitud, see vanemas eas enam kartust ei valmista,“ teab Ardo Oks omast käest. Ta tunnistab, et mingi hetk tulid piirid ette. Kõhklus, kas ikka on võimalik nii suurtel kiirustel kõike kontrollida, hakkas peas vasardama. Tänaseks on Eestis BMX-i harrastatud 14 aastat. Kuhu me selle ajaga oleme jõudnud? Kui kaugel me oleme suurvõistluste finaalidest ja medalikohtadest, just täiskasvanute konkurentsis? Noored medaleid võidavad, aga kas keegi võiks neist näiteks kuue aasta perspektiivis jõuda olümpiale? Kas kodustest tingimustest nii kõrgete eesmärkide saavutamiseks piisab või on möödapääsmatu leida väljund mõne välisklubi või teise riigi koondise juures? Oks, kes tänasel päeva tegeleb ka noorte treenimisega, oskab hetkeseisu hinnata ja aitab küsimustele vastuseid leida. Räägime sellest, et nii nagu maantee- või trekisõitjad, laovad ka BMX-i ratturid kevadeti põhja maanteetreeningutega. Umbes ühe minuti pikkust pingutust tuleb võistlusel teha 6-7 korda ja see nõuab kiiruslikku vastupidavust. Sõidutehnika on A ja O. Kuidas stardiseinalt nobedalt minema liikuda, rajal väntamata hoogu koguda ja hüpetel õige nuki peale maanduda – mida kõike tuleb selleks osata? Kuidas tehnikat omandatakse ning kas meil on vajalik know-how tänasel päeval kohapeal olemas? Siinkohal tulevad mängu lätlased, kes on maailmas ja Euroopas jätkuvalt kõvad tegijad. Eesti rattureid on palju aidanud Läti treenerid Klavs Lisovskis ja Artis Žentinš, kelle panust on võimatu üle hinnata. BMX-i on harrastanud meie nimekate motokrossisõitjate Tanel ja Aigar Leoki pojad. See on olnud teadlik valik, ettevalmistus motokrossiga tegelemiseks. Arutleme, kas BMX sarnanebki mõnes mõttes rohkem motokrossi kui klassikalise jalgrattaspordiga? Head kuulamist!

Podcastis „Jalgrattapalavik“ teeme sel korral juttu rattadünastia esindajaga. Tema isa vend Endel oli 17 kordne Eesti meister ja isa vennapoeg Heino 13 kordne Eesti meister jalgrattaspordis. Põlvkond hiljem tegi rattaseljas tegusid saate külaline Runo Ruubel. Runo võinuks vabalt ekslema sattuda näitlemise radadele, kuna nii isa kui ka ema olid lähedalt seotud teatriga. Isa Paul koguni Eesti NSV teeneline kunstnik. Aga sport paelus rohkem ja kui 1973. aasta sügisel õnnestus Pärnus jalgrattatreeningutele pääseda, oli otsus langenud. Tummisemad tulemused hakkasid tulema 1976. aastal ning juunioride klassis oli noor pärnakas juba omavanuste Liidu koondise kandidaat. Eraldistardis jäi õige vähe puudu Liidu meistrivõistluste medalist. Juuniorina sõitis täismeeste vahel juba ränkrasket Liidu velotuuri, meeskonnakaaslaseks teiste hulgas olümpiakuld ja Rahutuuri võitja Aavo Pikkuus. Milline privileeg! Hindamatud õpetussõnad ja kogemustepagas. Kuidas toona meeskonnasiseselt rolle paika pandi? Kõik töötasid vaid Pikkuusi heaks? Kas müstilised kiirused Liidu velotuuri proloogil vastavad tõele? Moskva olümpiamängude aastal ehk 1980 asus Runo õppima tänasesse Eesti Maaülikooli, erialaks metsandus. Rattasõit jäi tahaplaanile. Aga suur spordikihk tuli tagasi sõjaväes, pärast mida kandusid piitsutused triatloni radadele. Kahel korral, 1987 ja 1989 pärjati Runo Ruubel raudmehe tiitliga – Eesti meister täispikas triatlonis. Eriliselt karm katsumus oli teine tiitlivõit, kus vahepealne 11 minutiline edu Jaan Pehki ees sulas finišiks 10 sekundi peale. Tänasel päeval on saatekülaline Eesti jalgratturite liidu juhatuse liige ja seeniorsportlane, kes sõidab aastas kuni 8000 kilomeetrit. Teda võib pidada kauaaegseks Pärnu rattaspordi vedajaks. Olnud meelelahutuse ja meeleheite klubi „Püha Loomaaed“ asutaja. Mees nagu orkester. On, mida tema jutust kõrva taha panna. Head kuulamist!

