Podcasts about umbes

Karmo Kivi on mindset coach, kelle eesmärgiks on sinu unistused aidata ellu viia. Ta on leidnud kiirte eduni, mille valemisse kuuluvad sellised sõnad nagu selgus, fookus, tegevus, mis toovad ka soovitud tulemusi. Karmo mindset coachina aitab tuvastada inimest piiravad uskumused ning mõttemustrid ja aitab need asendada uute ning tulutoovatega. Ta treenib vaimset musklit ehk mõtlemist. Karmo Kasutab oma coachingus uskumuste ja mõttemustrite muutmiseks metoodikat, mille on välja töötanud üks maailma hinnatumaid eduõpetajaid ja tema enda kunagine mentor, Bob Proctor. Enne coachiks saamist omandas ta teadmise, et vaja on minna ülikooli, sest hea haridus tagab karjäärivõimalused ja ning elu on lill. Ta läks ülikooli, Eesti Mereakadeemiasse. Omandasin hariduse ja lõpetas kooli, tegi karjääri madrusest vanemtüürimeheks, aga rahulolematus temas aina kasvas! Alustas tööd merega seotud alal ehk laevaagendina. Aastal 2006 kinkis talle ülemus jõuludeks DVD pealkirjaga “Hea elu saladus” (inglise keeles “The Secret”). Aastal 2012. aastal tegi abikaasa ettepaneku – alustada oma ettevõttega. Karmo alustas otsemüügiettevõttega, mis saavutas edu suhteliselt kiiresti, pere sissetulekud kasvasid ning aastal 2013 otsustas ta palgatööst loobuda. Umbes 10 aastat hiljem avastas ta lauasahtlist seal tükk aega oma aega oodanud filmi “Hea elu saladus”. See kõnetas ja muutis Karmo elu. Karmo läks Bob Proctori online koolitusele, peale koolitust hakkas ettevõtte edukus kasvama, lisandusid uued valdkonnad: tema ellu tuli ka kinnisvara. Ta rakendas Bobi õpetusi, Karmos kasvas teadmine, et soovib temaga koostööd teha, see süvenes. Karmost sai Proctor Gallagher Instituudi sertifitseeritud konsultant. Olles enda peal tõestanud, et see informatsioon toimib, tahtis Karmo seda meetodit õpetada kõigile, kes tahavad muutusi, sama korrata. Nii saigi alguse tema coachingu ettevõtte Balanced Life OÜ ja ta alustas mindset coachina ehk mõttemustrite muutmise treenerina.

Rahustite ja unerohtude liigtarvitamine on väheräägitud, aga põletav rahvatervise probleem. Eelmisel aastal sai retsepti ligi 127 000 inimest. See on pea iga kümnes Eesti elanik. Umbes viiendik võtavad neid pidevalt või suures koguses. Oma loo räägib Kristo, kes libises pahaaimamatult rahustisõltuvusse, mida murda on kuratlikult keeruline. Kuidas probleemi lahendada? Kas suurema teadlikkusega? Rangemate piirangutega? Levila teeb keerulise teema selgemaks. Sõna saavad sõltlased, arstid, pühapäevatarvitajad ja poliitikategijad. 

Umbes 20 aastat tagasi imestati, kuidas Peep Vain kõnnib ise ja paneb teisedki kõndima tulistel sütel. Koolitajana on ta kehastunud rockstaariks, kelle järgi ekstaasis massid on valmis piire nihutama. Toona žongleeris ta mõistetega raha ja rikkus, vanuse lisandudes ilmusid nende kõrvale muutus ja müstika.

Tänase saate külalised on vennad Merilainud, Remo ja Kristo. Remo on mees, kelle lemmiktund kooli ajal oli vahetund. Remo elu on olnud kirju, mõne jaoks kole, kuid Remo enda jaoks õpetlik, proovilepanev ja silmiavav. Kui ta oli 6-aastane, jättis isa teda üksinda autosse üleliigset raha hoidma, et isa seda kõike kasiinos maha ei mängiks. Umbes 13-aastaselt puutus Remo esimest korda kokku narkootikumidega, kus kogemustepagasit rikastas esmane kokkupuude ecstasy ehk MDMA ja paljudele tuntud kanepiga. Erinevad kogemused alkoholi ja narkootikumidega on Remo viinud ka 4-nda korruse aknast alla hüppamiseni. Vanemaks saade oli Remo üheks suureks hobiks ja kireks pokkeri mängimine, millest tuli tal aga viimaks siiski loobuda. Enda ettevõtluse huvi on saanud ta enda isalt ja emalt, kes tegutsesid selles vallas 90-ndatel. Remo ise ütleb, et oma elus on ta läbi käinud +20 ettevõtet, kus on töötanud erinevatel positsioonidel, mis on andnud väga laialdase kogemuse ja arusaamise töötegemisest. Tema üks suur eesmärk ja soov on tõsta suhteturundus valdkonna mainet. Tänaseks on Remo leidnud endale selle, mida on ta viimased 12a otsinud ja soovinud ehk “sobituda”. Täna on ta endaga kohas, kus ta saab jääda iseendaks, tunneb, et teda toetatakae, mõistetakse, ja mitte keegi ei kritiseeri. Täna valib ta teadlikult kellele ja kus ja kui palju oma aega annan, ta püüab alati kõik ära kuulata ja anda enda kogmuste põhjal nõu, aga lõputult ei jaksa kelgunööre järel vedada, neid inimesi, kes vaatamata nõuannetele ja kaasa vedamisele vedu võtta ei taha. Täna töötab Remo enda venna ja sõpradega energias, mida ise loovad, jagavad 18-90 aastate vahel lugusid ja energiat, tõstavad teadlikkust nii lastel kui vanavanaematel. Remo usub, et teineteist tuleb austada olenemata sellest, kus sa oma elus hetkel oled, või kust inimene tuleb. Remole meeldib teha kõike läbi huumoriprisma. Inimesed, kes teda ei tunne, nendele tundub ta ülbe. Remo noorem vend Kristo on tuntud kui sportlane ja noor ettevõtja, kellele meeldivad väljakutsed ja enda mugavusstsoonist väljaspool tegutsemine. Tema jaoks on tähtsaim ümbritseda ennast inimestega, kes on temast targemad ja kogenenumad. Kristo on mõtteviisi ja suhtumisega, kus “ta ei karda kedagi, ega midagi”. Kristo suur eesmärk elus on olla enda aja “peremees” ja suurim eeskuju teistele nooretele aktivistidele ning entusiastidele. Seekordses saates räägime vendadega elust, katsumustest, narkootikumidest, pidutsemisest, ettevõtlusest, suhteturundusest, kohvikuärist, meheks olemisest, elulistest õppetundidest, rahast, mõtteviisist ja suhtumisest endasse ning enda ellu. Facebook: www.facebook.com/chriskalapodcast www.facebook.com/chriskkala Instagram: www.instagram.com/chriskkala/