Podcastil „Jalgrattapalavik“ on sel korral külas kaugema kandi mees. Belgiast, Brüsseli lähistelt jõudis kodukamarale puhkama Andrus Rikkas, kes 30 aastat tagasi oli Eesti üks paremaid trekisprintereid. 1980ndate lõpp ja 1990ndate algus oli aeg kui trekisprinterid eesotsas kahekordse olümpiavõitja Erika Salumäega tegid suuri tegusid. Ka mehed olid pildil – Teet Laaneots, Urmo Valter, Sven Lill, Andrei Nardjužev, Andrus Rikkas – kõik NSV Liidu noortesüsteemi karastusega. Rikkas asus 13-aastasena (1987) TSIK-i ehk praegusesse Audentese spordigümnaasiumisse õppima ja kõigest kaks aastat hiljem (1989) võitis ta Liidu noorte meistrivõistlustelt trekisprindis pronksi. Räägime, mis oli kiire arengu taga ning kuidas treener Mati Taburi juhendamisel suurepäraste tulemusteni jõuti. Eesti taasiseseisvumise järel pääses Rikkas 1992. aasta septembris juunioride trekisõidu maailmameistrivõistlustele. Sama aasta Eesti täiskasvanute meistrivõistluste finaalis kohtus ta Barcelona olümpiakandidaadi Laaneotsaga ning kaotas sõitudega 1-2. Ateenas aset leidnud MM-ile läks vastu suurte ootustega, aga paraku jäi see noore mehe sportlasteel viimaseks suuremaks võistluseks. Miks nii? Alates 2006. aastast on Rikkas elanud Belgias. Kui vähegi võimalik käib ta taustajõuna abiks Eesti juunioride ja U23 koondisel, keda võistluskarussell hooaja jooksul reeglina mitmel korral madalmaade regiooni lennutab. On lähedalt ära näinud nii Eesti juunioride meeskondliku esikoha Pariis-Roubaix'l kui ka Rait Ärmi medalivõidu U23 Euroopa meistrivõistlustel. Räägime Belgia rattasõidu kultuurist ning ühtlasi saame teada kui suured staarid rattamehed Flandrias ja Valloonias on. Head kuulamist!

Podcast „Jalgrattapalavik“ on jõudnud episoodini number 63. Seekordseks külaliseks on mees, kes alates 2008. aastast vedanud Aerobike'i sarja. Just võistluste korraldusel me Mihkel Reilega saates pikemalt peatume, aga mitte ainult. Mihkel on veel noor mees, vanust 37 ja teoreetiliselt võiks vabalt võidusõitja ametit pidada. Kõigest paar aastat vanem kui Rein Taaramäe ja Tanel Kangert, kes jätkuvalt kõrgtasemel pedaale tallavad. Kuid kõik on läinud teisiti. Kalevi Jalgrattakooli kasvandik hakkas hoopis 21-aastaselt võistluste korraldamisega katsetama ning on jäänud sellele truuks tänaseni. Filter Temposari ja Filter Maanteekarikasari on teada-tuntud kõigile jalgrattasportlastele ja -harrastajatele. Räägime sellest, et võistluste korralduses on käes keerulised ajad, koroonaviiruse tulekuga on osalusnumbrid langustrendis, ent korralduskulud üha kasvavad. See pole jätkusuutlik ja suure tõenäosusega ootab ees koduse rattakalendri õhenemine. Eelkõige puudutab see maanteevõistlusi ja maastikurattamaratone. Puudutame ka neid aegu kui Mihkel üritas võidusõitjana läbi lüüa. Käis lühikest aega kahes välisklubis ning sõitis hooaja Kalev Chocolate Teamis. Arvas sinisilmselt, et välismaal teda kui võidusõidutalenti hirmsal kombel oodatakse, aga tegelikult... Ja mõistagi tuleb Kalev Chocolate Teami valguses juttu Andri Lebedevi seiklustest, kes oli Eesti esimese profiklubi superstaar. Head kuulamist!