Möödunud sajandi keskel töötasid USA-s "viis ungari teadlast – mu isa oli üks nendest –, keda kutsuti marslasteks. Räägitakse, et ühel õhtupoolikul istus väike seltskond Manhattani projektis osalenud teadlasi Los Alamoses ja jõi õlut. Üks neist küsis: "Millest see tuleb, et nii palju selle projektiga seotud geeniusi on pärit sellest väiksest riigist Ungarist, mida keegi ei suuda maakaardilt üles leida?" Mille peale keegi teine vastas: "Tegelikult ei ole nad üldse inimesed, vaid marslased, kes räägivad ungari keelt oma päritolu varjamiseks," vastas möödunud sajandi ühe väljapaistvaima matemaatiku tütar Marina Whitman vastuseks küsimusele, miks tema autobiograafia [1] pealkiri on "Marslase tütar" [2].Sarja 215. vestlusring oli pühendatud John von Neumannile. Jutt käis nagu ikka siia ja sinna, kuid jõudis lõpuks (83. minut) ikka paratamatult Manhattani projekti juurde tagasi. "See on mingis mõttes kõige huvitavam asi von Neumanni elukäigus," kõneles Tanel Tammet. "Ta oli sellega väga lähedalt seotud. See, et ta promos väga iseäraliku supervõimetega inimesena nii radikaalseid samme, peaks olema meile kõigile oluliseks õppetunniks."Umbes tund aega varem (19. minut) ütles Tanel: "Von Neumann oli üks kõige jõhkramaid tuumapommisõjardeid, keda ma tean." Pärast Teise maailmasõja lõppu survestas von Neumann Taneli sõnul USA poliitilis-militaarset establishmenti, et anda Nõukogude Liidule ennetav tuumalöök, "kuivõrd meil on hetkel rohkem rakette, siis tulistame nad kõik puruks". Jaak juhtis sealsamas tähelepanu asjaolule, et von Neumanni jõhkrad ettepanekud lähtusid tema teaduslikest teooriatest, "küllap olid esmatulistamise ettepaneku taga tema mänguteoreetilised kaalutlused jne.""Üks asi, mis mulle silma paistab, on see," jätkas Tanel (84. minut), "et kui von Neumanni oleks lastud otsustama, siis tema olekski enam-vähem kõik ära tapnud, keda vähegi sai. Need, kes seda tal teha ei lasknud, olid poliitikud." Arvestades seda, et Kremli alustes koobastes tegutsevate maniakkide peas liikusid tõenäoliselt samasugused mõtted, tuleb äärmiselt imeks panna, et meil siin trammipeatused alles on.Sellele tõsiasjale juhib mõjusal viisil tähelepanu Jordan Peterson klipis "Kaks võtit" [3]: "20 sajandi teisel poolel tulime paaril korral sõna otseses mõttes läbi nõelasilma. Meil oli lihtsalt roppu moodi õnne.""Nimetatud religioonid moodustavad „Philosophia perennise“ [4] vundamendi ning määravad Huxley [5] suhtumise teadusse, mis on tema poliitilise mõtte viies tähtis komponent. Teadus peab tema sõnul juhinduma „Philosophia perennises“ sõnastatud eetilistest tõekspidamistest. See peab suhtuma loodusesse lugupidavalt. Teadust pole vaja planeedi õhkulaskmiseks, vaid inimsoo toitmiseks. Reaal- ja ühiskonnateadlased peaksid looma tingimused, milles inimesed saaksid elada harmoonias oma keskkonna ja teiste liikidega," toetab Petersoni Aldous Huxley Zürichi keskuse [6] kuraator Robin Hull Tähenduse teejuhtide 36. numbrile antud intervjuus "Amfiibi haridus" [7], mis oli pühendatud Aldous Huxley poliitilistele vaadetele.Head uudistamist!H.———————————————[1] https://www.amazon.com/Martians-Daugh... Hosted on Acast. See acast.com/privacy for more information.

"Raamat, mille käsitlusobjektiks on õhtumaa vaimu evolutsioon, püstitab erakordseid nõudmisi nii lugejale kui ka autorile, kuna see nõuab meilt sageli radikaalselt teistsuguste vaatepunktide omaksvõtmist. Selline raamat vajab mõningast intellektuaalset paindlikkust – vastuvõtlikku metafüüsilist kujutlusvõimet, suutlikkust näha maailma läbi teiste ajastute meeste ja naiste silmade. Mingis mõttes nõuab see alustamist tühjalt lehelt, asjade vaatamist ilma juba olemasolevate arusaamade toeta – või koormata," kirjutab Richard Tarnas [1] "Õhtumaa vaimu passiooni" [2] sissejuhatuses.Richard Tarnase ja tema raamatu mõju mulle on raske ülehinnata. Esimest korda sattus see mulle pihku 2019. aasta kevadel. Sama aasta sügisel ja järgneva aasta kevadel andis see selgroo mu kahele "Oluliste raamatute" sarja kuuluvale kursusele EBS-is – "Vormiv vastasseis" [3] oli pühendatud Henri Bergsoni [4] "Loovale evolutsioonile" ja "Romantiline reaktsioon" [5] Johann Wolfgang Goethe [6] "Faustile".2021. aasta kevadel oli mul tänuväärne võimalus Tarnase endaga vestelda. Meie intervjuu "Kõik hingab koos" [7] ilmus Tähenduse teejuhtide 9. numbris ning see andis pealkirja ka meie sel suvel ilmunud kogumikule [8], mis võtab ühtede kaante vahele kokku lehe kahel esimesel hooajal ilmunud intervjuud. Sama aasta sügisel pidas Richard Tarnas külalisloengu EBS-i kursusel "Hinge kood" [9]. Umbes sel ajal salvestasime Siim Lille ja Mihkel Kunnusega "Õhtumaa vaimu passioonile" pühendatud vestlusringi "Monoliitse mõtlemise miinused" [10].Sel suvel ilmus "Õhtumaa vaimu passioon" Tanel Perni [11] suurepärases tõlkes ka eesti keeles. Septembri lõpus rääkisime Tarnase raamatust Kuku Raadios Marek Strandbergiga [12]. Kuivõrd tänases vestluses osaleb Mareki kõrval luterlik pastor Arne Hiob, siis on mul plaan keskenduda eelkõige reformatsiooni rollile õhtumaa vaimu evolutsioonis. "Reformatsiooni ainukordne paradoks seisneb selle olemuslikus ambivalentsuses, kuna see kujutas endast ühtaegu konservatiivset usulist reaktsiooni ja radikaalset libertaarset revolutsiooni," kirjutab Richard Tarnas.Peatse kohtumiseni!H.——————————————[1] https://www.youtube.com/playlist?list...[2] https://www.apollo.ee/ohtumaa-vaimu-p...[3] https://youtu.be/U1fxxC0H5TA?si=UFelW...[4] https://youtu.be/ZSxFv2fb9GQ?si=VzC64...[5] https://youtu.be/C-3hMuebUrw?si=1Lv8F...[6] https://www.youtube.com/live/f_x4TEba...[7] https://teejuhid.postimees.ee/7253438... Hosted on Acast. See acast.com/privacy for more information.