Podcast „Jalgrattapalavik“ rõõmustab rattaspordihuvilisi juunikuu esimese saatega. Külas on Romet Pajur, kes tänavu pakkunud juunioride tippklassi jõuproovidel fantastilisi tulemusi. Kes ta on ja kuidas Tallinna külje alt Sauelt pärit noormees omavanuste maailma eliiti kerkis? Kolme aastaga muinasjutuline edu. Täna on Romet enamikel võistlustel konkurentide poolt kardetud mees. Kuidas käis maailma parimasse juunioride tiimi jõudmine? Kes andis esimese info ja ütles, et esialgu tuleb suu lukus hoida? Mismoodi hoolitsetakse Bora-Hansgrohe juunioride tiimis vaimse valmisoleku ehk mindseti eest? Väga sihikindla suunitlusega töö. Äpardus Pariis-Roubaix finišis. Selliseid asju ei juhtu just ülemäära tihti. Konkurent tegi tuumarünnaku. Mida see veel peaks tähendama? Saame selgust. Ühtlasi räägime käesoleva aasta tiitlivõistlustest ning kaugematest eesmärkidest. Head kuulamist!

Tänasele päevale igati sobilikult, arvestades, et käib Itaalia velotuur on podcastil „Jalgrattapalavik“ külas üks seitsmest eestlasest, kes startinud Giro d'Italial. Kuulajatega jagab rattasõidu tarkusi aastatel 2010-2011 Cofidise profitiimi kuulunud Kalle Kriit. Jõgevamaal Äksis rattasõitjaks kasvanud Kalle on teist põlve võidusõitja. Otsa tegi lahti isa Kaido, kes kehastus hilisemalt rattatreeneriks, pidades seda ametit tänapäevani. Kalle areng oli esmapilgul kiire, aga mingis vanuses tekkis seisak. Eakaaslased arenesid hoogsamalt ning saabus raske hetk – seni võitma harjunud noormees jäi ühtäkki konkurentidele alla. Isa veenmine ja meelekindlus päästsid: „Küll kõik tuleb, sinul lihtsalt natukene hiljem.“ Ja isal oli tuline õigus! Juunioride vanuseklassis oli Kalle uuesti võidumees, isegi rahvusvahelisel tasandil. Edasi tulid amatööri aastat Prantsusmaal, kokku kuus hooaega. Mida kõike ei juhtunud! Kuidas Prantsusmaale minek üldse teoks sai, kuidas ta nägi hilisema maailmameistri kasvamist ning jõudemonstratsioonid võidusõitudel koos Rein Taaramäe ja Tanel Kangertiga. Tõeliselt huvitavad ja õpetlikud lood. Lõpuks profileer ning äärmiselt ebaõiglane, tippspordile kriipsu tõmmanud vigastus. Ülitotter juhus, aga nii see elu kord juba on. Ühe hetkega võib kõik muutuda. 2008. aasta esimene katsetus profileeris ning Eesti meistrivõistluste hõbe grupisõidus, 2010. aasta Giro d'Italia 13. etapil kõrges mängus ja kodune meistritiitel. Ning siis 2011. aasta saatuslik kevadpäev Vahemere äärses Nizzas... Shimano plokis puudutame sertifitseeritud töökodade temaatikat. Miks taskuks oma sõiduvahend just Shimano sertifitseeritud töökodadesse hooldusesse viia. Eelmise saate küsimusmängu auhinna, kaks tasuta pääset Gravel Grinder Estonia rattasõidule võitis Eero Sutt. Palju õnne! Ürituse korraldajad võtavad võitjaga ühendust.