Riigikaitselises saates "Si Vis Pacem..." räägib migratsiooniprobleeme uurides  äsja Vahemeres asuvat Lampedusa saart külastanud Euroopa parlamendi liige Jaak Madison (EKRE) kontrollimatust massiimmigratsioonist üle Vahemere Euroopasse. Ka Eestis on palju põgenikke, aga seoses Ukraina sõjaga. Umbes veerand või juba taas üle veerandi Eesti rahvastikust on ühel või teisel viisil siia saabunud muulased. Nüüd tahab aga Euroopa Liit hakata Aafrika migrante solidaarsuskvootidega liikmesriikide vahel jaotama. Kaja Kallase valitsus on survele juba alistunud. Eestisse surutakse sedasi sisse tuhanded siinsele rahvale täiesti võõrad, kahtlase tsiviliseerituse taustaga "põgenikke", kelle Euroopasse tuleku motivatsioongi kutsub esile tõsiseid kahtlusi. Juba tahab Rootsi migrantide kuritegevuse ohjeldamieks tänavatele tuua sõjaväe... Euroopa vasaklased ei taha aga sugugi veel liidu välisipiire kinni panna. Silmakirjalikult jahutakse nt. Rootsi valitsuse suutmatusest kuritegevust ohjeldada, mitte sellest, et barbarid toovadki kaasa oma barbaarsed kombed!... Mitte sellest, et Euroopa rahvastiku koosseisu kuritegelikult muudetakse.Saatejuht on Erik Boltowski.

Minu seekordseks vestluskaaslaseks on teadlikkuse sihipärase praktika õpetaja Ingvar Villido. Ta on arendanud ja õpetanud teadlikkuse rakendamist üle 30. aasta ning tänaseks on tema loengutel ja kursustel osalenud kokku üle 30 000 inimese Eestist ja välismaalt. 2018. aasta märtsis ilmus Ingvarilt raamat “Emotsioonid. Inimkonna suurim sõltuvus.” 2018. aasta suvel sai Lilleorus valmis rahvusvaheline õppe- ja kompetentsikeskus, mis pakub teadlikkuse sihipärase rakendamise alast koolitust. 2022. aasta aprillis ilmus temalt inglise keelne raamat “Practical Consciousness: Freeing Yourself from Emotional Addiction to Live a More Joyful Life.” Umbes kuu aega tagasi ilmus sama raamat ka Eesti publikule pealkirjaga “Teadvuse praktiline kasutamine: kuidas vabaneda emotsioonide kammitsaist ja nautida elamise rõõmu.” Ingvariga räägimegi teadlikkuse olemusest ja tema rakendamisvõimalustest ja -mõjudest nii indiviidi tasandil kui ka organisatsioonides. “On olemas nii-öelda kolm universaalset kroonilist puudust. Esimene puudus on vajadus olla keegi. Teine krooniline vajadus on teada ja kontrollida. Ja viimane krooniline vajadus on vajadus olla õnnelik. Miks need on kolm puudust? Neid nimetatakse niimoodi lihtsalt sellepärast, et neil puudub lõpp, samas iga inimene tegelikult otsib neile vastust. Ja nüüd iga inimene, olles selle triaadi mõju all, otsib ainult ühte vastust – kuidas täita need kolm puudust? Kui nüüd tulla Kriya jooga juurde, siis Kriya joogas me teame, et vastus kolmele puudusele on tõeline mina. Niiet jämedalt, võib-olla isegi filosoofiliselt, võiks öelda, et kõikide meie elutegevuste peamine point – miks me siin oleme, miks me siin tegutseme – on eneseotsing. Ning tõeline mina on vastus küsimusele, kuidas olla õnnelik.” — Ingvar Villido Kuulake ikka …

Loodav riigilaevastik, mis koondab enda alla ligikaudu 300 veesõidukit, peaks tööd alustama juba järgmise aasta algul. Umbes 150 riigilaevastiku alustest tuleks siseministeeriumi haldusalast. Neist omakorda umbes pooled kuuluvad praegu politsei- ja piirivalveametile, mis jättis aga riigilaevastiku moodustamisettepaneku kooskõlastuseta. Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi asekantsler Kaupo Läänerand selgitab, kas see mõjutab ka laevastiku moodustamist. Veel teeme juttu sellest, mis juhtus tänavusel regatil Golden Globe soomlase Tapio Lehtineniga ja kuuleme Uku Randmaa kommentaari käimas olevale võistlusele. Saatejuht on Vallo Kelmsaar.

Tänase saate külaline Kai Kuusik-Greenbaum räägib oma pere vingest roadtripist Itaaliasse. Hakates reisi Itaaliasse planeerima, panid Kai ja tema abikaasa paika, et kogu teekond saab olema 8000-10 000 kilomeetrit. Umbes sinnakanti kilometraaž jäigi. Saates jutustab Kai Itaalia erilistest pärlitest, miks pealinn Rooma õlgu kehitama pani, Lõuna-Itaalia pöörasest ja üsnagi „loomingulisest“ liiklusest, kuidas laste (vanuses 10 ja 11) meelt pikal reisil lahutada ja palju muud. Vestlust juhib Liina Metsküla.

Podcasti „Jalgrattapalavik“ seekordseks külaliseks on kuuekordne Eesti meister BMX-is Ardo Oks. Rohkem koduseid tiitleid pole ette näidata kellelgi. Kui tartlane jõudnuks ala juurde „õigel ajal“, mitte alles 13-aastaselt, siis mine tea, kuhu tiivad kandnuks. Üldises plaanis magas Eesti jalgrattasport BMX-i pealetungi maha. Kui lätlased võitsid Maris Štrombergsi näol 2008. aastal Pekingis juba olümpiakulla, siis meil avati aasta hiljem (2009) alles esimene BMX-i rada. Tartus, Tähtveres. Mõned aastad hiljem sattus sinna pooljuhuslikult sõitma meie saate külaline ja armus... Ent vaatamata sellele, et andekust jagus, oli rong tippude vallutamiseks minema kihutanud. „Mis noorena õpitud, see vanemas eas enam kartust ei valmista,“ teab Ardo Oks omast käest. Ta tunnistab, et mingi hetk tulid piirid ette. Kõhklus, kas ikka on võimalik nii suurtel kiirustel kõike kontrollida, hakkas peas vasardama. Tänaseks on Eestis BMX-i harrastatud 14 aastat. Kuhu me selle ajaga oleme jõudnud? Kui kaugel me oleme suurvõistluste finaalidest ja medalikohtadest, just täiskasvanute konkurentsis? Noored medaleid võidavad, aga kas keegi võiks neist näiteks kuue aasta perspektiivis jõuda olümpiale? Kas kodustest tingimustest nii kõrgete eesmärkide saavutamiseks piisab või on möödapääsmatu leida väljund mõne välisklubi või teise riigi koondise juures? Oks, kes tänasel päeva tegeleb ka noorte treenimisega, oskab hetkeseisu hinnata ja aitab küsimustele vastuseid leida. Räägime sellest, et nii nagu maantee- või trekisõitjad, laovad ka BMX-i ratturid kevadeti põhja maanteetreeningutega. Umbes ühe minuti pikkust pingutust tuleb võistlusel teha 6-7 korda ja see nõuab kiiruslikku vastupidavust. Sõidutehnika on A ja O. Kuidas stardiseinalt nobedalt minema liikuda, rajal väntamata hoogu koguda ja hüpetel õige nuki peale maanduda – mida kõike tuleb selleks osata? Kuidas tehnikat omandatakse ning kas meil on vajalik know-how tänasel päeval kohapeal olemas? Siinkohal tulevad mängu lätlased, kes on maailmas ja Euroopas jätkuvalt kõvad tegijad. Eesti rattureid on palju aidanud Läti treenerid Klavs Lisovskis ja Artis Žentinš, kelle panust on võimatu üle hinnata. BMX-i on harrastanud meie nimekate motokrossisõitjate Tanel ja Aigar Leoki pojad. See on olnud teadlik valik, ettevalmistus motokrossiga tegelemiseks. Arutleme, kas BMX sarnanebki mõnes mõttes rohkem motokrossi kui klassikalise jalgrattaspordiga? Head kuulamist!

Kuuekümnendate aastate lõpus avaldas USA ökoloog Garret Hardin ajakirjas Science ülerahvastusprobleemi käsitleva artikli "Ühispõllu tragöödia". Hardin väitis, et miljonite üksikindiviidide iseseisvad soojätkamisotsused põhjustavad inimeste arvu kiirest kasvust tingitud loodusvarade nappuse. Oma arutluskäigu toetuseks tõi Hardin näite keskaegsest Euroopast, kus külakogukonnale kuulunud maa liigse karjatamise käigus sageli viljatuks muutus. Asi oli selles, et igal üksikul taluperel oli selge huvi oma lehm ühispõllule saata, sest sellest saadav tulu kuulus otse talle, samal ajal kui ülekarjatamisest tingitud kulu langes kogu külale. Sealt alates tähistabki ühispõllu tragöödia majanduskirjanduses tihti korduvat olukorda, kus eraomandiõiguste puudumise tõttu tekib indiviididel ajend mingit ühisvara üle kasutada, sest kellelgi neist ei ole kõnaluse hüvisega mingit pikemaajalist plaani. Umbes nii artulesin ma oma "Kassi nurinates" ilmunud laastukeses "Ühispõllu tragöödia". Garret Hardin tuli jutuks ka 7. juunil Tartus salvestatud vestlusringis Kaido Kama ja Kristjan Zobeliga. Kokku tõi meid eelmisel aastal ilmunud Kristjani raamat "Ökoloogia võhikutele". Hardin tuleb jutuks selle raamatu 25. peatükis "Üks tragöödia teise otsa". "Lisaks ühisvaratragöödiale on ta tuntud ka nn Hardini Esimese Inimökoloogia Seaduse järgi," kirjutab Kristjan Zobel. "Me ei saa kunagi teha korraga ainult ühte asja. Igal vahelesegamisel looduse toimimisse on arvukalt tagajärgi, millest paljud on ennustamatud." Mul on tunne, et Hardini eelmainitud artiklist lugesin ma esimest korda "20. sajandi kõige huvitavamast panpsühhistlikust filosoofist" Alfred North Whiteheadist, kelle 1925. aastal ilmunud raamatust "Teadus ja moodne maailm" kirjutasin ma neli aastat tagasi väikese nupukese Eesti Ekspressi suverubriiki "Filosoof päevitab". Hardin ei kirjuta Whiteheadist aga seoses panpsühhismiga, vaid tragöödiaga. "Kaasahaarava tragöödia põhiolemus ei peitu kurbuses, vaid sündmuste käigu pühalikus halastamatuses. Saatuse paratamatust valgustavad inimelu juhtumid on aga tõepoolest kurjad, sest pääsemise võimatus tehakse meile näidendis selgeks just läbi selliste juhtumite," kirjutab Whitehead "Teaduses ja moodsas maailmas", millele Hardin oma artiklis tähelepanu juhib. Head uudistamist! H.