Podcastil „Jalgrattapalavik“ on taaskord külas tegevsportlane, esimest hooaega Belgia profimeeskonnas Bingoal-Pauwels-Sauces WB sõitev Karl Patrick Lauk. Jututeema keerleb peamiselt uue meeskonna ning käesoleva hooaja tegemiste ümber. Saame teada, kui hästi või kui keeruliselt on asjad seni sujunud? Lauk on saanud kõvasti karastust, sõitnud oma esimesed „Monumendid“. Saarlane arvati meeskonda nii Ronde van Vlaandereniks (272 km) kui ka Pariis-Roubaix (257 km). Roubaix'l jõudis finišisse, sõites välja eestlaste viimase 14ne aasta parima koha. Kas Pariis-Roubaix lõpetamine oli tema enda jaoks midagi erilist, sai sellega miskit tõestatud? Räägime munakivil sõitmisest, käte lõhkumisest, tiimide taktikast, abipersonali valmisolekust, võidusõidule eelnevast treeningust jne. Puudutame ka Giro d'Italiat, mis sai stardi Ungari pealinnas Budapestis. Eestlastest on joonel Rein Taaramäe, kes sõidab oma 16ndat suurtuuri. Vaatame üle, kes esindavad Soomet ja Leedut, lätlasi sel korral Girol pole. Shimano plokis tuleb jutuks PRO seeria. Eelmise saate küsimusmängu auhinna, kaks tasuta pääset Gravel Grinder Estonia rattasõidule, võitis Liis Jääger. Palju õnne! Võitjaga võetakse ühendust.

Podcastil „Jalgrattapalavik“ on külas isa ja tütar, avatud olekuga Marek Sander ning Laura Lizette Sander. Veel juunioride klassi kuuluv Laura Lizette on valitsev täiskasvanute Eesti meister eraldistardiga sõidus, 2019. aastast on tal ette näidata medal Euroopa noorte olümpiafestivalilt. Omavanuste hulgas kõva tegija. Marek on rohkem teada-tuntud suusaringkondades, ent jalgrattasport on piltlikult öeldes teine armastus. Okei, võib-olla kolmas. Ise harrastajana aastaid rattamaratone ja -rallisid sõitnud. Puhtalt isa veenmise ja utsitamise toel sattus rattaspordiga sina peale ka Laura Lizette. Algus oli keeruline, võttis vahel pisaragi silma. Ometi, hakkas meeldima. Entusiastlik ja nõudlik isa kogu aeg saatjaks. Kindla plaani järgi, läbimõeldult tippspordi poole. Seni on kõva panustamine tulemust ja edu toonud. Mullu jõudis Laura Lizette tiitlivõistlustel kolm korda 20 parema hulka. Ootused olid suuremad, kuid suvine haigus jättis oma jälje. Tänavu juunioride rahvuste karikal, ühepäevasõidul Gent-Wevelgem 2. koht. Ajalooline poodium. Esimene eestlanna, kes juunioride vanuses sedavõrd kõrgele küündinud. Aga isa on otsekohene, see kõik ei maksa: „Tänavused juunioride tiitlivõistlused on õige eksami aeg. Kõik eelnev on olnud põhikool. Juunioride tiitlivõistlustel jagatakse lepinguid. Eksam noortetööle, mida sa oled teinud. See ei näita küll otseselt, kus sa täiskasvanuna võiksid maailmas olla, aga sellega luuakse alus tulevasteks aastateks. Julgen öelda, et jõuda naiste jalgrattaspordis maailma tippu ei ole maailma kõige raskem ülesanne.“ Mida Marek selle all mõtleb? Naiste jalgrattasport on tõusutrendis. Sinna panustatakse, sponsorid soovivad meeste tiimide kõrval näha ka kõrgel tasemel naiste tiime, auhinnarahasid jõudu mööda ühtlustatakse. Tundub olevat hea aeg pildile kerkida. Mis sellel hooajal Laura Lizettel veel ees seisab ja millised on tulevikuplaanid? Kas profitiimid juba koputavad uksele ja soovivad endaga siduda? Saates on ka Shimano plokk ning küsimusmäng. Eelmise saate küsimusmängu auhinna, kaks tasuta pääset Gravel Grinder Estonia rattasõidule, võitis Erik Aibast. Palju õnne! Võitjaga võetakse ühendust.