Kuuekümnendate aastate lõpus avaldas USA ökoloog Garret Hardin [1] ajakirjas Science ülerahvastusprobleemi käsitleva artikli "Ühispõllu tragöödia". Hardin väitis, et miljonite üksikindiviidide iseseisvad soojätkamisotsused põhjustavad inimeste arvu kiirest kasvust tingitud loodusvarade nappuse. Oma arutluskäigu toetuseks tõi Hardin näite keskaegsest Euroopast, kus külakogukonnale kuulunud maa liigse karjatamise käigus sageli viljatuks muutus. Asi oli selles, et igal üksikul taluperel oli selge huvi oma lehm ühispõllule saata, sest sellest saadav tulu kuulus otse talle, samal ajal kui ülekarjatamisest tingitud kulu langes kogu külale. Sealt alates tähistabki ühispõllu tragöödia majanduskirjanduses tihti korduvat olukorda, kus eraomandiõiguste puudumise tõttu tekib indiviididel ajend mingit ühisvara üle kasutada, sest kellelgi neist ei ole kõnaluse hüvisega mingit pikemaajalist plaani.Umbes nii artulesin ma oma "Kassi nurinates" [2] ilmunud laastukeses "Ühispõllu tragöödia". Garret Hardin tuli jutuks ka 7. juunil Tartus salvestatud vestlusringis Kaido Kama ja Kristjan Zobeliga. Kokku tõi meid eelmisel aastal ilmunud Kristjani raamat "Ökoloogia võhikutele" [3]. Hardin tuleb jutuks selle raamatu 25. peatükis "Üks tragöödia teise otsa". "Lisaks ühisvaratragöödiale on ta tuntud ka nn Hardini Esimese Inimökoloogia Seaduse järgi," kirjutab Kristjan Zobel. "Me ei saa kunagi teha korraga ainult ühte asja. Igal vahelesegamisel looduse toimimisse on arvukalt tagajärgi, millest paljud on ennustamatud."Mul on tunne, et Hardini eelmainitud artiklist lugesin ma esimest korda "20. sajandi kõige huvitavamast panpsühhistlikust filosoofist" Alfred North Whiteheadist [4], kelle 1925. aastal ilmunud raamatust "Teadus ja moodne maailm" [5] kirjutasin ma neli aastat tagasi väikese nupukese [6] Eesti Ekspressi suverubriiki "Filosoof päevitab".Hardin ei kirjuta Whiteheadist aga seoses panpsühhismiga, vaid tragöödiaga. "Kaasahaarava tragöödia põhiolemus ei peitu kurbuses, vaid sündmuste käigu pühalikus halastamatuses. Saatuse paratamatust valgustavad inimelu juhtumid on aga tõepoolest kurjad, sest pääsemise võimatus tehakse meile näidendis selgeks just läbi selliste juhtumite," kirjutab Whitehead "Teaduses ja moodsas maailmas", millele Hardin oma artiklis tähelepanu juhib.Head uudistamist!H. —————————————[1] https://en.wikipedia.org/wiki/Garrett...[2] https://www.apollo.ee/kassi-nurinad.html[3] https://www.postimehekirjastus.ee/raa...[4] https://youtu.be/b4fA-pqcuc0?t=1 See acast.com/privacy for privacy and opt-out information.

Disko ja tuumasõda. Umbes sellises meeleolus vaatavad Rein Lang ja Väino Koorberg hooaja viimases saates tagasi tehtud tööle. Sama töiselt ja kordusrikkalt kui rahvusringhääling ERR suveperioodil, vaatame sedakorda ette ka algavale puhkusele. Arutleme, kas trahvist pääsenud ajakirjanikud edaspidi julgevad toimetuse koosolekul suud lahti teha, juurdleme selle üle, kas Eestis on kartellikokkulepped üldse võimalikud, ning kuniks tohib, kuulame sõjalaule nii vene kui ka ukraina keeles.

Raimo ja Ain õpivad Estonian Business Schooli EMBA programmis. Umbes kuu aega tagasi kutsusid nad mu oma podcasti, mille nad pidid tegema oma õpingute raames. See oli huvitav jutuajamine ja täna kutsusin mina nad oma saatesse, et rääkida äriharidusest ja olukorrast õues.Jutt keerles, nagu ikka, siia-sinna ja peatus muuhulgas globaaltrendidel, talongimajandusel, rahal ja tutvustel ning sellel, kuidas praegusel informerel hulpides ellu jääda. Mulle jäi sellest saatest iseäranis meelde üks lausejupp – "Organisatsioonikultuur sööb strateegiaid hommikusöögiks."Head uudistamist!H. See acast.com/privacy for privacy and opt-out information.

#156 Raimo ja Ain õpivad Estonian Business Schooli EMBA programmis. Umbes kuu aega tagasi kutsusid nad mu oma podcasti, mille nad pidid tegema oma õpingute raames. See oli huvitav jutuajamine ja täna kutsusin mina nad oma saatesse, et rääkida äriharidusest ja olukorrast õues. Jutt keerles, nagu ikka, siia-sinna ja peatus muuhulgas globaaltrendidel, talongimajandusel, rahal ja tutvustel ning sellel, kuidas praegusel informerel hulpides ellu jääda. Mulle jäi sellest saatest iseäranis meelde üks lausejupp – "Organisatsioonikultuur sööb strateegiaid hommikusöögiks. Head kuulamist! Hardo Pajula.

Mõni kuu tagasi murdsin üsna rumalalt-õnnetult käe – proovisin võimlemispallil püsti seistes tasakaalu hoida ja prantsatasin sealt nagu viis kopikat maha. Otse küünarnukile – ai! EMO-s sain diagnoosiks küünarluumurru ning vihjati, et tegelikult läks isegi hästi. Halvemal juhul oleksin vajanud operatsiooni. Käsi pandi õlavarrest randmeni kipsi, patsutati seljale ja öeldi, et paari nädala pärast võta kips maha ja kaheksa nädalat ära raskusi tõsta. Paari nädala pärast aga selgus röntgenpildilt, et luu pole veel kokku kasvanud. Ja ka nelja nädala pärast polnud luu veel kokku kasvanud! Raske juhtum! Liikuva jäseme taastumisel – põlve, küünarnuki, õla jne – on kõige suuremaks ohuks selle jäigastumine. Nii ütles mulle Google. Pärast ei lähe käsi enam lihtsalt sirgeks ega paindu täielikult kokku. Ka perearst soovitas kätt vaikselt liigutama hakata, ehkki kandsin edasi ortoosi, mis nägi välja kui robotkäsi. Et paranemisprotsessi kiirendada, broneerisin aja taastusraviarstile. Umbes kuueminutiline kohtumine läks aga oodatust rabedamalt – arst soovitas mul kätt vähemalt kuu aega veel ortoosis paigal hoida. Kui üldiselt soovitatakse liikuva koha murdu fikseerituna hoida 2–3 nädalat, siis antud taastusravispetsialist käskis kätt liikumatuna hoida 8 nädalat. Pärides liikuvuse ja jäigastumisohu kohta, karjus vanem härra mulle tatti pritsides näkku ja ähvardas invaliidistumisega, kui ma tema juhiseid ei järgi. Noh, pisut ebaviisakas suhtlusviis, aga see-selleks, mõtlesin. Vanakooli mees. Ikkagi oma ala spetsialist – konkreetselt vigastustest taastumisele pühendunud arst. Muidugi kuulad, kui nii karmide tagajärgedega ähvardatakse. Aga tegelikult ... tegelikult oleks liikumisega pidanud alustama oluliselt varem. Õnneks jõudsin lõpuks füsioterapeudi juurde, kellega tuli üsna jäigaks muutunud käsi sõna otseses mõttes lahti murda. Tänaseks on käsi täielikult taastunud ja seda paljuski tänu Jörgen Puisile, kes käis saates "Eesti eso" füsioteraapiast lähemalt rääkimas.

Eesti kuulutati osaks põhjapoolseimast viinamarjakasvatusvööndist. Kõlab uhkelt, ent mida see tähendab tarbijate ja mida tootjate jaoks? Lähemalt räägivad kaks teadjat veinimeistrit, Tiina Kuuler Valgejõe Veinivilla ja Peke Eloranta Muhu Veinitalust. “Kuidas teenida väike varandus veiniga? Tuleb investeerida suur varandus.” Umbes nii kõlab üks versioone tuntud naljast. Ent “Vala välja” külalised on küll muidu igati rõõmsa olemisega, ent kui asi läheb veiniteoks, on asi naljast kaugel. Viinamarjaveinidega on nii Tiina Kuuler kui Peke Eloranta juba mõnd aega katsetanud, nüüdsest on aga asi nii nende kui teiste kodumaiste veinimeistrite jaoks ametlik. Eelmisel aastal toimus Euroopa Liidu põllumajanduspoliitika laienemine ning selle käigus kirjutas ka maaeluministeerium avalduse, et Eesti viinamarjakasvatuspiirkonnaks arvataks. Nii läks. Eesti ühes oma 11 hektari veiniviinamarjadega kuulub nüüd põhjapoolseimasse viinamarjakasvatusvööndisse ja peab hakkama järgima sellega kaasnevaid regulatsioone. Need puudutavad nii tehnoloogiaid kui ka marju, mida kasvatada võib. Regent, Rondo, Solaris – need on vaid mõned marjasordid, mis tasub meelde jätta ka neil, kes seni kodumaiste viinamarjaveinidega kokku pole puutunud. Üldjoontes kuuluvad lubatud marjade hulka Vitis Vinifera hübriidid. Mida see täpsemalt tähendab, räägivad Peke ja Tiina saates lähemalt. Peamine küsimus on Eesti puhul aga ikka ja alati kliimas. Paljud tuntud viinamarjasordid ei jää siin kas ellu või ei küpse välja. Nii tuleb valida hoolsalt, mida ja kus kasvatada. Kui suur on lootus, et hakkame nägema kodumaiseid superveine? Arutame asja ja mõistagi katsetame arutlemise kõrvale ka kodumaiseid viinamarjaveine. Saadet juhtisid Keiu Virro, Martin Hanson ja Liisa Tagel. Küsimuste ja ettepanekutega kirjutage meile aadressile vala@delfi.ee. Jälgige meie tegevusi ka Facebookis ja Instagramis.

Umbes täpselt aasta tagasi käis Restardis külas idufirma Parcelsea, mis sel hetkel oli alles oma tegutsemist alustamas. Täna on nad taas eetris ning räägime, kuidas esimene aasta läinud on: millised toonastest suurtest plaanidest on teoks saanud ja millised mitte ning kas käärid unistuste ja tegeliku elu vahel on suured või mitte nii suured. Saatejuhid on Henrik Roonemaa ja Taavi Kotka.

Umbes täpselt aasta tagasi käis Restardis külas idufirma Parcelsea, mis sel hetkel oli alles oma tegutsemist alustamas. Täna on nad taas eetris ning räägime, kuidas esimene aasta läinud on: millised toonastest suurtest plaanidest on teoks saanud ja millised mitte ning kas käärid unistuste ja tegeliku elu vahel on suured või mitte nii suured. Saatejuhid on Henrik Roonemaa ja Taavi Kotka.

Aastaid erinevates raskustes sipelnud ning tänavu esimest korda pärast 1995. aastat eurosarja kõrvalt vaatav Londoni Arsenal on leidnud jalgpallilise kreedo, mille toel tõusnud praegu Premier League'is esinelikusse. Võtame kokku FC Flora eurohooaja ja tõdeme, et hea asetus tähendab, et FC Flora šansid 2022. aastal Konverentsiliigas alagrupiturniirile jõuda pole kehvemad FCI Levadia omadest, aga need šansid on mõlemal klubil pigem väikesed. Panustamisrubriigis luubi all paf.com'i koefitsiendid. Vutikohtu saatejuhid on Ott Järvela (Soccernet.ee) ja Andres Vaher.

Aastaid erinevates raskustes sipelnud ning tänavu esimest korda pärast 1995. aastat eurosarja kõrvalt vaatav Londoni Arsenal on leidnud jalgpallilise kreedo, mille toel tõusnud praegu Premier League'is esinelikusse. Võtame kokku FC Flora eurohooaja ja tõdeme, et hea asetus tähendab, et FC Flora šansid 2022. aastal Konverentsiliigas alagrupiturniirile jõuda pole kehvemad FCI Levadia omadest, aga need šansid on mõlemal klubil pigem väikesed. Panustamisrubriigis luubi all paf.com'i koefitsiendid. Vutikohtu saatejuhid on Ott Järvela (Soccernet.ee) ja Andres Vaher.

Jälle üks teistmoodi episood on teie ees. Umbes pool aastat tagasi, ühel ilusal kevadisel laupäeval, kutsusid mind Merili Ginter ja Kätlyn Jürisaar osalema Facebook-live'is 24tunnisel heategevusaktsioonil “Kas ikka panustad?!”. See oli ettevõtmine, kus paljud rohkem või vähem tuntud Eesti inimesed jagasid oma isiklikke lugusid, filosoofilisi mõttekäike, aga ka väga praktilisi soovitusi juhtimis- ja elukvaliteedi parandamiseks. Selle materjali põhjal on tänaseks Merili ja Kätlyn koostanud just värskelt trükist ilmunud raamatu 'Sädeinimeste lood'. Nende kaante vahele on kokku kogutud 84 vestlust kolmest erinevast 24-tunnisest heategevuslikust aktsioonist, sealhulgas ka vestlus minuga. Aitäh teile, Merili ja Kätlyn, et nii ägedat asja teete! Mina võtsin meie omavahelise vestluse linti ning nüüd on see ka teile siin oma eheduses järelkuulatav. Olgem kõik sädeinimesed nii teiste, kuid mis peamine – iseenda jaoks! “Olen oma juhtimisalases podcastis püüdnud leida vastust küsimusele: mida tähendab olla edukas juht? Alustasingi ju seda podcast'i mõttega, et äkki mul õnnestub ühel hetkel koos oma külalistega sellele küsimusele vastus leida. Olen tänaseks üle viie aasta iganädalaselt selle küsimuse üle arutlenud ja võin ausalt vastata – sellele küsimusele ei ole ühest vastust. Mida võib aga välja tuua ja mida ma olen ka püüdnud nendest intervjuudest ja vestlustest välja filtreerida, on mingisugused baasprintsiibid, aluspõhimõtted, millele toetudes saab juhtimine hoogu juurde, muutub paremaks ja edukamaks.Kui ma vaatan juhte, kes on päriselt elus edukad, siis neid on igasugust karva, nad võivad olla introverdid, ekstraverdid, visiooniinimesed, näpud-mullas-inimesed, insenerid, ise toimetada soovijad jne. On väga raske öelda, et vot seda tüüpi juht või juhtimisstiil või käekiri on ainuõige. Sellist ühte mudelit, ma arvan, ei eksisteeri. Aga üks ülioluline alusprintsiip on see, kas juht on tegelikult aru saanud, mis on tema loomuomane tugevus, tema juhi-DNA, kuidas ta saab seda tugevust maksimaalselt ära kasutada ja oma nõrkusi meeskonnaliikmetega tasakaalustada või kompenseerida. Arvan, et kõik edukad juhid on mingil sügavamal tasandil aru saanud, mis on just nende isikupärane tugevus, mis viib neid edule, samuti sellest, mis on nende vajakajäämised ja arengukohad ning kuidas meeskonna ja organisatsiooniga neid tasakaalustada või kompenseerida. Kõige alus on iseenda tundmine ja oma loomuomastele tugevustele toetumine.” – Veiko Valkiainen Kuulake ikka ... PS. Raamatuga 'Sädeinimeste lood' saad täpsemalt tutvuda siin