Podcastil „Jalgrattapalavik“ on külas Tõnu Ord ja Martin Puusepp. Mõlemad rattaspordiga väga tihedalt seotud ning omavahel lähedalt sugulased. Tõnu on onu ja Martin on õepoeg. 2011. aasta Eesti grupisõidu meistrivõistluste hõbe ja Saaremaa velotuuri teine mees Martin Puusepp on viimased kuus aastat kuulunud Saksamaa tippklubi BORA Hansgrohe taustajõudude hulka. Massöör, keda suvel ootab ees karjääri kolmas Tour de France. Praegugi tuli Martin koju pikalt võistlusturneelt, mille sisse mahtus muuhulgas „monument“ ehk üks hinnatumaid ühepäevasõite Ronde van Vlaanderen (Flandria velotuur). Tõnu Ord on rattaspordi usku alates 1980. aastast kui sammus esimest korda MSK-sse treeningutele. Sinist värvi „Start Šosse“ võlus esimesest silmapilgust. Ta tegi tõsiselt sporti kuni sõjaväeni, jõudis olla ametiühingute üleliidulises koondises. Aga spordiroodu ei pääsenud, ehkki võinuks. Tuli sõjaväest tagasi, oli mõnda aega noortetreener, aitas elu sisse puhuda CFC Spordiklubile ning on tänasel päeval üks edukamaid mehi seenioride trekisõidu Eesti meistrivõistlustel. Saates on tagasi ka Shimano rubriik, kus sel korral räägime Lazer kiivritest ning uuenduslikust KinetiCore tehnoloogiast. Küsimusmängus on võimalik võita 2 tasuta pääset suvisele Gravel Grinder rattaüritusele. Head kuulamist ja kaasa mängimist!

Podcastil „Jalgrattapalavik“ on külas mees, keda tuntakse eelkõige suusaspordiga seonduvalt, kuid tal on olnud väga huvitav „kõrvalepõige“ jalgrattasõidu radadele. Muljeid ja meenutusi jalgrattaspordist pajatab kahekordne Eesti meistrivõistluste pronks maastikusõidu olümpiakrossis Urmas Välbe. Esmalt on Välbel pajatada väga huvitav lugu jalgrattasõiduga sina peale saamisest. Kuidas ühena esimestest Eesti vabariigis oli tal kodus olemas väga arvestataval tasemel maastikujalgratas. Ta tõi selle kaasa 1991. aastal Kanadast. Ja kuidas ta sellega aastaid enda lõbuks tiirutamas käis, Otepää kandis, ikka mäest alla ja mäest ülesse. Ning siis ühtäkki oli võistlustel stardijoonel ja hakkas poodiumikohti välja sõitma. Kaasavaraks suur hunnik andekust ja talvine treenitus. Erilise tähelepanu all on 1997. aasta kui Välbe tuli maastikusõidus esmakordselt Eesti meistrivõistlustel medalile ning sai õiguse sõita maailmameistrivõistlustele. No see oli ikka kogemus. Kui keegi suudab neid juhtumisi ja emotsioone värvikalt edasi anda, siis on see Urmas Välbe. MM-il käidi koos Alges Maasikmetsaga ja uskuge või mitte, amatööride amatöör hakkas võistluste eelõhtul rajaga tutvudes maailma tippsõitjaid õpetama „Try again!“. Veel räägime stuudiokülalise mälestusväärsest võidust Casino proffide üle, meenutame lennukat minekut Pärnus Niidupargi võistlusel, saame osa Tartu rattamaratoni seiklustest ning saame aimu kui vägeva emotsiooni võib anda oma mehe võit suurtuuril. Paneb õlu ojadena voolama. Vestlust suunab Ivar Jurtšenko.