Rahvusringhäälingu Moskva korrespondent Anton Aleksejev naasis otse Mordorist. Vähe välisajakirjanikke pääseb praegu Aljaksandr Lukašenka kuningriiki. Kui sa pole just Iraagist. Aleksejevi kirjeldusel on Valgevene pealinn praegu otsekui üks konserv. Raske isegi ette kujutada, et aasta tagasi oli tänavad täitunud sadade tuhandete inimeste ja nende vastu kogu oma arsenali kasutavate OMON-i võitlejatega. Küll aga jäid tema hiljutisest reportaažist „Aktuaalsele kaamerale“ silma üksnes araabia keelt rääkivad inimesed, kes kõnelesid oma tagakiusamisest Iraagis. Umbes samasuguseid inimesi on jõudnud hiljuti tuhandete kaupa ka Valgevene piiridele oma läänenaabritega. Läbiränne Valgevenest algas pärast seda, kui Euroopa Liit kehtestas Ryanairi lennuki kaaperdamise ja seal viibinud ajakirjaniku Raman Prataševitši vahistamise eest Minskile sanktsioonid. „See on natuke imelik turism. Tuled ja hotellist väljas ei käi,“ kirjeldas Aleksejev oma kokkupuuteid. „Hotell Planeta näiteks, kus me koos kunagi olime, on selliseid „turiste“ täis. Neid on tõesti Minskis palju.“ Aleksejev kirjeldas, et tema nägi, kuidas „turiste“ koordineeris araabia päritolu koordinaator, kes erinevalt oma klientidest rääkis paljusid võõrkeeli. Üldse on tal mulje, et Valgevene võimud mitte niivõrd ei organiseeri põgenike tulekut Euroopasse, kui on avanud selleks kanali, kus omakorda tegutsevad juba professionaalsed inimsmugeldajad. „Smugeldajad ei ole Valgevene võimuorganid, tšinovnikud. Nad on samad araablased, see on tõesti rahvusvaheline maffia,“ kirjeldas ta. „Nad tulevad, ostavad lennujaamas viisa. Ametlik hind on tuhat dollarit, mille sees on hotell, ööbimine hotellis ja Valgevene viisa. Kui on hotellis broneering, saab viisa lennujaamast.“ Saates veel Millised atmosfääris elavad praegu need, kes Lukašenka vastu sõna võtsid? Miks kirjutavad opositsionäärid armuandmispalveid ja kas see ka aitab? Mis sõnumi saatis välja ühisõppus Venemaaga Zapad 2021? Kui palju on Venemaa õppinud duumavalimiste näitel Valgevenelt valimistulemuste manipuleerimisel? Kuula Krister Parise „erisaadet“ Anton Aleksejeviga siit!

Hiljutine migrandikriis Valgevene piiridel oma naabritega on ilmselt osa ühisõppuste Zapad 2021 stsenaariumist ehk õppuste sildi all on juba katsutud ka naaberriikide vastupidavust, leiab politoloog Karmo Tüür. See kõik võib olla aga alles algus. Umbes 200 000 meest harjutamas seni ilmselt suurimatel Vene-Valgevene ühisõppustel. Valgevene president Aljaksandr Lukašenka sõidab aasta jooksul juba kuuendat korda Moskvasse. Vene võimude jõupingutused riigiduuma „valimiste“ eel ei jäta enam fantaasiale voli. Tahate enamat? See kõik on osa stsenaariumist, mille keskse teema võtab kokku sõnapaar: „Probleem 2024“. Selle nimel, et kuidas tagada võimu järjepidevus pärast Vladimir Putini järjekordse ametiaja kukumist (aga mitte ameti mahapanemist), töötab praegu kogu Venemaa riigiaparaat. Tüüri kirjeldusel algasid ettevalmistused selleks juba eelmisel aastal, mil viidi põhiseadusesse Putini ametiaegu „nullinud“ parandused. Ka praegusi duumavalimisi tuleb vaadata kui jõuvahekordade korrastamist samas kontekstis. Tüür on üsna kindel, et enne 2024. aastat on oodata Kremli poolt jõulisi samme. „Vladimir Putin kui poliitiline nähtus hoolib siiski väga oma populaarsusest,“ kirjeldab ta. „Putini populaarsuse tipphetked on olnud sõdade ajal: Tšetšeenia, Gruusia, Ukraina. Sõjaline pingestamine poliitiliselt olulistel hetkedel on Venemaa poolt vaadates täiesti loogiline samm.“ Tüüri kirjeldusel on temaga suhelnud sõjalised eksperdid suhteliselt veendunud, et praegused õppused Zapad mööduvad rahumeelselt. „Sel aastal ei lähe asi kineetiliseks, kuid aasta 2024 probleem vajab lahendamist. Selle lahendamise eel on pigem tõenäoline kui vähetõenäoline, et kasutatakse ka mingit kineetilist momenti.“ Saates veel Kuidas põimuvad Zapad 2021 õppused ning Lukašenka järjekordne visiit Moskvasse? Miks on nüüd Lukašenka see, kes rääkis rohkem integratsioonist, kui ta veel aasta tagasi kiunus surve üle? Kas venelased saavadki viimaks oma unistuse ning sõjaväebaasi Valgevenesse? Miks rakendab Kreml duumavalimistel nii jaburaid võtteid nagu opositsioonikandidaatide teisikutega väljatulek, kui tal on olemas ometi kõik hoovad, et saada oma tahtmist? Kuulake Krister Parise „Erisaadet“ Karmo Tüüriga siit!

Välisministeerium võis küll uhkeldada, kui palju meie vabaühendustega koostööd teinud afgaane õnnestus Talibani võimu eest ära päästa, kuid see on üksnes ilusam pool tegelikkusest. Üle maailma IT-lahendusi pakkuv ning noori talente avastava ettevõtte Garage48 juht Mari Hanikat meenutab, kuidas 2019. aasta sügisel oli kõik väga lootusrikas. Kabulis korraldati kohalikele tütarlastele hackathone, nad programmeerisid äppe, mis aitaksid elu paremaks luua… Ning praegu ei teagi, mis saab. „Umbes 20 inimest, keda ma isiklikult tean, on suutnud augusti lõpus Washingtoni jõuda, kuid paljud jäid sinna,“ kirjeldab ta. „Nad paluvad Eestilt abi. Kuid praegu on olukord taoline, et Eesti aasta kvoot on täis. Mitte ainult Eesti, vaid ka teised Euroopa riigid peaksid suutma kohandada oma immigratsioonipoliitikat.“ Sisuliselt on Hanikati sõnul tegemist ühtede Afganistani kõige säravamate noorte ajudega, kelle saatuseks on nüüd lihtsalt oodata, milliseks kujuneb Talibani režiim ka tegudes. Küll aga näeb ta, kui suur tung on täiesti muutunud oludes minema pääseda. Saates kuuletegi Millal hakkasid kohalikud tegelikult tunnetama, et senise elu lõpp on lähedal? Kui palju kannavad kaasaegsed noored n-ö klassikalise islami väärtusi, mida läänes paljud kardavad? Kui IT pole just midagi, mida esmase hooga Afganistaniga seostaks, siis milline on nende võimekus tegelikult? Kas tegelikult peaks ka Talibani ajal jätkama arenguabi andmist? Kuulake Krister Parise saadet Mari Hanikatiga siit!

Kõik lapsi väga riivavad lood on lükatud kõrvale. Ent küllaga on seda, mis on Mailis Repsist ja maksumaksjate rahast veel kirjutamata jäänud. Ajakirjanik Risto Berendson toob Delfi Erisaates välja veel ühe seniteadmata peo.

Mis toimuks Eestis, kui enne MM-tiitli osas otsustavat etappi võtaks kohalik politsei Ott Tänakult load ära ja ütleks, et ta ei tohi startida? Ning see etapp toimuks Suurbritannias ja Tänaku tiitlirivaal oleks kohalik mees Elfyn Evans? Umbes sellises seisus leidis end eile Poola. Aasta viimane Spordireporter arutleb ka koroonaviiruse tõttu sporditegevusele kehtestatud piirangute ja aasta sportlase valimiste üle. Saatejuhid on Joosep Susi ja Ott Järvela (Soccernet.ee).

Musu on külas üle pika aja. Räägime varvastest ja muidu jalgadest. Tutvustame oma idioodi-keelt, õpime ennast tundma läbi youtube'i reklaamide ja kindlasti puudutame ka “mis me siis ikkagi eile jõime?” teemat. Umbes kaks korda mainin ka meie Raadio 2 saadet Kanakott (reedeti kl 15:00) ja loeme ka soovisolvanguid.

See episood on joomismäng sõnaga "ühesõnaga". Ja palun, kas keegi koostaks mulle toitumiskava, mis lubaks ka kaks korda nädalas tilka panna. Sest palju on juttu kcalidest, kaalust ja muidu elu raskusest. Ei jää puutumata ka igast teised teemad näiteks nagu 30ndates mehed ja liiga noored naised. Umbes üksteist korda mainin ka meie Raadio 2 saadet Kanakott (reedeti kl 15:00).

Kuues imeline külaline on Kadri Raig, kes kirjeldab end järgnevalt: Umbes seitse aastat tagasi sattusin esimest korda Ashtanga jooga tundi ning sellest on tänaseks saanud minu kõige parem “sõltuvus”. Nüüdseks olen läbinud Indias Yoga Alliance 200 tunni koolituse, olen ka YogaFunc II leveli treener ning osalenud kümnetes lühemates workshopides nii Eestis kui väljaspool. Trennist vabal ajal teen turundust ning ei oskagi praeguseks enam öelda, kumb see „päris“ töö on. Lisaks teen suurtes kogustes süüa ning kirjutan sellest aadressil http://kahvliga.ee/. Minu joogatundides ei pea kartma, et me ainult hingame/lebame. Jah, me hingame küll, aga lisaks on tegemist väga füüsiliste trennidega, kust ka suurimad jõusaalihundid higisena lahkuvad. Minu jaoks on füüsilised ning end proovile panevad tunnid need, kus pea puhtaks saab ning minu enda jaoks on kõige parem meditatsioon õpetamine, mille ajal ma tõesti ainult sellele keskendun. Instagram @kadriraig.

FK101! Kuuldavasti hakatakse sel suvel Eestis filmima üht Hollywoodi megaprojekti. Tuhlasime veidi internetis ja ajusopis, et meelde tuletada, millised on senised suurprojektid, mida Eestis on filmitud. Saime näiteks teada, kuidas on Marveli kinouniversum Eestiga seotud ning miks musketäride filmis on valuutavahetus. Uudiseid jagub “Rohelise raamatu” eest parima filmi Oscari saanud Peter Farrelly uue projekti, Tom ja Jerry täispika mängufilmi, “Kiired ja vihased 9” ning “Suitsiidisalga” uute liitujate kohta. Uued filmid on sarimõrvarite poole kaldu. Argentiina poolt parima võõrkeelse filmi Oscarile esitatud “Ingel” räägib nende ühest kurikuulsamast röövmõrvarist 70ndatel. Umbes samal ajal tegi USAs koletuid tegusid Ted Bundy, kellest räägib film “Äärmiselt nurjatu, uskumatult õel ja jäle”. Kellele sarimõrvarid ei istu, võib valida värske õuduka “Imelaps põrgust” või romantilise komöödia “Vaat kus paar”.

Umbes kuu aja eest lõppes "Heli jälje" tund sõnadega: "Kohtumiseni järgmisel renessansil".

Eesti Vabariigi 100. ja Raadioteatri 90. sünnipäeva aastal kõlab ERR-i raadioprogrammides „Luule Eestile”.Raadioteater koostöös Eesti Kirjanike Liiduga tähistab Eesti Vabariigi juubeliaastat luulelugemisega läbi alanud aasta. Jäädvustatud on eesti autorite luulet, millest tekib omanäoline ajapilt.