Podcasti „Jalgrattapalavik“ märtsikuu esimeseks külaliseks on Eesti maanteekoondise peatreener Jaan Kirsipuu, kes toimetab ühtlasi abistavas rollis koduse profitiimi Ampler-Tartu2024 juures. Teeme hooajale ettevaate. Räägime päris põhjalikult meie profijalgratturite tegemistest ja võimalikest arengutest, eelkõige käesoleva aasta kontekstis. Mõned on juba päris palju võidu sõitnud, aga näiteks Tanel Kangert pole veel ratast joonele lükanud. Rangluumurruga lõppenud kukkumisele jaanuaris järgnes kuu aega hiljem veel üks tagasilöök ja seetõttu tuleb startidega veel oodata. Eesti meedias kõlab juhtunu esmakordselt. Paljud meie profid on saanud aasta esimestel kuudel ka koroonaviirusega pihta. Samuti sõidab välisklubides päris mitmeid Eesti naisjalgrattureid. Peatume ka nende tegemistel ning räägime naiste maanteesõidu jõulisest pealetungist. Arutleme uute trendide üle. Tiimid on leidnud mooduse, kuidas eraldistartidel sõitjatele appi minna ning väärtuslikke sekundeid võita. Võimalik, et UCI ehk rahvusvaheline jalgratturite liit paneb õige pea sellisele tegevusele piirangud peale. Võtame personaalselt ette Tadej Pogacari, Egan Bernali, Alejandro Valverde, Richie Porte'i, Mark Cavendishi ja nii mõnegi teise mehe, kes hooaja esimeste kuudega ühel või teisel moel silma jäänud. Vestlust suunab Ivar Jurtšenko.

Podcastil „Jalgrattapalavik“ on külas mulluste maanteesõidu maailmameistrivõistluste juunioride grupisõidu pronks Madis Mihkels. Räägime eelmise hooaja sõitudest ja võitudest ning ees ootavast profileerist. Teadupärast on 18-aastane tartlane sõlminud lepingu nii koduse profitiimiga Ampler-Tartu 2024 kui ka Belgia World Touri meeskonnaga Intermarche-Wanty-Gobert Materiaux. Mis puudutab pealkirja, siis jutt on ülekilodest. Madis annab endale aru, et soov spordis läbi lüüa, tähendab üha kindlamaid piiranguid ja üha suuremat professionaalsust. Kõiges, mitte ainult ampsude lugemises. Vähe teada on fakt, et juba kaks aastat on ta treeninud itaallasest juhendaja plaanide järgi. „Mind viis itaallasega kokku Eesti juunioride koondise treener Alo Jakin. Rääkisin oma Eesti treeneri Caspar Austaga läbi ja tundus hea variant. Minu jaoks muutus peaaegu kõik. Ma ei olnud kunagi nii spetsiifilisi lõike ja asju teinud. Professionaalsust tuli palju juurde, ja läbi selle ka arenguhüpe.“ Kuulajad saavad teada kui kiirelt pärast MM-i medalivõitu hakkas tiimidelt kõnesid peale tulema? Milliste tiimidega ta juba varem suhtles, pärast võite Ungaris Rahvuste Karika velotuuril? Mitme aastast lepingut Intermarche pakkus ja kuidas kõik lõpuks sobilikult lukku sai. Ühtlasi ütleb Madis, et detsembri laager Intermarche'ga oli väga kainestav. „Tiimi laager tõi mind maa peale. Sain aru, et ma olen täiesti tavaline rattur, kes läheb World Touri ja peab seal ennast tõestama hakkama. Kellestki pea jagu üle ma pole.“ Jõuame juttudega ka sinnamaani, et mullu oli õhus veel teinegi tiitlivõistluste medal. Euroopa meistrivõistlustel, kus Madis Mihkels oli tegemas elu parimat eraldistarti, aga... Vestlust veab Ivar Jurtšenko.

Podcasti „Jalgrattapalavik“ veebruari jutud avab mees, kellel on väga kirju jalgrattaspordi taust. Ta on ise sõitnud, pea 40 korda tulnud Eesti meistriks ja osalenud trekisõidu tiitlivõistlustel, olnud Eesti jalgratturite liidu turundusjuht ning võõrustanud UCI presidenti, spondeerinud Kalev Chocolate Teami, pidanud rattapoodi ja mida kõike veel. Muljeid pajatab Hanno Kross. Igatepidi tõeline rattur. Katki kukkunud ka rangluu, 1996. aasta trekisõidu Eesti meistrivõistlustel. Siiani on vaidlused üleval, kui ei oleks kukkunud, siis... Elu kibedaim kaotus pärineb Elva rattarallilt. Kahekesi eest ära Jaan Kirsipuuga, finiš lähenes ja siis see juhtus... Jass kindlasti ei mäleta, aga Kross oli löödud mees. Selline võimalus läks vett vedama. Magusaim võit tuleb meelde trekilt, kus Kross suutis sprindis alistada maanteekoondislase Lauri Resiku. Eredatele momentidele, mis seotud ka näiteks Aavo Pikkuusi poolt korraldatud Tallinn-Tartu võidusõiduga jagub saates tähelepanu rohkesti. Viimased 13 aastat on Kross tihedamalt seotud golfi arendamisega Eestis, aga jalgrattasadulas näeb teda endiselt üsna tihti. Isegi niipalju, et mullu sügisel oli julgust ette võtta pikem seiklus kuulsatel tõusudel Alpides. Noorem põlvkond on kodus samuti avastanud jalgrattaspordi ning õige pea võib pereisal terendada deja vu tunne. Kui nii, siis nii. Vestlust veab Ivar Jurtšenko.

Podcasti „Jalgrattapalavik“ külalisteks käisid sel korral isa ja poeg, Eero ja Siim Kiskonen. Sobib igati titulleerida rattadünastiaks, sest Eero isa ja Siimu vanaisa Eino oli noorena samuti jalgrattur. Sai hakkama nii kõva tulemusega kui 1967. aasta NSV Liidu koolinoorte spartakiaadi võitja grupisõidus ehk liidu juunioride meister. Eero sai eelmisel suvel endalegi ootamatult Gran Fondo Euroopa meistriks, vanuseklassis 50-54. Ta räägib kogu loo ausalt ära. See oli isegi kergelt hingel. Eero ei olnud Itaalias peetud sõidul küll oma vanuseklassi kiireim, aga võistlusjuhendis oli konkreetne klausel, mille alusel sai tiitli just tema. Nooruspõlves Tallinna noormees ülemäära ambitsioonikas spordimees polnud, kus võimalik, seal sai ikka pulli tehtud. Peamine oli mõnus seltskond. Samas, ega kevadistes lõunalaagrites on saadud kamaluga ka vett ja vilet, teab väga hästi, milline on äraaetud hobuse enesetunne. Värskelt 25. sünnipäeva tähistanud Siim pole kaotanud lootust välja jõuda profileeri. Pedaalib kolmandat hooaega Prantsusmaa kõrgema kategooria amatöörklubis EC Saint-Etienne Loire. Oli mullu Prantsusmaa amatööride reitingu 15es mees, sama reitingu eesotsas troonis Karl Patrick Lauk, kes algaval hooajal kannab Belgia profitiimi Bingoal Pauwels Sauces särki. Palju räägime isa ja poja suhetest, eelkõige läbi jalgrattaspordi vaatenurga. Kes keda õpetab ja kes kellele ratast laenab? Mullu võistles Siim Eesti koondisega nii Tour of Estonial kui ka Balti Keti velotuuril. Kindel satsi mees, kes teeb reeglina oma ära. Vestlust veab Ivar Jurtšenko. Head kuulamist!